Albaania reis III: Krujë | Kruja

by W

19.09. reede

Äratus üürgas pisut enne seitset. Aga kui oodata on midagi paljulubavat, siis ei mõjugi see häirivalt. Manustasime rõdul kohvi ja röstsaiad eilse tahenenud munakastme jääkidega. Ühes imeliste tomativiiludega. Ma ei mäleta, millal ma nii häid tomateid viimati sain.
Seejärel läks Maakal veidi aega, et otsustada, mida selga panna ... noh, umbes nendest neljast riideesemest, mis üldse kaasas olid, aga neid annab erinevalt kombineerida, eksole.
Kahjuks ma ei mäleta, mida ta lõpuks selga ajas (ju siis midagi normaalset), nii et läheme edasi Rruga Pavaresiani, mis on rannaäärne peatee, kust ekskursioonibussid huvilised üles nopivad. Buss hilines ca 10 minutit. 2 asiaati, kes sama trippi ootasid, muutusid pisut närvilisteks. 

Buss oli 18-kohaline uuemapoolne Mersu. Ma ei ole nii ebamugavamaid istmeid kohanud üheski mööda maad veerevas motoriseeritud sõidukis. Ma ei ole üldse vingur, aga need kitsad ja nõgusad seljatoed lihtsalt surusid küüru ja kopsud kortsu, nii et ainuüksi istumine ja eksisteerimine sai juba tunni jooksul väljakutseks omaette. 

Muidu oli loomulikult tore - põikasime turistide korjeks veel Golemisse, mis on Durresest kiviga visata, sihuke kuurort-kuurort, kuhu nad veel arutul hulgal majutusi ja hotelle ehitada üritavad, kraanad on kõikjal püsti, ning asusimegi kulgema Kruja suunas. 

Suuremad teed ei ole Albaanias täna üldse nii viletsad kui võiks arvata ning nt Kreeta ja Montenegroga võrreldes on maanteed palju vähem mägised, tiirutavad ja keerutavad. Sihtkohtadesse jõuab kiiremini. Aga oliivipuudest ei pääse siingi...

Giidiks oli albaanlane Oresti, noor ja väga püüdlik giidihakatis, kes oli pidevas mures, et meie pehmelt öeldes keskealisest grupist keegi kindlasti ei jõua mõnisada meetrit ülesmäge minna, munakivisillutisel jalad murrab või kuumast mingi eksootilise terviserikke saab. Kui noormees giidina läbi kukub, võtab iga vanadekodu ta avasüli vastu. 

Enne Krujani jõudmist läbisime kaks linnakest, ühe kohta taustaks info, et "there’s nothing significant there, just a shop or two and a car wash” ning teise, Fushë-Krujë kohta, et 2007 külastas seda George Bush ning kohalikud pole sellest siiani üle saanud. On teisele keset linna ausamba püsti pannud ning oma ettevõtted tema järele nimetanud. No oli jah tee ääres üks Bushi Lavazh (e autopesula) ja kohe edasi tuli Bushi Kaloss, ptüi, Kallosh, sõna, mille tähenduse jälile ma siiani pole jõudnud. 

Kruja linn, kindlus ja basaar

Kruja (kunagine pealinn) oli nagu ajamasin. Ruutkilomeetril leidus nii moodsaid maju, kalleid hotelle kui ka teleportatsioonimasin keskaega. 

Kindluseni jõudmiseks tuli läbida 600 aastat vana basaar, kus müüdi kõike, mida üks terve mõistusega inimene ei vaja. Ehted, hõbe, palvevaibad, mõõgad, maalid, vaskpotid, suveniirid, t-särgid, mänguasjad, antiikesemed, sõdadest pärit kiivrid ja märgid, amuletid, ikoonid, lõikelauad, kulinad, tuhatoosid, nokamütsid ... ja siis veel pisut palvevaipasid. Osa neist tooks kurjad vaimud su majja ja teistega saaks neid jälle välja ajada. Me ei ostnud midagi. 

