Köögiviljad sigakarri ja riisiga

by W 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal eimidagi, külm earl gray sidruniga
• õhtupoole köögiviljad sigakarri ja riisiga + hiljem veel üht-teist

Ajakulu veidi üle tunni.

• 1 suvikõrvits 0.7
• 1 baklažaan 1
• 1 suur sibul 0.2
• 2 punast paprikat 0.6 (COOP-is 1.99 kg)
• 2 peotäit värske kapsa jääke külmikust 0.2
• siga, ca 300g 1,5 (sügavkülmast mingi -50% ostetud noosi jääk)
• riis 1 klaas 0.25
• piim ca 0.5L 0.3
• jahu 0.02
• karripulber (Santa Maria), sool, pipar, kuivatatud till, roheline sibul, äädikas 0.8
• ... soolapeekoni praadimise rasv külmikust

Kokku alla 6 EUR, 3 inimest saaks söönuks. Jääb ka homseks. 

Protsess (kõik umbes samal ajal, multitasking): 

• riis keema
• siga pannile ja kui kõrbeda tahab, siis vett, ja veel kuuma ja vett, veidi kaane all; kui pehme, siis tl karripulbrit kuumusesse, veidi vett ja kohe spl jahu lisaks, läbi kuumutada ja piim peale, nii kui keema läheb, raualt maha, kaas peale ja jääkkuumusest piisab, kaste olemas
• köögiviljad viiludeks / suurteks tükkideks ja külmikust avastatud rasva + tilgakese äädikaga malmpotti keskmisele kuumusele toimetama ... tuleb jälgida, et surnuks või pudruks ei kokka

Õhtul ootab -50% nuudli-salaamisalat ja -50% prosciutto lõigud, mida kavatsen süüa arbuusiga. Hallitusjuustu on tglt ju ka, ei välista.
Ja kui ikka veel midagi tahan, täitmatu, nagu ma vastu ööd olen, siis võib tass kama kõne alla tulla. 

Päev kokku peaks alla 10 jääma. 

Komödiandi lunastus

 

Nüüd, NÜÜD on Niinemets mu jaoks näitleja, pärast seda kui olen näinud teda kahes rollis - peaaegu tekstitu baarimees "Cafe Theatralis" ja Artur "Rahamaas".  Seni ei suutnud ma teda tõsiselt võtta, ütlen ausalt, et ta komödiandi-šõud on mu meelest hirmsad ja neid mällukeevitatud jamasid oli raske unustada.

Publik oli põhiosas selline, kes teadis sõnade offshore ja rojalti tähendust,  kes ei teadnud, need lihtsalt üritasid õiges kohas noogutada. Mul tuli mõni noogutus ilmselt vales kohas, keegi niikuinii ei vaadanud, sest laval möllati kujundlikult öeldes koomiksivormis Eesti panganduse ajaloo pesumajaperioodi ettelugemisega. Koomiks on sel puhul hea asi, jutumullid, esinejate esiletõstetud näod ja žestid, rasvases trükis kõnelemine. Pildid vaheldusid ülehelikiirusel, kui kontor pööras selja, sõidutati lavaservale korterikuubik, kahe pildi vahele mahutati Vene uusrikka läbu. Peened emotsioonid ei pääsenud läbi, neile tõmmati markeriga paksud mustad jooned ümber.

Väga intensiivne lavastus, ei mingeid hingetõmbepause, hool ja hoobil polnud vahet. Mina nautisin viimast kui hetke, mu tagumik natuke protestis, julmalt ebamugavad toolid olid. Selles olen vist ikka ise süüdi, sest meie kolmese seltskonna kõige õhukesem liige ütles, et temal küll ebamugav istuda ei olnud, niipalju olevat jama olnud, et kahel pool teda istusid mingid paksud.

Eksole. Need olime meie, tema teatrikaaslased.

Selliste sõprade olemasolul pole vaenlasi vajagi.... Andsin talle selle peale kommi. Küll ta meile järele jõuab.

Ebaloogiline Lükkamindtõmbansind

  

Magama peaksin praegu, mitte netis rullima, aga keegi ei keela ju. Luban, et jään kohe magama (sest hommikul kell neli on äratus), panin just "Doktor Doolitle" käest. Vanainimene läheb lapsikuks, loeb lasteraamatuid. Mingist kolapoest ostsin, sest minu 1947. aastal välja antud raamat on kole kapsas. 

Loen ja imestan. Kui keegi tänapäeval midagi sellist looks oleks juttudel kange AI maik juures. Primitiivne, kahemõõtmeline ja mitte eriti põimunud tegevus, selgelt väljajoonistatud ettearvatava käitumisega tegelaskujud, lihtsad sirgjoonelised laused.  Loogikaga on kehvasti, loomaarst, kes mõistab loomade keeli samas loos vestleb kaladega ja sööb neid ning söödab oma sõberloomadele. Võuklusest ei teata veel midagi, neegriprints soovib oma printsessi leida, kuid arvab, et valge näoga oleks ta võimalused suuremad. Kahe peaga veislane, kelle seedeproduktide väljutamise üksikasju ma teada ei saanudki.

Näh, ikkagi on huvitav lugeda. Raamatule, mida mäletan lapsepõlvest on keegi ridade vahele teise loo kirjutanud. 

Ma ei julge Bullerby lugusid nüüd küll üle lugeda.

Mindf*ck

by W

Kui valida on vaid 1, siis mis see oleks:

Inimesed, kas:

• austavad sind
• armastavad sind
• usaldavad sind

... ja miks. See oli esseeteema keskkoolis, õnneks mitte emakeele lõpueksami ainsana, vaid psühholoogia tunnis. 

Lihtsalt meenus täna, tööl, asjaolude tõttu. 

Katsetasin mitut AI-d selle küsimusega, need ei valinud ühte, vaid vaagisid ja heietasid. 

Mis on see 1 ja miks?

