Suutsin sõnastada kirjelduse ühe mustri kohta, mida olen tõenäoliselt korranud kogu oma jonnivõimelisuse tekke esimesest päevast ehk siis arvatavasti sünni hetkest alates.
Tikun ikka „ei" ütlema. Mulle antakse nõu ja ma leian miljon+n võimalust seletada, miks nõuanne mulle ei sobi.
Nii hästi seletan, et ise ka hakkan juba uskuma.
Mine tea, ma hakkaks vist isegi täiesti usutava pakkumise peale „mine neljapäeva öösel viie tee risti ja võta jõhvikamahl kaasa, saad teeselda hinge parseldamist saatanale ja leiad inkade kullalaadungi ning selle kõrvaltoimena omandad kirjandusgeeniuse oskused" virisema, et kust ma selle jõhvikamahla nüüd..ja öösel on pime.. ja üleüldse – need viie tee ristid on kõik ringteedeks ehitatud ja see ei loe...
(Heldus, ma olen teisi sarnase suhtumisega blogardeid ka lugenud ja nad ei meeldi mulle....)
Aga – alati on „aga" – pärast vabanduste otsimise etappi hakkan ikkagi tasapisi tegema plaane ettepanekute elluviimiseks. Uurin nahistan, sätin, küsin. Mõnigi plaan saab sel moel algsest kindlast vastuseisust holimata teoks tehtud.
Päris ise ma taolist avastust ei teinud.
Tööl öeldi. Korduvalt.
Mina ütlen „ei, seda pole võimalik ellu viia" ja hakkan lahendust otsima. Päris tihti ka leian.
Aga – taas vana hea „aga" – kui ma ütlen „jah", siis delegeerin pea alati probleemi lahenduse teostamise sujuvalt kellelegi teisele. Las teeb, las pusib. Ei viitsi mina kontrollida, kas ta hakkama saab ja kui ei saa, siis avastan kokkukeeratud hunniku või laiali tassimata hunniku (olenevalt ülesandest) alles hilja, teinekord liiga hilja.
Iseasi muidugi, kui delegeeritud ülesandega hätta jäänu õigel ajal kisa tõstab. Aitan ikka.
Teiste inimeste probleemidaga ma nii ei tee. Muudkui kiidan nende pakutud lahenduskäikudele takka.
Teatud piirini muidugi. Külma vastu allikasse minekut ja bensiiniga tule kustutamist ikka tagant ei õhuta, aga mõnigi teine jabur idee on saanud minu õnnistuse kohe kindlasti.
Inimene on ikka üks imelik elukas.
Kindel see.
Postitused