Tõusisime sealt üles kindlusesse, Skanderbegi Ottomani vastase sõja keskussesse, kus jalutasime müüride vahel. Õhk oli kuum ja kivid soojad. Vaated alla orgu, mägedele ja üle külade olid vapustavad.
Varemetes tekkis selline tunne, et aeg seisab ja samas kõik laguneb ikkagi edasi. Ise ka. 

Bektashi pühamu, kuhu ma ei sisenenud, sest ma ei käi moslemite pühakodades, oli täitsa äge: õueosa oli vaikne, varjusid täis, ja viinamarjad looklesid üle pergola. Giid ütles, et on okei, kui me sealt veidi viinamarju sööme. Me sõime. Head olid, kerge maasikanüansiga.
Ja muidugi tualetid, kus WC-paberit ei tunta.
Mul on kiiks pildistada peldikuid ja uksi...

Et end ajaloo- ja filosoofialainetelt tagasi tuua, maandusime maiselt.
Veepudeli, bureki ja jäätise otsa. Mis Kruja turul olid häbematult kallid, kuid Eestis oleks siiski odavad olnud. Kuumus määras sööma järjekorra: esmalt külm, magus ja pisut liiga suur jäätis ning seejärel soe, soolane, rasvane, krõbe ja ülimaitsev lihaburek ja vesi. Robustselt rahuldustpakkuv kombo, mida sõime turutänava alguse müürijupil jalgu kõlgutades ning ümbritsevat absorbeerides. Maakas oma burekki lõpuni süüa ei jõudnud, pakkis pool kaasa. Noh, ta on üldse viletsa isuga, ma ütleks. 

Tagasiteel vaatlesime taas lõputult lõpetamata maju, tubaka-, maisi- ja "kalkuni"põldusid ning hiid-pilliroogu, mis end igas vähegi niiskes kohas ilmutab justkui bambus. 

Koju jõudsime nelja paiku

Molutasime veidi toas, Maakas pidas traditsioonilise siesta, mina sobrasin netis ja siis kolisime rõdule. Jõime kohalikku valget veini mustika-mustsõstrajoogiga, sest see tundus (ja oligi) päris hea kuuma ilma rüübe ning läksime seejärel päikeseloojangu ajaks merre likku. Vesi oli kui sulapronks ja taevas roosakas kui meie äsjajoodud odav kokteil. Vesi oli mõnusalt soe, meres ei kedagi peale meie. 

See oli esimene õhtu, mil märkasime kohalikku kalurit võrke sisse laskmas, madalale ja tiiruga ümber meie. Maakas muutus paranoiliseks justkui oleks kalur tahtnud justnimelt meid hommikuse saagina turule vedada.
Pimedas vette mineku plaanidest ei tahtnud ta edaspidi kuuldagi. "Mina öösel meres võrgutatud saada ei taha,” teatas ta resoluutselt. Kogu edasine öine ujumine kuulutati Maaka poolt ametlikult riskantseks ettevõtmiseks.
Aga me tegime seda siiski. Võrgud olid nii madalal, et need andis põhja astuda ja sealt üle, vabadusse, ronida.
Sooja õhtusöögi kombineerisime külmiku ohtratest varudest, rõdule muidugi, ning läbi sai seegi päev. 

Albaania reis II: ikka veel Durres

 
by W

17.09. kolmapäev 

Ka kolmapäeva ja neljapäeva veetsime Durreses kui aklimatiseerumise baaslaagris, et maha laadida kodumaa töö- ja olmestressi ning ekskurioonirallideks hoogu võtta.
Hommikuti oli meile ärkamise ja rõdul manustatud hommikusöögi saateks papagoide ja kanaarilindude kädin Arbeni "loomaaiast," kukkede kiremine (pooled linna hoovid tundukse kanu täis olevat) ja mullade huiked. Muezzin on vist poliitkorrektne nimetus? 

Kooserdasime mööda linna, mis oli korraga nii moodne kui vanamoodne, nii puhas kui räpane, nii sõbralik kui tundmatu ning muidugi suplesime, solberdasime, snorgeldasime. Maakas pikkis oma päevadesse ohtralt siestasid. Ja otseloomalikult rüüstasime toiduturge ning poodide veini ja õlleriiuleid. Kohalikud veinid alates 399 lekki, õlled, sh Itaalia omad, alates 75 lekki. Tänavaraki 0.5L veepudelis 250 lekki - Maakas, va pidur, otsustas, et ME ei julge seda proovida. 

