Kreeta reis XVI: Melidoni, Margarites, Arkadi

 by W

Teisipäev, 20.05.2025

Teisipäevane hommik oli määratud algama kultuuriliselt.
Meid ootasid Melidoni, Margarites ja Arkadi. Kohanimed, mis kõlavad nagu Gerald Durrelli lapsepõlves Korfu külakese ääres askeldanud eeslite nimed. Melidoni, kes armastas süüa viigimarju ja oma tagumikku toolidele sokutada, neid purustades; Margarites, kergelt neurootiline ja perutav, aga muidu heasüdamlik; ja Arkadi, vana ja filosoofiline, kes hirnatas tervitavalt iga kord, kui keegi temast möödus.

Ärgates olin kohe meeleolus, mis nõudis midagi pisut patust, nii et haarasin rõdule kaasa õlle. Sellise hommikuse, väikese, mis ei võta väärikust, küll aga annab päevale pisut kõvera alguse. Maakas vaatas mind nagu keegi, kes ei kiida heaks, kuid jaurata ka ei viitsi. Vaikiv kaasosalus.

Ka mina hakkasin kaasosaliseks

Laskusime liftiga hotelli hommikupuhvetisse, kus kurk püsis endiselt kõigi kohalike ja globaalsete olude kiuste esikohal. Kurgiga konkureerisid mini-croissantid: väiksed, kuid täiuslikud, nagu prantslase vabandus pärast veiniklaasi ümber ajamist. Me võtsime neid mitu. Aga Maakale sellest ei piisanud. Tema silm jäi peatuma šokolaaditäidisega saiakestel, mis näevad välja üsna süütud, aga kannavad endas rohkem kaloreid kui omaaegne Minose palee pidulaud. Maakas haaras neid kaks. Võib-olla kolm.

Peale kurki, omletti, kohvi ja croissante jäi ta vaikseks. Temas tekkis eksistentsiaalne paanika, mis käib eestlasele omase dilemma juurde: kas on suurem patt jätta toit taldrikule või varastada see endaga kaasa? Maakas krimpsutas kulmu, vaatas korra saiakesi, siis mind, siis uuesti saiakesi.

"Kui ma siia jätan, siis raiskan…“ pomises ta.
"Aga kui kaasa võtan, siis see on… noh... piinlik?“

Lõpuks lahendas Maakas olukorra strateegiliselt. Ta keeras saiakesed osavalt salvrätikusse ja libistas paki minu laua poolele ning vaatas mulle silma, nagu oleks soovinud mind hüpnotiseerida. "Pane taskusse,“ ütles ta sisendavalt. Ja nii juhtuski, et sel hommikul sai vasakpoolne sääretasku šokolaadisaiakestega täidetud. Olin nagu mingi smuugeldaja. Toas poetasin saiakesed ühes salvrätiga külmikuriiulisse.

Ekskursioonieelne šokk

Kella üheksaks vantsisime läbi juba leitsakusse libiseva linna tänavanurgale, Nostros taverni juurde, kus pidi ootama ekskursioonibuss. Ei oodanud veel.
Me polnud ainsad: seal oli ka üks keskealine paar, kelle kohalolu oli märgatav peamiselt seetõttu, et tädi oli... suur. Mitte lihtsalt majesteetlik, vaid selline, keda peaks transportima spetsiaalse järelhaagisega. Kuidas ta lennukiistmele mahub? Aga mitte tädi suurus polnud probleem. St meie oma, sest me ei olnud lennukile minemas. Ei. Valukoht oli tema turjanahk. Päikesepõletus, mis kattis kaela, turja, käsivarsi ja paljastatud selga nagu tomatipastakiht. See punetus oli nii valus vaadata, et lausa füüsiliselt ebamugav. Dermatoloogiline katastroof.

Peagi saabus buss, kuhu sisenesime selge plaaniga: leida koht, kus seda punast ja piinlevat selga näha ei oleks. Ekskursioon võis alata ja meil oli lootus, et vähemalt eeslinimelised külad suudavad pakkuda midagi, mis suudab selle mälupildi meie ajukoorest mõneks ajaks eemaldada.

