Kuju

 

Inimesed sosistasid juba ammu.

Iga päevaga muutus sosin valjemaks, mõnikord oli juba kuulda ka valjemini lausutud sõnu, näiteks turul. Eriti turul, sest maainimesed, kes oma vankritega seakeresid ja kapsapäid linnaväravasse vedasid ei armastanud väga sosistada. Nende hääl oli vali ka siis kui jutud pidid vaiksed olema.

Turult liikus kuuldus nagu vihmavesi ojasid pidi üle maa laiali, mida kaugemale linnast, seda valjema häälega juttu räägiti.

Ei meeldinud inimestele see asi, kohe raasugi ei meeldinud. Juba siis, kui kõigest sosinad sulisesid oli aru sada, et niisugune asi oli vastumeelt, kole ja kõlvatu. Mida kaugemale linnast, seda etteheitvam kõla juttudes kajas.

„Et, noh, ega vürstile on seda vaja muidugi!“

Ei, tõepoolest ei olnud kellegi ettevõtmise enda vastu midagi.

„Ülemere meestel on juba sihuke keset platsi, kuigi nende vürst on tegelikult paras mömm, meil oleks pidanud ammu juba oma olema!“

Vürstist peeti lugu. Kõik need naabervürstkondade vallutamised ja sadamas kaupmeeste käest maksude kogumine, eks ole, sai sealt ju isegi lihtrahvas teinekord ühte ja teist – kes naabermaakonnast lehma, kes naise ja vürtsilaevadelt saadud raha eest koristati kaks korda aastas tänavad peaaegu sillutiseni puhtaks.

„Kunstnikul pole ka viga, millise krutsifiksi ta kirikusse tahus!“

No kõik oli ju hästi, millest need sosinad?

„See mära...“

„Te seda kõhtu olete näinud?“

„Räägitakse, et üks kabi olevat mõranenud...“

„Uimane nagu sulane laupäeva õhtul!“

Miks vürst poseerimiseks oma sõjaratsut ei valinud? Oma musta täkku, saledat ja särava karvaga? Tulist lendava lakaga andaluusia traavlit?

Linnakodanikud olid näinud vürsti lossiplatsil ratsu seljas poseerimas. Vürst oli oma lahingrüüs, rõngassärk säramas, kiivri visiir üles tõstetud, et vägevad vuntsid ja kohevad kulmud ikka kivisse saaks raiutud.

Vürst oli poiss nagu ponks, ausalt. Setukas – hobuseks oli seda rangjalgset lehma nõbu, kellele seljas sõjamees poseeris, raske nimetada, setukas oli kole nagu öö.

Lehma nõbu... pooled lehmadki olid ilusamad. Punnkõht, lääpas kabjad, takkus lakk. Oh, neid vigu oli veel ja veel.

Inimesed olid solvunud, pahased, naersid juba üsna avalikult. Lapsed voolisid puust ja savist lohkselgseid ruunasid, kes mängudes said selga vürsti enda, mõni hobuseparisnik käis lossi akende all ja väravate taga oma valitud ratsahobuseid kõnnitamas, aga ei mõjunud naeruvääristamine ega ka vihjamisi meelitamine, vürst istus iga päev tunnikese või paar kunstniku ees ikka sama roju seljas.

Palju kauem ta ei jaksanud, suvi oli palav, sõjarüü umbne.

„Mitu korda ma veel pean siin olema?“

„Enam ei lähe kaua, austet vürst, te olete suurepärane poseerija!“

Skulptor kõneles puhast tõtt, vürst ei liigutanud, ei muutnud poosi, istus nagu hobuse selga valatud.

“Ma tean, oli ju hea idee poseerida tolle vana eluka seljas, ta on rahulik. Traavel oleks päevad põrguks teinud. Palavaga oleks ta keksinud ja viimaks veel perutama hakanud, parmud kallal.“

Vürst kõneles tõtt.

Hobuse oli kujur juba varem eraldi kujuks vorminud. Traavli ikka, ega siis linna saanud paksu mära püsti panna, kus see kõlbaks!

***

Pildil on lahinglehm.

Säuts, vidiit

 

Kas viga on minus või näib kellelegi veel, et Pätsi peapäts meenutab hullupööra Ducet?

