Fotojaht: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

 

Kiiremini. Mõnikord on teekond tähtsam kui saabumine.

Kõrgemale. Kui tiibu pole, on ka trepist abi.

Kaugemale. On olnud aegu, kus keegi ei taha minna, aga viiakse.

Tegelinski

A.I.V.O.

Lendav Konn

Geenius

„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 

Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 

 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 

Mis nüüd siis lahti on? 

Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 

 Us-ku-ma-tu! 

Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 

Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 

 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 

 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 

Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 

Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 

Keegi kolkis vastu ust. 

Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 

„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 

Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 

Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 

 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 

 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 

Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 

„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“

 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 

 Tool kukkus ümber.

 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 

„Mis mees ta enne oli?“ 

 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 

„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 

Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 

„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 

Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 

„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“

Need ka mõned mured

Kui ma laps olin, siis oli autosid vähem. 

Täpselt sajand tagasi, 1921, oli Eestis 110 autot. 

 Mitte, et see oleks aeg, mida ma mäletan, NII vana ma ka veel pole. 

No võimalik, et oli natuke teine arv, aga palju see ikka pakutust erines. 111? 109? Mõni ime, et küla vahel autot nähes lehmad kuuselatva ronisid ja teenijatüdrukud rasedaks jäid. 

Praegu võiksime kõik Eestimaa inimesed korraga autodesse toppida ja ruumi jääks ohtralt ülegi. 

 Kui ma laps olin, siis oli autoroolis naisi palju vähem. 

 „Tal on juhiload!“ oli naisterahva kohta antud hinnangus selline kaheldava väärtusega lause. Miks tal on load, kas meest pole või, kes sõidaks? Ta on ju naine, naised ei oska sõita, seda teadsid ometigi kõik. Kui auto laguneb – ja nad lagunesid - siis kes auto jälle korda teeb, ega ometi („hahahaahaaa!“) naine ise? Magda Vitisman parandas küll ise, aga ega siis kõik naised ometi …naiste pea pole sedasi ehitatudki! 

Küsimused, küsimused. 

Siis hakati maakoolides autojuhikursusi läbi viima. 

Ma olin linnatüdruk, linnas sõitsid naised bussiga ja olid maatüdrukute peale kadedad. 

Mul olid prillid -6, pimedatele juhilube (muide, meelega järjepidevalt mitmuses, siis olidki „juhiload“) ei olnud ette nähtud, mis siis, et prillid kompenseerisid puudujäägi. Aga ma andsin silmaarstile altkäemaksu ja sain autojuhi arstitõendi ka lõpuks kätte.

Kursusele siiski ei pääsenud, sest „rasedad ei tohi autot juhtida“. (Kui ise ei oleks seda tsirkust läbi teinud, ei usuks!) Siis ma olin muudkui rase ja väikelapse ema ja jälle rase ja jälle väikelapse ema ja jälle… aastad läksid. 

No ja kui ma enam rase ei olnud ja lapsed ka kaela kandsid, siis olin ma nii loll, et kukkusin sõidueksamil läbi. 

Jumal tänatud, et kukkusin, ma oleks kellegi kindlasti lömmi sõitnud, sõiduõpetaja tüdines minust lihtsalt ära ja ausalt – ta oli nüüd tagantjärele mõeldes ikka jube vilets õpetaja. Jube vilets. See, mida tema rahuldavaks pidas oli pehmelt öeldes õudne. 

Neljakümneseks pidin enne saama kui juhiloa sain. 

 Paar nädalat tagasi vahetasin autot. 

Pole enam need ajad, kus vanaisa jättis oma maantemuhu pojale, kes seda siis hoolega hoidis, sest millega muidu ta poeg tulevikus sõitma hakkab? 

Nüüd on uus probleem - seisan teinekord tee ääres ja googeldan: kuidas kasutada püsikiirushoidjat, kuidas avada bensiinipaagi luuki, kuidas panna kella õigeks, kuidas…. Aga „Judas Priesti“ plaate pole selles autos kusagilt kuulata. 