Meie giid, kelle nimeks oli Anastassia, haaras kiirelt kõigi tähelepanu.
Õigemini mitte tema ise, vaid tema jutt ja hääl. Viimane oli nagu samet. Õrn ja meloodiline, sõnad voolasid pehmelt, iga silp paitas kuulmist. Ja siis veel selle hääle sisu, viis, kuidas ta maalis meie eesootavat päeva: Anastassia sõnul liikusime me pilvitu valguse teel, läbi Kreeta mägede ilu, läbi muistsete saladuste ja ajatuse, mis “täidab hinge ja loob mälestusi”.
Tema jutt oli nii sugestiivne, et juba enne kui me kusagile jõudma hakkasime, tundus mulle, et olen surnud. Ja saanud VIP-pääsme mitmekorruselisse paradiisi, mille esimene korrus asus kogu ristiusule vastu rääkides maa all.

Melidoni koobas

Melidoni koobas, kuhu ei pidanudki peale bussi pikalt ronima, avanes meie ees nagu kivine neelatus.

Laskumine ise meenutas natuke mõistatuslikku palverännakut: jalge all kivitrepp, külgedel kiviseinad ja siin-seal valgustid, mis vaheldumisi näitasid kas midagi kaunist või midagi arusaamatut. Aga igal juhul kivist. Koobas oli korraga natuke pime ja natuke ohtlik, iga sammu pidi kontrollima ja samal ajal sisimas mõtlema, kas mõni sõjakas vaim meid äkki kannikast ei hammusta. Sest ajalugu on sel koopal verine. Nagu seal regioonis tavaks.

Trepid, need inimese ja looduse kompromissid, viisid meid aina sügavamale, sinna, kus oli tunda maa niisket jahedat hingeõhku, mis sobis meile ideaalselt.

Koobas oli sama surnud kui sinna ammu sissepõletatud kreeklased – seinad, stalaktiidid ja stalagmiidid olid ära käperdatud ja näperdatud kõikjalt, kuhu vähegi ulatus, rohekad ja pisut ligased. Nagu ka Zeusi koopas teisel pool saart.

Koopas pilte teha oli umbes sama tänuväärne ettevõtmine kui püüda öise tormi ajal väljas pesu kuivatada. Tahtmine on küll olemas, aga tulemus... Odava telefoniga koopa hämarat aupaistet ikka väga ei taba.
Lisaks. Inimesed.
Suure osa ajast nad tarduvad kusagile, kas ise pildistades või süvenenult mingit telefonitaskulambiga valgustatud silti lugedes. Seisavad nagu muuseumieksponaadid. Aga niipea kui sa üritad pilti teha, nad ärkavad! Persoon, kes äsja oli kui fossiil, tormab lennukalt su kaadrisse, täpselt keskele ja ... hangub uuesti.

Koperdasime seal all umbes pool tundi; mõni meist rohkem sõna otseses mõttes, mõni vaimselt. Lõpuks, nagu koopakassid, ronisime maa peale tagasi. Ere päikesevalgus oli esimese hooga pisut valus, nii et tegime kohanemispausi kohviku varjualuses ja manustasime midagi pisut mullitavat.

Kui kell kukkus, kobisime bussi tagasi. See oli kuum ja lõhnas päikesekreemi järele.
Anastassia hääl voogas kõlaritest taas meie hinge nagu meevein. Suund oli loomulikult järgmine paradiis. Sest Kreeta on saar, kus iga mäetipu ja iga oliivsalu taga on paradiis. Või isegi kaks.

Buss kulges mööda serpentiinina keerdunud teid, mis looklesid läbi mägimaastiku, kus igas võimalikus ja võimatus kohas kasvasid oliivid. Mingil hetkel ei olnud ma enam kindel, kas me üldse sõidame kusagile või tiirutame ümber kaheksa oliivipuu nagu mingi vigastusega kitsed.
Anastassia, meie õrnade täishäälikutega giid, rääkis muidugi sellest, kuidas oliivipuud on püha, igavene, toitev ja nähtavasti ka kõikehõlmav eluallikas seal Kreetal, aga mina tundsin, et mul hakkab vaimne lööve tekkima. Aju karjus: "Kas saaks nüüd midagi muud? Midagigi muud?!" Aga ei, ei, ikka ja jälle need krdi käharad ja madalad puud, mis nägid välja nagu keegi oleks bonsaide kasvatamise pooleli jätnud ja otsustanud, et need on ka umbrohuna kaunid küll.

