Lehed

Neljapäev, 11. november 2021

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest



Armas päevik. 
Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles, et „hulluarst“ ei ole sobiv sõna) arvasid, et see võib mul aidata näha, et elus on palju ilusat. Ma ei olnud nendega alguses päris nõus, aga paistab, et elus on siiski ka kenamaid pooli kui need, mille pärast ma siiani nutnud olen. 
Alustan siis tänaste heade asjadega. 
Hommikul tõusis päike. 
Ma pole päris kindel, kas see on hea või paha, aga eeldan, et enamiku inimeste jaoks on see üks hea asi. Ma ise saaksin ka ilma päikesetõusuta hakkama, pimedas on hea olla, keegi ei näe mind ja siis kui mind ei nähta ei saa keegi mulle ka pahasti öelda. Nagu vinninägu või debiilik või… ahjaa, head asjad pidid olema… 
Koolis ütles mulle esimesena tere garderoobitädi, teised ei märganudki mind. See on kindlasti hea.
 Teine tund oli matemaatika ja mind ei küsitud, õpetaja ütles, et sellele pole mõtet, ma niikuinii ei tea midagi. Lause esimene pool oli ju hea? Või ei olnud? Ma ei teagi. Igatahes see, et mind ei küsitud oli hea. 
Kolmandasse tundi ma ei läinud. See oli hea minu meelest, mida ma seal füüsika tunnis ikka teinud oleks, kuigi arvan, et ema ja õpetaja mu puudumist heaks ei peaks. 
Ükskõik, minu jaoks on see hea. 
Õhtul koju jõudes oli hea näha, et ma olen esimene, kes koju jõudis. Jõudsin köögis süüa enne kui teised tulid ja panin oma toa ukse kinni, oma toas on hea üksi olla. 
Olen tänulik, et minu kodusolek avastati alles kell üheksa õhtul, pidin ainult kaks tundi kuulama kui suur pettumus ma olen ja kuidas minust kunagi midagi ei saa, siis jõudis magamisaeg kätte.
Psühholoog ütles, et lõppu võiksin panna tänu selle eest, mis päevas kõige kenam tundus. 
Ma siis panen, sest ta pidas seda heaks mõtteks 
Ja muidugi aitäh hea sõna eest garderoobitädile, kes ütles hommikul „tere hommikut“. 
Mitte „tere debiilik“ 
Või „tere vinnilõust“ 
Ega „Näe, seevald ka kohal!“ 
Ütles „tere hommikust!“. 
 Mulle pole ammu nii ilusasti öeldud.

`````


Esmaspäev, 1. november 2021

Supp



Tuba oli hämar. 
Tuba oli hämar kogu aeg, päike ei pääsenud vastasmajast ei mööda, ei üle. 
Kunagi, kui mul oma kodu on, paistab sinna päike iga päev. Siis ka paistab, kui ilm pilves on. 
Tüdruk oli oma unistuses jõudnud just oma tulevikukodu maast laeni akende ehituseni, unistustes pidi olema kõik detailideni läbi mõeldud. Suured aknad, mida võis selja peale lahti tõmmata, akende ülaosas värvilistest klaasidest triip – ta oli sellist ühe tädi juures näinud, läbi nende voolav värviline valgus tekitas veel meenutamiselgi surina jalataldades. Nii ilus. 
„Kas taldrik on tühi?“ 
Tüdruk võpatas nagu oleks trepil kõndides astunud alla astmest, mida seal poleks pidanud olema.
Lusikas kõlksatas vastu taldriku äärt, supipuljong voolas üle kaha serva ja sellega tuli kaasa hangunud rasva saareke. Väike rasvalärakas oli tunda isegi siis, kui silmad kinni panna ja vedelik tuimalt alla neelata. 
Oksehäält ei tohtinud teha ja supp pidi söödud saama. Enne laua tagant tõusta ei tohtinud. Aga kõht ei olnud ju tühi, nüüd juba kindlasti mitte. Supis hõljusid jahtununa kangeks tõmbunud kapsalibled ja kollakasvalged rasvatilgad, taldriku põhjas pikutas veel mõni kartulikuubik. Kartulit sai tegelikult ka külmana alla neelata, kui mitte ainut see rasv…. 
Kui mul oma kodu on, ei tee ma kunagi sööki rasvaga. Õliga ka ei tee, õli kasutavad ainult punased, nende moodi ma olla ei taha. 