Lisaks tänavaturgudele iseloomustavad Durrest vanameestekobarad. Nagu mesilassülemid, kes ei vaja emamesilast, sest ühtegi daami me sellest möllust ei tuvastanud. Onklid on varavalgest hilisõhtuni väljas, istuvad varjus, lobisevad ja mängivad doominot. Tundus, et raha peale. Ja nad kõik on vist lapsena näljas olnud - kui naaberriigi Montenegro inimesed on ühed pikimad Euroopas, siis nii palju nii lühikesi inimesi ma varem siin regioonis kohanud ei ole. Gulliveri reisid või midagi... 

Vaatamata selle, et ma olin endale selgeks teinud olulisimad sõnad, mida reisil vaja ehk siis liha (mish), jäätis (akullore) ja õlu (birre), läksime esimese "me mish" burekiga (120 lekki tk) alt. No võib-olla seal oli liha ka, aga maitses nagu kapsapirukas. Ja oli 98% ulatuses eriliselt tihke ja nätske filotaigen, mis viletsama proteesiliimiga vanuritel hambad suust rebiks. 

Läksin selle kogemuse peale endast välja ja teatasin Maakale peale viimase rasvast nõrguva suutäie allaneelamist, et oleks aeg normaalseks toiduks, näiteks munakaste keedukartuli ja rohelise sibulaga. Maakas, ise kanatalunik, väitis, et tema ei tea, mis on munakaste. Ta pidi seda teada saama. See oli ka ainus kord, mil Albaanias sealiha saime - leidsime Big Marketist Itaalia prosciutto cotto stiilis peekonipaki. Üldiselt kipub seal sealihaga (mish derri) kehvasti olema. Leiab kui otsida, aga lihalettide valitseja on siiski kana, igas vormis, eriti kõhna ja kollasena, veis sörgib sabas. 

Oleks võinud selle päeva lõppenukski lugeda, kuid Maakas vist otsustas, et see jäi pisut sündmustevaeseks ja lahjaks. Nimelt üritasin ma hooliva inimesena öösel vaikselt ja ühtegi tuld põlema panemata WC-sse libiseda, mis isegi õnnestus. Kuid olles sinna vaevu kohale jõudnud, selgus, et Maakas oli mulle sama vaikselt pimeduses järgnenud. Reageerisin instinktiivselt: mörisesin ja urisesin, hääl täis ähvardust ja territooriumikaitset. Vastuseks tuli midagi kiljatuse ja röögatuse segust justkui oleks Maakas vähemasti tuld purskava draakoni sabale astunud. Ise vaatasin uksest väljudes, et mingitele tilkadele ei astuks - õnneks oli ukstagune kuiv. Ütlesin Maakale, et ta võib teha peaaegu kõike, mida tahab, kuid öösel peldikus sülle istumise osas on isegi minul mingid piirid ning kui ta veel peaks üritama, siis tõmban prill-laua üle toidukilega ning raputan WC-paberirulli vahele tšillipulbrit. Maakas arvas, et ma olen "veits haige mõtlemisega," aga lubas mul siiski samasse elamisse edasi jääda.

18.09. neljapäev 

Maakas tegi hommikul pannkooke. Ja oli kodust kaasa võtnud piparmündiga õunamoosi, mille keetmist ma temalt juba Malias täis peaga nuianud olin. Midagi peab inimene ju oma õuntega tegema. Igati kaunis algus päevale, eksole. 

Edasi otsustasime külastada Durrese (ja kogu Albaania) üht olulisimat turismiobjekti, amfiteatrit. Kuna see, ühes kesklinnaga (mis ei asu üldse keskel) jäi pea viie kilomeetri kaugusele, mis kuumaga (+30C) vantsimiseks on pisut liig, siis otsustasime jalgrattad rentida. 