Osta või Walkman… 

Ja kui ma saan üheksakümmend, siis sõidan teiste omasuguste vahel laveerides poodi peti ja silkude järele autoga, mis on koksitud ja kraabitud nagu koerale loobitav kaigas, sest „kes neid isesõitvaid autosid ikka usaldab, näe, naabri-Milda alles aja eile ühe oma kõnniraamiga müksates kraavi!“

Fotojaht: lilleilu

 

Lilledes on midagi...no on midagi, mis ei lase lahti. Olgu need lilled suured päevalilled (mis näivad olevat ainsad rohket saaki andvad olendid mu selle aasta kasvuhooneasukate seas):

Või siis tibatilluke viimane lillesilm keset kõrbenud põõsast:

Tegelinski

Isemõtleja

A.I.V.O.

Ilus õhtu

„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!" 

Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud. Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli. 

 „Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!" Kokal on mune, peab mainima. 

 „Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!" 

 Vanem pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus. 

 „Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada. 

 „Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!" 

 Uks langes kinni. 

 „Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?" 

 „Koka ja viinerid friikatega." Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat. 

 „Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!" 

 Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud. 

 „Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?" 

 Kokk hõikas, burgerid said valmis. 

 „Teie burgerid, palun! Ja teil?" 

 „Kotletisai. Friikad" 

 Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga.. 

 …hundist mõtled, hunt toas… 

 „Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!" 

 Ülemuse hääl oli sisisev. 

 „Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!" Peldikuuks langes ülema järel kinni. 

 Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.

 „Vabandage, kas mu viinerid…?" 

 „Vabandust, kohe tulevad!"

 „Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"

 „Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„ 

 „Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks. 

 „Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?" 

 „Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!" 

 „Bataadifriikad on otsas, vabandust!" 

 „Sa ei tohi nii kliendile öelda!" Issand, ta polegi veel ära läinud.

 „Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?" 

 Ülem naeratas magusalt luugist välja 

 „Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?" 

 „Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.." 

 „Kuulsite? Kiiresti!" Sigarett põles jälle enne uksest väljumist. 

 Reeli vaatas koka poole. 

 „Mismoodi?" 

 Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta. 

 „Vabandust, aga meil pole bataati" 

 „Andke siis tavalisi" Pff. Seegi hea. Aga midagi oli üleliia saanud.

 „Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"

 Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem. Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.

 Kassa juures oli pliiats. Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll. „Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."

 Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi. Käsi hoidis linki. Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli. Luugist paistis uudishimulik nägu: 

„Kas mu tellimus..?" 

 „Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!" 

 Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse. 

 Viimane hetk oli niikuinii. 

 „Kus Reeli on?" 

 Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli. Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju. 

 „Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!" 

 Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga. 

 „Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!" 

 Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.

 Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll. 

 Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.

 Hing oli uskumatult kerge.

Fotojaht: udune

 

Udu on enamasti õrn ja arglik. Ta hiilib kikivarvul toanurkadest välja ja hoiab oma külmade higiste hätega kinni kõigest, mis tuge näib pakkuvat - olgu need siis pussakad mossitavad põõsad või nipsakad päid kuklasse ajavad elektripostid. 

Hiilib, hiilib ja siis hakkab mängima. Udu eriline lemmik on valgus.  Tavaliselt udu kardab valgust, aga mõnikord käitub ta nagu laps nende mängude ajal, mil keegi suur ja tugev teda väntsutab: "Ära tee, ära tee!... Tee veel, tee veel!". Mässib valguse endasse ja siis teeb näo, et tegelikult ta seda ei tahtnud ja üleüldse - valgus ise alustas!

Täiesti eileõhtused vaated, ei mingit udutamist, ehe naturaalne kodumaine udu.

Tegelinski

Raisakull

Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi...

„Mida te kuulate pappe, pappidel on alati küüned oma poole!“ 

Kõlas nagu tõde. 

„Kes meisse usub, jääb ellu, põrgu tuleb maa peale ja teised põlevad selles tulesambas uskujate silma all elusalt!“ 

Hirmus. Mõtle vaid, kui see ongi tõde? 