Margarites küla

Enne kui ma olin valmis paluma bussijuhil esimesse võimalikku kuristikku keerata, jõudsime õnneks Margaritesesse. Külake tervitas meid ... loomulikult hiidsuure ja hiidvana oliivipuuga keset külaplatsi, mille all giid meile suunad kätte juhatas ning kahe tunni pärast bussis tagasi olla käskis.

Margarites oli nagu unenäoline lavakujundus, mille autor oli vaadanud liiga palju My Big Fat Greek Weddingut ja siis kõik tänavad käsitsi ülesmäge joonistanud. Need polnud lihtsalt järsud, kohati olid need vertikaalsed avaldused Kreeta geoloogilisest sadismist. See sundis keha meenutama lihasgruppe, mida me polnud kasutanud eelmisest Kreeta reisist saati.
Aga olgu peale, vähemasti oli seal keraamika.

Ja seda seal oli. Igal tänavanurgal, igas majas, iga kivimüüri najal, igas aknas. Taldrikud, kruusid, vaasid, kitsed, jumalad, savipotid, meritähed, väikesed koledad näod, kilpkonnad ja siis veelkord kruusid ja lillepotid.

Me kõndisime, vahtisime, imetlesime ja üritasime mitte midagi purustada ega osta. Iga samm tundus järjest kõrgem, iga nurk järsem.
Lõpuks jõudsime vaiksemasse külapiirkonda, kus enam ei olnudki eriti keraamikat. Kõikjal oli vaikus, mida katkestasid ainult meie rasked hingetõmbed ja üritus mitte päris ära eksida, sest tundus, et kui vale trepi valime, lõpetame kutsumata külalistena otse kellegi köögis.
Ja peamine - oliivipuid siin ei olnud. Selles seisnes Margaritese suurim võlu. Oliivivaba oaas kui jätta kõrvale see tümikas, mis meid tervitas.

Ühes nurgataguses avastasime ka sisuga savipotid, mis olid hoopis ägedamad kui need, millesse ise midagi installeerima peab – keegi ketser seal üritas muust külast eristuda. Õnnestunult.

Pärast umbes kolmesaja seitsmekümne seitsmenda keraamilise vaasi vaatamist, kõik loomulikult ainulaadsed, hakkas mul tekkima kerge keraamikaallergia. Isegi Maakas, kes tavaliselt jaksab kannatikult ära vaadata Kiasmad ja muud roppused ilma närvivapustuseta, teatas, et ka temal on kõik keraamiline nüüd küll nähtud. Ja et me võiksime nüüd pausi teha. Eriti, et päike lõõskas kui kuri jumal. Mis tekitas meis küsimuse, et kes võiks olla õllejumal ning kas temale meelepäraselt käitumine võiks meile mõningast leevendust anda.

Maandusime ühe taverni päikese eest varju andvasse soppi, otse selle ainsa nähtava oliivipuu kõrvale. Tellisime kahe peale pitsa ja muidugi paar Mythost, sest õlu on just selleks, et inimesed suudaks päikese käes ellu jääda.

Pitsat ootasime kaua. Vahepeal jõudis päike taevas edasi liikuda, keegi seal külas paarkümmend vaasi voolida ning keegi süütuse kaotada, aga lõpuks see pitsa siiski saabus. Kuum, aurav, tomatine, juustune, vorstine ja oreganone kui Vahemere loits ja pehme nagu tänapäeva elu Kreekas ise. Ehk siis tõesti värsket tehtud, peale tellimust. Kõik eelnevad kruusid, vaasid ja hapukad reielihased andestati sel hetkel.

Enne bussi tagasi suundumist ilmus meie juurde punane koer. Ega me teda esialgu näinud, me kuulsime. Mingit leeprahaige kellukesekõlinat. Õnneks asi nii hull ei olnud, kõigest koer. Selline täidlane, et mitte öelda rasvunud hagija sarnane pisut alla põlve olevus, kel oli kaelas kelluke. Ta jalutas mööda tänavat ja platsi nagu omaks ta küla – krapp kõlisemas, suu kõrvuni, saba lehvimas ja pilk selline, nagu teaks, et kõigil inimestel on sisimas vajadus temaga sõbraks saada. Temas oli midagi piinlikult inimlikku: ülim edevus ja see rahulolu, mida pakub mõnus söömine, soe ilm ja teadmine, et mitte keegi ei nõua sinult täna mitte midagi. Loomulikult ma sügasin ja patsutasin teda. Mille peale tema koeranaeratus veelgi laienes ja paks keha rõõmust vänderdas. Ta võttis aega meid oma 20m bussi suunas saata, et seejärel oma tervistuskomitee missiooni turistide seas edasi täita.