Rattarendini saatis meid hulkuv koer. Neid on seal omajagu. Aga nad püüavad ja steriliseerivad/kastreerivad koeri, panevad plastist märgi kõrva külge ja lasevad taas lahti. Nälginud need penid ei paista. 

Ma oleks pigem elektriratta võtnud, aga kuna Maakal nendega kogemus puudub ning ta oskab ka kaine peaga ja siledal maal eduliselt Koperdise Karika nominentide hulka jõuda, siis võtsime tavalised. Viieks tunniks. Hind 10.- € (nad Albaanias neelavad ka eurosid kenasti). Olgu Allah otsuse eest tänatud, sest “kas sobib” testsõidulgi õnnestus Maakal mingi piruett teha, nii et pealtnägijad karjatasid ning rendile andja meile “BE SAFE!!!” järele karjus. Ja mina Maakale sõnad peale lugesin, et kui ta midagi peale tee vaadata tahab, siis parem peatugu ja pangu jalad maha. 

Rannapromenaad, paar km pikk

Mööda rannapromenaadi kulgemine oli täitsa mõnus. Seejärel tuli päris hull kuue väljasõiduga Durrese sadama ringristmik, mille ületamisel ma testamendi vajaduse üle mõtlesin, edasi aga jälle täiesti sõidetav tee. Rattateed on Durreses täiesti olemas.
Kesklinna jõudnuna hakkasin jälle Maaka kallal naaksuma. “Ära sõida siin inimeste vahel, palun” peale seda kui ta ühe vanatädi vältimiseks jälle mingi imeliku vigursõidu ette võttis. Nii et ülejäänud kesklinna lükkasime ratast peamiselt käekõrval, kuigi Maakas aeg-ajalt küsis, kas võiks juba vändata. Ei võinud. 

Esmalt vaatasime üle nn peaväljaku ja mošee, seejärel Bütsantsi foorumi sambad, kõikide kohta emotsioon meh... ja seejärel suundusime Rooma keiser Traianuse (või Hadrianuse) ajal 2. sajandil pKr rajatud amfiteatrisse. Mille nad seal Durreses suure üllatusega 60-ndatel ehitades ja askeldades juhuslikult leidsid, osaliselt on amfiteatri peal elumajad. 

Pilet on 300 lekki, kuid miskipärast tehti meile soodukas ja lasti mõlemad viie soti eest uudistama. 

Durrese suurim mošee

Bütsantsi foorumi jäätmed

Kui juba seal kandis olla, tasub amfiteatrist läbi hüpata küll, aga tead, vaata ette: seal hoovis ronides on pealtnäha süütuid timuti sarnaseid kõrsi, mis pärast mingiteks tigedateks takjalisteks osutuvad ning end armutult riietesse klammerdavad. Maakas, kel on küüned (l*tsipunased pealegi), rookis mind pärast hulk aega. Et ma oma vigisemise ja kratsimise ometi lõpetaks ning elu saaks edasi minna.
Peale jäätise- ja veepausi Pelikan kohvikus vaatasime üle Veneetsia torni, rannaäärse ning mõned skulptuurid ja oligi aeg oma oblastisse tagasi veereda. Sel korral sundis Maakas mind enda ees väntama ning lisaks tema pärast muretsemisele lisandus hirm, et ma ise käin käna, sest sõidu ajal pidevalt kassikakuna selja taha vahtimine võõras linnas ja liikluses ei ole just lihtsaim ülesanne. Mis summad ja traumad kindlustus katabki? Aga me tulime toime! 

Amfiteatri varemed

Amfiteatri fresko

Kesklinna ranna ääres

Veneetsia torn

Tõmbasime tagasi jõudes "kodus" hinge, õlle sisse ning läksime taas meresse. Sealt tulles, olleks kokkamiseks pisut väsinud, premeerisime end siin-seal müüdava vardas keerelnud grillkanaga (mis pärast, kanafarmeri sõnul, osutus kukeks). 

