Kuues aasta jooksis juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses olemisel olid oma head küljed, halb oli pidevast järelvalvest tingitud vähesed võimalused üksi olla.
Pidevalt saatis teda keegi, alati oli temaga samas ruumis mõni relvaga nooruk.
Õnneks olid nad juba suuremad, relvad ei olnud enam neile mängimiseks. Alguses tuli nii mõnedki hauad kaevata lastele, kes oskasid küll päästikule vajutada, kuid ei teadnud, et tagajärg erineb videomängus nähtust. Nad ei osanud surnuidki matta.
Nende vanemaid, kes heitsid hinge fertiilses eas täiskasvanuid niitnud katkulaines ei matnud ka ju keegi.
Lapsed ei osanud, ellu jäänud vanurid ei jaksanud. Kellel jalad kandsid, pagesid maakohtadesse, kellel ei kandnud, surid kohapeal.
Aastaga oli plats puhas.
Hakkajamad noored kogunesid kampadesse ja keegi neist tuli mõttele ära kasutada vanade naiste mälu. Teadmisi, kuidas elada ilma tsivilisatsiooni seni olemas olnud loomulike hüvedeta.
Arvesse võttes, et kehvema vanaemaga kambad üritasid tihti paremaid vanaemasid endale röövida oli ohutuse tagamine kõigi olemasolevate võimalustega siiski arusaadav. Ellujäämine sõltud vanaemade tasemest.
Bernilla oli taemel. Vägagi kõrgelt hinnatud tasemel.
Kuues aasta ilma internetita. Ilma elektrita, ilma telefonide ja autodeta. Olid labidad, relvad, põllulapid ja kaevud ning küttepuud.
Põrsaid oli vähestel nagu kanugi, mitte kõik vanaemad ei teadnud, mida nendega teha. Bernilla kambal oli lausa kolm lehma ja pull, sellist luksust oli vähestel – lehm oli suur loom, hirmuäratav ja mine tea, äkki isegi vägivaldne.
Noh, nende kamba lehmad olid leebed. Peaaegu leebed, vanaema oli isegi kaks tüdrukut suutnud välja õpetada, kuidas nende haisvate hiiglastega toime tulla.
Need noored, oh, nendega oli raske. Alguses oli tegemist, et neid veenda maast kaevatud kartuli söödavuses, seatapp oli midagi, mis terve kamba nutma pani, nõrgemad jooksid metsa. Üks tüdruk kaduski sinna, hulkuvad koerad vist.. või lihtsalt eksis ära, mine tea.
Praepeekonit ja ahjukartuleid sõid noored pärast küll isuga. nTasapisi tekkisis teadlikud seosed põllu ja toidu vahel.
Kui Bernilla poleks neile näidanud, et pesu saab pesta ka jões, oleks noored praeguseks mustadest poolkivistunud rõivastest tekitatud kriimustustesse tekkinud põletikke põdenud, pooled neist kindlasti. See oleks olnud palju suurem kaotus kui mõned pesupäeval allavoolu reisima länud sokid.
Üldiselt hakkas noortest asja saama. Loomade poegimist ei osanud veel keegi vajadusel abistada, põllule küvatavate seemnete puhul oli taimede tärkamise ajal üllatusmomente palju („Ma panin siia porgandi maha, miks meil nüüd kolm peenart peterselli on?“) ja haigete põetamise oskus oli vilets. Okse, mäda, veri ja muud kehaeritised olid midagi, mille eest aremad tüdrukud kiljudes toast välja jooksid. Kül nad kunagi õpivad. Võimalik, et selleks kulub paar surnut, kõik on tõenäoline.
Bernilla vaatas kella.
Seierid olid... kummaline, ta ei saanud enam kaugeltki mitte iga kord aru, mis kell on. Silmanägemine? Vaevalt, pigem phjuseks midagi mud, aga mis?
Kuule, mis kell on? Küsis ta valvurilt, tehes näo, et te lihtsalt ei viitsi silmi avada.
„Pool kuus. Õhtu.“
Bernilla tõusis ja väljus toast. „Breti, Cäthliin, läheme lauta! Lüpsiaeg!“
Tüdrukud tulid, nad tundsid end väljavalitutena, neist sõltus kamba toiduauast oluline osa.
Kojast võeti kaasa lüpsikud, pingid. Igaühel oma. Lehmad olid juba ootamas, piimapais udaras nõudis leevendust.
Tüdrukud istusid kumbki ühe lehma alla, Bernilla hangus keset lauta nagu oleks ta kokku jooksnud robot. Mida ta tegema pidigi? Miks ta üldse siin seisis? Segadus kestis vaid momendi, kui pea jälle selgeks läks, istus Bernilla kolmanda lehma alla.
Udar puhtaks, nisad veel puhtamaks, õnneks tuli lahtisest laudauksest piisavalt valgust, et oma tegevuse tulemust kontrollida. Käed nisadele, sõrmed töötasid juba ammu sisseharjunud rütmis. Pea oli täis omi mõtteid, süngeid ja segaseid.
Midagi oli kindlasti valesti.
Oli kuulda, kuidas üks tüdrukutest paar soru piima lüpsikust mööda lödistas.
„Ära larista, sellest piisast võib mingil hetkel sõltuda sinu elu!“ Bernilla hääl oli harjumatult pahane.
Ainult tema teadis, et see pahameel oli pigem ta enese muredest tingitud. Las olla, ei hakka ta tüdrukutele midagi seletama.
Õhtu möödus rahulikult. Piim sai hapnema pandud, homme tuleb pealt hapukoor riisuda ja piimast endast kohupiim kokku soojendada. Juustu seekord tegema ei hakka, seda oli keldris päris palju alles.
Bernilla vaatas aknast välja.
„Lüpsiaeg!“ ütles ta ümber pöörates. Noorte nägudel oli siiras üllatus. Bernilla märkas laual piimahapendusnõud...õige, nad ju käisid just..
„Väike nali!“ mühatas vanaema kohmakalt ja istus laua äärde, võttis sealt lehe paberit ja pliiatsi.
„Punkt üks: koor piimalt riisuda. Oskavad Henri ja Malvwiina.
Kaks: piim pliidile sooja, jälgida kalgendumist. Oskavad: Malwiina ja German.
Kolm: kohupiim nõrguma panna. Malwiina ja German.“
Ta oli aru saanud, mis toimus. Bernilla vanaisaga oli kunagi ammu sama juhtunud.
Alzheimer.
Kui ta nüüd oma tegevust ei muuda, saavad noored sellest juba järgmisel talvel aru. Ta oli näinud kampasid, mis olid oma vanaema liiga vara kaotanud. Näljased, teadmisteta, räpased ja mädanevad. Ta oli näinud ka vanaemasid, kes olid jäänud dementsusega kambale vahele. Need vanaemad muutusid ülearuseks, nad aeti minema. Lisasuud ei vajanud keegi.
Näljased, mäluta, räpased ja mädanevad.
Kaugele ta seda suudab lükata?
Postitused
