Jutujaht 13

 

Deemonliku numbriga jutujahi osa.

Kolmeteistkümnes.

Marca loodud poliitikatähtede lend ei ole läbi:

"Sa loed mu mõtteid"

Meeleheiteta koduperenaine pelgab, et on hiljaks jäänud, aga ei, ei ole ta hilinenud :

"Ma juba ise ootan ka"

Valesti mõistetud

 

Hommikud on õhtutest hellemad, see, kuidas pimeduse saabumine mind tegelikult lämmatab saan tihti aru alles hommikul. Ometi ma armastan pimedust, seda sooja sametist olemist kus oma kodus ei ole vaja tulesid süüdata ja ka öö keskel võib seal pika sammuga astuda kuhu iganes pähe tuleb. Ma lihtsalt tahan, et pimedus oleks mu valik, mitte väline paratamatus.

Kummaline, et suvi, mida loetakse sünni ja kasvu ajaks on tegelikult hetkest, mil ta saabub minek pimeduse poole ja talvepäevad - külma, tardumuse ja arengu peatumise aeg - on liikumine valgusesse.

Valesti mõistetud talv.

##

Igasugused pühad mulle üldiselt sobivad, iga kord läheb kaal raasuke alla. Mitte, et see eesmärk oleks, olen ammu loobunud punnitamast, lihtsalt meeldiv boonus. Ma ei armasta kõveraks vajunud pidulaudu, piisab, kui söömiseks nuga ja kahvel lauale võetakse. Aa, sinna need kaalukribalad lähevad, riistvara kasutamine nõuab lisakaloreid!

Enesetundes see ei kajastu. Ma tean täpselt, mida tunneb pekine kilpkonn: väljastpoolt on kilp täpselt sama, aga sisemine surve ajab juba trummikiled väljapoole kummi.

Valesti mõistetud kaaluprobleemid.

##

Tibu, kes kasvas üles kanana ja kelle munegi ma enda arust teiste kanade munadest eristasin otsustas sugu muuta. Nüüd on mul kaks pahurat isaslindu ja pragmaatiliselt võttes ei lõpe see hästi. Kuramuse soovahetajad!

Valesti mõistetud loodus.

Jah

 Päike on viimast päeva pesas. Mööda saab seisuaeg, päevad, mil hinge kinni pidades ja lootes, et ja sel aastal läheb hästi ning kevad kunagi ikka jõuab, igaks juhuks lubame järgmisel aastaringil ikka parem olla ja end hingemustusest puhastades ootame MÄRKI.

Esmaspäeval on päev minuti võrra pikem. Nädala pärast oleme juba kümme minutit valgust juurde saanud.

See on nii ilma ühegi lubaduseta, kingituseta, ilma ühegi ponnistuseta ootajailt. Ka ühegi inimeseta maailma tuleks kevad. 

Maha see kirsiaed ja pagulusse!

Ma pean vist töölt ära tulema, padrikusse kolima ja seal end elu lõpuni varjama.  Söögiks olgu mul puukoor ja joogiks kasemahl ja parmumehu.

 

Kui ikka saata üsna mitmele inimesele kiri, milles teatan resoluutselt, et „Mootorid on homme mõmmikul testis“, siis pole enam valikut.

Hommikul. HOMMIKUL pidi see sõna olema, ma ei vihjanud testija püknilisele mitte eriti aerodünaamilisele figuurile. HOMMIKUL!!!

Vastuskiri oli päris lakooniline.

„Meelitaja!“

Pildil on mu tulevane aašram, seeni seal ei kasva, marju pole – seega keegi mind ei leia... nuuks..

Nogu Sveló! - Happy New Year, my son!

Kauaks ma seda üles ei jäta.

Liiga must.

Las olla. Elus ongi räpaseid lärakaid sees.

Kohustuslik hangehala

Esimest korda sain haldusreformi käest tagumikust hammustada.

Väikeses vallas sai talvise teedehoolduse küsimused lahendada kohalike talumeeste palkamisega. Arved ei olnud nii suured, et riigihankega siplema oleks pidanud. Ma olen alati, aastaid, olnud meie teehooldusega ülirahul.

Nüüd on vald pirakas ja lume lükkamise jaoks tehti avalik hange.

Loomulikult valiti odavaim pakkumine.

Hinnavahe on kolm eurot.

Tulemus – keset esmaspäevast hingetuisku lükati tee lahti, unustades seajuures küla viimase majani sõita, sinna tuli traktor pärast vallalametnikule tehtud kõnet õnneks kohe tagasi ja ka see asi sai korda.

Kahjuks sõidab masinamees vist navi järgi, osa rajast on põllul ja osa võsas, tee äärtes on lumevallid mullaga pooleks. Olgu, elame üle.

