Soovilugu 2 või mis sellega juhtus

 Milvile meeldisid kolimised. 

Mitte ses mõttes, et Milvile endale oleks kolida meeldinud, seda kohe kindlasti mitte, aga üksikule vanemale daamile pole paremat meelelahutust kui vaadata oma kolmanda korruse aknast kuidas mõni vana, üdini tuttav, kuid mis parata - igav - naaber ära kolib. 

"Näe, nüüd läheb diivan. Vaata ainult neid käetugesid, kas ta käsi üldse ei pesnudki, nii võidunud? Võis ka arvata, ta vahetas ju voodipesu ka üks kord kolme nädala tagant. Et kuidas ma tean? Suvel oli näha, hea, kui korra kuus tekikott rõdul kuivas, ega ma eilne pole!"

Selle jutu peale oli hiljem naabrinaistega koos hea maja ees pingil õlgu võdistada ja päid vangutada. Veera küll kõneles midagi kuivatist ja vihmasest suvest, aga vabandust, kui ikka diivani käetoed sellised välja näevad ei ole kahtlustki, et tegu oli üsna kasimatu inimesega. Milvil olid selle tunnistuseks köögiaknast tehtud pildid diivanist, mõnel mutivalve liikmel ei olnudki akent maja paraadnapoolel. 

"Ja siin, näete, on pilt tema televiisorist. Kes oleks võinud arvata, et tal selline suure ekraaniga asi kodus on!"

Mammid ahhetasid. Seda see naaber neid kardinaid kogu aeg ette vedas, õhtul keera või silmad kõõrdi ja kael haigeks, aga sisse ei näinud midagi.

Selge see, et kolimine oli põnev.

Eriti põnev oli uue inimese majjatulek. 

Kaubikust majja tassitavad asjad olid kõik seni veel kordagi nägemata, minemakolija kraami võis kas aknast aimata või täiesti juhuslikult ja kogemata läbi astudes kasvõi ukselt kiigata. Uue elaniku kraam seevastu...

"Näete, milline voodi, madrats üksi sama suur kui minu köök!"

See polnud muidugi tõsi, et Milvi hääles kadedust kostis. Puhas meelepete.

"Ja siin pildil on külmkapp. Kahe poolega, punast värvi. Teate, ma tükk aega mõtlesin, misasi see on, et kas tõepoolest tehakse nüüd rauast riidekappe, eksole. Aga diivan..oot, kus see pilt ongi...diivan on tal lilleline!"

Oli vast Milvil hea vaade oma köögiaknast. Võibolla ainult natukene pidi selle kõige nägemiseks köögiaknast välja kummarduma, ei midagi kontimurdvat.

Kolimised olid toredad, aga kahjuks lühiajalised ja juhtus neid harva. 

Kui üks ajaviide otsa sai tuli teine leida.

Nüüd oli aeg oma uut naabrit tundma õppida.

Kus ta käib. Kas ta käib seal, kus ta käib, iga päev, samal ajal või sebib kaootiliselt edasi-tagasi. Kes ta juures käib. Kas käib üksainus inimene või on rahvast nii, et pea või kataloogi. Kuidas see kataloog koostada. Mida ta poest toob, kas kott on raske, äkki paistab läbi või on ehk koti kuju järgi võimalik midagi oletada.

Nii keeruline elu, mõni ime, et Veera ja Salme külla tulles pidid koogi kaasa võtma, kus omal enam aega küpsetada.

Kõige paremini läks muidugi siis kui uue naabriga koridoris juhuslikult kokku juhtusid. Ega see lihtne ei olnud, seegi kord läks ikka oma veerandsada katset aia taha kui Milvi täiesti juhuslikult uue naabriga trepil kokku juhtus.

Kena noor inimene oli pealtnäha. Nokutas peaga ja puha. 

"Oi, näe, uus inime koridori peal ja..."

No ei võtnud vedu. Milvi ajas end trepil sutsu kohevamaks, õnneks ei olnud uus naaber nii mats ka, et oleks lausa edasi rammima hakanud.

"...ja mis naabri nimi ka on ja mis ammmetit naaber peab ka, et äkki on nii hea amet, et...ja mina olen Milvi ja...."

"Kert olen. Influentser, mul on kõva kaks ja pool tuhat jälgijat instas, tiktokin ka mõnikord".