Kreeta Reis XX: Imbrose kuru

by W

Laupäev, 24.05.2025

Päeva algus

Ärkasin vaikuses, milles oli veidi liiga palju eee... vaikust.
Nii, tuleb kontrollida, kas Maakas on ikka veel meiega. Otsustasin mitte üle mõelda ega teda sõnadega traumeerida, vaid hoopis näpuga torkida. Talla alt ei julgenud, ta ei pea isegi päris elus olema, et mind selle peale kabjahoobiga läbi seina naabertuppa virutada. Sirutasin näpu ja torkasin teda kergelt abaluude vahele. Vastuseks tuli mingi roppustega kaunistatud sisin ja Maakas ajas end jalule. Hea märk. Elus. Töökorras? Hinnanguliselt 60%, ütles, et on valmis matkale minema, aga nägi veits imelik välja.

Järgmiseks tuli varustusaudit. Pesu, särgid, Maaka pidžaama, minu lühikesed püksid ja muu tekstiil oli eilsest pealelõunast rõdul kuumades tormialgetes karastunud. Hirm, et pool meie riietest võib kusagil palmide otsas või mere põhjas olla, ei olnud alusetu. Mõni trussikupaar keerleb äkki lausa Liibanoni õhuruumis ja testib õhutõrje tõhusust? Aga me olime ju investeerinud pesulõksudesse! Ja need toimisid. Kogu meie varandus oli alles ja saime riidesse.

Päev algas lootustandvalt, kuid olin ikka veel skeptiline.

Hommikusöök oli nagu väike tervisekontroll. Istusin ja jälgisin, kuidas Maakas oma kahvlit käes hoiab: käed värisesid nagu viimased vahtralehed esimest külmadega. Pakkusin viisakalt, aga tungivalt, et äkki me ikkagi ei lähe sellele mitmetunnisele matkale, sest eee... +32C, päike kõrvetamas ja Maakas nägi välja nagu tuleks talle tilguti panna, mitte mägedesse uitama viia.

Maakas lükkas mu mure tagasi stoilise "see on söömata olemisest" teatega. Vaim ja ihu pidid olema täiesti korras ja valmis. Peale selle väikese värina. Mina nentisin, et äkki ka joomata olemisest, sest isegi kaktus oleks Kreetal 36 tundi joomata mingeid vinnutamise algeid ilmutamas.

Kui tuppa tagasi läksime, veendusin, et meil oleks piisavalt vett kaasa võtta. Oli. Nii vedelal kujul, kui tahkena. Sügavkülmast. Pudel, kui tasku toppida, toimib ka jahutuselemendina. Siis määrisime end päikesekaitsekreemiga sisse. Isegi mu peanaha. Tundsin end peaaegu tublina. Kuni juba hotellist väljununa selgus, et olin unustanud päikeseprillid. Ja oma mütsi. Ja Maaka kübara. Põhimõtteliselt kõik, millega inimene end kuumas mõistlikult varustab. Ei ole üldse minulik. Amatöörlus. Isegi maakad võivad olla kui linnaullikesed.

Ekskursioonibuss saabus õigel ajal, 8.30. Hotelli uksest paarisaja meetri kaugusele tänavanurgale. Ronisime sisse, peakateteta, kuid suurte ootustega. Keerlesime taas mööda kitsaid mägiteid, vahtides neid neetud oliivisalusid, mis iga kurvi taga välja ilmusid nagu Ctrl+C ja Ctrl+V, Ctrl+V, Ctrl+V...
Siht: Imbros kuru. Temperatuur: pliidiplaat. Meeleolu: optimistlik.

Imbrose sissepääs

Tunnikese bussisõiduga jõudsime Imbrose kuru servale. Ja edasi ei minda mitte liftiga alla ega Google Mapsi juhendamisel ümber nurga, vaid oma kondimootoriga kitsast ja kivisest trepist alla. Paarsada meetrit laskumist eelsoojenduseks. Sest alles siis jõuab piletiputkani. Jõudsime, maksime. Pilet oli viiekas.

Ja siis algas tsirkus.
Esimesena tormasid meist putka juures mööda austraallased. Justkui troopiline täiejõuline torm. Kaheksakesi karjas. Nagu dingod. Pileteid ostmata. Märkarime neid vaid korra, sissepääsu juures, kuid sellest piisas.
Lärmakad, tempokad, nokamütsides, lühikestes pükstes, matkasaabastes ja T-särkides. Ei mingeid päikeseprille, päike ise pidi vaatama, et neile silma ei satuks. Kaasas oli neil täissuuruses Austraalia lipp. Rääkisid valjult, naersid veel valjemini ja kui üks neist komistas, kõmises naer üle kuru. Ning kadunud nad olidki.

Olime nähtust just toibumas, kui tuli järgmine laine. Seekord saksa pensionärid. Meie bussist. Ka nemad libisesid piletiputkast käimiskeppide klõbinal lihtsalt mööda ja kadusid kärmelt käänaku taha. Sinist suitsu ja tolmupilvegi ei jäänud maha. Midagi ei jäänud. Ainult hämmeldus. Sest bussis oli ka saksa keeles piletiputkast räägitud.

Mina ja Maakas vaatasime teineteisele otsa, nentisime, et vanurid on hukas ja jätkasime teed, piletid taskusse surutud.

Imbrose kuru, 8km

Kui on midagi, mida inimene ei oska ega saagi luua, siis on see üks korralik kuru. Aegade jooksul kivisse raiutud maastikuvorm, kus loodus ise on olnud arhitekt, insener ja sisekujundaja. Tulemuseks jalutuskäik läbi geoloogia, vaikus ja vaimustus käevangus.

See on kivine, samas kuidagi pehme ja voolitud. Üks hetk kõnnid laias kivikoridoris, kus valgus mängib seintega, järgmine hetk pead läbi jalutama klaustrofoobia testist, sest kuru on kitsenenud pelgaks praoks. Floorat on mitmesugust, nii suuri kui väikesi õitsejaid kivide vahel kui ka kõikide tingimuste kiuste elavaid okaspuid. Oliive eriti ei näinud. Salveid nägin.

Kui kopsud olid kuumast rasked ja jalad veidi väsinud, jäime hetkeks varju kivile istuma. Joogipaus. See oli mu võimalus. Et suruda välja tunnistus. Küsisin, et kumb on parem - kas loodus või mingi moodsa kunsti muuseum?