See loom oli küll vaimust vaene. Nupust nikastanud. Aga eluterve ja õnnelik.
Maailm võib vahel olla väga mõistlik koht; eriti kui sul on Maakas, Kreeta, piisavalt õlut, pitsat ja üks üdini joviaalne koer, kes kellukest kõlistab.

Seejärel viidi meid edasi Arkadi kloostrisse.
Teekond... sama nagu enne, aga ma olin nüüd oliivide osas juba veidi leplikum. Eriti, et vahepeal uitavate lambakarjade ja kitsede peale sattusime.
Anastassia, kelle hääl oli endiselt pehme nagu kitsepiima vahukoor, rääkis meile taas kreeklaste vabaduse armastusest ja pea kakssada aastat tagasi aset leidnud revolutsioonist, mis olevat olnud täis kangelasi, märtreid ja muidugi väga palju vägivaldset surma. Ja kuuliauke. Ja kõike seda kloostris, kuhu suundusime.

Arkadi klooster

Arkadi kindlusmüüridega ümbritsetud klooster: bussist väljununa jalutasime selle ajaloost kollaka ja (kuuli)aukliku pühapaiga poole ning ma tundsin, et jahe hakkab. Kuigi päike lõõskas endiselt.

Mulle ei meeldi sakraalehitised.
Imeline arhitektuur, jah, Arkadi puhul barokk ja Rooma ja kindlasti on ka mingi türklane või egiptlane seal mõne elemendi lisanud, aga ...
... minu suhe pühakodadega on nagu mõningate delikatessidega- üliväikeses koguses ja õigesti serveerituna täitsa head, kuid iga suurem suutäis on vastuvõetamatu.
Võib-olla on asi selles, et pühakojad lõhnavad nagu sajandeid allasurutust, sõgedat kuuletumist, kohati sunniviisiliselt, ja asjatut süütunnet. Ja igas seinas näib olevat silm, mis hindab, kaalub ja ... ma sukeldungi enese väärtusetusse, vääritusse ja surelikkusse.

Maakas, seevastu, oli leidnud oma hingeparadiisi: roosipeenrad.
Kloostrimunkade vaevaga haritud lillepeenrad, täis õitsevaid roose, mis nägid välja, nagu oleks keegi neid šampanjaga kastnud ja viigimarjamoosiga väetanud. Maakas liikus mööda peenart nagu entusiastlik mesilane, klõpsides pilte, noogutades endale ja öeldes mulle: „Vaata neid kroonlehti... no lihtsalt ideaalne.” Teda oleks võinud segi ajada mõne aiandusajakirja fotograafiga.

(Kuna mina roose ei pildistanud, peab Maakas need ise siia pärast lisama.) Maaka täiendus: lisasin mõned. Kahjuks ei näinud kuidas vatsakad mungad neid harisid, see olnuks lisaboonus.

Ja siis muidugi kassid. Pühad kloostrikassid, kes liikusid rahulikult ja väärikalt, justkui oleks neil igal sammul isiklik leping jumalaga. Nagu oleksid nad viimased viis aastat ladina keelt õppinud ja kloostri ajalugu uurinud. „Isegi need kassid on rohkem valgustatud kui mina,” mõtlesin.

Pärast pooletunnist pühalikku ringihulkumist, mille jooksul Maakas jõudis teha kolmkümmend fotot roosidest ja mina leidsin viis eri paika, kus mitte liiga sügavalt hingata, sest õhk oli kuidagi raske, leppisime sõnatult kokku: ilus koht, kindlasti oluline. Aga siin kaua olla ei taha.
Mitte et midagi otseselt viga oleks.
Lihtsalt seda, et kloostrid kisuvad inimese patuse hinge tolmu alt välja ja minul, ausalt öeldes, pole igal hetkel sisemiseks süvapuhastuseks valmisolekut. Kui üldse kunagi.

Kui me end lõpuks sellest aukartustäratavast kivikolossist välja libistasime, ei olnud meie esimene asi mitte mõtiskleda surma, pühaduse või barokkarhitektuuri üle, vaid selgus, et meil on ühine labane ja maine eesmärk, mis tõstatas küsimuse - kus on WC.

