***

Ta kuuleb, et ma sulgen silmad, näeb ta

mu sosinat ja mõtteid valget karva

ta puudutab mu naeru sooja käega.
Mu nuttu suudleb. Õnneks nutan harva.

Ta raskuse mu õlult võtab maha

kuid ma ei tea, kas selleks, et mind kanda

või hoopis suurendada koormat tahab,

et vaadata, kas jõudumööda andam.

Ta alati on luuramas mu juures

kui vaatan üle õla ma ei hooma

sest seal ei ole inimest, ei looma

kuid juba minusse on ajanud ta juured

ta toitub minust kisub välja väega

mu elujõu. Aeg oma ahne käega.

Pime on magada

Ööajal mõtlemine tuleks seadusega ära keelata. Vähemalt võiks tekkida mingi ühiskondlik hukkamõist või salaja selja taga sosistamine: "Jaa, tema jah, pealtnäha nagu normaalne, aga öösiti, näe, mõtleb!"
Et siis...see uus kabamaja Tartus. Spaaga. Kuidas? Miks?
Kas seal saab edaspidi poode pidi kolada suhistades pisikestes valgetes spaasussikestes  lälludega, suur froteeturban peas, tibukohev halatt ümber kere ja roisurohelise kreemiga näkku voolitud mask ees?
Kui maski ei lubata, siis mina ei tule.
Pärast võib keegi veel ära tunda.
Hakkan ilublogijaks, titebloginduse jaoks on hilja, spordiblogi on kahtlemata varuvariant ...(olgu, see oli nali) ja elustiiliblogi saavad pidada inimesed, kellel on stiili. Või elu. Või mõlemat.
See siin allpool on niisiis esimene enekas. "Enne ilusaks hakkamist".
Homme hakkan.

Puhas matemaatika

Kuidas lahendada ülesanne, milles on kolm tegurit:
1. Kolme haugi puhastamisest jäänud rapped.
2. Väetise järgi halisevad tomatitaimed kasvuhoones.
3. Väljaspool kasvuhoonet jõllitav "maeiolekolmaastatsöönud"- näoga kass, nina  ja esikäpad teine vastu klaasi litsutud.
Ja üks tundmatu: mida teha kassiga?

Lihtne.
Tuleb kassile anda haugifileed. Nii umbes poole haugi jagu. Mis sellest, et ta valetas seal teisel pool klaasi.
Võtkem seda kui näitleja palka.

Vaatame....

Preambulaks on lihtsalt üks lombakas salm:

Sina oled lumesadu 

          luba, olen sinu tuul

kui sa äkki kerkid  leegiks 

          olen söena hõõguv puu

kui ma näen sul vibu seljas

          peibutan sind nagu hirv

oled kõrb, mis anub vihma

          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle

           ole minus lendav lind.

Asja juurde.

Pole uudis, et olen kirjutamisest sõltuvuses, aga nüüd pean tunnistama, et olen hädas. Pea pool aastat pole mul sündinud ridagi, mis oleks kasvõi endale rõõmu teinud, ma olen kustutanud kõik mis sel ajal kirja sai ja lisaks ka palju varemkirjutatut.

Ega te tõsimeeli arvestanud, et maniakaalne grafomaan suudab näppe klaviatuurist eemal hoida? 

Ei?

Ma ei arvanudki....

Vahepeal ma lihtsalt kirjutasin endale.

Umbes pool aastat tagasi sain liigse edevuse pärast vastu hambaid, ülekantud tähenduses muidugi.

Eskapistina sain reageerida ainult lukkuminekuga.

Kirjutamistahe kadus nagu noaga lõigatult.

Nüüd tajun, et ma mutistun.

Nii, et see, mida teen on tegelikult väga enesekeskne ja isekas samm. 

Arvestage palun, et kavatsen teid ära kasutada, kuritegelikul moel tühjaks väänata, pika peene konksuga urgitseda võõrastes ajudes. Kas see lohutab, kui ma ütlen, et konks on läikiv? 

Ma pole veel nii loll, et mitte aru saada oma mandumise algusest, kuid juba piisavalt rumal, et veel loodusele vadtu sõdida.

Sosinal

Tarkovski filmis Andrei Rubljovist on koht, kus kunstnik pärast pikka, pikka vaikimist hakkas uuesti rääkima.
See tuli raskelt.
Ma ei võrdle, see oleks ülbe, aga ma tean nüüd, mis tunne tal oli.