Maakas pööritas silmi. Võib-olla tahtis vastata midagi sarkastilist ja põiklevat, aga see ei olnud lihtsalt võimalik.
"Jah, sellised asjad on paremad kui moodsa kunsti muuseumid.“
Ma ei hõisanud, ma ei pidanud. Sest ma olen seda alati teadnud.

Kuna Imbros pole nii kuulus kui paralleelselt kulgev Samaaria, saab siin ka üksi olla.
Ilma, et kellegi selfistikk igal kolmandal minutil silma torkaks või kellegi hõiked igal minutil kõrvu kraabiks. Vahel möödud kellestki. Vahel lased kellegi mööda. Aga üldiselt saad oma mõtteid kuulata. Või loodust. Või lihtsalt olla.

Eee... peaaegu. Maakas oli ju ka. Töllerdas pidevalt mu piltidele. Ei mingit taktitunnet. Kui ma leian ideaalse kaadri, on seal ka tema tagumik. Kui ma pildistan varjudemängu kaljudel, on seal tema küünarnukk.
Lisaks ei tunnista ta pikivahet inimestega, vähemalt mitte minu standardite järgi. See on selline, et kõnnid ja kuuled vaid enda sammudest tekkinud kivide krudinat sandaalide all.
Aga eks Maakal ole omad kiiksud, nagu inimlembus, aga ma olen temaga harjunud ja enamasti üsna leplik.

Täpselt poolel teel on eesel ja tema peremees - viimane müüb nii vett, Fantat, õlut kui ouzot. Eesel ootab puu all, et ilmselt õhtul iga kilomeetri järel olevad prügikotid ära vedada ning hommikul vesi ja naps kohale tarida.

Pärast ligi 3 tundi kestnud matka, mis oli täitsa aus sport, mille tempo võtsid maha vaatluspausid, jõudsime kuru teise otsani. Päike ei olnudki suutnud meid kaljude varjus lõplikult ära grillida ning me ei olnud midagi murdnud ega nikastanud. Me täitsa funktsioneerisime, kahtlaselt tolmused, ent siiski terved ja pisut janused. Sest 2 liitit vett ja väike apelsinimahl olid märkamatult kurgust alla libisenud.

Giidi poolt öeldud "minimum one liter per person" ei olnud juhuslik numbrimäng, see oli üsna täpne soovitus. Ta manitses inimesi poolel teel ka mitte odavat 1.- per naps ouzot tarbima. Ma arvan, et tal on ouzomarinaadis turistidega mingeid kogemusi.

Enne lõplikku vabadust tuli aga lintidega piiratud ala, mis juhtis taas mingi putkani. Haa - piletikontroll! Nii et kõik need sahkerdajad, alates lärmakatest Austraalia dingodest kuni meie pensionär-kosmonautideni, kes alguses piletile vilistasid - võib-olla pidid nad nüüd ikkagi koristuseesli pidamise maksu ära tasuma.

Kulgesime edasi Komitatese külasse, otse samanimelise trahteri varjuliselt terrassile, kus oli kokku lepitud kogu bussitäie kogunemine kella üheks. Kogunesime siis. Vähehaaval.
Viimasena saabus meie giid, kes kogu matka oli kõige viimasena tulnud nagu vana karjane, veendumaks, et keegi kuskile kivipragudesse kinni ei jäänud ega ennast looduskunsti keskele igaveseks ei unustanud.

Meil oli trahteris veidi aega. No loomulikult üheks õlleks. Ja veevarude täiendamiseks.

Edasi tõmbas päev tempo veidi allapoole.

Chora Sfakion

Peale Imbrose kuru vallutamist paisati meid bussiga edasi Chora Sfakioni, külla, mis kunagi oli linn, aga mille ajalugu on jälle traagiline. Sõjad, vallutused ja põgenemised on sealt ajapikku välja rookinud kõik peale mesinike ja paari kaluri. Legendi järgi jäid mesinikud lihtsalt sellepärast, et nad ei suutnud oma tarusid kokku pakkida. Mõned asjad naljalt ei koli.

Nüüd elab seal umbes 300 hinge, natuke kalureid, mesilasi, nende omanikke ja veidi rohkem neid, kes peavad hotelle, poode ja taverne või töötavad neis, sest elu peab kuidagi edasi minema.

Enamik inimesi meie bussist suundus Chora Sfakionis loomulikult lõunale.
Seal oli 5 söögikohta üksteise küljes kinni.
Osadel on kombeks süüa kolm korda päevas ja kui just äsja on tunde mäest alla koperdatud, siis loogiline, et kõht nõuab oma. Kohalikud tavernid ajasid ausalt öeldes väga korralikku asja. Menüüpiltidel ja laudadel särasid värsked mereannid, grillil susises midagi, mis lõhnas nagu “söö mind!” ja laudade taga istus juba hulgaliselt inimesi, kes ei tundunud teadvat, et maailmas võiks olla muid prioriteete kui taldrik ja kahvel.

Aga meil... meil kahjuks ei olnud nälga. Kaks inimest, kes tavaliselt hommikusööki ignoreerivad ja tühja kõhuga elavad. Tegelikult oleks tahtnud rohkem väljas, kohapeal, ehedaid maitseid proovida, aga ... aga vägisi ei naudi. Ja kui ei naudi, siis on kogu see “kultuuriline kogemus” enese suhtes vägivalla tarvitamine.
Piirdusime jälle nuusutamisega ja lõunasöögi asemel valisime vee.

Rannast ei saa rääkida ilma käsi rusikasse tõmbamata. Umbes 200 meetrit pikk ja kivine nagu veneetslaste karistuslaager. Vesi läheb sekundiga sügavaks, nagu oleks keegi karstilõhe merre libistanud. Sadam ja rand on seal sisuliselt sama asi.
Aga suplemine, peale matka, oli endiselt mõnus elamus.
Jalatallad meid selle eest kindlasti ei tänanud, pigem karjusid solvunult “mis sul viga on?!”. Ja ikkagi - hea oli!