Olmeline

 

Olen üks neist söödikuist, kelle hea une saladus on söömine enne magamaminekut. Kohe vahetult enne. 

Nii ei tehta, ma tean, aga kusagilt jookseb õhkõrn piir uinutava õhtusöömaaja ja painajaid tekitava viimase suutäie vahel. Täna sai see ilmselt ületatud. Viimane pelmeen oli....

Tõmbasin ennast äsja kuklanahka pidi välja õudusfilmist, kus IT-i rollis oli mu aastatetagune ahistaja. Unenäos oli ta kõvasti oma rolli sisse kasvanud, temast oli saanud klaasistunud silmadega ja raudse haardega pahatahtlik maniakk, kelle pärast hoidsin võtit seespool lukuaugus risti ja ruloosid akna ees kinni. 

Jaa-jaa, tean, ka päriselus oli mul võti risti lukuaugus ja rulood ka päeval enamasti kinni, aga päris elus puudus tänase unenäo äng ja lootusetus. Oli tüdimus ja väsimus.

Unenägu oli nii ehtne, et pidin end sellest teadlikult välja tooma. Ma istusin selles keset tühja kööktuba, kuhu nende klaaskuulsilmade eest pagesin, istusin asendis, kus nägin korraga ukselinki ja aknaklaasi alumist, ruloo vahelt paistvat serva ning samal ajal teadsin, et see pole päris, tegu on unega ja ma pean ärkama, kuigi mu aju sõtkub ärkamisele vastu. 

Hakkama sain. Nüüd kirjutan end ärkvele, sest pool mu ajust on alles  poolunes, ma pean täiesti selge olema enne järgmist unesetti või ta tuleb sinna jälle.

Ma arvasin, et see on täielikult selja taha jäänud mälestus. Tuleb välja, et kusagil ajus on ruum selle kogemuse jaoks. Tubamuuseum.

Jutujaht 10

 

Marca -ja nagu nüüd selgus, mitte sinult tema - on hoos, jälgige!

Mis esitati muutmata kujul

Hirmul on suured silmad 

Lendav:

Hirmul on suured silmad 

Mis esitati muutmata kujul

Reet:

Hirmul on suured silmad 

Lendav Konn: 

Hirmul on suured silmad

On ikka inimestel fantaasiat!

Fantaasia fantaasiaks, aga need inimesed võiksid päriselt olemas olla. Võibolla ongi.

Homme

 

Üks neid hommikuid, kus pärast kanakuudi ukse lahtitegemist ja voodisse tagasi pugemist ei tule ärkamisprotsessi tagantlükkamiseks näpitud telefonimäng välja, Wordle ebaõnnestub ja isegi, no mine või piinlikusest pagendusse, Sõnur läheb aia taha.

Pole vist mõtet üles tõustagi.

Ah, teen täna asju mis vaimuteravust ei nõua. Süüa teen ja kasin aeda ja keedan letšot, ei mingit improviseerimist, kõik rangelt rööpaid pidi.

Ning jah, vot nii hilja tõusengi. 

Homme. Homme hakkan tubliks. 

Homseid, kui tähele olete pannud, pole olemas.

Ma olen mõnikord rahul ka ikka

 

Viisin oma kolmanda punase teksased (jakk oli punane) kinno.

Raamatut - "Kus laulavad langustid" - pole lugenud, sündmuste käiku netist ette ei piilunud, kõrval istunud kaaslasi, kellest pooled olid raamatut lugenud, ei pinninud.

Esmaspäeval lähen raamatukokku ja loen seda lugu veelkord, et kõik värvid kätte saada.

Kes pole käinud - minge. Eriti need, kes lõppu ei tea.

###

Pirnimoos sai umbehää. Ausõna!

Moosiga olen eriti rahul.

Kus on lehm?

 

Viisin oma järgmise punase kleidi teatrisse, et hilbud kapis kiskuma ei läheks.

Neid tunde elust ma enam tagasi ei saa. Nii palju nokunalju pole ma isegi lasteaia piknikul kuulnud, õudne....

Šeikšpiiri kogutud teosed, meelega kirjutan valesti. Ma keeldun uskumast, et originaalis nii palju keha keskpaigale keskenduti ja mul on kangesti kurb, et isegi lõigud, millest võinuks midagi meeldejäävat kujuneda olid libedad nagu poissmehe parem käsi.

