Ilus õhtu. Soovilugu

 

Veera oligi laste juurde läinud, küll mitte päriseks, paariks nädalaks ehk, kuniks poeg perega lõunamaal puhkas oli Veera töö kassi toita,  lilli kasta ja naabreid luurata. 

Milvi oli lausa kade, oli ikka hea elu Veeral. Pooltki mitte nii hea kui Ilsel, kes juba teist nädalat haiglas oli. Kuuldavasti vähemalt nädalake pidi veel minema, siis lubatakse võibolla koju. Kui köha muidugi selleks ajaks korralikult möödas on.  

Selmat haiglasse ei viidud, olevat küll tahetud, aga tema hakkas jonnima ja nii ta siis kodus läkastas. Tegelikult olevat köhaga juba ühel pool, nohu veel kiusas sutike ja seepärast Selma õue väga ei kippunud.

Milvil oli igav. 

Kaua sa ikka üksipäini kohvi jood ja aknast õue vaatamine oli samuti üksluine kui nähtut kellegagi jagada ei saanud.

Milvi kuulas mõnikord lausa ukse taga ja kui kuulis Kostja ukse kolksumist tegi kähku trepikotta asja. Mitte, et Kostjaga saanuks juttu puhuda või miskit, mees pelgas Milvit millegipärast juba ammu. Kui aga kuulis proua lingi klõbinat kasvas talle alla teine paar jalgu - ega teisiti ei saanud seda väledust kuidagi seletada. Viuh oli postkasti manu käidud, säuh uksest välja poodi kalpsatud. Nii, et Kostjalt mingeid matuseuudiseid ikka oodata niipea ei olnud.

Milvi ohkas selle peale mõeldes. Igav, igav, igav...

Koridorist kostis ootamatut jutukõminat.

Pärast päevadepikkust vaikust oli trepikoda täis lärmi ja kui keegi üldse, siis oli Milvi see, kes end äkki elusana tundis. Kivine koda kajas nii, et kõneldust väga aru saada ei olnud, aga asi see ust paotada polnud. 

"...toas ei saa enam hingata ka enam, ma tean täpselt, et see tuleb sinu juurest, meil pole püstakus teisi kes suitsu teevad!"

Signel oli hääl kui kreissaag, täna oli ta kohe eriti vihane.

"See on minu tuba, kas ma pean siis saja meetri kaugusele majast minema või, kui tahan õhtul ühe suitsu tehe? Ma pliidikubu all teen, pane omal ventilaator tööle, saad ka puhast õhku tuppa, muud pole kui üks kalapraadimine käib. Mul kapis juba pluusid haisevad sinu kilu järele!"

Meeri oli häälelt vaiksem, aga ütlemiselt sama käre.

Milvi kuulas põnevusega, igavus ununes hetkega. 

"Mul on õhtul hing kinni sinu konihaisust, kardinad on köögis puhta kollased juba!"

"Kollased on nad su silgupraadimise rasvast, mina suitsetan ainult kalleid marke, sinu kilud on üle ühe korra punaste silmadega!"

"Süüa võin ma teha palju tahan, aga suitsetamise kohta räägin järgmisel nädalal ühistu koosolekul suu puhtaks!"

"Aga.. aga..."

Oli tunda, et kaalud kippusid Signe poole kaldu.

Milvi tundis, et nüüd on tema aeg. Oleks Signe alla jäämas, oleks ta Signet kaitsma sööstnud, aga praegu oli ta Meeriga ühel pool rinnet.

Ega siis head vaidlust või vaibuda lasta.

"Oi, näe, tere naabrinaised, mis ka uudist kuulukse?"

Meeri ei öelnud midagi, Signe suskas "No kust sina nüüd välja kargasid, küll sa juba tead, mida me siin kõneleme..."

"Ma kuulsin jah, et mingi suitsu-jutt käib, on ju, et Kostja juurest tuleb sihukest hirmsat vina, et... no mida ta muud tõmbab kui salasuitse, vaata sul, Meeri, on ikka hea lõhnaga peened suitsud, Kosta põletab mingit koledat mahorkat..."

"Kostja?"

"Ongi nii või..?"

Nii Meeri kui Signe ei osanud kohe midagi öelda, Meeri kogus end kiiremini.

"Ma ju ütlesin, et minu suitsud need ei ole, ega ma mingit mäda mahorkat kimu! Sina ajad kõik oma hädad minu kaela, hea lihtne ju üksikut leskprouat kiusata, vaata kui  räägin koosolekul sellest kuidas sa oma kilurappeid prügimaja kõrval kassidele sisse söödad!"

"No kuhu ma need siis niimoodi panen, kiisukesed..."