„Palvemajad ja kirikud on suur vandenõu lihtsa inimese vastu, nemad on süüdi meie naiste edevuses ja meeste joomises!“ 

Jaa, naised olid edevad ja mehed jõid, see oli kindel. Hukas on see maailm, tööta end või vigaseks, aga rikkust ja õnne ei tule ega tule. 

„Kes meisse usub, selle jaoks voolab piim ja mesi jõgedes! Teised surevad tulesambas, kirikuõpetajad valetavad meile!“ 

Piim ja mesi jõgedena, mis sa hing veel tahad! Kaugemalt hakkasid kostma jutud, et Tallinna lähedal on päev paika pandud, mil laev paistma hakkab. Suur, valgete purjedega laev, mille pardale võetakse need, kes tõeliselt usuvad. Ei ole vaja vara kaasa võtta, las need lehmad ja põllud jäävad, kes laevale saab, läheb otse taevasse, mahajäänute karjed leekidest kostmas. 

Ahvena talu Kustas teadis seda täpselt. 

Eks tal oli teistest külameestest kahju ka, aga mis teha, ise nad otsustasid kuulata pappide juttu. Kui Kustas oma põlluriistad teise küla Viidikule andis, mõtles ta, et las nad vaesekesed saavad veel enne surma korraks maisest varast rõõmu tunda. Lehmad läksid Kirbu-Marile, Sead tappis Kustas niisama keset õue ära ja loopis kaevu – pole ju kaevugi enam vaja, taevas on talle kõike küllaga. Naine küll rippus varruka küljes ja kiljus, et mees, ära tee pattu, aga kui Kustas korra käratas, sai eit kohe aru, et pattu teeb ta siin hoopis ise kui proovib oma meest takistada. Kui mees kanad metsa ajas ja toakraami naabritel laiali tassida lubas oli ta juba üsna vait, vaatas ainult, et poegadele puhas särk selga jäi, pastlad viidi niigi minema enne kui silm pilkuda jõudis. 

Hobune ja vanker olid ainsad, mis Kustasele keset õue alles jäid. 

Ja siis nad läksid, tolmupilv kiiresti hajumas ja külarahvas õuel veel aidast leitud seelikukangast jagamas. 

*** 

Ootaja aeg on pikk. 

Kui alguses oli neid, kes arvasid silmapiiril laeva nägevat rohkesti ja kogunenute seas kõlas rõõmus jutt kohe-kohe jõudvast paradiisiteest ning kurvad ohked vaheldumisi pilgetega mahajäänute pärast siis juba varsti hakkas kogunenutele kohale jõudma, et külm ja nälg ei olnud paradiisi piiril veel kuhugi kadunud. Naised olid need, kes esimesena nurisema hakkasid – lapsed olevat näljas ja külmetasid. Mõni mees tegi lihtsalt kõva häält, mõni pidi naise jõuga vakka sundima, aga varsti alustasid eided jälle. Kellelgi olla kusagil titt surnud, kas see küll tõsi oli, aga itkema hakkasid mõnedki. 

Päevad läksid ja laeva nägid aina vähesemad, juba jäi servast inimesi vähemaks – läksid tagasi koju oma valelike papide ja ootava põrgutule juurde. 

Küllap need, kes jäävad, saavad taevas rohkem, mõtles nii mõnigi.

Laev peab tulema, kas nende usk siis midagi ei loe? 

Ei lugenud, ei tulnud laeva, ei tulnud ka neile viimastele, kes lõpuks alla andes kodu poole pöörasid, põsed aukus ja õled longus. Pilgud vilksatasid viimase hetkeni üle õla, vankris tõusti postigi, et vaadata, kas ometi… 

Aga ei. 

Ei tulnud. 

Kustas oli viimaste minejate seas. Naine ei julgenud juba ammu piiksugi teha, lapsed olid väsinud ja samuti vakka. 