Tüdrukule tuli pärast seda mõtet meelde kuidas ta eelmisel nädalal jooksis oma otsaesise vastu puuoksa katki, sest keegi hüüdis kõva häälega „punased tulevad!“. Mingi poiss niikuinii, nemad juba teadsid, kes on punased ja kes mitte, tüdruk ise kedagi ei näinud, aga jooksis igaks juhuks ikka. No nii koleda häälega hüüti ju!
„Ema, kas punased on kurjad?“ 
„Ma ei tea, ma arvan, et ei ole. Kust sul selline küsimus üldse? Kas supp on söödud?“ 
Hea, et ema supi kohta küsis, nii ei pidanud eelmisele vastama. 
Tüdruk oleks veel küsida tahtnud, aga paus enne vastust ütles, et see poleks hea mõte. Emale ta küsimus ei meeldinud. 
„Kohe saab otsa“ 
Meel libises jälle unistustesse. 
Kui tal kunagi oma kodu on, teeb te ise saia. Ainult, et jahu asemel paneb ta peeneks jahvatatud pähklid. Oi, see saab imehea sai olema. Ja suppi ei keeda ta üldse, eriti piimasuppi. Piimasupil on ju kohe nahk peal ja kui seda peab sööma, siis jääb kõik suulae külge kinni ja oksehäält ei saaks kindlasti tagasi hoida,. Kapsasuppi sai natuke ju isegi külmana süüa. 
Lusika peale libises seekord kaks rasvaplekki ja kapsalible. Viimane jäi üle lusikaääre tolknema ja lusikat suhu pannes puudutas alumist huult. Külm ja libe. Öökimine tuli ilma, et tüdruk oleks jõudnud seda tagasi hoida. 
„Mida sa vigurdad, kaua see supisöömine nüüd veel kestab! Väike tilk taldriku põhjas, enne õue ei saa kui see on otsas!“
Õue ei saa niikuinii. Seda suppi ta ära süüa ei jõua või kui jõuabki, on pime juba.
Pimedas õue ei saa, siis tulevad mõrtsukad, üks tüdruk õues just eile rääkis. Mõrtsukad ei hooli isegi sellest kui sa minestad neid nähes, nad…nad.. 
„Ema, mida mõrtsukad teevad?“ 
„Kustkohast sa neid rumalaid küsimusi võtad? Meil ei ole siin mingeid mõrtsukaid!“ 
 „A mida nad teevad?“ 
 „Inimesi tapavad“ 
Oh, ja pimedas pidid kõik kohad neid täis olema. Ema ütles küll, et siin pole, aga mõni äkki ikka on. Ega siis muidu lapsed pimedal ajal toas ei istunud. Mõrtsukad ju. 
Tüdruk veeretas seda sõna veel mitu korda mõttes ringi, kõrinal nagu ratast. 
„Söödud?“ 
Ema hääl oli juba päris kriipiv. 
Kui mul kunagi oma kodu on, siis ei keeda ma kindlasti kunagi suppi. Või keedan, aga kohe valan ära kui enam ei taha. 
„Ma toon kojast vett, sa söö taldrik sel ajal tühjaks!“ 
Uks käis.
Jalad olid laua taga istumisest külmad ja varbad olid vist juba surnud, surisesid imelikult, aga enne kui ema tuppa tagasi tuli oli taldrik solgipange tühjaks valatud ja tüdruk laua taga, lusikas püsti. 
„Otsas!“
Ema tõstis veeämbri pingile ja viskas pilgu solgipange poole. Supi peal hõljunud rasvalemmed olid kui kollased tedretäpid solgi peal. 
Tüdruk tundis kuidas pihk higiseks läheb. 
Ema ei öelnud midagi. 
„Ma lähen nüüd õue..?“ 
„Toas istud“ 
Tüdruk ei vaielnud vastu. Vähemalt supi kohta ei öelnud ema midagi..

 


Reede, 29. oktoober 2021

Tidli daa, tidli pumm

 


Näedsa, juba november ja puha. Aeg lendab, vanadus saabub, lehed on puilt maas mis maas.

Ma siin vahepeal proovisin kiiret elu elada, aga teate, millega lõpeb kiiresti elamise katse kobakäppadel? Kes arvas, et lotovõiduga, eksib. kes arvas, et saleda figuuriga, see eksib kahjuks samuti. Reeglina lõpeb üritus elada kiiret elu kindlustusjuhtumiga. Mina elan reeglite järgi.

Niipalju siis sellest.

Koroonast ei kirjuta. 

Elust ja tööst..? Ei, ei kirjuta, niipalju kui tahtsin mainisin juba ära.