Vardast saadav kuum kana makab 600 lekki

Järgmisel päeval oli ootamas Kruja ekskursioon. Õhtu ja öö möödusid üsna rahulikult kui jätta kõrvale intsident, et juba pimenenud linnas rõdul veini lakkudes ja selle peale WC-s käies teavitasin Maakat, et “mulla röögib peldikus” e päeva viimane palvusekutse kostab paremini sel korral teisel pool maja rõdul. Olles sellegi ära kuulanud, mõlemad püstasendis kui Eesti lipu heiskamisel, sain isegi mina lõpuks pea 8 tundi katkematut und. Üle kuude. 

* Albaania ei ole eriti religioosne riik. 1967 keelas Suur Kommunistlik Juht Hoxha kõik religioonid, lasi lammutada kirikud ja mošeed või muuta need kinodeks, ladudeks, spordihallideks jne, kuid aastast 1990 võib seal igaüks jälle omale meelepärast müütilist taevataati uskuda ning enamus on taasleidnud türklaste vallutustega maale toodud Allahi. Ja noh, kus on mošee (ja neid seal juba on), seal on huiked, 5 korda päevas.

 

Shqipëria

 

Esimene sõõm õhku võõral maal on nagu lõuend millele ma hakkan enda jaoks seda maad üles joonistama. Soomes oli see esimestel käikudel vihma ja vahtralehtede järele lõhnav, Kreeta õhk oli tolmu ja mere maitsega, Rootsis kivide ja lumelubaduse hõnguline, Montenegro õhk oli korral, kui sinna kohale jõudsin saunaselt niiske ja rammus.

Albaania lõhnas väävli järele. Pisitilluke maa mille maanteede ääred on üks katkematu linn ja mille väävlihaisu allikaks on kord mäed ise, kord mädanev prügi. 

Sinna peab minema eelarvamusteta, me oleme taolises kohas ise olnud, ehedad üheksakümnendad oma tohutu potentsiaali ja segaste ärisuhetega, lagunev õitsvaga kõrvuti ja prügi ...ah, küll see ise ära mädaneb...

Ainult, et kui meil käis tol kauboikapitalismi ajal agar vennatapp ja ainsad asjad mida ei varastatud olid kuum raud ja vedel si...kaka, siis Albaanias kaetakse ööseks tänavaturgude kraam papiga kinni ja hommikul jätkatakse sealt kus õhtul pooleli jäi ning näiteks meie majutuspaiga välisuks oli 24/7 selja peale lahti. Oot, aga äkki seal ei olnudki välisust? 

Igatahes. 

Meil oli soe meri.

Mäed.

Aeg.

Nägime konkurentsitult kõige koledamaid linnu ja väga ilusat loodust. Isegi koledates linnades olid mõned ilusad ja imelised kohad. Inimesed olid mõnusalt aeglased ja rahulikud, ei mingit kätega vehkimist ega hääle tõstmist, restoranides puudusid sisseviskajad, poodides ei tormatud meie korve täitma.

Introverdi paradiis.

Me käisime ujumas keskmiselt rohkem kui kord päevas.

Sõitsime rattaga napakas linnas kus kõik teised ratturid olid kamikadzekultuuri ehedad esindajad.

Käisime kuuesaja-aastasel turul, kus samas letis olid palvevaibad ja pikatchud ja kindlustes kus oli raske vahet teha kas majas, mida vaatad veel elab keegi või on tegu varemetega.

Sõime bektaši pühakoja ees viinamarju.

Solberdasime rinnuni väävlijões, kiivrid peas ja kivimüürid külgedel taevani.

Ronisime mäkke teed pidi, mille ees oli hoiatus "meie vastutame inimese poolt ehitatu korrasoleku eest, mäkke ronimine on teie oma otsus" või midagi sellist.

Ja see pole veel kõik. 

Aga alguseks hea küll.

Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...

Klassika

 

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Kas osta maad, labidas ja lehm või jätkata rahulikult TikToki scrollimist

 
by W

Võtsin oma suve kokku: 01.06. - 31.08.
14 vaba päeva, enamusel inimestel oli puhkuseta nii 27
75 ületundi, enamusel oli ... 

Oma osalise tööajaga lepinguga ei ole ma siiski ükski kuu töötanud enamuse inimeste täistööaega, seadusi tunnen, palgalehte vaadates nendin, et "ok, ma tulen ka edaspidi". 

