Superstaar Fellinis

  

Kui tahate midagi sellist vaadata, millest pärast teistele piinlik rääkida ei oleks, siis ärge minge. Kui on ükskõik, lihtsalt nagu naerda tahaks natuke ja travestia näib just sobiv huumoriallikas olevat, siis minge. 

Mul oli terve esimese vaatuse ajal tunne, et olen sattunud kütuse-kalle valimisüritusele. Labase jandi ja poliitilise dokumentaalfilmi piir on eluski teinekord hoomamatu. Mida kauem näidend kestis, seda enam oli tegu mannavahuga hapukapsasupi peal, selliseid nalju, mille üle naerdes häbenesin, et nende üle naersin, oli kuhjaga.

Aga, noh....jah. Mhm. Mis teha. Las see siis olla. Latt oli vastu põrandat, aga vähemalt ei roomatud selle alt läbi.

Rott

Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha. 

 Löök. Löök. Löök.

 Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga. 

Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer. Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi. 

Välgatus mälus oli ere. 

Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale. 

Korraks vaatasid nad teineteisele otsa. 

Lööja keeras selja ja jooksis minema. 

Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele. 

 ***

 "Tule vaata, vesirott on siin!" 

Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud. 

"Ilusasti ujub," 

"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"

"On küll ilus" Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma. 

"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid" 

"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse," 

Nii oligi, ka jalanumber segas teisi. 

"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks" 

Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad" 

Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta. Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline. 

"Sa oled alati nii räpane" 

"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa" 

"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"

"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed." 

Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada. 

 "Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks." 

Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud 

 Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü. 

Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud. Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline. 

Vähemalt metsas oli huvitav. 

Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele. 

"Vaata, seal ujub!" 

Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla. 

"Raisk, kas sain talle pihta?" 

"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .." 

Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku. Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma 

 "Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..." 

"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?" 

"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?" 

Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata. 

Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse. 

 Roti eest. enda eest. 

 Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku. Enda eest, roti eest. 

Roti eest. 

 Teine tüdruk hakkas loomana ulguma. 

Peksja tõusis nuttes püsti. 

Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.

Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

...silmad need olgu palju näind ja...

 

Üks härivamaid küsimusi mis mulle kunagi on esitatud on olnud "Ega sa (ometi) feminist ei ole?"

Et ...kuidas, palun? Muidugi olen. Feminats ei ole, feminist olen kindlasti. Seda tüüpi, kellel Sadu muusika silma põlema lööb ja puha. Arvake mida tahes, see muusika on naisevägine 

Sadama hakkas kontserdi esimesest loost alates, soe suvine äikesevihm läbi ERMi saali. Lauldi kaasa, hüpati kaasa, sõna otseses mõttes põrand nõtkus jalge all.  Terve kontsert oli jõudu täis. 

Imeline 

Khm, soojendusesinejana üles astunud kahemehebändi Jonas.fk laulja oli silmale ilus vaadata. Kõrvu samuti ei kraapinud, eriti emakeelsete lugudega, khm.

Soovilugu misjonäride ja müügimehega.

"...ja poes ei olnudki seda juustu enam! Esimese päevaga olevat otsa saanud!..." 

"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!" 

"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!" 

Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata. Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks. 

"On ju hea maitsega?" Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk. 

"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!" 

Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud. 

"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord." 

Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid. 

"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..." Uksekell lõikas lause lõppu sisse. 

Ilse mõtles ringi või...? 

Teine tirin oli juba natuke närvilisem. 

Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et... Milvi paotas ust.  

"Kas te Jumala peale olete mõelnud?" 

Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.  

"Ei noh, vahel ju ikka juhtub." 

"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?" 

"No ma ei ..." 

Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud. 

"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?" Veera hääles oli kõvasti uudishimu. 

"Ei ole nemad, mingid..." 

"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?" 

Külalised olid supsti elutoas. 

"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..." 

Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale. Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli. 

"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega. 

"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?" 

Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo. 

"Kas te usute, et pühakiri on tõde?" 

Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud." 

Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada. 

"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!" 

Piibel ikka oli. 

"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis. 

"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..." 

Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud. 

"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!" Muidugi oli neil piibel kaasas. 

Uksekell helises. 

"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama. 

Milvi avas ukse. 

Kas nüüd siis Ilse tuli? 

Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus? 

"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal." 

"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!" 

"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid." 

"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?" 

Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või? Noormees keris pikka juhet lahti. 

"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?" 

"Mida?" 