"Kiisukesed-miisukesed, suvel on kelder jälle kirpe täis kassiraibete pärast!"

Ossa. Milvi lihtsalt seisis ja vaatas kuidas naabrite vahel lahing siia-sinna logiseb. 

Kui näis, et Signe juba kaotamas oli, noogutas Milvi sobival hetkel või viskas sõnakese sekka ja juba oli Meeril vaidlusega kehvasti, siis tuli Meerile toeks olla.  Veri vemmeldas ja pea auras, elus olemise tunne tuli tagasi mis mühises. 

Jutt liikus kassidelt tuvidele, kes Meeri rõdul kaerahelbeid laiali ajamas käisid, sealt Signe keldriaknale, mis alalõpmata paokil oli ja kustkaudu kusijad külakassid keldris käisid, vahepeal lendasid kurjad sõnad Signe vanade ajalehtede pihta, mis kolm nädalat tagasi valesse prügikasti pandi - "Sinu nimi oli leheserval, ära seleta, et ei olnud sinu pandud!" ja sealt jõuti Meeri liivase uksetaguseni.

Selline oli õige elu. Põnev, oli mida meelde jätta, et sõbrannadega edasi arutada.

Kahjuks saab iga lööma ükskord otsa. 

Suud väsinud ja hinge pealt kõik maha kallatud läksid Meeri ja Signe lõpuks laiali.

Kodus hakkas Signe küll mõtlema, et Kostja korteri õhutuslõõr pole tema köögiga kohakutigi ja Meeri mõtles lahtise keldriakna peale - see vist ikka ei olnud Signe keldri oma, ei saanud ju päris kindel olla...

Kõigest hoolimata oli naistel tunne, et päev oli asjalik. 

Milvi istus õhtul köögis ja rüüpas magusat teed. Olemine särtsakas, tuju jupp maad parem kui hommikul. 

Telefon helises.

"Helistan teile maailmakuulsast ravimifirmast, kas te soovite kolme kuu varu kõhulahtisteid osta?"

Kui muidu oleks Milvi toru kohe ära pannud, siis täna oli energiat palju, võis kohe sama hooga edasi lasta.

"Mis nüüd mina, vana ja vaene inimene, kustkohast ma selle raha võtan..."

"Oi, proua, mis te nüüd, ma ju ütlesin, et tasuta saate, mul on vaja teie aadressi ja nime ja..."

"...lapsed mu manu enam ei käi  ja naabrid on kole õelad ja  neid rohtusid on mul tegelikult hädasti vaja, aga keeeeegi ei hooli minust ja..."

"Oot-oot, proua, ei ole need lood nii hullud ühti, kohe teeme tellimuse ära  teile!"

Telefoni otsas olev noorik ei osanud aimatagi, et Milvi on proff ja tal pole lootustki. 

Milvi keris hoogu üles, ise mõttes arutades, et kas ka seekord õnnestub tal helistaja toru otsa nutma ajada või on tegu sellise vapraga kes kõne pole lause pealt ära katkestab. 

Õhtu läks aina ilusamaks.

 

Šoti näidend

ERSO mängib sõja algusest saadik kõigil kontsertidel esimese palana Ukraina hümni.

Selle näidendi algusesse sobis see kui valatult.

Etenduse enda algusstseen, aegluubis liikuv aristrokaatide rivistus, retsiteerimas tausta tekitavaid värsse lõi mu ajus jalaga lahti ukse mille tagant kukkus välja mälestus raamatust "Tunnetuse salakaval tee", selles avaldatud pildid Goya loomingust, tema graafika...ja oi, kui täppi ma panin. 

Elamus oli võimas, täielik laviin, ma ei saa lähiminevikust midagi sellist meenutada. 

Setu loitsud ja  Melevi dervišite vurrina keerlemine. 

Miljon sümbolit, pooled neist kindlasti üle mu pea.

Kõige võimsama mulje jättis mulle endale Priit Võigemast nõia rollis.  Ta mängis seda ju tegelikult ainult häälega, nõial ei olnud žeste, tema nägu oli kaetud terve näitemängu kestel, kuid ta oli VEENEV.

Mitte, et teised halvemad oleksid olnud. kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette kui suure käntsaka näitleja hingest need rollid hammustasid, ma ei tea mis nipiga nad lapsnäitlejate tundeid ühes tükis suutsid hoida. Ei tea.

Enamasti inimesed ju teavad klassikaliste näidendite sisu kui nad lähevad sajandeid vanu näidendeid vaatama. Küsimus on selles, kuidas neid serveeritakse. Mida rõhutatakse. Millele vihjatakse.