Peale eneste kuivaks raputamist, sest rätikuid meil ei olnud, tegime kiire tiiru poodidele peale. Tuur, mille käigus Maakas ostis hulgi ouzo-maitselisi komme (sest miks mitte maitsta õudust suhkru kujul). Poepidaja esitas rutiinse „Where are you from?“ ja kui vastuseks kõlas “Estonia”, tuli sealt vastu: “Aitaaahhh.” Sellised hetked ajavad ajus midagi kokku, nii et tegime kiirelt vehkat.
Mina lahkusin külakesest üsna kopsaka souvlaki maitseainepakiga. Mis oli ka ainus asi, mille ma Kreetalt kaasa ostsin.

Viimaks astusime sisse ka kohalikku kirikusse. Ühte neist neljast, mis vähem kui ruutkilomeetri peal silma jäid. Pühakoda oli umbes sama suur kui paneelika elutuba, aga ilmselt palju vanem ja oluliselt vaiksem. Isegi natukene hubane. Mind ei ärritanud seal miski. Midagi suurt seal polnudki ja see sobis. Selline koht, kus ka Jumal võib plätudes käia, veiniks moondatud vee kurku kummutada ja end natukeseks sisse seada.

„Kodus”

Tagasitee Rethymnosse kulges sündmusvabalt. Buss sõitis, inimesed vaikisid või tukkusid ja isegi Maakas, kes muidu leiab alati midagi kommenteerida, tundus pisut närtsinud. Ei mingit draamat, ei mingeid Austraalia lippe ega kaabakatest vanainimesi.

Bussijuht ja giid olid oma töö ära teinud ja väikest tippi nad väärisid. Maakas, see suurmeelne, oli valmis viieka viskama, aga ma tõmbasin pidurit. See polnud mingi glamuurne erabuss koos prosecco ja nahkistmetega, vaid lihtsalt korralik Kreeka transporditöö. Nii et mu pükste seitsmest taskust sai välja kougitud kogu WC- ja juhuautomaatide müntide varu, mida Eestisse vedada ei olnud vaja ning kokku tuli soliidne 3.80. Viskasime selle väljudes taskusoojalt bussi tipitassi ja läksime "koju".

Tagasi hotellis maandusime rõdule.
Inventuur külmikus: mõned lonksud siit, mõned sealt. Õllevaht, mõni cl gini, poolik vein. Kõik tuli likvideerida. Vaikus, vaade ja vedelik. Aga siis tuli katastroof: mu ühekordne e-sigarett oli tühjaks saanud. Ja meie kodupood? No loomulikult ei müü sellist kraami. Tavasuitsud? Unustage ära. Olin juba kaks pakki emotsiooni pealt ostnud ja poolikuna prügikasti visanud. Esimese tegelikult kogemata, teise teadlikult. Kulukas värk.

Nii et võtsime ette väikese ekspeditsiooni. Umbes 2 km kaugusel asus e-sigaripood. Kohale jõudes saime kohe sooja vastuvõtu osaliseks: leti taga sõbralik müügipoiss, keda võib vabalt kreeka versiooniks “tore inimene” pidada (ilma jutumärkideta), ja leti ees tema (või tema naise) Jorkširi terjer. Sama sõbralik. Viimane suhtles peamiselt Maakaga. Mina aga pistsin oma tühja sigareti mehele nina alla, ja tema, selle asemel, et mulle midagi pähe määrida, soovitas ausalt, et lähedane supermarket müüb neid, see pood mitte.
Sellise käitumise peale ei hakanud ma mingisse supermarketisse minema ja palusin lihtsalt kaks müüvaimat maitset.
Sain siis kätte "cola" ja "red globe". Päris ropud mõlemad, kui aus olla, aga vähemalt nad töötasid.

Tee hotelli tagasi oli vaikne ja me hakkasime juba tunnetama neid lihaseid, mida Imbrose laskumistel usinasti treenisime. Lihaseid, mis iga järsema laskumise peale nüüd pisut mossitasid ja teada andsid: oli tore, aga homme jätame ehk vahele, eks?

Viimane hotellisöömaaeg möödus peaaegu leplikul toonil. Paleo vaimus ja ilma liigsete trummide-pasunateta. Ei mingeid kolme taldrikutäit pastat, ei üle ääre voolavaid friikate kuhjasid. Veidi liha ja veidi kurki.

Pärast sööki otsustasime, et viimane basseinikülastus on siiski kohustuslik.
Meie enda maja basseini lükkasime valikute osas aga üle parda, sest selle vaade avanes otse sööklasaali ja kui Maakas midagi vihkab, siis on see see, kui ta vees hulpimine muutub puhvetikülalistele õhtuseks meelelahutuseks. Nii et hiilisime sama kompleksi sviidihoone basseini. Rohkem privaatsust, vähem silmapaare ja üsna külm vesi, mis tundus olevat reserveeritud ainult eriti väärikatele ööujumistele. Mida me just olimegi tegemas.

Veidi mulistamist, paar vaikset plärtsu ja tagasi oma rõdule. Pisut tuulisele. Aga see oli soe tuul. Rõdul ootas meid endiselt jookide lõpetamine ja veerand Chalkiadakise arbuusi. Mahlane, külm, ausalt teenitud. Isegi kui kõht oli liiga täis. Vaade rõdult oli sama, mis ikka - kergelt tolmune Rethymno, kassid kuskil hämaras sahistamas, välismaa pensionärid kusagile suundumas...

Pakkima me ei hakanud. Otsustasime, et hommik on ka veel täiesti legitiimne aeg oma kola kotti ajada. Transfeer pidi meid nagunii peale korjama alles 9:30, nii et... meh. Viimane öö palmide all. Me polnud veel ära läinud, aga juba tahtsime tagasi tulla...

Kreeta reis XIX: katki, kaotused ja kassid

by W

Reede 23.05.2025

Migreen

Hommikul selgus, et Maakas on rikkis. Mitte lihtsalt "väsinud" või "veits halb päev", vaid korralikult katki. Migreen, teatas ta lakooniliselt. 