"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?" 

Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat. 

"NO JA KUS TEIL VAIP ON?" 

Milvi viipas käega toa poole. 

Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud. Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest. 

Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult. 

"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!" Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha. 

"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"

Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema. Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada. 

Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!" 

"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas. 

Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud. 

"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!" Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha. 

"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!" 

Oi, Milvi kees. 

Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata! 

Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud. 

Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle. 

Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti. 

Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata... 

Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist: "Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!" 

Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi. 

Ega ta kade ei olnud. 

Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.

Külm

 

Külm on meeled halvanud. 

Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 

Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.

Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.

Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 

Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 

Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 

Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"

Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 

Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.

Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 

Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...

Öölaulupeod on ikka veel moes

 

Teate, et talv on? Mul on akna taga praegu -21°, aga tulin just laulupeolt. Nuustaku öölaulupeolt.

Eelmisel aastal käisin ka, siis oli üsna impulsiivne käik, sel aastal sai pikemalt plaanitud ja oli kavas suurem seltskond kokku saada aga viirused niidavad praegu valimatult, pooled soovijad jäid koju köhima.

Külm oli, jalad jäid naks ja naks Otepää keskväljakule kinni, aga rahvas laulis ja minagi jorisesin kaasa. Keegi niikuinii ei kuulnud, see läks nüüd küll hästi.

Odav makaron, hindamatu tunne

by W 

Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 

Mamma lood

 

Gripihooajal on keeruline mingeid teatriskäike pikalt ette korraldada. Hommikul võib kõik klaar ja nett näida ja lõunast vajub keegi seltskonnast norgu ning nohuseks ja eks siis proovi hirmkallist piletit kuhugi maha parseldada.

Närve kulus ikka raasuke, aga lõpuks laabus kõik. Piletid said kasutatud, osa seltskonnast sai jooksu pealt alevi vahelt üles nopitud, libedaid teid trotsides pool tunnikest kihutatud ja tore õhtu sai alata.

Aravetel on kohvik, kus saab süüa. 

Peale söögi saab samas kohvikus teinekord ka teatrit, siiani on tegu olnud soološõudega.

Eile rääkis Margus Tabor meile oma Mammast.

Meil kõigil on olnud elus mammad. Mõni mamma on olnud ka papa, mõni hoopis naaber või muudmoodi meie elusse kinni jäänud tegelane.

Esineja Mamma oli üks kõva Hiiu mutt, kange kui pihlakapulk ja omal moel igavene, ka teispoolsusesse kadununa mõjutab ta kõnelenu elu. Ehk nagu Margus Tabor lõpus publiku kalla nokkides mainis: kui Mamma oli omal ajal öelnud, et ega Margus ikka ilma temata midagi tehtud saa, siis ennäe - praegu aitab Mamma tal Hiiumaale maja ehitada. Khm, meie, publiku, raha eest.

Esineja tõi Mamma ja mitte ainult Mamma veidrused, kiiksud ja ettevõtmised meie ette mõnusa soojusega, kellestki ei jäänud santi maitset suhu.

Kui ma suureks saan hakkan ka Mammaks. 

Mu kaaslane hõõrus juba sama õhtul mitmeid kokkulangevusi mammanduses mu nina alla.

Seega lootust on, inimesed, on!

Ilus õhtu. Soovilugu

 

Veera oligi laste juurde läinud, küll mitte päriseks, paariks nädalaks ehk, kuniks poeg perega lõunamaal puhkas oli Veera töö kassi toita,  lilli kasta ja naabreid luurata. 

Milvi oli lausa kade, oli ikka hea elu Veeral. Pooltki mitte nii hea kui Ilsel, kes juba teist nädalat haiglas oli. Kuuldavasti vähemalt nädalake pidi veel minema, siis lubatakse võibolla koju. Kui köha muidugi selleks ajaks korralikult möödas on.  

Selmat haiglasse ei viidud, olevat küll tahetud, aga tema hakkas jonnima ja nii ta siis kodus läkastas. Tegelikult olevat köhaga juba ühel pool, nohu veel kiusas sutike ja seepärast Selma õue väga ei kippunud.

Milvil oli igav. 

Kaua sa ikka üksipäini kohvi jood ja aknast õue vaatamine oli samuti üksluine kui nähtut kellegagi jagada ei saanud.