Kustases kees midagi, ta ei teadnud enam, mida teha ja see ei olnud hea tunne. Ohjaotsad käisid hobuse kõhnunud kolgedel sagedamini kui ta kunagi varem seda teinud oli, hobune andis endast mida jaksas aga loopealse lahja rohi, mida ta paljude teiste setukatega jagama pidi oli jaksu ära võtnud. 

Kustasel oli sellest ükskõik. Laeva ei tulnud, naine vaatas altkulmu, pojad nägid räpased ja lahjad välja, tehku siis vähemalt hobune tema tahtmise järgi. Niigi vaatas läbi sõidetavates külades rahvas neid muigel pilguga ja mõni kippus pilkamagi. 

Kahju, et piits sai muu kraamiga maha jäetud, ohjad inimesteni ei ulatunud. 

Vastik rahvas, kui prohveti sõnad oleks tõeks läinud, oleks nad ammu juba leekides krõnksu põlenud! Kustas ei jäänud ka öösel seisma, oligi parem sõita, inimesi ei olnud. Hobune kõikus ja komistas, naine magas vankri rappumisest hoolimata nagu pojadki. 

Lõpuks jõuti koju.

Hommikuvalges vaarus äraaetud hobu üle maha murtud väravate kodu õuele ja varises kokku. Vanker rappus, kui ais hobu külje all murdus, naine kukus õuetolmu lendu lüües maha, poisid ärkasid kohkunult karjatades. 

Tükk aega olid kõik vaiksed, naine vast soigus pisut põruttatud selga triikides.

Kaevust tõusev lehk pani kõik hingetõmbeid lühendama, lõpuks ei pidanud eit vastu ja hakkas oksendama. Nüüd oli tal ometi õigus nutta, öökimise varjus pisaratel voolata lasta. Ega sealt maost midagi tulemas ei olnud, aga nutta oli hea. 

„Meie lehmad on nüüd Kirbul ja meil on ainult paljad persed jäänud, hobune ka suri maha…“ 

Poiss ei oleks pidanud seda ütlema. 

*** 

Kui naabrimees Kustase naise kiljumise peale kohale joostes poja küljest lahti sai oli põrgu juba maa peal ära käinud. 

Vähemalt nii Kustase poeg eluaeg jutustas, kui ta kõrtsi juures kargu najal oma ühe silmaga teiste õllekappasid piiludes kõva häälega seletas. Ega ta muud ei osanud, hea, et pea niigi palju võttis, koht, kus pealuu sissepoole lohku oli paistis isegi juuste alt välja.

****

Ma ei hakka keerutama, tean, et see lugu on Vilde poolt juba miljon korda paremini kirja pandud, aga on üks inimgrupp, kelle toimetamist vaadates mulle Leinbergi jüngrid meelde tulevad. 

Mis vigaseks pekstud poega puutub, siis see on siin kohalike poolt räägitud meenutus ajaloost.

Küsimused blogijale

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane? 

 Seda on endalgi raske uskuda, aga 981 ja see arv kasvab. Vanim on 2012 aastast, kõik, mis oli enne seda on säilinud mujal, juhuslikult, mitte minu valikul. Seda säilinut on siiski üllatavalt palju. Nühkisin tollal kustukummi päris lihani ära. 

WordPress või Blogspot ja miks? 

 Blogspot. Kui 2007 aastal alustasin ei teadnud ma arvutitest midagi ja blogspot oli lihtsam. Pärast seda pidin tunnistama, et olen konservatiiv ja ei viitsi platvormi vahetada. Mul on Wordpressi konto ka, mustandid ei mahu kõik Bloggerisse ära, noh… (ok, see on vale. Wordpress on, aga mitte sel põhjusel)

 Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust? 

 Mäletan oma esimest blogipostitust, eriti emotsiooni, mis selle kirjutamise põhjustas. Kirjutamiskirg on olnud osa minust kogu aeg, tšekkide tagaküljedki rahakotis on mõnikord uitmõtteid täis kirjutatud.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed? 