Üksainus laul lõpus, üksainus laul oli enam kui kogu see lame travestia kokku ja nende kahe minuti pärast ma teatrisse ei läinud ju tõesti. 

Jaa, ma tean, ma läksingi komöödiat vaatama, aga isegi jandil ja jandil on vahe. Kuulge, midagi peab ju valesti olema, kui maapublik ei naera isegi purki kakamise peale ja püksipiilumised tekitavad saalis piinliku vaikuse. Nii madala lati alt läbi liuglemist nägin esimest korda üle aastate.

Õudne. Lehma ei olnudki.

Muda

 

Mäletate, kuidas geograafiatunnis setete tekkimist voolavas vees kirjeldati? Et alguses vajuvad põhja raskemad kivid, siis kruus, seejärel liiiv, lõpuks muda. 

Mõtetega on samamoodi.

 Sitsidsatsidpatsid kirjutas omi mõtteid Tiina Kruusi mõtetele peale ja minu mõtted hõljusid veel kaua kuniks paika vajusid.

Mitte, et ma... aga lõpuks on muda see, mis seob. (Ülbelt)

Olen ammu jõudnud ikka, mis artikli sõnul peaks olema nähtamatu. Oo, kui endast rääkida, siis ma jumaldan nähtamatust. Istun nagu konn jõekaldal ja jälgin voolus toimuvat. Näe - kalake ujub mööda, sillerdab - kindlasti läheb kohtama, hiljem on näha, kas kohtus teise kala või haugiga. vetikas lehvib, kohe näha, et värsket klorofülli silmini täis. Kelle raha eest? Miks ta laseb vesikupu lehel enda väätidesse põimuda? Äkki nad käivad? Keegi ei varja konna ees ennast, konn on nähtamatu.

Ah, isegi konn ei saa olla nähtamatu, kured kaldal ja haugid vees, me kõik oleme kellegi jaoks kulinaarsed ahvatluseed. Mõnikord valame ise endale sousti peale, et isuäratavamad oleksime.

Mõttetu mõistukõne. Ning - andke andeks - ka artikkel oli mõttetu. Ma ei ole järgmist väljendit vist enne kunagi kasutanud, kuid tegu on solvumiskultuuri arhetüüpse näitega, Reklaamid on suunatud noorematele, ma saan solvatud ja ei lähe sel moel üles haibitud kohta? Olgu, ära mine, aga kas tõesti on veel inimesi, kel pole arenenud reklaamipimedust? Või, noh, ükskõiksust vähemalt? Mind ei märgatud rongis? Jess (ma ise vist jookseksin küll piletimüüjale järele)! Uksed lastakse nina ees kinni? Kui see oli võõras, siis ükskõik, nii võib ju päev otsa link käes seisma jääda kuniks pooled linna daamid sellest läbi astuvad. Kui ukse hoidja oli tuttav, kelle puhul ukse kinnilaskmine näib sel korral matslik,  siis kas vali kellega suhtled või tee märkus. Solvunult vaikimine olukorda ei paranda. Mõtete lugemisega on terve ajaloo vältel kehvasti olnud.

Aa, hüpleva mõtlemisega nagu ma olen - mul on üks töökaaslane, kes hoiab ust lahti ka siis kui ma olen paarikümne meetri kaugusel sellest, ta teab, et ma olen üle õue just sinnapoole teel, kui mind märkab. Teate, kui ebamugav see on? Mõnikord ma tahan kulgeda, mõnikord valutavad jalad (VALUTAVAD, see on jube), neil kordadel ei ole kuhugi kiiret ja siis see lahtihoitav uks - tahmatult kiirustan sammu, ebamugav on. Siis on valus kas meeltel, sest kulgemine tehti  katki või jalgadel, nutuni, aga ei, kiire... Ma ei saa inimesele selleteemalist märkust teha, ta on autist ning pole vaja ta maailma veelgi enam sassi ajada, aga näitena välja toomiseks kõlbab see küll. Ärge kangutage neid kuradi uksi kogu aeg lahti, mõnikord on viisakus valus.