Milvi kuulas mõnikord lausa ukse taga ja kui kuulis Kostja ukse kolksumist tegi kähku trepikotta asja. Mitte, et Kostjaga saanuks juttu puhuda või miskit, mees pelgas Milvit millegipärast juba ammu. Kui aga kuulis proua lingi klõbinat kasvas talle alla teine paar jalgu - ega teisiti ei saanud seda väledust kuidagi seletada. Viuh oli postkasti manu käidud, säuh uksest välja poodi kalpsatud. Nii, et Kostjalt mingeid matuseuudiseid ikka oodata niipea ei olnud.

Milvi ohkas selle peale mõeldes. Igav, igav, igav...

Koridorist kostis ootamatut jutukõminat.

Pärast päevadepikkust vaikust oli trepikoda täis lärmi ja kui keegi üldse, siis oli Milvi see, kes end äkki elusana tundis. Kivine koda kajas nii, et kõneldust väga aru saada ei olnud, aga asi see ust paotada polnud. 

"...toas ei saa enam hingata ka enam, ma tean täpselt, et see tuleb sinu juurest, meil pole püstakus teisi kes suitsu teevad!"

Signel oli hääl kui kreissaag, täna oli ta kohe eriti vihane.

"See on minu tuba, kas ma pean siis saja meetri kaugusele majast minema või, kui tahan õhtul ühe suitsu tehe? Ma pliidikubu all teen, pane omal ventilaator tööle, saad ka puhast õhku tuppa, muud pole kui üks kalapraadimine käib. Mul kapis juba pluusid haisevad sinu kilu järele!"

Meeri oli häälelt vaiksem, aga ütlemiselt sama käre.

Milvi kuulas põnevusega, igavus ununes hetkega. 

"Mul on õhtul hing kinni sinu konihaisust, kardinad on köögis puhta kollased juba!"

"Kollased on nad su silgupraadimise rasvast, mina suitsetan ainult kalleid marke, sinu kilud on üle ühe korra punaste silmadega!"

"Süüa võin ma teha palju tahan, aga suitsetamise kohta räägin järgmisel nädalal ühistu koosolekul suu puhtaks!"

"Aga.. aga..."

Oli tunda, et kaalud kippusid Signe poole kaldu.

Milvi tundis, et nüüd on tema aeg. Oleks Signe alla jäämas, oleks ta Signet kaitsma sööstnud, aga praegu oli ta Meeriga ühel pool rinnet.

Ega siis head vaidlust või vaibuda lasta.

"Oi, näe, tere naabrinaised, mis ka uudist kuulukse?"

Meeri ei öelnud midagi, Signe suskas "No kust sina nüüd välja kargasid, küll sa juba tead, mida me siin kõneleme..."

"Ma kuulsin jah, et mingi suitsu-jutt käib, on ju, et Kostja juurest tuleb sihukest hirmsat vina, et... no mida ta muud tõmbab kui salasuitse, vaata sul, Meeri, on ikka hea lõhnaga peened suitsud, Kosta põletab mingit koledat mahorkat..."

"Kostja?"

"Ongi nii või..?"

Nii Meeri kui Signe ei osanud kohe midagi öelda, Meeri kogus end kiiremini.

"Ma ju ütlesin, et minu suitsud need ei ole, ega ma mingit mäda mahorkat kimu! Sina ajad kõik oma hädad minu kaela, hea lihtne ju üksikut leskprouat kiusata, vaata kui  räägin koosolekul sellest kuidas sa oma kilurappeid prügimaja kõrval kassidele sisse söödad!"

"No kuhu ma need siis niimoodi panen, kiisukesed..."

"Kiisukesed-miisukesed, suvel on kelder jälle kirpe täis kassiraibete pärast!"

Ossa. Milvi lihtsalt seisis ja vaatas kuidas naabrite vahel lahing siia-sinna logiseb. 

Kui näis, et Signe juba kaotamas oli, noogutas Milvi sobival hetkel või viskas sõnakese sekka ja juba oli Meeril vaidlusega kehvasti, siis tuli Meerile toeks olla.  Veri vemmeldas ja pea auras, elus olemise tunne tuli tagasi mis mühises. 

Jutt liikus kassidelt tuvidele, kes Meeri rõdul kaerahelbeid laiali ajamas käisid, sealt Signe keldriaknale, mis alalõpmata paokil oli ja kustkaudu kusijad külakassid keldris käisid, vahepeal lendasid kurjad sõnad Signe vanade ajalehtede pihta, mis kolm nädalat tagasi valesse prügikasti pandi - "Sinu nimi oli leheserval, ära seleta, et ei olnud sinu pandud!" ja sealt jõuti Meeri liivase uksetaguseni.