Puhkusest. No näed, mul hakkab just nädalane puhkus läbi saama. Kaks esimest päeva magasin maha. Kolmandal juba natuke liigutasin, neljandaks päevaks väsisin sellest liigutamisest nii palju, et magasin ka selle maha. Täna on viies päev. Et mitte laisa märki külge saada osalesin veebikoosolekul, kuhu põhitegija VIIENDAT korda platsi ei ilmunud.  Tahate rääkida saksa täpsusest? Ärge rääkige, ma lähen kurjaks. 

No ja kohe on esmaspäev ja ma olen ikka veel unine, kui keegi küsib, kuidas on vastan alati "väsinud". Nagu mingi titeema juba, uni on sõlmedega nöör - iga kord kui sõlmekoht tuleb läheb uni ära ja tuleb päeval  neidsamu sõlmi tagasi tooma.

Ah, ma tahan mõned asjad, mis juba mu mõtlemist segavad juttudena peast välja saada, aga jah. Väsinud.

Vaadake parem pilti ja üritage ära arvata, mis objektiga tegu on. Et äraarvajaid ree peale aidata panen juurde ilmselge vihjena ka teise pildi.



Medalit ei saa, ma olen praegu natuke aega pisut vaene. Kui rikkaks hakkan, siis kõneleme uuesti.


Pühapäev, 24. oktoober 2021

Jutujaht 4

 


Oh ja ah... te olete nii väledad ja kuniks ma eluga maadlen ja talle tagajärjetult sahtlisse sõita üritan, endal nina verine, olete te teemasid juba kahekaupa lahti kirjutama hakanud. 

Kui ma kaklemise lõpetan, joosken järele ja hüppan ree peale, ausõna!

Ja muidugi aitäh hea sõna eest // Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Katarina von Blogger tänab muuhulgas ka hea sõna eest

Katarina von Blogger vol 2 teab, kuidas keerulisi inimesi käidelda

Raisakull rõõmustab hea sõna üle

Lendav Konn kirjutab tänust hea sõna eest

Lendav suhtleb keeruliste inimestega

Indigoaalane tänab hea sõna eest

Marca hea sõna eest tänamas

Maailmaparandaja on tänulik hea sõna eest

Epp tänab hea sõna eest

Tegelinski hea sõna jutt

Reet, lugu heast sõnast

Reet, lugu keerulistest inimestest

Epp võtab keeruliste inimestega suhelda

Maailmaparandaja seletab, kuidas keeruliste inimestega suhelda

Kaamos ning hea sõna eest tänamine

Marfa on hea sõna eest tänamas

Marca ja keerulised inimesed

Tegelinski kirjutab suhtlemisest keeruliste inimestega

Kaamos ja keerulised inimesed

Marfa muudkui suhtleb, olgu, et inimesed on keerulised

Indigoaallane organiseerib suhtlemist keeruliste inimestega

Tänuks panen siia pildi elust endast tema täies ilus, et sigade katk teda sabast rebiks:


Teisipäev, 12. oktoober 2021

Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe



See on raske. Väga, väga raske. 
Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse. 
Juba algus on täis ohte. 
Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..? 
Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav! 
Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun. 
Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal. 
Valima peab.. 
Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär…. 
Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.
Muudkui kaovad servast täpphaaval.


Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.
Aga äkki läheb just nii?
 Ei, mis see Wolti number oligi?
Las toovad toidu ukse taha nagu alati.





***

***



Reede, 8. oktoober 2021

Fotojaht: Puhta punane

 Punane on hoiatusvärv.

Et kui punane, siis ohtlik. Nagu näiteks maasikamari on punane - ärge jamage, see on ohtlik, nende söömisest võib sõltuvusse jääda. Või siis allergia saada, ohtlikud asjad mõlemad.

Nüüd ootate kindlasti maasika pilti, aga ahhaa! Petta saate, mul on maasikasöömise sõltuvus, pidid sõin ka ära.

Kui punane peab punane värv olema? Signaalpunane on kindlasti punane. Aga punakaspruun? Lehm, näiteks? kui tõu nimi on "eesti punane", siis on piisavalt punane?


Kui taevas on punane, siis kas kuidupuna ja ehapuna peavad olema täpselt ühte tooni või sallime pisikesi erinevusi?


Kui auto on punane, siis kui punane peab ta olema ja kui palju punast peab seal olema, et oleks ikka piisav? 


Ma pole veel lõpetanud....aga aitab piltidest, eksole. 
Mul on punasest sõltuvus. Läbinisti puhta punane.