Tualett asus mõnikümmend meetrit eemal, piisavalt lähedal, et lootust anda. Ning otse tema ees lookles järjekord, mis kahanes visalt.

„Misasja nad seal nii kaua teevad?“ vigises Maakas, vaadates mind etteheitvalt, justkui peaksin ma olukorda lahendama hakkama.
„Ma ei saa sind aidata,” nentisin, silmitsedes järjekorda. “Kui siia on toodud mitu bussitäit kusikuid korraga, ja nii see on, siis tuleb lihtsalt oodata nagu kõigil teistelgi.”

Maakas pomises midagi, mis ei olnud päris kooskõlas õigeusu väärtustega, ma vastasin talle samaga ning tundsingi end juba paremini. Normaalsena.

Peale veeta WC e siis peldiku külastamist lippasime tagasi bussi, lootes, et järgmine peatus on midagi, kus keegi ei hukkunud ja kõik on lubatud.

Aga pikk päev oligi juba läbi ning bussitäit asuti tagasi poetama sinna, kust hommikul peale nopitud. Kuue paiku saime oma oliivivabale kodutänavale tagasi.

Õhtu

Kui me pärast ekskursiooni ja pühalike peldiku järjekordade tralli lõpuks taas hotelli jõudsime, tolmused ja päikesekõrvetatud, mul oli peanahk põlenud..., olime vaimselt umbes sama selged kui Margaritese uhhuu-koer, seega otsustasime pidulikult, et nüüd on aeg gin toonikuks.

Õnneks meie hotellil ei olnud ajaloolist seinalehte teabega, kes ja mis on maetud hotelli alla ning mitu ja miks turisti seal aegade jooksul valge lina all välja kantud on.

Valasin esimesed joogid klaasidesse ning kaunistasin laimidega sellise täpsusega, nagu oleks reality show võistlusel. Seejärel vajusime rõdul toolidele ja tundsime, kuidas sisemine olemus lahustub džinnis nagu välismaalane turistimassides. Väsinult, ent elamusrikkalt.
Järgmiste jookidega ei jõudnud enam nii filigraanne olla, peaasi, et klaas tühjaks ei saaks.

Rõdul oli vaikne, meri hingas kuskil allpool sisse ja välja.
Seega ujuma läksime loomulikult ka, kohe kui elueliksiir mõjuma oli hakanud. Sest kui sul on meri akna all, mis siis, et 19 kraadi, siis tuleb minna. Jahe meri näpistas nahka, mänglevalt, aga pani ka silmad särama. Või vähemasti hoidis need peale väsitavat päeva avatuna.

Peale merd jõime rõdul veidi veel, ühes möödujate kommenteerimisega ning järsku olin füüsiliselt ja moraalselt umbes samas konditsioonis nagu Maakas pühapäeval. Poolenisti vedel ja täiesti eitavas faasis, kuid mul ei olnud kedagi, kes jõuaks mind püsti hoida või tõsta. Nii et võtsin end kokku.

Läksime õhtusöögile. Ootasime lifti. Mille saabudes paiskus sealt mürsuna välja 2 mutti, kes pidid meid pea jalust maha jooksma. Ja vähe sellest, nad porisesid selges eesti keeles, et mingid idioodid seisavad otse lifti ukse ees. Kahjuks jäime mõlemad hetkeks sõnatuks, aga juba liftis tõotasime, et kui see peaks korduma, siis karjume neile järele, et käigu kanni, rsk.

(Maaka ääremärkus: "keegi paiskus liftist välja" ei olnud kunstiline liialdus, liftil oli sisemine, ise avanev uks ja väline uks, mille pidi vastavalt kas sisenedes lahti tõmbama või väljudes lükkama ja kallid kaasmaalased lõid ukse vist jalaga lahti ja kargasid tollest tillukesest putkast välja nagu kuradid karbist, me ei osanud neid oodata.)

Õhtusöögil optimeerisime end lihale ja salatile; süsivesikud olid juba õllest ja croissantidest saadud ning šokolaadisaiad endiselt külmkapis.

Peale õhtusööki vajusime vooditesse. Päev oli meid ära kasutanud nagu mega-allahindlust ja täiesti tühjaks tõmmanud.