Oh, mu blogilist on blogis näha, kuid see on tegelikult palju pikem. Mõni blogija ei soovi olla listis, eelistab olla „nurga taga“, mõni lihtsalt ei mahu listi ja kindlasti on neid, keda ma veel avastanud pole. Listist loen alati kõiki uusi postitusi, kui kommentaarid on kaasahaaravad, siis tihedaminigi. 

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid? 

Ei mäleta. Helle äkki? Jah, võis küll Helle olla, vähemalt seda mäletan, et elu esimese kommentaari kirjutasin tema blogisse. 

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud? 

 Olen. Päris tihti ja päris palju. 

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne? 

Ei. Isegi täisnimega oleme me blogides mitte päris need, kes mingis muus olukorras. Noh, kasvõi bussis näiteks. 

Kas blog või vlog? 

Blog. 

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off? 

Eks on igasugust olnud. Pigem turn off, aga kui asi pole õel ega räpane, siis pisike kakelung puhastab õhku. Teisalt – ega ei saagi ju viisakate inimeste viisakat eriarvamuste jagamist skandaaliks või kakluseks nimetada, seega jah, turn off. Vaidlus on hää, kaklus paha, onju? 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab? 

Jep. Aga listis selliseid pole. Ja ma ei kommenteeri sellistes iial.

Kas blogid surevad välja? 

Me kõik sureme ükskord välja. 

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne? 

Ligi tuhande mustandiga blogi pidaja käest on sellist asja jabur küsida. Mitte midagi ei planeeri, kui tuleb kirjutamishäda, siis tuleb. 

 Aga teie?

Tegelinskilt virutasin.

Tema leidis siit ja sealt.

Regatimemuaarid

Pärnu, Detroidi asutamise 220. aastapäeva keskpäev.

Alustame surematute klassikute tsitaadiga: „Aga praegu on ülesanne number üks leida paat!“ 

Meie, neli eraldi kogunenud huvilist, oleks sõiduvahendist peaaegu maha jäänud, õnneks leidus paadi leidnute seas kangelaslik daam, kes vägivaldselt pardale nügimist trotsides hoidis purjekat kai ääres kinni ja me ikkagi jõudsime. 

Purjekale. 

Neli nooruslikku saurust, kes peaaegu hilinesid viie juba purjeka juures ootava blogija manu tragikoomilise kohvikukogemuse tõttu, mis teatud nurga alt kirjeldades võiks meenutada prantsuse komöödiafilmi ja teise lähenemise korral lõhnas lausa pantvangidraama järele. (see vajab võibolla lausa eraldi postitust. Võibolla!)

Meid ootas ees Konnaregatt!

Ettevalmistused olid suurejoonelised.

Meestele oli merest välja tõmmatud priske näkk, paraku küll teise laevukese pardale ja kuna meesinimesed olid kõik natuke üle neljakümne, jäi valdavaks suhtumine „Pole kiiret kuhugi, küll ta ujub ise siia!“.

Daamidele oli merre visatud hülgenäoline vuntsidega mees, aga kuna naisinimesed olid kõik peaaegu kolmekümnesed, otsustati konsensuslikult: „Las ujub ise kohale!“ 

Juttu oli palju, jutt oli lõbus, kes parasjagu ei rääkinud, sai kogenud kaaspurjetaja poolt kaasa tehtud soolakaid snäkke mekkida – väga hääd olid! 

Merele toodi ka ohvreid, laineil eemale hõljuvale rõivaesemele sai õrnalt järele lehvitatud. Minu jaoks oli üllatav ohvrianni omaniku stoiline rahu, sellist tasakaalukust tasub eeskujuks võtta, ilma naljata! 

Ausalt öelda pole paremat puhkust kui puhkus laeval, laeva mõõdud pole üldse olulised. Laupäevane purjekas oli seltskonna jaoks just paras ja teadmine, et merel pole mõtet maistest muredest mõelda, sest neid keset laineid, nägu vastu päikest, lahendada ei saa, laseb kõik sõlmed lahti ja tuulutab peas toad nii läbi, et… 

Ritsik, nagu ma aru sain, jõudis samale järeldusele. 