Mis mind ebaproportsionaalselt ärritab

Pilt by AI

Lühidalt: AI (tehnoloogia) areng.
Praegused lisaülesanded, kuhu ma järjepidevalt sattun, on minu poolt põhitööna aastaid tagasi maha kantud. Laovarude prognoos, hindamine, analüüs, korrektsioonid, teadmised nn suurtest majandustarkvaradest - midagi tean (veel), suudan ära teha.  

Aga neil teadmistel puudub igasugune perspektiiv: olenevalt ettevõttest on areng erinev, aga olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas "tehnoloogia, lips kaelas, istub laua taha" ... ja ongi parem kui 9 inimest 10-st. Need inimesed kaovad või viiakse madalama palgaga ametikohale - tehnoloogiat assisteerima. See on nagu aina vähemaks jäävate toolidega mäng. 

Minu pensionile mineku aeg on praeguse seisuga sept 2048. Mul puudub igasugune motivatsioon tegeleda e aega kulutada surnud asjadele tänase lisaraha nimel. Ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Või üldse mitte midagi produktiivset teha - krdi palju vaatamata filme ja seriaale on olemas. 

Praegu on tööturul omamoodi olukord, kus inimesed jagunevad kaheks

Esimene leer: kogu see AI-jutt on mingi "start-up’ide jama” ja neid see ei puuduta. "Kui see robot mu ämma sünnipäevale ka läheb, siis võib ta juba homme tulla".

Ei mingit muret isegi siis kui kui mõni kolleeg või lähedane on koondatud, sest "nad on haritud ja tugeva CV-ga inimesed, kes ilmselt leiavad parema töö". Sageli aga puudutab, AI on (varsti) võimeline nende töö tegema odavamalt, kohvi- ja suitsupausideta. 

Teine leer: juba higistavad, otsivad YouTubeist ja Redditist “being a prompt master” ideid ja lähevad igaks juhuks barista kursustele, sest vähemalt cappuccino naeratusega kätteulatamine, isegi kui joogi teeb masin, püsib veel mõnda aega inimkätes. 

Masinad teevad üha rohkem asju. 

Kas peaks muretsema

Natuke jah, kui on plaanis tööturul veel pikemalt ringi tatsata. Tööturg võib paari aasta pärast olla nagu suur hullumaja fuajee, täis muutusi ja ametikohti, mida täna veel päris olemas ei ole. Rong on vile saatel jaamast väljunud. 

AI soovitas mul ERP-konsultandiks areneda, et lahendada olukordi stiilis fatal error in module MM ... kena, aga arvestades, et nutikamad inimesed seda AI-lt või Redditist küsivad, siis ma sellele ei panustaks. 

Aasta 2032: saabub imelik arve.
Kevin näitab seda vanaemale, kes ka aru ei saa ja pröökab: “Kui mina veel töötasin, tehti arved selgelt Excelis käsitsi ja sellist jama ei olnud!” Kevin küsib sosinal: “Vanaema, mis see Excel on?”
"Noh, selline lihtne, kiire ja arenenud lükati, paberit ja pastakatki ei ole vaja!"

*******

Ähh, 5 päeva puhkuseni.
Koos AI-ga, kes isegi seal end mugavaks kaaslaseks vingerdada on osanud. 

Mina ise

 

Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni. 

Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.

Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.

Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.

Inimesed on nagu puruvanad ju.

Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui  teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.

Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi. 

Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.  

Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.

Sama teiste inimestega. 

Minu meelest.

Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?

Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks. 

Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised! 

Oeh, ma ütlen.

Pimesool on üleliigne, Instagram mitte

 
by W

Mul on tunne, et telefon võib alt vedama hakata - klaviatuur ei taha püsida, nii et ma ei saa trükkida, ekraani viskab vahepeal lihtsalt kinni, laadimine on aeglasemaks jäänud ning hangumisi on ka esinema hakanud. Mälu ja ruumi on piisavalt. Reedel on ehk aega, proovin tehase seadete taastamist. 