Tegelikult taandub kõik rahale. Taandajad on mõnikord rumalad. Kogemustega töötajad on hinnalised, aga kes seda ei näe, sellele pole mõtet ka vägisi vanemaid inimesi tööle toppida, toksiline tööõhkkond ei ole seadustega likvideeritav. Üle poolesaja aastased on tõenäoliselt mõnegi kaubagrupi puhul agaraim ostja, kes reklaami sihtida ei taipa, peab seda kraami odavamalt müüma kui õigesti suunatud reklaami puhul võimalik oleks. Ilma kodulaenude ja autoliisinguteta pensionärid oleksid paljudel juhtudel suurepärased püsikliendid, meie pensionite puhul küll mitte kuldkliendid, kuid nad on stabiilsed. See kõik jõuab kunagi ka ärisektorile kohale, siiani on tegu nende kaotusega, milleks selle pärast solvuda, et teised on lollid?

Menopaus. Artiklis kasutati ka seda ajalise argumendina, noh, et nagu oleks menopausi saabumine hetk, mil küüntest kübar tööle hakkab, sest siis oled ametlikult vana. Ma ei tea..mu meelest ei muutunud peale teatud füsioloogiliste ebamugavuste ärakadumise midagi, puhas positiivsus. Ei mingeid mentaalseid arenguid, isegi meeleolude tsüklilisus jäi täies ulatuses alles. Mõrd, siis mõrd, linnuke, siis linnuke, tööhobune, siis ikka tööhobune edasi.

Kõike eelnevat võib lugeda mitmel erineval viisil. 

Sõjalauluna: nähtamatu metsavend riisub koore.

Valsina: hõljudes üle põranda, kellegagi kokku põrkamata, nautides olemist.

Traagilise balletina: Ma teen näo, et mind ei huvita, tegelikult puistan sabasulgi nagu surev... ei, mitte luik. Paabulind.

Koomilise ooperina: mis mõttes jään kogu aeg ukse vahele kinni, signaalpunasest kleidist hoolimata? (Ei jäänud ma kuhui kinni . Siseringi selgitus)

###

Veetsin hiljuti Rocca al Mare keskuses päris mitu tundi üksinda kolades (ühtegi reklaami ei mäleta, ei märganud lihtsalt). Ma ei vajanud midagi peale juuksekummide, mitte juuste jaoks, neid mul pole, aga kleidivarrukad osutusid liiga pikkadeks ja ma pidin neid jaki all taltsutama. Naised ilmselt taipavad, kuidas. Ostsin juuksekummid samast poest, kus kunagi üks müüja mu käest küsis, kas ma oma kosmeetikat Selveri letist osta ei tahaks. Poole ostu pealt tuli meelde. Seekord oli mu teenindajaks kena noor tütarlaps, kes ei pidanud juuksekummide soovi liiga pisikeseks, lihtsalt käega viipamise asemel tuli ta neid mulle isiklikult näitama. Ta oli nii meeldiv teenindaja, et ostsin sellest poest veel meigividinagi. Tütarlaps küsis tolle ostu valiku tegemisel ühelt vanemast daamist müüjalt nõu. Viisakalt, lugupidavalt. Vastu sai üleoleva juhendamise, karp tõmmati tüdruku käest ja teatati, et seda on niiiiiiii ebamugav tagasi riiulisse panna, miks ta selle  üldse välja võttis jne.... Ma tahtsin seda osta, lollakas. 

Ostu ma siiski tegin. Tolle noorema müüja abil. Mõnes kohas on teenindusega ikka imelikud lood.

###

Pildil on viimased kolmkümmend liitrit õunamahla. Suve magus mälestus.

 

LP ja sügis, olulised mõlemad

 

Kõigepealt: kuningas on surnud, elagu kuningas!

Ehk täpsemalt: Ilusa sügise ilusat algust meile kõigile, ootame uut suve! Viimane suvepäev, eilne, oli just nii ilus kui sellel kuupäeval oodata võis.

Käisin üle aegade jälle kontserdil, aitäh jõuluvanale ja toredale seltskonnale! Olin ilmselgelt üleriietatud ja alaharitud (vahepeal võttis too viimane adumine aju korralikult krampi), aga mõlemad kõrvalekalded normatiividest elasin üle.

LP loomulikult, mida muud eile ikka erilist toimus..? 