See on asi, mida ma ise ei tunne. Aga üks tuttav on migreeni kohta öelnud, et see on nagu siis, kui su ajju ja silmamunadesse surutakse seestpoolt žiletiterad, mis võnguvad, valjult kumisevad ja mikromeetri haaval edasi tungivad. Ja vähe sellest - need on ka voolu all. No tore, eks ole.

Me rääkisime päeva jooksul kokku vist neli lauset. "Kas sa tahad midagi", "kas sul on juba veidi parem", "me ei pea homme ju kusagile minema, kas tühistan" ja "kui süüa ei taha, äkki peaks vähemalt vett jooma". Vastuseks kaks jah-i ja kaks ei-d. 

Inimene vajab ju vedelikku, eriti Kreetal, rohkem kui ainult tableti alla loputamiseks. Aga kuna mul polnud soovi, et mind ses žiletipilves veel pussitajaks peetaks, siis ma mitu korda seda ettepanekut teha ei julgenud. 

Mul endal, nimelt, tekib väike peavalu siis kui ma vee unustan, ja seda ma vahel, eriti tööl, palava ja füüsilise koormusega, unustan. Hiljem läheb pea läheb liiter vett, eelistatavalt Borjomi, ja enam kui tund stabiliseerumiseks. 

Kaotused

Üritasin päeva kulgeda nii pehmelt ja hääletult kui võimalik. Pendeldades rõdu, voodi, poe, söökla ja ranna vahet. 

Turule minna ega elektriratast laenutada ei viitsinud.
Idee, et lähen üksinda kuhugi endale jälle mingit musta riideeset valima, ilma et keegi (loe: Maakas) mind selle valiku pärast hukkamõistvalt põrnitseks ja oma seisukohti peale suruks, tundus mõttetu. Sest mõnikord pole küsimus mitte sihtkohas või tegevuses või järjekordses mittevajalikus esemes, vaid selles, kas keegi sind kõrvalt halastamatult kritiseerib ja kuidas sa seda pareerid.

Muidu võtsin oma plaanivälist vaba päeva tõsiselt. 

Vaatasin hunniku filmide recape, YouTube’i esseesid, kus keegi analüüsis kogu filmi struktuuri ja sisu, lisaks harisin end tööalaselt ja siis... 

... sest inimene, ja ma olen inimene, on vahel rumal, toppisin oma nina turgudele. TELEFONIS. Jah, selles samas nutikas, mille ekraan on olematu, mille aku on väsinud ja mille andmeside Kreetal on umbes sama stabiilne kui kunagisel dial up-il.
Aga ma mõtlesin, et miks mitte, võtaks ühe pika positsiooni Nasdaqil. Ilm oli ilus, tuul lõunast, ja Nasdaq pea nädala jooksul käitunud nagu viisakas Saksa turist: aeglaselt, rahulikult ja ennustatavalt.

Kõik oli hästi, kuni Donald "teen jälle midagi šokeerivat“ Trump kuulutas, et USA kehtestab Euroopa Liidule 50% tollimaksu. Justkui roolijoodik Kreeta mägedes, vajutas Nasdaq gaasi asemel momentaalselt pidurit, keeras vasakule ja kukkus. Mina jõllitasin oma telefoniekraani. Olin vaesem. Oluliselt. St mitte ainult rahaliselt. Lollus sai karistatud. Nagu ikka. Miski ei pane sind nii kiirelt ja otsustavalt paika kui finantsturud. Kiristasin hambaid. Vandusin vaikselt, et ei torgi neid turge enne, kui olen tagasi kodustaabis, päris ekraanide juures, kus kõik ei ole kui pimesi morsekoodi tõlgendamine.

Heitsin telefonile veel viimase pahura pilgu ja marssisin randa. Sandaalid näpus, jalad veepiiril, silmad horisondil.  Ja nentisin siis iseendale: filmide ja seriaalide recapid on ohtum meelelahutus. 

Rethymnos on ka hobuseid ja muid ägedaid sõidukeid:

Õhtusöök

Õhtusöök möödus väärikas seltskonnas.
Mina ja kaks kassi, kes olid küll ametlikult kodutud, ent nägude ja käitumise järgi otsustades elukogenumad kui enamik inimesi, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Igati erudeeritud ja vähenõudlik seltskond, kus suhtlus käis vaid pilkude abil.
Jätsin seepeale oma taldriku korraks järelvalveta lauale, läksin ja võtsin ka alustassitäie praeanšooviseid, ühes pea, saba ja veidikese soolikatega. Maitsesid kõigile. 

Mu paleosse aga segas end sisse juustune kartulipudruvorm, millele ma ei suutnud vastu panna. Ilmselt mingi eelmise päeva jääkide teema, sest hommikuti pakuti kartuliliistakaid juustuga või praekartuleid, aga täpselt nii saabki ju parima roa!

Samal ajal mõtlesin, et ... Eestis? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Ei, mitte söök. Söök on meil ka. Aga see elu, see hetk. Istuda hotelli restoranis kasside keskel ja neile praetud kala poetada, ilma et keegi kuskil kriiskaks: “Allergia!” “Toiduhügieen!” “Esteetiline katastroof!” “See on loomapiinamine, soolane asi kassile, mõrtsukas oled!”

Ei, Eestis tulevad reeglid enne elu. Korralikud EL-i vasallid ikkagi. Reeglid, juhendid, sildid, punased sildid, sinised sildid, rohelised sildid, keelud, load. Ja kui keegi julgeks midagi muud teha, siis oleks tal peagi seljas sotsiaalmeedia kisa, mõned ettekirjutused ja trahvidki. 

Aga siin… siin Kreeta sööklas lihtsalt oli nagu oli. Oli elu. Oli moment. Oli kass. Oli inimene, kellel polnud vaja kedagi veenda, et see kõik oligi täpselt nii hea kui see tundus.

Loivasin tuppa tagasi. Maakas oli endiselt sama halvas konditsioonis kui see tundus. 

Aga alati on ju homme...

... ja siis ma veel ei teadnud, aga krdi hea homme tuli see kord. 