Aga vähemasti oli meid homme ootamas uus ekskursioon.
Vähemasti nii me arvasime, vaatamata sellele, et ma ütlesin Maakale, et mul ei ole ses osas hea tunne ... mis osutus ka tõeks.

Kreeta reis XV: Rethymno vanalinn

by W

Esmaspäev, 20.05.2025

Hommik

Kui hommikul enne kuute oma sviidis silmad lahti tegime, oli selge, et oleme endiselt puhkusel. Temperatuur oli +23C. Pea kumises imelikult. Mingid tuvilised räuskasid kõrvalmaja antennide otsas. Aknast vaadates ei liikunud tänaval veel kedagi peale kasside. Terve hotell oli vaikne. 

Suund oli taas kohe merre, söömata ja joomata, sest puhveti avamiseni, mis toimus 7:30, oli veel aega. Vesi oli endiselt 19 kraadi – piisavalt jahe, et igasugune mõnus mõte lõunamaa soojadest hellitavatest vetest kehast kohe välja peksta. Vetteminek nõudis endiselt iseloomu. Aga saime hakkama. Natuke tuli kannatada, siis kohe hakkaski hea.

Pärast seda külma ristimist ja toas kuiva pesu hankimist liikusime edasi hotelli sööklasse. Lootuses, et hea hakkab kohe, esimesest kahvlitäiest. Puhvet oli meeldivalt tühi, kümmekond inimest siin-seal. Ülejäänud magasid veel oma toas midagi välja.

Kolme tärni vääriline bankett ootas: muidu oli OK, aga kohv oli lahustuv. Maakas ei saanud sellest aru enne kui talle ütlesin. Mitu korda. Mind juba kohviga alt ei tõmba. 

Hommikusöök ... soolane, töödeldud liha pärast

* Just siis, kui me parajasti mõnuga krõmpsuvat kurki manustasime, sest see oli meie lemmiksöök, rebis vaikuse tükkideks üks kõuekõminast võimsam röhatus. Mitte mingi tagasihoidlik “ups” krooksatus, vaid täissuuruses ürgne karje, mis võinuks vabalt kuuluda mõnele saurusele. Kui laudadel oleks olnud linad, oleks need ühes taldrikutega minema lennanud.

"Mis see oli?" küsis Maakas, silmad suured ja punnis, kurgitükk ühes kahvliga õhku ununenud. Ja seal see autor oligi – punakas kleidis nooremapoolne tüse naisterahvas, kõrval ehmunult itsitamas normaalmõõdus blond sõbranna. 

"Põrsas Peppa," vastasin automaatselt. Tundus ainuõige diagnoos.
"Ja oligi tema või?" uuris Maakas Peppat jõllitades. Endal kahtlus hinges, sest Maaka meelest oleks sellise heli võinud kuuldavale tuua vaid turske nahkvestis vanamees, kes on oma mootorratta pubi ukse ette põiki parkinud. Ühtegi sellist tol hetkel aga sööklas polnud.
"Oli, oli," kinnitasin.
Mõni ärkab hommikuti mere peale, mõni kohvi peale, mõni aga peale sisemise Peppa valla päästmist. 

Veel röhatusest toibumata märkasime, et kõrvallauas istuv keskealine paar tegeles oma võileivavarude strateegilise planeerimise ja kaasa pakkimisega. Terveks päevaks. Paar keedumuna kulub ju ka rannas või bussiekskursioonil ikka ära - üllata oma naabreid munahaisuga või midagi. Tol hetkel vaatasime üksteisele otsa ja tundsime end üsna normaalsetena. Mis Kreekas ja meie puhul iseenesest juba saavutus on.

Kolimine

Peale hommikusööki otsustasime, et kuumenev päike nõuab kaaslaseks midagi jahedat. Seega marssisime taas Chalkiadakisesse, et haarata veidi juua. Plaan oli lihtne: tõusta taas oma sviidirõdule, kust avanes imeline vaade, ning seal, klaasid käes, planeerida puhkuse edasist kulgu.  

Aga elu, nagu ikka, otsustas meid jälle jahutada. Enne kui kell jõudis keskpäevani hiilida, ilmus uksele koristaja. Välja. Kohe. Ja ei mingit sentimentaalsust. Eelmise päeva kokkulepe "kella kaheteistkümneni" oli nagu eilne lubadus hakata homme trenni tegema – ilus mõte, mis ei realiseeru. Juba enne kümmet küüditati. 