Muidu on see asi 5 a vana odavaim Redmi (99.- €) ja üldse mu teine telefon. Esimene, miski tolmu- ja veekindel Sony Xpheria, kestis 6+ aastat, kuni ei olnud enam võimalik laadida. 

Ja noh, jah, isegi minu kui peamiselt arvutikasutaja jaoks on telefon muutunud pea sama oluliseks kui mõni siseorgan. 

ChatGPT ütleb:

1. Päevane kasutusaeg

• Keskmine inimene kasutab telefoni 2025. aastal umbes 4 tundi ja 37 minutit päevas, ehk ligi ühe terve päeva nädalas veedetakse moblaga Exploding Topicsbriefing.today.

2. Mida inimesed teeb "telefonidega"

• Päeval kontrollitakse telefooni umbes 58 korda (keskmiselt üks pilk iga 16,5 minuti järel) Exploding TopicsSupplyGem.

• Mis seal tegelikult tehakse:

• Helistatakse või saadetakse sõnumeid – umbes 45% telefonikasutajatest teeb seda 1–4 korda päevas, 30% reaalselt vastab sõnumitele Electro IQ.

• Foto/video tegemine – peaaegu iga teine inimene Electro IQ.

• Muusika, taskuhääling ja podcastid – kuulates umbes 49% kasutajatest päeviti Electro IQ.

• E-post ja internetiaalne suhtlus – 83% kasutajatest loeb e-maile mobiilis marketingcharts.com.

• Sotsiaalmeedia – veedetakse rohkem kui kolmandik mobiiliajast, palju päris noortel Internet Speed Test | TestMySpeed.com.

• E-ostlemine – mobiil moodustab suure osa e-kaubandusest (nt 73% kogu internetimüügist SQ Magazine ja üle 60% kasutajatest eelistab mobiili ostlemiseks WifiTalents).

3. Telefoni hinnaklass ostes

• Globaalne keskmine müügihind (ASP) 2025. aastal on hinnanguliselt $426, USA-s lausa $657 (premium eelistus), Euroopas $512, Aasias $326, Lõuna-Ameerikas $298 ja Aafrikas $179 SQ Magazine.

Ma nii palju asju seal ei tee ja tahaks endiselt vähem maksta kui aafriklane e lähen jälle kõige odavama otsingutele. Ainus, millest praeguse telefoniga puudust olen tundnud, on e-sim, aga kas selle eest on mõtet 200+€ maksta kui vaja läheb 1-2x aastas ning füüsilised SIM-id on ju veel kõikjal olemas. 

Varasügisemudru

 
by W 

Parajalt värviline ja parajalt küüslaugune, et naabreid ninaga õhku tõmbama ja vanduma panna. 

• 500g Maks & Moortis segahakkliha - 50% 1.45 (Selveris püsisoodus 2.89)
• 1 suvikõrvits 0.8  (Maximas kampaanias 1.99 kg)
• 1 baklažaan 1.08 (Selveris 2.99 kg)
  
• 3 paprikat 0.98 (COOP, 1.99 kg)
• 3 keskmist mugulsibulat 0.2
• 4 suurt küüslauguküünt 0.1
• 3 suurt hakitud tomatit 0.28 (COOP-is 0.89 kg, püsisoodus)
• 1 suur riivitud porgand 0.1
• 2/3 spl tšillihelbeid 0.05
• 4 Maggi köögiviljapuljongi kuubikut 0.6
• 1/ tl suhkrut (tomati happesuse taakaalustamine) 0.02
• 2 spl hapukoort 0.15
• Pikksai küüslaugu võidega, EESTI PAGAR, 175 g 1.24 (Selver) 
• Maitseroheline 0.5 (19.99 kg, Selver)
• Kraanivesi 0.00X

Kokku 7.73 - ligi 3L sooja toitu koguseliselt- üle poole soojast toidust jääb homseks, ilmselt keedan 2 peotäit riisi selle mudru alla. 

Muu söök täna: tee, kohv, 2 sibulast heeringavõileiba, arbuusi, 1 Paraguayo virsik, kiirkaerahelbepuder 3 viilu Gouda juustu, mis ammu külmikus kuivama kippus. 3-4€ vahel. Päev kokku max 8.