Pallimängud, raisus muru ja ei mingit strippi

 Kontserdist on kirjutatud juba küll ja veel, nii head muusikat tegeva bändi esinemine ei saa olla midagi muud kui vaimustav. Või, noh, saab, aga õnneks seekord ei olnud. Ma fännan neid juba vähemalt kolmteist aastat, ei ole nad halvemaks jäänud raasugi, võibolla teatraalsust on juurde tulnud, suuri žeste ja nii edasi. Suur lava, peabki rohkem laiutama. 

Aga särki Dan Reynolds seljast ei visanud. Väljakutäis rahvast oli pettunud, üle poolesaja tuhande nördinud ohke. Võibolla seepärast, et kole külm oli, võibolla seepärast, et lavaesised kallid piletid soetanud publik ei osanud laule kaasa laulda. Pööbel tagapool lõõritas nagu ooperikoor, lava ees ...ei miskit. Peaaegu. Mina olen pööbel, ma küll teadsin sõnu, aga viisipidamise muret mul pole, seega ma lihtsalt tantsisin, siis sai sooja.

Kui sooja- ja sporditegemise jaoks vahepeal publikusse hiiglaslikud rannapallid visati sai nokkida vip-tsooni lennanud palle kommenteerides, et see on kallima pääsmega kaasas käiv boonus. Väljaku keskel puhuti seepeale täis üksildane sinine õhupall, mis seejärel väljaku ülaserva poole rändas.

Ah, ma niisama sapitsen siin. Kade lihtsalt ja ikkagi - särk jäi selga. Mis õigusega? Kliimaminister seebiks!

Kontserdi olmest endast: üks tuttav seal oli kõva kontserdisõltlane, ta teadis teiste taoliste suurüritustega võrrelda ja tema sõnul oli tegu väga hea korraldusega kui publiku poolelt vaadata. Ma usun teda, isegi kempsud püsisid kuuekümnest tuhandest inimesest hoolimata talutavas konditsioonis lõpuni ja see, hoolimata prostast proosalikkusest on igatahes oluline.

Kui ma kontserdilt minema hakates maha vaatasin, tundsin end nagu ema, kelle toas teismelised pinnakaga vahele on jäänud. Kes selle ära koristab? 

Muul teemal: ma olen ema ja ma olen pahane. Pojalapsed lähevad laulupeole laulma ja poeg magas piletite ostmise maha, nüüd on ise paanikas. Kui kellelgi on kaks piletit kuuenda juuni kontserdile, siis ma ostaks need ära ja annaks keretäiega koos pojale üle. Ma võin hästi väikese keretäie anda, sümboolse, kui müüja peaks olema õrna hingega... palun...

Kreeta reis XVIII: Chania

by W

Neljapäev, 29.05.2025

Maavärin

Hommik näis rahulik. Olin enne kuute ärkvel nagu argipäevarutiinis ikka. Aga puhkus oli. Nii et vedelesin veel voodis, silmad kinni ja klapid kõrvas, kuulates Stephen Kingi audioraamatut. Andes endast parima, et Maakat mitte äratada, kartuses, et kui ta ei ärka loomulikul teel, on ta edasisel tunnil sama koostööaltis kui kass vannitõstmise eel.

Aga siis hakkas midagi juhtuma.
Esmalt tekkis tunne, et voodit veetakse üle munakivide. Mingi vana aiakäruga, millel üks ratas puudu ja teisel kumm tühi. Valmistusin juba Maakalt küsima, et mis maniakaalse äratusviisi ta nüüd TikTok-i väljakutsetest leidis, kui voodi otsustas hüppama hakata.
Sain aru, et see ei ole Maakale jõukohane, tegin silmad lahti ja kiskusin klapid kõrvast. Kusagil mürtatas midagi pehmelt, koridoris lidusid mõned inimesed (ma loodan, et need olid inimesed...), paar autosignalisatsiooni pistsid kisama kui herilasepesa nuusutanud kutsikad ... midagi oli valesti.

Siis jõudis mulle kohale: see on maavärin. Täieõiguslik, tummine, aktsepteeritav maa-alune raputus. Ülieksootiline, täiesti ootamatu ja parajalt ebameeldiv. Viskas kortisooli ja adrenaliini lakke küll.
80 km saarest, 70 km sügaval, 6.2 palli nagu hiljem selgus.

Teadustasin oma seismoloogilise järelduse Maakale, raputades teda pisut õrnemalt kui maavärin. Maaka reaktsioon oli ... hmm. See ei olnud lihtsalt voodist tõusmine. See oli momentaalne väljumine. Selline, mille peale isegi kaitseväekutid peale poolt aastat treeningut aupaklikult plaksutanud oleks.

Merevaade ... läbi puu

Muud mured

Maavärin osutus aga ebaolulisemaks sündmuseks kui öine vaikselt toimunud moskiitode söömaorgia. Need tiivulised sadistid olid öösel minus näinud midagi Michelini tärni väärilist ja korraldanud peo. Tulemus oli kui madalama sordi slasher. Siin-seal üle kere olid kerkinud põletikulised mäed, mida ma unes raevunult kraapinud olin, kohati vereni. Sügelemist jätkus päevadeks. Kärnas olen siiani.

Maakat ei olnud need peletised puutunud. Või on ta täiesti tundetu.

Aga nagu sellest veel vähe oleks, siis oli mu peanahk kõrbenud.* Staadiumisse, et puutumisel ja kammimisel ajas mörisema. Selle peale ulatas Maakas mulle päikesekreemipudeli ja teatas resoluutselt: "Määri see endale pähe!“ Määrisin. Sest kui Maakas midagi sellise otsustavusega ütleb, siis tuleb teha.

Rethymno – Chania – Rethymno

Et Kreeta on koht, kus plaanid võivad haihtuda kiiremini kui külm Mythos kuuma päikese all, ostsin ma ettenägelikult Chania edasi-tagasi bussipiletid netist varakult ära. Sest kohad võivad otsa saada ja siis jääd sa bussijaamas lolli näoga bussile järele lehvitama. Tripadvisoris oli nii kirjas. Ja see vastas üsnagi tõele.
Peale piletite ostmist tuli automaatmeil, et piletite QR-koodid on lihtsalt edevusest ja tegelikult "you MUST print your ticket!". Mida Maakas siis meie vastutulelikus retseptsioonis tegigi. Tasuta.

