Milvi oli seekord ette valmistunud.
Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele. Selles kõiges ei olnud midagi erilist, Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada. Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles.
Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.
Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!
Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.
kui õudne see oli.
"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas.
Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada.
Sel aastal enam mitte.
Milvi oli endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....
Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus.
Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.
Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada.
"Mutt, raha siia!"
Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.
"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"
Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!
"Seisa paigal, tassid pori laiali!"
Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna.
"Anna raha siia, vanamutt!"
Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki.
"Seisa paigal!"
Milvi võttis kapiservalt vihiku.
"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"
Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.
"Möh.."
Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.
"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."
"Mutt, ma tulin raha järele!"
"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."
Milvi juba oskas veenda.
Mis sel külalisel nüüd hakkas?
Uksegi jättis lahti..
Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...
"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.
Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...
Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.

Algas nagu oleks Armandit külla oodanud :) Aga pea need nääridki ei tule...
VastaKustutaLugesin mehele ette, see puksus kõik aeg naerda. Ju oli äratundmist! Eks me kõik tunne või mäleta mõnda sellist Milvit, minu suguvõsas oli Hilja.
VastaKustutaMa loodan, et pärast tulid päris halloweenlased ka!
VastaKustutaMul oli veel kirjutamise alguses plaanis lapsed Milvile ukse taha saata, aga siis tuli suusamask äkki mõttesse. Hiljem võisid need vaesed lapsed sinna sattuda küll, miks mitte, Milvile see meeldiks.
KustutaJärjeosas on see, et külaossid kõike kuidagi pealt nägid ning tädi Milvist järsku kohalik jõugupealik sai, ise ta sellest muidugi kohe aru ei saanud...
VastaKustutaW
kangesti tore, tädilus kui supervõime.
VastaKustutaJust!
KustutaElukogemis näitab, et pättide jaoks on tädid, vanusest olenemata, lisaks fyysilisele ka psyhholoogiliselt ja juriidiliselt ohutumad vastased ja nende ryndamise eest saab vähem karistada ning rohkem kaastunnet. Vt ka Nõo naisepussitaja, Kristiina Heinmetsa lastekaitsejuhtum jne jne jne
VastaKustutaelukogemusi on erinevaid. Ep on rääkinud, kuidas ta on huligaanitsevaid purjakil noori jorsse korrale kutsunud, võttes lasteaiakasvataja poosi ja tooni, ning et see on neil lasteaialapse refleksid tööle pannud - pööravad varbad sissepoole ja pomisevad "ma enam ei tee".
KustutaKui pereisa Jaanus sama tegi, siis peksti ta oimetuks.
nodsu
Siis Epul vedas roppu moodi, mittevedajatest me lihtsalt ei kuule. Mul on synnipära tõttu sellise rahva sees elamisest 40 aastat pidevaid kogemusi, luumurdudest, mälukasse peksmistest ja piinamistest kuni politseiametnike käitumise kohta seletuskirjade kirjutamise ja prokuröridega vaidlemiseni. Probleemid olid systeemsed ja võimupositsioonil olijad käitusid enesekindlalt ja karistamatult. Mina sain neist kohtadest välja, aga sissejääjad on tänase päevani samasugused, nagu ennegi, ja taastoodavad oma kogukondi.
KustutaMinugipoolest võin seda teemat enam mitte jätkata, eelm komm oli selgitamaks mu tumedavõitu huumorimeelt ja lyhikest syytenööri isiku- ja/või varavastaste vägivallakuritegude teemadel.
KustutaSu kogemus on valiidne, Kaarna-proua, ma ei ole kunagi selles kahelnud.Minu jutt on fiktsioon. Mul on kahju, et sinu väga valus ja õiglusetu elukogemus paneb sind minu kirjutatusse sellise pahameelega suhtuma.
KustutaVabandust.