Tuisk tee puhastamisest ei hoolinud, uhas edasi. Paar päeva hiljem puhus tuul teises suunas – väljasõiduteel olid tuisuvaalud nagu kaks vastamisi olevat hiiglase kammi.

Ja mul pole enam auto, vaid autotaoline ese, triikraud.

Aga ikkagi sain tööle sõidetud, asi seegi.

Eile hommikul enam ei saanud, tee oli servast servani 70 cm lumekihi all.

Kõigest kaks kõnet ja kaks sõnumit hiljem (naabrinaisega pooleks) saabus ka traktor.

 

Talv saab põnev olema. Hea küll, mina saan tihti ka kodust tööd teha, naabrinaisel on see võimalus pisike, peaaegu olematu.

 

Olen siiski optimist, ehk on tegu sisseelamisraskustega?

Ja üleüldse – mäletan nõukaaegseid laste nääripidusid, mil viimased sada meetrit sai juba nelja tunniga lahti kaevatud. Meeter puhtaks ja autoga edasi, meeter puhtaks ja edasi, tuisk kleidisaba all sorimas. Ma olin kaevav tööjõud, juhiluba tollal mul polnud.

Ainuke viga, et nüüd olen lihtsalt ligi nelikümmend aastat vanem.

Lumi on raskem ja labidad nürimad, teate küll.

 

Firma ajakirjas ilmus minust pisike persoonilugu. Ma mainin seda ainult seepärast, et mu eriti lihtne eesnimi on loo pealkirjas valesti kirjutatud, arvatavasti kellegi näpuviga. Seega on mul nüüd iga sigaduse korral olemas vabandus, et “see ei olnud mina, see oli minu kuri kaksikõde”. Jess!

 

***

 

Just praegu akna taga.

Võrgutav.

Jutujaht 12

 

Marca tegelased möllavad kohalikus poliitikataevas nagu kullesed tiigis.

Pealkirigi kulleste möllule vastav:

Oli nii erutatud

(Spoiler: tegevus toimub pimedas...)

Inimene õpib

 

Aga mina õppisin puldiga poes käima!

Varem ei olnud lihtsalt vajadust, Selveri, Rimi ja Maxima kaarte mul pole - mileks omada kliendi staatust poodides, mida külastan ehk korra kvartalis -  ja kohalikus Coopis puudusid seni nutikassad.

Seni. Nüüd on olemas ja mulle täitsa meeldib, õhtuti on suhtlemise sahtel niikuinii nii täis, et ei lähe kinnigi enam. 

Ainult, et ... ma loodan, et ostukontrolli saadab inimese algoritm, mitte nägu. Kaks korda järjest ja esimesel korral ei antud isegi šokolaadi mitte, arvan, et müüjal läks see lihtsalt meelest.  Uus asi ka temale, mis muud. Võibolla ma ei meeldi nutikassale millegipärast? Tont neid AI-sid teab....

Ahjaa, marke ostsin ka. Tõenäoliselt pole ma marke ostnud kümme aastat kui mitte kauem. Lillepoest ostsin, postkontoreid pole pea kolmekümne kilomeetri raadiuses ühtegi. 

Küsisin, et ei tea õige kui palju see riigisisese kirja saatmine tänapäeval maksab ka ja teenindaja reaktsioon oli selline nagu tahtnuks ma teada kuidas kangastelgi üles panna.

"Kust mina seda tean, ma kirju küll ei saada!"

Pole hullu, selle info saab netist kätte. Ma ei tahtnud tütarlast ehmatada, ausõna.

Pildil on hullunud postikana.

Manifest

mina, lumehelbeke, saadan teid kõiki persse 

nii soojalt ja südamlikult kui lumehelves seda suudab 

sulades ja kadudes, kuni näha veel viimane jääkübe 

minge. 

kõik. 

persse. 

minge oma leiguses 

minge oma ükskõiksuses 

minge suhtumises „kõik möödub“ 

sest me kõik möödume 

kui ükskõiksed 

meid leigelt tõukavad 

mina, lumehelbeke, sulan 

auran valusalt särtsatades

 ***

Ei, mina pole lumehelbeke. Kirge jääb väheks. 

***

mida ma teen täna? 

sama mida homme 

ülehomme kordan eilset 

ja nädala pärast 

kõik on sama, iga päev 

hing igatseb seiklust 

midagi erilist ja meeldejäävat 

ainukordset, kordumatut 

midagi sellist, mida ma teen ainult kord elus 

ja mitte iialgi enam 

oh, üks seiklus on tulemas 

veel sel sajandil 

ainukordne 

kordumatu 

*

kordumatu 

ainukordne

***

Pikema päevani on meeleheitele ajav hulk päevi.