"..Milvi olen ja....ahah..."

Milvil läks justkui õhk seest välja. Esimest korda üle aastakümnete ei mõistnud ta mitte midagi öelda.

"Ahah".

Naaber oli juba ammu uksest väljas enne kui Milvi valvekoondise pingile jõudis.

"Noh, mis inimene see uus on?"

"Kas oli viisakas?"

"Mis nimeks?"

Kui põnevus oleks tuli, olnuks pingist ammu tukid järel.

"Ei mina oska midagi öelda nüüd kohe. Mis ta ametiks ütleski, influentsa või mis see oligi. Kert on nimi ja midagi pidi toksima mõnda tuhandet inimest."

Milvi hääle oli selget nõutust täis.

"Mis te pinnite nüüd, ma ka rohkem ei tea praegu!"

"Ära sa ütle, ma tean küll, mis see influentsa on, mu oma vanaema rääkis, et sellest suri pool Euroopat tühjaks!"

Veera hääl oli sula hirmu täis. Mutid olid peadpidi koos, ärevus kasvas vererõhuga samas tempos. Igaüks oli influentsast midagi kuulnud. Ikka, et Hispaaniast tuli ja niitis loogu, eks ta üks katk omal ajal oli. Paartuhat, olevat too Kert öelnud. Paartuhat ja tikk-tokk, mis seegi muud tähendas, kui et tuhandetega on juba ühel pool.

"Ma arvan, et lähen ikka tütre poole elama, ta juba ammu kutsus," tõusis Selma kange selja pärast ägades püsti ja kadus ukse paukudes kõrvaltrepikotta.

"Äh, mul, näe, kass toas omapead!" oli Veera kangesti kärsitu 

Milvi sättis ennast ka minekule. Ütle nüüd, nii kena noor inimene ja selline salalik, nüüd peab küll köögiakent kinni hoidma hakkama. Ei tea, kas ta oli poiss või tüdruk? Oli nagu poisihäälega? Juuksed olid ju ikka tüdruku moodi patsis? Aga seljas oli justkui pintsak? Kõrvarõngad oli ju...?

No nii noor ja nõnda hirmus, tänapäeva maailm on puhta raisus, tiktokkkk ja influentsa...

Nüüd ma tean, mida rahaga teha

Mida omaaegsed rikkaks tahtjaid tegid?

Sõid kodus võileiba ja urgitsesid restoran "Gloria" ees hambaid. Mõnikord võileiva jaoks raha ei piisanud, siis urgitsesid niisama. Hambaid.

Mida hiljutised laenurikkad tegid?

Ostsid viimase mudeli buumeri ja elasid selles. Mõnikord nädal aega samas kohas, sest bensiiniraha ei olnud, aga viimane mudel oli. BMW.

Seda, mida tänapäeva rikkad teha võivad käisin kinos vaatamas, noh, et kui rikkaks saan teaks kah.

Lennuki ostavad, ainult, et ei jagu neil raha ei pidurite remondiks ega mõistust piisava kütuse ostuks.

"Uus raha" on hea film, mul jäi Tartus tohtril käies aega üle ja kinos on mugavad toolid. Väga eestilik, aeglane, aga nüüd olen tark ja puha. Ja kui palju oli äratundmisrõõmu: "oi, ma tean seda kirjut katust! Neid kunstmurulaike olen ka näinud!"

***

Terviserindelt: väikelinna EMO pabereid uskudes on mul murtud parem käsi, mitte vasak nagu ma ise tean. Kõik uuringud kinnitavad, et tegu on parema küünarvarreluu ülaosa killulise murruga, osa teevad seda ladina keeles. Mul on raske ette kujutada mis oleks võinud juhtuda kui ma oleks olnud nõus seal tehtava operatsiooniga.

Orkester otse universumist

 

Just. Kukkus kosmosest ja sinna ka haihtus.

Mitte seepärast niimoodi, et kosmiliselt hea - kuigi halb ta ei olnud, seda kindlasti, vaid seepärast, et Universe Symphony Orchestra on nii geneeriline kogum, et ma ei suutnud leida isegi dirigendi nime, rääkimata muusikute ja lauljate omadest. 

Võibolla oli kusagil müügil kavaleht ja seega on viga minus. 

