Tarkovski filmis Andrei Rubljovist on koht, kus kunstnik pärast pikka, pikka vaikimist hakkas uuesti rääkima.
See tuli raskelt.
Ma ei võrdle, see oleks ülbe, aga ma tean nüüd, mis tunne tal oli.
Kusjuures, just paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidas ikka nii tohib ära minna, et ei märkigi enam maas. Tundub, et pean hakkama oma mõttejõudu usaldama ;)
Jutt nagu piiga libahundiks käiks on vale ei hundinahka täiskuul kivi taga leia. Sa vaata silma talle. Tõele lähemale. Tea- susi öösel libanaisekuju heidab. Ta enne koitu koju liipab, pekstud, hale ja päeval naise hinges ennast peidab
***
Minemine on mu olemise viis Vaikselt sulgen uksi, tõmban kardinaid Vahel harva kahetsen ja siis Lähen tänavale. Istun. Ootan paid.
Ilmaasjata, sest mind ei nähta enam Lähen tagasi. Mu pimedus on kenam
Loodetavasti ei hirmuta see tunne sind jälle kaugele...
VastaKustutawelcome back! kui on teine tuba, siis on teine tuba.
VastaKustutatore, et Sa tagasi oled:)
VastaKustutaOli vast pikk vaikus:)
VastaKustutaNarritame-naljatleme?:P
Tere!
VastaKustutaTere tagasi! See tekitab tunde, et võiks ka hakata uuesti rääkima!
VastaKustutaTere.
VastaKustutaKöhin alles, häält pole veel.
Tore, et olemas olete :D
Maailma parim sünnipäevakink. Okei, kohe teisel kohal. :D
VastaKustutaNii tore üllatus. Lõpuks ometi. Kaua siis võib oodata.
VastaKustutaKusjuures, just paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidas ikka nii tohib ära minna, et ei märkigi enam maas.
VastaKustutaTundub, et pean hakkama oma mõttejõudu usaldama ;)
Head uudised levivad kiiresti! Hakka vüi ise ka uuesti kirjutama...
VastaKustutaOoh, ma alles nüüd avastasin! Tagasi! Ometigi! Aitäh!
VastaKustutaMina peaks tänama...
VastaKustuta