Nii me siis haarasime asjad. Oma kotid, märjad ujumisriided, Maaka kirju mutisalli ja vastavatud peedipudeli ning kolisime alla pööbli hotelli, stuudiotuppa. Mis oli ka veidi üle selle, mille broneerisime, ning me võisimegi sinna jääda.
Meist vähenõudlikumaid turiste annab otsida: voodid, kardinad, kapp, lauad, toolid, privaatne vannituba ja see võrratu võimalus rõdul molutada. Sealt sai vaadata merd, läbi tiheda araukaaria, vastashotellide rõdul kooruvaid saksa pensionäre, kolme prügikasti, mõõdukat liiklust ja kohalikku elu. Igati kaunis.
Ja pliit! Väike kahe keedurauaga tegelane. "Meie keedame ise oma munad," otsustasin väärikalt. Me olime nüüd iseseisvad. Autonoomsed. Ei sõltunud puhveti keedumunadest. 

Kui me olime end sisse seadnud, mis tähendas, et asjad umbes kuhugi visatud ja peedipudel külmikusse tallele pandud, langetasime uue otsuse. 

Rethymno vanalinn 

Aeg kulgeda. Mitte kiirustada, vaid kulgeda, nagu oleksime osa vanast vahemerepärasest postkaardist, kus elu on tolmune, aeglane, aga millekski siiski vajalik. Õigemini selle kulgemise osa otsustan alati mina. Maakal on pidevalt kusagile kiire, aga ma olen harjunud teda korrale kutsuma. Kuigi üks flexi rihm osta oleks ilmselt otstarbekam. 

Kulgemine mööda Rethymno rannaäärt oli nagu loivav ekspeditsioon, mil pole ei sihti ega vajadust kuhugi kiiresti jõuda. Ainult üldine arusaam, et kuskil seal ees ootab kindlus, tuletorn ja lainemurdjad. 

Paremat kätt jääv meri plinkis kergelt ja kutsuvalt, kuid meie olime juba käinud ning teiste jaoks näis see olevat sama alahinnatud kui raamatukogu keset ööklubi. Täiesti raisatud ressurss. Jahe ja kaunis, aga tühjalt laiutav. Ühtegi hinge ei olnud vees.

Tee viis meid läbi sümpaatselt iseloomuliku roheluse. Siit-sealt vaatasid vastu agaavid, palmid, kaktused ja tundmatud õitsevad taimed, mis kasvasid justkui kiusu pärast kõige ebasobivamates pragudes, kinnitades, et loodus on isepäine. 

Vahepeal pidime mööduma tränipoodidest ja toidukohtadest, kus sisseviskajad varitsesid nagu jahtivad lõvid peale pikka nälgimist. Noh, eks jah, talv on vaevu möödas ja turismihooaeg alles tärkab... 

Ei ole meie harjunud, et meid tänaval kõnetatakse, eriti mitte siis, kui kõht on täis ja asju nii hotellitoas kui kodus on nagunii rohkem kui mõistlik oleks. 

Tuletorni juures, mis on kohustuslik vaatamisväärsus, egiptlaste ajaloopärand, saabus hetk, kus maailm tundus olevat õigel kohal. Torn seisis väärikalt nagu pensionile jäänud  liikluspolitseinik.

Sealt kõrval aga leidsime midagi märksa kaasaegsemat, nimelt jalgratta. Sellise, mis oli ka loetud aastad tagasi olnud kellegi uhkus, kuid nüüdseks oli seisnud seal juba mitu turismihooaega ja moondunud prügimäeks. 

Veneetsia aegsesse 16. sajandist pärit kindlusse sisse me ei rühkinud, sest mina keeldusin mäkke ronimast põhimõttel: "Kui ajalugu tahab, et ma teda imetleksin, võib ta ise allapoole nihkuda." Nii et me tegime hoopis ringi ümber kindluse, mõõdukate tõusude ja hingeldamisega. 

Tagasitee viis meid mööda vanalinna kitsaid tänavaid. Ja seal nägime SEDA rõdu. Rõdul kuivasid ainult valged riided: triiksärgid, pikad aluspesud, t-särgid, püksid ja midagi, millele ei ole nimetust antud. Ma jäin seisma. 