Kui mina saan nüüd oma katkist kätt ravides ametlikult töölt välja lülituda, siis mu teatrikambasemud seda ei saa, neid aitavad muud meelelahutused. Kuna enamikel juhtudest on meil piletid ostetud kuid ette, siis nii pikalt plaanitud asjadest olen nõus loobuma vaid juhul kui mu pea otsast tuleb. Seega sai täna ühe sõbraga käidud Vanemuise Kontserdimajas juba augustis soetatud pileteid pruukimas. Sama sõbraga oleme sama kontserti suvel Jurmalas aia tagant muruplatsil pikutades kuulanud, nüüd siis esimene rida, päris kenasti keskel.

Tore oli, palju äratundmisrõõmu kunagiste rokkmuusika mässumeelsete pahade poiste repertuaari kuulunud lugude sümfooniaorkestrile kohandatud versioonide näol. Sõber on sellise muusika tuline fänn, tema rõõm tegi ka minu tuju heaks, aga mu enda mõte liikus rohkem neil radadel, et ...

...nüüd läks lause kole keeruliseks.

On see nüüd linnalegend või ütles seda tõesti iidammu keegi poliitik, kellele kurdeti stagneerunud ühiskonda pahupidi pööravate hipide rohkuse üle: "Oodake, nad lämbuvad varsti oma laste mähkmetesse!" Väga valesti ta ei öelnudki.

Kontserdi ajal tuli pähe mõte, et Nirvana, Metallica, Rammstein, isegi Led Zeppelin ja biitlid löödi oimetuks viiuliga, tümitati törtsuke flöödiga ja viimane mats anti tšelloga otse lagipähe. Sähke teile maailmavalu ja mässu! Pursuid istuvad saalis pehmetel toolidel ja plaksutavad dirigendi märguande peale või kiigutavad telefonide taskulampe trombonistide etteütlemisel.

Äh, siiski oli tore. Pealekauba on homme...ok, juba täna käes pühapäev ja saab kaua magada.

Aeg maas

 

"Tiiiimbeeeeeeerrr!!!!!" oli üks asi, mis pähe tuli, kui kukkusin. 

Pärast oli lihtsalt piinlik, sest publikut oli palju ja peale piinlikkuse oli ka kindel teadmine, et midagi on nüüd küll pahasti. 

Oligi pahasti.Vasak õlavarreluu on igatahes puhta pooleks ja siin ma siis olen, haiguslehel, üksi ahiküttega talvises majas, poed ja muud lõbustused kilomeetrite kaugusel, riietumine nii keeruline, nii keeruline, vaevlen valudes...

Ärge nüüd kõike ka uskuge mida loete. mul on sõbrad, jonn ja see krüptiline auto kõrvalistmel sõitja, keda nüüd järgmised neli päeva siin pole, aga ta tuleb tagasi, tuleb.

Väikelinna traumapunktis tehti röntgenipilte ja lükati tomograafitorust läbi, seejärel tuli kurva näoga tohter ja ütles, et  midagi pole teha, nüüd läheb lõikuseks. Kuulsin, kuidas tagaruumides löödi käiad tööle ja hakati nuge ihuma. Personal on tolles haiglas väga hooliv ja inimlik, aga legendid fopaadest, mis seal traumapatsientide ravimise käigus on juhtunud on nii kurikuulsad, et palusin võimalust Tartusse teist arvamust küsima minna. Väga kehvasti peidetud kergendustundega mulle see luba anti, seoti mu käsi rätiga kaela ja lehvitati järele. Tartus ütles arst esimese asjana, et rätik on valesti seotud ja teise asjana, et mingit operatsiooni pole vaja, luutükid, olgu, et neid on mitu, on kenasti omal kohal, kirjutas välja ortoosi (ma veel ei tea kuidas ma selle kätte saan...) ja kutsus nädala pärast ülevaatusele.

Saatus mängis mulle otse-näkku-palliga kätte võimaluse aeg maha võtta. Mul on seda vaja. 

Selliste asjade valguses näed kui toredad on inimesed. Kolleeg, kes pani oma päeva hakkama mind traumapunktide vahet sõidutades, teine kolleeg, kes mulle kaks saapatäit šokolaadikomme ja "saa ruttu terveks!" kirjakese saatis - saapatäied seepärast, et ta saatis mu papud mulle koju, ma olin ju turvakingadega, kui kukkusin. Arstid-õed-abipersonal olid nunnud, isegi need, keda ma ennast lõikama ei lubanud. Poeg, kes hilisõhtul mul Tartus järel käis, puud toodi tuppa valmis, igalt poolt pakuti abi nii kuis jõuti.

