Lehed

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Ei oodanud

No tere siis kah!
Kuidas sul vahepeal läinud on? Ah, et üksikult? Pole midagi teha, ega minagi sind eriti külla ei ole oodanud, ilma sinuta on olnud toredam.
Kohvi, kui sa juba tulid?
Mürki?
Ei taha kumbagi. Olgu, ma rohkem ei paku.
Kauaks siis seekord? Ah ei tea...hommikuks ei taha juba läinud olla? Ma võin ukse vabalt lukust lahti jätta, saad ise välja küll, kui minema hakkad!
Jajah, ma tean, tahad pikemaks jääda. Kas sul oma kodu ei olegi?
Ära hakka, ei ole nii, et mi casa es su casa, ei ole, ära mitte proovigi. Mina pole sind kutsunud...
No mis sa nüüd niimoodi kohe nutma hakkad.
Lõpeta ära.
Näh, võta taskurätik, tee ennast korda.
No tõesti, lõpetad  juba või jäädki niimoodi ulguma?
Anna see taskurätikute karp siiapoole, mul läheb ka silm märjaks.
Nii jube, sul polegi oma kodu, pead sedasi teiste vahet külakorda käima...oleks siis veel, et sind kusagil oodatakse. Ei oodata ju. Mina ka ei oota sind, sa võiksid juba minema...
ÄRA HAKKA JÄLLE ULGUMA!
Olgu-olgu, jää siis natukeseks.  Homme ehk hakkad minema? Ei hakka? Millal siis?...jajah, näed, võta taskurätikuid...
Sa võid köögis magada. Mis mõttes külm, köök on soe! Üksik? Mis siis, mina olen ka oma voodis üksi! Ei, sa ei tohi tulla minu voodi ääre peale.
Jälle..võta taskurätt, võta!
Olgu, ole hästi ääre peal, keera selg...
***
Ja juba on ta mind üleni endasse mässinud, pikad jääkülmad käed ja jalad nagu köidikud ümber minu, raske hingeõhk lämmatamas
Tere, kurbus, vana tuttav.
Ma ei armasta sind, sa tead seda ja tuled sellest hoolimata ikka ja jälle...

5 kommentaari:

  1. Bonjour Tristesse - oled lugenud?
    Ära maga üksi, tõsine soovitus!:)
    Aga kurbusele malakat!

    VastaKustuta
  2. Ma usun, et juba selle jutu lugemisest piisab, et kurbus laseb jooksuga jalga.
    Lugesin juba hommikul enne tööle minekut ja tahtsin sulle siia midagi ilusat kirjutada, aga ei osanudki. Olen ise kunagi peaaegu sama kirjutanud ja nüüd otsisin üles millal see oli. Väga tuttav tunne tuli hinge.

    Sa tuled ikka ja jälle. Ootamatult. Ilma teatamata, helistamata seisad äkki mu esikus. Vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid. Ometigi tead sa vastuseid, minu hirme, aga küsid ikkagi. Tuled alati just siis kui ma sind enam oodatagi ei oska.
    Lähettänyt neiud ärevil laupäev, detsember 14, 2013


    Vot siis. Äratundmisrõõm.

    VastaKustuta
  3. Oh, R, sul on see nii südamest kirjutatud. Kurb küll, aga ikkagi ilus.

    See ei ole üksildus, ma ei igatse teise inimese järele, ei. Ma armastan üksindust, uneajal olgu voodi minu päralt. Varem arvasin, et see pole normaalne, nüüd arvan, et vaid ma ise tean, mis on minu jaoks normaalne.
    See on lihtsalt mingi must loor üle kõige, puhas kristalliseerunud kurbus. Midagi niisama lootusetut ja samas rumalat nagu katsikuline, kes imikut sülle võttes hakkab nutma, sest "ükskord saab ta vanaks ja sureb ära".
    See läheb üle.
    Kunagi.
    Ikka.

    VastaKustuta
  4. Just ükshomme on kõik jälle hästi.

    VastaKustuta
  5. Tuletasin meelde, uurisin..ei, mulle tundub, et ma pole lugenud raamatut "Kurbus kummaline tunne".
    Ma võin vabalt eksida ka...

    VastaKustuta