Macbeth. Võimujanu iga hinna eest. Kes ette jääb, olgu või südamesõber, see tapetakse. Kes arvatakse ette jäävat, olgu või ohutuim nööp, see tapetakse.  Võim, mis näis eemalt magus muutub kättesaaduna kibedaks, aga ära anda seda ju ka ei raatsi.

Goya veelkord. 

Kui kõik olid surnud, kes näidendis tapetud pidid saama, esitati misanstseene Goya julmade gravüüride koopiatena ja see tuletas äkki meelde, et  kunst ometi ju põhines millelgi, võibolla täiesti ehedatel pealt nähtud hetkedel. Keegi kedagi odaga läbi torkamas, surnuid leinatakse, laipu tassitakse, ohvreid piinatakse.  Päris elus on see jõle, kunstis... tegelikult ju samuti jõle.

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugumustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.

Aastavahetus, safari ja suurlinn

 Kui koolis loodusteadusi õpetati räägiti küll, et lühike päev talvel ja lühike öö suvel on rohkem nagu poolustele lähemate maade teema, aga ega ikka enne ei usu kui ise näpuga katsunud pole.

Mitte, et Riia teab mis troopika oleks, ent näiteks täna on meite kandis päev 6 tundi ja 27 minutit pikk siis Riias on sama päev 31 minutit pikem.

Sellest siis niipalju. Ja teate, soojem oli seal ka. Mul oli koju jõudes toas +3 kraadi. Seal oli vist õues pea sama, mitte küll kogu aeg, ent ...nojah. Saate aru küll.

Kirjutasime W-ga enne aastavahetust, virisesime (eriti mina) ja olime sellest tüdinenud (eriti W) ning sõna siit, teine sealt leidsime, et ammu pole ühtegi kaelkirjakut näinud. Minu viimane kohtumine selle ebaloogilise loomaga jääb enam kui poole sajandi taha, W nägi teda samuti pea pool elu tagasi. 

Niisiis, kus on lähim kaelkirjak? Tartu Ülikooli muuseumi skeletti arvesse võtmata?

Riias muidugi. 

Kas meil on aega?

Muidugi, ega's head haiguslehte saa raisku lasta!

Kas meil on võimalust kõigele käega lüüa ja varvast visata?

On-on.

Tehtud-mõeldud. Just selles järjekorras. Lähedased hoiatatud ja minek.

Bussireis lõunamaale.

Esimene päev oli aasta viimane päev, ööl enne seda jäi uni napiks, äratus oli jõhkralt varane ja Tallinn üllatas sadistlike tuuleiilide ning masohhislike tuvidega. Esmakordselt elus nägin tuvi, kes sööstis täie hooga vastu maad, paiskas õhku kuhja udusulgi ja lendas ilma sooja aluspesuta vihinal minema. Spontaanne, kuigi mitte väga adekvaatne reaktsioon oli vali naerupahvakas. 

Eesmärk ei olnud Tallinna tuvide spottimine. Lätti! Lätti oli minek!

Ja sinna me jõudsime.

Esimesel õhtul ei osanud me midagi mõistlikku ette võtta, kui aus olla. Jätsime kontrollimata ühistranspordi võimalused, ärge teie nii tehke. Muidugi oli selle üks põhjuseid toores füüsiline väsimus. Seega sõime, jõime ja läksime lihtsalt õue tuiama. Me ei olnud ainsad, kesköö lähenedes tekkis tänavaile mitmeid seltskondi ja me haakisime end kohalikkele sappa, küll nemad juba teavad kus midagi toimub. Nägime linnainimeste raketipaugutamisi, minusugusele metsaelanikule oli see korraga ilus, häiriv ja murettekitav. Kuidagi agressivne, mitte vana-aasta ärasaatmine, vaid "laske maha see risu! Tuld!"

Võeh ja oeh.

Kõigi oma reiside ajal oleme leidnud, et kõige keerulisem on majast välja saada. Ma ise olen haiguslehe ajal pehmelt öeldes vedelaks jäänud, valu piiras kaua tegemisi, lapiti voodis oli niiiiiiii hea. Täitsa hirm oli loomaaia peale mõelda.

Ilmaasjata, nii toredat päeva pole teab mis ajast olnud. Riia loomaaed - soovitan väga! Ka talvel, ka peale tuisku. Me ei võtnud eesmärgiks kõikide loomade külastamist, kolasime läbi kõik akvaariumid, terraariumid ja külma eest peitu pandud loomakeste majad mis ette jäid, vaatasime õues tatsavaid elukaid kes just lõunale polnud läinud ja nii mõnegi juurde ei jõudnudki. Põhiline oli näha krokusid ja kaelkirjakuid. Konnad, linnud ja putukad olid lisaväärtus. Nagu pelmeenikujulised kilpkonnad ja majatäis flamingosid.