Selline oli õige elu. Põnev, oli mida meelde jätta, et sõbrannadega edasi arutada.

Kahjuks saab iga lööma ükskord otsa. 

Suud väsinud ja hinge pealt kõik maha kallatud läksid Meeri ja Signe lõpuks laiali.

Kodus hakkas Signe küll mõtlema, et Kostja korteri õhutuslõõr pole tema köögiga kohakutigi ja Meeri mõtles lahtise keldriakna peale - see vist ikka ei olnud Signe keldri oma, ei saanud ju päris kindel olla...

Kõigest hoolimata oli naistel tunne, et päev oli asjalik. 

Milvi istus õhtul köögis ja rüüpas magusat teed. Olemine särtsakas, tuju jupp maad parem kui hommikul. 

Telefon helises.

"Helistan teile maailmakuulsast ravimifirmast, kas te soovite kolme kuu varu kõhulahtisteid osta?"

Kui muidu oleks Milvi toru kohe ära pannud, siis täna oli energiat palju, võis kohe sama hooga edasi lasta.

"Mis nüüd mina, vana ja vaene inimene, kustkohast ma selle raha võtan..."

"Oi, proua, mis te nüüd, ma ju ütlesin, et tasuta saate, mul on vaja teie aadressi ja nime ja..."

"...lapsed mu manu enam ei käi  ja naabrid on kole õelad ja  neid rohtusid on mul tegelikult hädasti vaja, aga keeeeegi ei hooli minust ja..."

"Oot-oot, proua, ei ole need lood nii hullud ühti, kohe teeme tellimuse ära  teile!"

Telefoni otsas olev noorik ei osanud aimatagi, et Milvi on proff ja tal pole lootustki. 

Milvi keris hoogu üles, ise mõttes arutades, et kas ka seekord õnnestub tal helistaja toru otsa nutma ajada või on tegu sellise vapraga kes kõne pole lause pealt ära katkestab. 

Õhtu läks aina ilusamaks.

 

Šoti näidend

ERSO mängib sõja algusest saadik kõigil kontsertidel esimese palana Ukraina hümni.

Selle näidendi algusesse sobis see kui valatult.

Etenduse enda algusstseen, aegluubis liikuv aristrokaatide rivistus, retsiteerimas tausta tekitavaid värsse lõi mu ajus jalaga lahti ukse mille tagant kukkus välja mälestus raamatust "Tunnetuse salakaval tee", selles avaldatud pildid Goya loomingust, tema graafika...ja oi, kui täppi ma panin. 

Elamus oli võimas, täielik laviin, ma ei saa lähiminevikust midagi sellist meenutada. 

Setu loitsud ja  Melevi dervišite vurrina keerlemine. 

Miljon sümbolit, pooled neist kindlasti üle mu pea.

Kõige võimsama mulje jättis mulle endale Priit Võigemast nõia rollis.  Ta mängis seda ju tegelikult ainult häälega, nõial ei olnud žeste, tema nägu oli kaetud terve näitemängu kestel, kuid ta oli VEENEV.

Mitte, et teised halvemad oleksid olnud. kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette kui suure käntsaka näitleja hingest need rollid hammustasid, ma ei tea mis nipiga nad lapsnäitlejate tundeid ühes tükis suutsid hoida. Ei tea.

Enamasti inimesed ju teavad klassikaliste näidendite sisu kui nad lähevad sajandeid vanu näidendeid vaatama. Küsimus on selles, kuidas neid serveeritakse. Mida rõhutatakse. Millele vihjatakse.

Macbeth. Võimujanu iga hinna eest. Kes ette jääb, olgu või südamesõber, see tapetakse. Kes arvatakse ette jäävat, olgu või ohutuim nööp, see tapetakse.  Võim, mis näis eemalt magus muutub kättesaaduna kibedaks, aga ära anda seda ju ka ei raatsi.

Goya veelkord. 

Kui kõik olid surnud, kes näidendis tapetud pidid saama, esitati misanstseene Goya julmade gravüüride koopiatena ja see tuletas äkki meelde, et  kunst ometi ju põhines millelgi, võibolla täiesti ehedatel pealt nähtud hetkedel. Keegi kedagi odaga läbi torkamas, surnuid leinatakse, laipu tassitakse, ohvreid piinatakse.  Päris elus on see jõle, kunstis... tegelikult ju samuti jõle.

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.