Tegelinski







Kelleks saada

 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul õnn elada aasta nii, et ööpäevas magasin ma umbes kolm tundi. 

Ega väga ei saanud arugi, et midagi valesti oli, aga kuna aju oli pidevas erutusseisundis nagu kolmeteistaastane poiss, mõtestasin oma elus mõnedki väärtused ümber. Sai see siis õige või vale - mine võta kinni, uuesti teha ei saa.

Nüüd hakib uni jälle. Teate seda õhtust tunnet, kui uni just tuleb, keegi oleks nagu suure sooja roosa vett täis õhupalli sulle peale pannud ja sa vajus raskelt vastu voodit? Läbi õhupalli paistab maailm virvendavat õnnelikus roosas udus 

ja 

siis 

torkab 

miski 

palli 

katki.

Ning vesi pallis on põletavkülm.  

Kõik. Läinud. Uni otsas. 

Ja sa juba tead, et kui uni tuleb on ta nagu raisus tüdruk - tuleb, et minna ja läheb, et tulles olla räbaldunud ja räpane. Ma isegi ei küsi enam kus ta käis, vastus ei meeldi niikuinii.

Hakkan nüüd unetuks pahuraks vanamutiks. Sihukeseks vinguvaks kikimoraks. Olge hoiatatud!


Hommikune selle päeva märk: täna on oktoobri teine reede. Rahvusvaheline munapäev. Tervitused kanadele! Täna muneme kõik, kes kus saab ja kuidas oskab!







Esmaspäev, 4. oktoober 2021

Jutujaht 3

 

Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....

Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada. 

Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.

Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.

Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.

Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.

Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)

Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?


  • 1. Loodame, et nii siiski ei lähe              24.10.21
  • 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest              12.11.21
  • 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega?   07.12.21
  • 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga       28.12.21
  • 5. Väga toores toorik
  • 6. Tehisintellekt võtab üle
  • 7. Ma jätan järgmise vahele
  • 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
  • 9. Hirmul on suured silmad
  • 10. Mis esitati muutmata kujul
  • 11. Ma juba ise ootan ka
  • 12. Oli nii erutatud
  • 13. Sa loed mu mõtteid
  • 14. Eks ole... tuttav hetk
  • 15. Ma olen alati
  • 16. Minu halvem mina











Kolmanda jutujahi saagiriiul, pealkiri
"Loodame, et nii siiski ei lähe":














Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)


Laupäev, 2. oktoober 2021

Nüüd jään küll natuke hiljaks...

 

Täna on tähtis päev, ma käisin Otepääl poes ja puha. Et kui ammu ma pole Otepääl käinud? Mmmm.....kas te teate, et Otepääl on VALGUSFOOR?  Ja MAXIMA?? 

Vot nii ammu pole käinud.

Mõtlesin, et jõuan kohale ja viskan jutujahi pealkirjad loosikasti ja muudkui loosin ja kirjutan ja puha.

Aga teate.

Ma olen kohas, kus, kui oleks palju raha, võiks sõita aateeveedega või hobustega või matkajuhi palgata ja mina mõtlesin, et mida ma teeks, kui oleks palju raha.

Magaksin.

Ja nüüd palun alandlikult andeks - ma magan kogu raha eest. Seda ei kulu nii palju kui setukate või poriralli peale läheks, kuid ma vajan seda und. Ja kui ma ka ei maga silmad kinni, siis mu aju on puhkusel.

Loosin teemad ritta kui uni magatud saab, see võib, andke südamest andeks, alles homme juhtuda.

Voodivaade, vaade voodist ja vaade voodi pakendist, olge lahked:

Toimetamata ja kaamerasoojad, rohkem ei tee, ega ma siin pildistamas pole.



Head und!


Kolmapäev, 29. september 2021

Fotojaht: kaisuloom

 

Kui kaisuloom ajutiselt teise vastu vahetatakse, kas siis hüljatul on õigus olla kurb? Aga armukade? ja kui kurval kaisuloomal on õigus olla armukade, siis kas tal võivad tema vatisesse pähe tulla pisikesed ussitavad vendettamõtted, umbes sellised, et "täna ma kaon õhtul voodi alla ära, las siis proovib magama jääda!"?

Ei ole see kaisuloomade maailm nii pilvitu ja siresinava taevaga ühti kui kõneldakse. Elu on elu isegi vatist ajudega, kanaajust rääkimata.



Tegelinski

Raisakull