Jonn, valuvaigistid, head inimesed ja arsti nõuannete kuulamine veab mind sellest kõigest vihinal läbi. Piinlik, aga praegu on kuidagi hea meel, et rattast maha sain, ju seda on vaja.

Ohutusalane nõuanne: kui te panete vestitaskusse paarikilose karbi mutreid, siis võib juhtuda, et isegi väikese vääratuse korral ei oska te oma raskuskeset nii kontrollida, et püsti jääte. Ma komistasin hästi kergelt ja mutrikarp vedas mind kummuli. Naeruväärne ja valus.

Iseendale

Täpselt kuu aja pärast on päev minuti võrra pikem kui sellele eelnev päev. 

 Igal aastal, kullake, igal sügisel 

 Astud sammhaaval põhjatusse järve 

 Algul ehmatab vesi pahkluid 

 Nii umbes jaanipäeval või päevake hiljem

 Augustis pitsitab külm juba põlvi 

 Edasi läheb kiiresti ja äkki 

 Täiesti ootamatult 

 Ette valmistamata 

 Sest sa lihtsalt ei jõudnud

 Oled sa rinnuni vees 

 Oled sa kaelani jäises järves 

 Oled sa sõõrmeteni külmuvas vees

 Õhk saabki otsa 

 Ära jää seisma, kullake, liigu edasi 

 Ära jää seisma 

 Järvel on teine kallas olemas 

 On

 Usu

 

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,  kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Sobilik

 

Rakvere, "Tsikaadide aeg". 

Kui Ülle Lichtfelt suureks kasvab saab temast Ita Ever. Praegu tekkis võrdlus "Augustikuu" matrooniga ja see võrdlus ei teinud kahju kummalegi võrreldavaist. "Peab nägema!" etendus.

Peredraama päranduse jagamiseks kokku tulnud perekonnast, kellest kõigil on midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset või nende kahe ühisosa minevikus ning kes avastavad, et on nende teod mis on, siis esivanemate sünget minevikku neil lüüa ei õnnestu.

Seda esiteks. Teiseks: ärge minge seda etendust vaatama kui te olite elus veidi tumedas kohas. Hoolimata sildikesest "tragikomöödia" on sellisel juhul tegu tragöödiaga, kus mõned möödarääkimised ja korralik mahlane kaklus toovad parimal juhul suunurka lahja muige ning halval juhul tekib rindu suur soov minna asju selgitama ("tegelikult ta hoopis...") või otsib silm tuletõrjevoolikut, et kaklejaid veega jahutada. 

Aga ma hoidsin end vaos!

Kusagil näidendi keskel reageerisin ühe stseeni peale prohveliku mõttega, et seda siin saab siluda ainult tuli. Näib, et autor leidis sama. Puhastustuli, mis tegelikult ju midagi ei puhasta, tuul on see mis tuha laiali puhub nii üle perekonna kalmistu kui läbi "metsa, kuhu neegrid maeti".

***

Hiljem, jätkates oma "vaimutoit + midagi kere heaks" traditsiooni käisime Rakvere slaavi restoranis söömas, see läks veidi pikale, aga hea oli. 

Aga aga aga

Tekkis tahtmatu seos vastnähtud näidendi originaalpealkirjaga "Appropriate", emakeeles siis "Sobiv". Restorani nimi on teadlikult rõvedusele sihitud klikimagnet. Ma ei usu, et see on juhuslik valik, pigem on tegu konksuga välismaalaste õngitsemiseks. 

Toit oli hea, seda küll. Nagu seltskondki.

Pirukad

Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 

Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 

 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 

Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 

Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 

Mitte täna. 

Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 

Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 

Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 

Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 

„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 

Nagu alati. 

„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 

Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 

„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 

Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 

„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 

Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 

„Aga siis..“ 

Nonii. 

„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“

Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 

Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 

„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 

„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 

„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 

Täpne pidi olema, taset hoidma. 

„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 

Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 

„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 

Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 

„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 

Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 

„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“

„Teda naersid või..?“ 

Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 

„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 

Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 

„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 

Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 

„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 

„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 

„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 

Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 

Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“

„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 

Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 

 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.