Aitäh Lendavale Konnale, kes oli organiseerimise mootor. 

Aitäh Ritsikule, kes soovijad seletuste ja õpetuste saatel läbi loodusmaja ekspositsioonide ja ruumide juhatas.

Hiljem istusime pikalt kohvikus, juttu jätkus kauaks, oleks kauemakski jätkunud, aga suvised lühikesed nädalalõpud on meil kõigil nii tihedalt täis planeeritud, et lõpuks pidime oma magusad jutud selleks korraks kokku pakkima. 

Ilus oli. 

Teinekord tahaks jälle. 

Väga toredad inimesed (ja me ei jõudnud üksteist loodetavasti oimetuks suhelda) 

Kahju, et kõiki, kes eelmine kord, dekaad tagasi,  kohal olid, ei näinud, aga noh …eks purjeka suurus oli samuti piiriks. 

Isiklik üllatus oli, et Pärnu muul on nii pikk. Nagu kohe… niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikkkkkkkk! Purjekas muudkui seilas ja seilas ja seilas, kapteni sekstandil vaheldusid laiuskraadid, aga muuli aina jätkus veel.

No ma pole Pärnus palju käinud ka. 

Mere ääres mitte kordagi, teatris küll, aga muuli pikkus oli üllatus. Näib, et Pärnus on kõik suur – olin endale pannud kinni majutuse kohanime järgi Pärnus, kohal olles avastasin, et Pärnu on paraku tohutu valglinn… mereni oli viis kilomeetrit kõrbe! 

Olgu, ei olnud kõrb, linn oli, aga viis kilomeetrit!

Nagu Ritsikki ei hakka ma nimesid kirjutama, aga seda peate uskuma: mulle meeldisid seltskonnas kõik inimesed. Meie, saurused, oleme kvaliteedimärgiga, vot nii! (Googeldage lapsed, googeldage - Leonardo Vinci linnast, Vitruvia mees, nõukogude stilisatsioon)

Pilte ei saa. Need on viletsad, sest ma ei julgenud purjekale fotoaparaati kaasa võtta ja telefoniga ei ole mul sõbrasuhted. Kui riius ma telefoniga olen tõestab juhuslik foto jõest, mis sai nii halb, et on peaaegu hea. Aga ainult peaaegu.

Tatrapudru toorikud

Aga õied on tal ilusad..

Kui seemet on lahedalt käes, siis kipub käsi külvates lahke olema. Takunöörina tärganud porgandeid on vist pea iga peenrakunn oma elus vähemalt korra harvendanud. 

Tatraga nii ei saa, kes seda põllu peal ikka harvendab. Kui liiga tihedalt külvatakse, ei hargne taim nagu hea oleks ja tegu on lihtsalt seemne ja põllupinna raiskamisega, seda teadis iga asjalik talumees, et tatart peab külvama ratsahobuse seljast. Jooksu pealt ja harvasti. Külmakartlik on ta ka, õrn nagu maasikaõis. Külvi ajaks peavad öökülmad läbi olema, kas see õnnestub, peab juba jüripäeval vaatama: kui jüripäeva hommiku hobuseraua suuruseltki taevas punetab, siis ikka saab tatraid, aga kui mitte puna näha ei ole, ei siis maksa tatraid teha, ütles vanarahvas. 

Tatar on üldse üks pipar taim, tulu ta põllumehele ei too, ega muidu vanasõna ütle, et tütred ja tatrad on talu kaotajad. Samas ...ega ta päris pipar pole, hõimlaste hulka kuuluvad rabarber ja hapuoblikas, tublid söögipikendused mõlemad. 

Nüüd on veel vaja üks tatra suhtes ülekohtune rahvalik ütlus üle käia: tatraveski. 

Tatraveski nagu üks pidurdamatu lobiseja, latatarast naaber või jutukas kolleeg. 

Vaene tatar! Tema veskis ei lärma, pehmed pähklikesed veskikivide vahel on vaiksemad kui jonnakas oder või ülbe nisu.