(Aga Tallinna loomaaia röövlindude puurid on linnusõbralikumad.)

Khm, kes on kaelkirjakuid näinud? Mis on olnud teie arust kõige ebaloogilisem nende puhul? Mu meelest on kõige veidram nende kaka, palun vabandust. Loom nagu maffiapealiku turvamees, kapikujuline ja musklis, aga teeb sihukesi... põdrapabulaid. 

Loomaaias käidud. Järgmisel päeval oli vaja Läti Ülikooli botaanikaaeda minna. Kõigepealt tegime botaanikaaiale ringi peale. Seda sõna otseses mõttes, kui W oma versiooni sõidust kirja paneb saate vast täpsemalt teada miks ja siis lisab ta sinna kindlasti mõne mind hästi iseloomustava omadussõna. Tal vedas, et me Salaspilsi külje all olevasse pea kümme korda suuremasse botaanikaaeda ei läinud, seekord käib jutt kõigest mõneteistkümnest hektarist. 

Kui loomaaeda julgen küll kõigile soovitada, siis botaanikaaed jätke suveks. Asaleade maja oli muidugi ilusaid õitsevaid põõsaid täis, kuid liblikamaja talveks kinni ja palmimaja ei olnud ka midagi, mis igatsema jätaks. Rosaarium näib neil vägev olevat, kuid talv on vale aeg sellest aru saamiseks.

Pärast botaanikaaeda kolasime lihtsalt linnas. Kohustuslik Mustpeade maja, mille keldrid olid huvitavad ja ballisaalid oma pompöössuses rusuvad, rohkem me kuhugi hoonetesse minekut ette ei võtnud. Tohutult turiste, kerjused, pildistajate parved kohustuslike maamärkide juures. Väsitav. Ja pole mõtet salata, et vähemalt minu füüsis tahab natuke trenni saada. Lobjakaga kaetud linnatänavad on kõndimiseks üsna kurnavad, lällud väsisid ära.

Tunne ning võimalik, et ka nägu oli mul lõpuks nagu tol proual sel pildil.

Ärasõidupäev. Mul õnnestus ometi kord Wildi üllatust näha. Bussijaam on turuhoonete kõrval, meil oli natuke bussini aega, läksime turule. Legendaarne Riia turg. Kõigepealt on see ilus ja järgmiseks näib, et seal on kõike. Kuna osta me midagi ei kavatsenud, siis piirdusime imetlemisega. See, kuidas sealsed kaupmehed oma kraami välja panna oskavad on asi, mida võiksid ka meie müüjad õppida.

Nüüd olen kodus tagasi, ülehomme jälle tööl. Talv tuleb üle elada. Kevad on kusagil teel, peab olema.

Head uut aastat, peatset kevadet!

Riia linna tahad näha?

 

Aastakümned on lennates möödunud nii, et ma pole aastavahetust veetnud mujal kui oma kodus, kaugel linnadest ja viimastel aastatel ka inimestest. Ärganud kaugelt kostvate ilutulestikumüdinate peale, padja kõrva peale surunud ja edasi põõnanud.

Viimane aeg oli midagi teisiti teha. Ehk nagu W ütleb iga uue ettevõtmise kohta: "Ega seda rulaatoriga kergem teha pole!"

Sedasi me Riiga sattusimegi. Vana-aastaõhtul lausa. Sõime kallist kala, jõime odavat õlut ja kuna me mõlemad olime oma tõbede ja hädadega viimasel kuul tegelenud aktiivselt lamatiste hankimisega ei läinud me kesklinna. Seal on ju inimesed. Iu. 

Järgmisel päeval avastasime, et ühistransport oli aasta viimasel päeval Riia linnas prii. Siis oli natuke kahju küll, et seda varem ei teadnud.

Aga loomaaed oli lahti! Aasta esimesel päeval olid kõik loomad kodus, nii tiiger kui tarantel ja tädi Milvi lopster (nimelt lopster, sest tädi Milvi oma), lisaks tegi W pilti linnust, kes soengu poolest olevat minu "just ärkasin!" alter ego. Ma olen nüüd solvunud, sest see lind ei ole minu hommikupoolne teisik, vaid ka mu lõuna-, õhtu- ja mis iganes muu aja doppelgänger. Ei tasu nii rangeid ajalisi piire seada. Pilt on W tehtud.

Mu elu missioon ja kogu sõitu käivitanud eesmärk sai täidetud. Või...kas sai ikka? Kaelkirjak. Kui see oli muidugi kaelkirjak. Vabalt võis olla tegu ka Lükkamindtõmbansindiga. Kui see ei olnud kaelkirjak on kunagi hiljem jälle põhjust tagasi tulla, onju?

(Jätkub)