Enne kontserti pelgasin pisut, et laulja, kelle sinutorus esitatav muusika jätab pigem kammerliku mulje ei mõju suurel kontserdil päris nii, kuidas siiani kuuldu. Ei mõjunud jah, hoopis teisiti kõlas, suuremalt. Terve lava oli seda pisikest naisterahvast täis. Ma üllatusin kui agressiivselt see kõik toimus, kaks kõrvaklapikomplekti (ühe viskas LP vastu põrandat puruks, teine läks vist tõesti ise katki) ja vastu trummi taldrikuid puruks löödud tamburiin jäid kindlalt silma pluss lavapoisid käisid ilmast ilma veel mingeid rappeid esineja ümbert kokku korjamas. 

Huvitav, kui kiindunud on trummarid oma pilli? Mul on tunne, et tamburiinist võisid vabalt jäljed jääda...

Laulud olid kohati raskesti ära tuntavad, need olid suurele lavale kohaselt võimsaks arranžeeritud. "Muddy waters" ei kõlanud mu jaoks seepärast päris nii... aga see on minu probleem. "Lost on you" seevastu sai seevastu mu meelest parem, jõuliselt meeltele mõjuv.

Ka päevapoliitikale sai lõiv makstud. "Churches" pühendati Masha Aminile ja nüüd ma ei mäleta, kas LP mingi laulu ("Safe here"?) ka Ukrainale saatis, kuid tervitused sinnapoole läksid kindlasti. 

Ma üldse ei tea, kuidas sellistesse pühendustesse suhtuda, sest ma ei tea, kas see on äri või tunded. Ma LOODAN, et tunded.

Kui LP lõpuks rahvale hästi lähedale tuli - tervitused, autogrammid - üllatusin eilse päeva jooksul teist korda, kui tilluke võib olla väga mõjuv inimene. Nagu nööp. 

Olen nüüd oma kahe lemmiku - Mumford&Sons'i ja LP kontserdil käinud, ehk mitte viimast korda elus, ja kui ma nüüd mõtlen, et M&S on bänd, kelle muusika võib kõigutada mu suhtumist religiooni ja LP laulja, kelle esitatu oletuslikult uuristab mu seksuaalset sättumust, siis teate - kumbki ei ole oma tööga hakkama saanud ja ikkagi on nad mõlemad võimsad. VÕIMSAD.

Selle sügise esimene päikesetõus, olge lahked!

Öööööööööööö

Maalehes on naabrimehest juttu, jube tuimalt kirjutatud. Näed, sihuke tubli mees, teeb seda ja teeb teist, suurelt teeb, näe, poeg ka teeb ja naine ka ja isegi tütar võtab osa.

Inimest ei näe grammigi. Kahju, huvitav pere lasti näppude vahelt maha libiseda. Lehekülje sai täis, seda küll. Mis teha, ju siis ei saanud kirjutaja seda karpi kahti muugitud.

Mõne asja kohta loen pealkirju, lugusid alati ei jaksa/ei taha/ei saa. Pealkirjadest loen, et Paide fotograaf on sõjareporteri ametisse hakanud, pilt ka juures ja puha. Poleks nime kirjas, ei tunneks äragi, mäletan seda inimest eriliselt sätitud vurrude järgi. Rõngasse keeratud, peene otsaga - mul pole elus nii sätitud soengut olnud kui need vuntsid olid. Praegu vaatab pildilt vastu blond basmatš. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt täiesti erinev.

***

Värvukesed ajavad gänge kokku, põldudel harjutatakse stseene Hitchcocki "Lindudest", karjed ja puha. Ma igaks juhuks rolli küsima ei läinud.

Pilt on ilmselt jube udune, telefoniga tehtud, ma pole seda suurelt näinudki, aga eks ma kunagi vahetan etema vastu.

(Jube paha on olla, selline ebamäärane olek, unetu ja iiveldav ja valutab kümnest kohast korraga. Kui üle läheb, kustutan selle virina ära. Väkk...)

Ah, ei kustuta midagi. Endiselt on tunne, nagu vajuksin kohe kruusahunnikuks. Õunad kukuvad pots ja pots, rästad kaklevad arooniapõõsas, kitsed söövad põllul ja mina lagunen sahinal.  Sügis!