Asusime ca 2km pikale matkale bussijaama. Määrasin Maaka kaardilugejaks. Google Maps. Ta natukene isegi üritas, aga siis libistas end kohustusest eemale nobedamini kui kalmaar oma tindipilvest. Väitega, et tema ei võta vastutust "kui on kiire ja aja peale minek", sest siis "läheb pinge liiga suureks" ja "võib midagi valesti minna".

Teel nägime midagi üllatavalt meeldivat – vanalinna servas hakkas end just lahti pakkima üks korralik Kreeka turg. Laudu ja varikatuseid kerkis nagu seeni pärast vihma, müügil kõik alates kodusest tzatzikist kuni võltsitud Guccideni, nii et me mõtlesime, et tuleme homme tagasi.

Bussijaama jõudsime õigel ajal, buss väljus õigel ajal. Ja sõitis peaaegu, et otse, mööda üsna siledat maad. Kõik see 60km. Ei mingeid mägiteid! Üks suur ja sirge magistraal neil seal Kreetal ongi. Heraklionist Chaniani. Teeääred täis külasid, linnu, kobarhotelle, õisi ja neid krdi oliivipuid.

Chania: mosaiik hobustest, kalaturust ja kitsastest tänavatest

Chania, saare suuruselt teine linn, laotub põhjarannikul nagu värviline vaip, kootud mineviku ja oleviku niitidest justkui elav muuseum. Bussijaamast väljununa asusime vanalinna suunas kulgema, olles valmis igaks elamuseks, mida üks turismimekaks rabelenud vana sadamalinn suudab pakkuda. Sihiks loomulikul jälle ... vana Veneetsia sadam ja Veneetsia tuletorn, mis olla üks maailma vanimaid säilinuid.

Ent juba esimesel olulisel tänavapöördel jäi mu samm järsult toppama. Pisike, kuid võimas kalalett tõmbas mind ligi kui magnetiga. Värsked, väga värsked anšoovised, sardiinid, makrellid, merilatikad, -ahvenad, kaheksajalad, krevetilised, tursad ja mõned tigedama ilmega tundmatud kalad. Hõbedased ja punased soomused helklemas kui virvatuled. Jõllitasin kogu seda varandust kui juveelipoe väljapanekut ja neelatasin. Ja meenutasin, et meie stuudiotoas puudus pann. Ja et tunde kuumas ei oleks kala enam see. Ja ... Oeh. Ma JÄIN millestki ilma.

Triivisime ostuvabalt vanalinna südamesse, kus meid võttis vastu nahalõhn. Üks kogu tänav oli pühendatud nahast toodetele. Kingad, saapad, kotid, vööd, jakid, tagid, vestid, mütsid, rahakotid ja kõik muu, mida meil vaja ei olnud. Piirdusime taas vaatamise ja nuusutamisega.

Kondasime mööda vanalinna edasi, üritades võimalikult kiiresti tränimüügitänavatest välja murda. Kui see oli õnnestunud, avastasime hobused. Ja vankrid. Esmalt õigemini rautatud kapjade klõbina kivisillutisel, mis kajas vastu vanade Veneetsia ja Ottomani majade seinu. Nii et oli keeruline aru saada, kust suunast need tulevad, kuhu lähevad.

Kindlus ja tuletorn – meh. Turismibrošüüride ja postkaartide värk. Vaatasin seda militaar-merelist ansamblit, kehitasin õlgu ja teatasin Maakale: "Tead, ma ei viitsi neid katsuma minna. Las nad lihtsalt olla, minu päästmiseks ei ole nad kunagi midagi teinud."

Arsenalihooned vahetult enne sadamat

Nii et loivasime mere äärest tagasi sisemaa suunas.

Vahepeal, kuna päike paistis lagipähe, otsustas Maakas hakata ootamatult hoolivaks. Ilmselgelt oli teda häirinud mu peanahk. Nii et ta arvas, et ma vajan peakatet ja hakkas mütsipoode lappama.
"Äkki sa tahaks seda? Või vähemalt samasugust nagu eelmisel reisil, mille ostmise ma sulle ise ära keelasin, ma võin välja teha," pakkus ta, käes mingi üsna talutav müts ja kurat küll, isegi minu maitsele sobiv.

Vaatasin mütsi. Müts vaatas vastu. Meil oli hetk. See oli ilus müts. Mul meeldis see müts.
Aga… "Inimesel peab selgroogu olema," ütlesin ma iseendale. Enesekindla põikpäisusega, millega munk keeldub KFC einest. Ma ei olnud kogu hommiku olnud ilma päikeseprillide ja peakatteta lihtsalt selleks, et nüüd alistuda...

Maakas turtsatas, nagu ainult tema oskab, midagi "peast oled sa juba täiesti soe" võtmes. Aga jäi vait. Ja müts jäi poodi. Ja päike jäi kõrvetama.

Vot vanalinna kitsad tänavad, need olid teine ooper: oh heldus ja pühad päikeseplekid! Kõik need looklevad vahekäigud, kus iga samm tundus avastamisena ... no see oli minu Kreeta, minu Chania. Ei tea, kas kõndisin mina neil tänavatel või kõndisid need tänavad minu hinge, kus vallandus vaikne sisemine rõõmus möire.

Edasi navigeerisime end vanalinnast sootuks välja, paraku läbi tränitänavate, mille igas teises ukseavas rippus midagi, mis nägi välja nagu 1993. aasta Eurovisiooni kostüümide laojääk. Järsku jäi Maakas äkitselt seisma.

Ma pöörasin pilgu sinna, kuhu tema silmad olid naelutatud, valmis sarkasmiks. Aga ei, seal rippuski täiesti normaalne kleit. Mittemutilik, mittemaakalik. Ei mingit veidrat krooget, värvilist lillemustrit, mummusid või totraid varrukaid. See kleit oli normaalne.