"Maakas," ütlesin ma häälega, milles kõlas kerge rahvusringhäälingu toimetaja elevus, "kelle suvituskoha me just üles leidsime?"
Maakas kortsutas kulmu, vaatas üles, vaatas uuesti, ja vaatas mind mõtlikult.
Ma ei jõudnud oodata, kuni ta ära arvab ja reetsin ise. See saab olla vaid Linnar. Otsustasime siiski diskreetseks jääda ning Kroonikale vihjet mitte edastada. 

Vanalinnast tagasi lonkides olime nagu kaks päikesest röstitud turisti. Mitte veel murdumas, aga kindlasti janus ja lootuses mingile külmale ja karastavale joogile varjulises kohas.
Ja seal ta oli. Tühjavõitu toidukoht, kus ei olnud kedagi. Mitte ühtegi klienti. Ainult toidukohta pidav perekond, liikmeid igas vanuses. Istusid, lobisesid ja suitsetasid ühe laua taga. 

Eestlase hing on lihtne: kui pole rahvast, saab rahulikult molutada, oma jooki ja elamusi seedida. 

Kohe tänava ääres seisis aga... maasikas. Mitte sõbralik multikamaasikas, vaid tõsine, elukogenud ja veidi kuri maasikas. Selline, kes on elus asju näinud, kibestunud ja nüüd valvab tänavat, pettunud ja kergelt verine. Tagantjärele mõeldes sümboliseeris see maasikas kogu meie kogemust seal täiuslikult.

See imelik toidukoht on vasakul, st vanalinnast linna poole jääv

Tellimust võtma tulnud vanaisa inglise keelest aru ei saanud. Näpuga menüüs näidatud asjadest ka mitte, seletas midagi kreeka keeles ja lõpuks kutsus põlvkond noorema mehe, kes pildus vaid vastuseid "no have" ja pakkus apelsinimahla, korduvalt, aga see ei sobi mulle mitte. Lõpuks maandusin mingi krdi jäise kiivijoogi otsas, mida neil oli ja mis lõpuks maitses nagu kulbitäis sibulakoortega tikreid kompostihunnikust. Ja ausalt, ma ei ole pirtsakas. 

Kui lõpuks tuli aeg maksta, öeldi veendunult "cash only" - seda väljendit teadsid nad kõik seal. Meil isegi oli sularaha, sest kellel Kreetal ei oleks, aga põhimõtteliselt... Ja siis kutsuti kolmas pereliige, nooruke naisterahvas, kes järsku kusagilt pangaterminali välja võlus. Kogu klannil oli ilme, mis ütles: "Ma vihkan tehnoloogiat, sularahata turiste ja kõige rohkem vihkan ma kaardimakseid ja makse.“ 

Tagasi hotellituppa jõudes loputasime selle eksistentsiaalse farsi alla väikese veiniga. Õigemini hommikul soetatud peediga.
Ja kui veiniklaasid tühjenesid, saabus taas merekutse. Hüppasime vette, mis oli endiselt 19-kraadine, aga mõnusalt karastav peale päeva kuumuses tampimist. 

Peale hotellitoas eneste inimeselaadseteks loputamist suundusime taas õhtusöögile. Viimast jagasime kohalike hambutute kassidega, kelle silmad olid korraga nii rähmased, näljased, lootusrikkad kui ka süüdistavad. Need kassid olid näinud sama palju turistideta talve kui kohalikud restopidajad. Me tundsime end nüüd vajalikena. Olime osa Kreeta ökosüsteemist. Ja vähemalt keegi sai kõhu tänu meie kohalviibimisele natuke rohkem täis.

Mõlema toit - me ikkagi olime natuke viisakamad kui esimesel õhtul 

Hilisõhtu veetsime rõdul. Õllega, mis mulle endiselt eriti ei maitsenud, aga selle kompenseeris kohaliku ööelu algete jälgimine ja kommenteerimine - jube hea reality show ja meelelahutus oli, tundideks. Äraarvamismängud: turist või kohalik ja miks. 

* Ma ei ole kindel, et see sündmus mulle meelde oleks jäänud, aga Maakale oli see üks puhkuse kõrghetkedest - iga kord sööklasse minnes oli ta ootusärev, lootes Peppat taas kohata. Eks kohtasime ka, aga rohkem tasuta etendusi ta ei andnud. Ning raha me talle ei pakkunud.