Maakas pealinnas

Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist,  ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!


Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni.  Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.

Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.

Palve kõigile

Mõelge nii, et äkki on just teie, meie, nende euro viimane, mida veel vaja läheks?

Anname Annabelile lootust

Alles see oli, kui neelasin kolme kuuga alla tabletid, mis kokku maksid enam, kui ma oma kolme aasta palga eest osta oleks jaksanud.
Kunagi kusagil keegi maksis sama rohu eest mitu korda rohkem, sest tegu oli uudse asjaga, ravimiamet ei olnud veel kindel, kas on mõtet...äkki ei aita.
Nüüd on Annabeli ainus lootus ravimil, mis on liiga uus, et olla haigekassale hinna poolest jaksu mööda.
Ka üks euro on abiks.
Meri koosneb tilkadest.

Elton Banks-Poppins ja näljased vampiirid

Ühendasin rohimise rasvasulatusega. Seljas oli kapuutsiga kilejas vihmapluus ja maani seelik. 
Näriputukad, noh.
Veredoonorlusest ei pääsenud sellegipoolest. Selle aasta sääsed kasutavad toitumisavade tekitamiseks läbimatutesse materjalidesse  miniatuurseid akudrelle ja  tööriistadega varustamata polgud varitsesid  kaevikutes kuni seelikukuppel nende kohal oli ning startisid siis....
Ma ei taha seda rohkem kommenteerida...

"Rocketman".
Kiidetud lausa "Bohemian Rhapsodie" vol kaheks.
Tegelikult "Mary Poppins" säästuväljaanne, milles nii lapsehoidjat kui endaga pusas olevat perekonda on sunnitud mängima üks näitleja. Banksid saavad päästetud, Poppins kallistab lõpuks ennast aka Bankside ühiskehastust üleelusuuruses, kuid siira armastusega. Happy end, kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.

Ärge mind kuulake, film on hea, mina olen küünik.

Muhv on täesti reaalselt eksisteeriv isik!

Lõik ministri vastusest küsimusele, küsimus kui selline polegi nii tähelepanu vääriv kui vastus:

 "Pean tunnistama, et olen ka kirjutanud kirja iseendale omavalitsusliitude juhina, et seda rahastust suurendada. Olen selle kirja kätte saanud, aga eelarve võimalused täna on täpselt sellised, nagu nad on. Aga loodan, et tulevikus need paranevad, et tõesti seda omavalitsuste soovi saab rahuldada." 

 /Vasakule ära, lähen endale kirja kirjutama ja nõudmaks vähem tööd ja rohkem aega mängimiseks. Vastasel on väga jäigad hoiakud, veenmisoskust tuleb rakendada täisgaasil. Aga loodan, et tulevikus hoiakud pehmenevad ja ma luban enda nõudmisi rahuldada/

Mängin sõnadega, ei midagi enamat

Kõik lõkked on põlenud tuhaks

Kõik päevad on loojunud läände

Kõik müüdav on pööratud rahaks

Kõik raha on loobitud tuulde

Lõpuks pihku jääb ääretult napilt

Lõpuks rohkem ei vaja meist keegi

Lõpuks käia on lõputud trepid

Jõudmaks lõpuni, viimase veeni

Kui

Kui sa oleksid lill, siis milline?
Õite värv oleks valge või kollane?
Kas sa õitseksid peenral või rabas?
Lõhnad päikese käes või kui magan?

Kui su sees elaks loom, siis mis liigist ta?
Nahk on paljas või  koheva sabaga?
Hiigelsuur, täidab tuba ja lõriseb?
Väike, kohev ja pelglikult väriseb?

Kui sa oleksid maja, siis hubane?
Päiksepaiste ja soe seisab tubades?
On sul kivised jahedad põrandad,
Suvekuumuses talla all mõnusad?

Kui sa oled, siis miks sind ei paista veel?
Oled eksinud või alles kaugelt teel?
Kui sind pole - jah, seda ma usun küll
las ma unistan. Kui sina oleks lill....

***

Rukkirääk vihmas
Vee laul katab linnu häält
See ongi suvi

Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?

Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...

Kevad möllab

Kevad oma lõpuringil, suvi kuklasse hingamas. Mida kõike maapind välja ei punnita, maipõrnikatõukudest meesteni. Need viimased tärkavad kuidagi valepidi...või olen mina vanamoodne...

Eelmise põuasuve kahjud on nüüd vist kõik üle loetud, nii mõnedki istutustööd on olnud tulutu vehkimine. Kui seda mõtet servapidi filosoofiasse venitada, siis ongi inimese elust suurem jagu tulutu vehkimine.  Sööd, sigid, töötad, kakad, magad, ainus, mis tõeliselt jääb on rõõm ja seda sunnikut jääb alati napiks.
Teate, kus see mõte mul täna alguse sai?  Võrkkiigel. Misasja...võrkkiige all ikka, suu lehisekäbisid täis ja mullatolm ninasõõrmeis. Viskasin end võrkkiike selili, et veel näriputukatevaba õueõhku nautida, aga see sunnik keeras end tagurpidi ja ma maandusin näoli kiige all. Lamasin seal enesehaletsuse põrmus ("isegi võrkkiik on minu vastu!") ja taasleidsin mõtte elu tühisusest ja rõõmu nappusest. Kümme sentimeetrit ülespool on mõtted pisut teised. Pisut labasemad, lustakamad, rumalamad ja võibola tibake optimistlikumad. Äkki ķasvab see tärganud mees veel isegi täies pikkuses maa seest välja...? A mis ma teen sihukesega?

Kaakaagakaaakkk

Eilsest on kuuri taga kodu seitsmele Tyrannosaurus Rexi nõbule. Kaagutavad, munevad, logelevad. Elu nagu kontoris.
Lapsinimesed on avanud vihmaussikaevanduse, ilmselt pean suvel oma peenraid kotkapilguga jälgima - pehme muld, hea kaevata, ega laps rumal pole. Laps on koguni nii nutikas, et hammustab ruttu läbi eduka (vihmaussi)jahi põhitõed: mõtle nagu saak! Käitu nagu saak! Ole saak!

Mul on pesus nelja vihmaussi tunked. Enne masinasse toppimist sai neid õues surveveega loputatud, loputuskohas on nüüd peenratäis pehmet musta mulda, enne oli seal paeplaatidest rada.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.
Põrsast pole kellelgi müüa?