"Vaata aga," ütlesin ma, üllatus ja heakskiit mõlemad mu hääles kenasti kihiti. "Sul on veel lootust. Ja mis veel üllatavam – maitset."

Maakas torises midagi ebamäärast nagu keegi, kellele just kompliment tehti aga kes pole sellega harjunud ega tea, kas peaks selle peale nüüd tänama või taganema. Kleit jäi esialgu siiski sinna rippuma, kuid mõlemal meist oli korraks tunne, et oleme sattunud paralleeluniversumisse, kus Maakas teeb häid moevalikuid ja mina pean seda tunnistama.

Pisut väljaspool vanalinna, just seal, kus turistilõksude sära hakkab tuhmuma ja tänav muutub jälle tänavaks, mitte suveniirikaubanduse filiaaliks, märkasime üht väikest, vaikset ja varjulist söögikohta. Keegi ei üritanud meid varrukast sikutada, keegi ei lehvitanud menüüga, terrassil tundus istuvat paar kohalikku ja see tundus paljulubav.

Parkisime end, tellisime kaks kohalikku õlut, mis ei olnud Mythos, ja portsu lihapalle. Kui viimased lõpuks lauale jõudsid, 10 kaunist pallikest, oli selge, et tegemist polnud sügavkülmast labidaga pannile visatud pätsakatega, vaid värskelt veeretatud ja pannil pruunistatud kreetaliku lihakunstiga. Oregano paitas meeli ja õlu jahutas soojaks keenud sisemust.

Ja me lihtsalt istusime. Pea tunni. Ei olnud vaja palju rääkida, sest seal istumine ja tänava vaatlemine ise oli juba sisu. Vahel peabki korraks maha istuma, et kogu eelnev päev, ehk maavärin, kalaturud, nahalõhn, kleidid, mütsid, varemed, tornid, kirkud, hobused, õied ja kõverad tänavad saaks korraks settida. Nii me siis molutasime ja seedisime – nii lihapalle kui muljeid. Ja see oli kena. Miski, mis ei vaja jäämiseks fotot ega postkaarti.

Aga lõpuks hakkas Maakat painama see rippuma jäänud kleit. Ilmselt olid oreganosed lihapallid aktiveerinud mingi sügava sisemise tungi, sest ta teatas äkitselt, et kui me suudame end kuidagi tagasi selle konkreetse kleidini navigeerida, siis tema ostab selle ära.

Mis minul sai selle vastu olla? Kui inimene lõpuks näeb tükikest rõivast, milles ei kajastu memmede klubi külatantsude järelmõju, tuleb tal lasta see ära võtta. Ja imede ime, navigeerimine, puhtalt mälu pealt, mis muidu kulmineerub tavaliselt sellega, et me seisame tupikus ja süüdistame kaarti, õnnestus seekord imetlusväärse sujuvusega. Kleit oli alles ja ootas ja Maakas sai selle! Noh, me olime vähemalt midagi jätnud Chania linna majanduse vereringesse, mitte teinud vaid jalajälgi, mis ajaloolisi tänavaid tolmuks kulutavad.

Tagasi bussijaama. Õigeaegselt väljunud bussile.

Õhtu: error

Bussis, kus individuaalset konditsioneeri sulgeda ei saanud, ehk veidi jahe hakkas, viskas Maakas paar lauset. Need ei olnud halvad laused. Nad olid lihtsalt... eee... errr... noh, nagu keegi oleks omas mullis flegmaatilise koaala puust alla kiskunud ja talle kausist papaia-ananassisalatit pakkunud. Nii mõniteist korda järjest, mis siis, et mitme aasta jooksul. Mul tuli error sisse. Sinine Windows 95 "ei protsessi ära" ekraan sisemuses.

Mitteoliivivein ja taas paleo õhtusöök olid täitsa protsessitavad. Õhtust liha oskasid nad seal hotellis hästi teha.

Vastu ööd läksin Rethymnosse uitama.
Vaikus linnas oli paks nagu kreeka jogurt, aeglane ja kahtlustäratav, vastu südaööd oli kogu pensionärihooajamelu kadunud ning tänavail liikusid vaid (töölt koju minevad?) kohalikud. Ja kaklesid kassid, keda seal hulgi leidus. Kusagil kaugel klirisesid pudelid, kostus muusika- keegi kusagil veel siiski ei maga.

Kusagil viienda vasakpöörde ja teise "äkki siit on tuttav“ nurga järel sain aru, et ma ei tea enam, kus ma olen. Mitte et mul oleks enne seda just kaart peas olnud, aga seni oli vähemalt illusioon suunatajust. Nüüd… noh, ütleme nii, et korraks tundsin end igati eksinuna. Telefoni ja Google Mapsi siiski taskust kaevata ei viitsinud.

Aga siis!
Järsku, täiesti vaikses ja tühjas Rethymnos, seisin ma silmitsi inimsuuruses blaseerunud ilmega jänesega, kes nägi välja nagu keegi, kes just töölt vallandati ja kelle viimane lootus oli turistilt suitsu lunida.

Ma istusin ta kõrvale.
Vahel on elus vaja istuda vaikiva jänese kõrvale, et oma peas mõned legoklotsid taas õigesse järjekorda suruda. Mitte et mul kohe kõik paika oleks loksunud. Aga see jänes – tema kohalolekus oli midagi... ausat. Mitte sõbralikku, aga ausat. Ja kui sa oled väsinud ja su sees on väike süsteemikrahh, siis see on hea algus süsteemiuuenduseks.

Lõpuks, olles jänesega hüvasti jätnud, navigeerisin Google Mapsiga hotelli tagasi. Maps ütles, et hotellini on 3.7km.

* Peanahk põles mul põhjusel, et ma kasvatan tukka välja, ulatub ammu kõrvade taha, aga ette on tekkinud mingi väike seitel, koht, mis seni on karvkatte alla peidetud olnud ja nüüd, üle aastakümnete paljastatuna, ägedalt radiatsioonile reageerib.