Lehed

laupäev, 8. aprill 2017

Katastroofimeditsiin või midagi sellist



Hakkasin VVNi lugu kmmenteerima ja nett nosis matsutades mu kommentaari ära.
Mõtlesin, et kirjutan uuesti, aga siis sain aru, et nii pidigi olema. Haihtunud kommentaar ei haakunud eriti tema seekordse teemaga, lihtsalt mu enese mõte tahtis kapist välja tulla.
Las ta siis tuleb siin ja omaette, teiste ideid solkimata.

Mõtte algus peitub kurvas tõsiasjas, et empaatiaga on natuke kehvasti. Empaatia ei ole see, et keegi kusagil hoiab kurval käest kinni ja nutab tollega kooris või teine end emapaatiliseks pidav inimene mingi pihtimuse peale tunnistab peaaegu, et ekstaasis: "Jaa, mul oli ka nii, tegelikult, kas tead, oli mul hoopis hullem!"
Empaatia võiks olla oskus teha emotsionaalselt õigeid liigutusi õigel ajal,  Lohutada lohutamist vajajat, toetada nõrka nii, et nõrk ei tunneks end tõugatuna, anda kommi inimesele, kellel on võimatult mõru olla.
Samas peaks tegema ja võiks teha seda kõike nii, et endast ka midagi järele jääks. Aidata nii, et pärast on aitajast vaid räbalad järgi ei vähenda maailma koormat udusule jagu ka mitte.
Kuidas leida see paras määr, mida anda, et hiljem poleks maailmas lihtsalt üks katkine tass juures?
Näiteks... mhm, ütleme tõesti - näiteks on kolm inimest. Üks ei hinga, ei neela, ei liiguta, ei kõnele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega must masendus. Teine on füüsiliselt suutlik, kuid depressioon on temalgi. Kolmas on nende kahe vahel, Esimene ei kaeba millegi üle. Füüsiliselt ei saa kaevata, aga no eeldada, et kui ei karju, pole ka valu, on nõme. Teine seevastu heidab kolmandale ette, et teda ei aita keegi, tema on oma muredega üksi jäetud ja üleüldse...
Kolmas tõmbleb kahe vahel..
Võib täiesti vabalt juhtuda, et tulevikus süüdistab esimene teda liiga väheses hoolimises, napis tähelepanus ja teine kõiges halvas, mis teisega juba juhtunud on ja tulevikus juhtuda võib.
Mõlemal on maailma silmis õigus.

Katastroofimeditsiin õpetab, et aita neid, kes verd jooksevad, mitte ei karju. Unusta need, kes on juba surnud, astu üle lõugajatest, aita kõigepealt vaikijaid.
Mhm.
Mina sain oma mõtte segeks.


Musta huumorit ka natuke.

Mõtlesin, kumb on ennast väljendada mittesuutvale, kuid välist tajuvale haigele hullem, kas see, kui tal külas käib inimene, keda ta ootab või see, keda ta vihkab?
No mõlemal juhul on ju win-win olukord. Kui ootad kedagi väga, siis on see külaskäik nagu kingitus. Ilus hetk hullus päevas, midagi, mis tuletab meelde, mille nimel võidelda.
Kui tuleb keegi, keda vihkad, siis on ju imeilus see silmapilk, kui vihatav lahkub. Kogu ülejäänud päev on kohe tunduvalt helgem.
Nojah.
Nii mõeldes paistab, et vaenlase külaskäik on lausa kasulikum.





9 kommentaari:

  1. Ma mõtlen läbi - mõtlemine on mu tugev külg =)

    VastaKustuta
  2. vot eksole. kas anda õng või õpetada püüdma...kuigi vahel piisab ka vaikides kõrvalseismisest ja ärakuulamisest.

    VastaKustuta
  3. Ja mina, ullike, kellele kevad oli üks koerasitt,
    tolm ja koolilõpp siiani ainult olnud linnapoisina,
    hakkan ullikeske kevadehõiskamist teise kõrvaga kuulama...

    Kas tõesti keegi üritab ligi 1 millionile enesetapjale vastu astuda?
    Mina ei virise, oma 60+ käigus isegi häbenen seda, ma saan hakkama.
    Samas osalen solidaarselt piskuga 1 millioni üha haigenevas ühiskassas.

    See, haigete inimeste, domineerimine kasvõi sotsiaalses meedis, on haige.
    See on haige sellepärast, et tõeliselt haiged ja abivajavad on vait...
    Mölisevad, ja saavad muidugi ka tähelaepanu Elroniga kokkupuutunud.

    VastaKustuta
  4. "Mölisevad, ja saavad muidugi ka tähelaepanu Elroniga kokkupuutunud."

    Usud või ei, aga ka nemad olid algul vait. Või kui ei olnud, siis mõjusid mõnele darwinistile tüütute mölisejatena. Kas sina riskiksid? Kui viltu veaks, oleks parimal juhul võimalik ühe käiguga käia kahe vaikiva abivajaja juures, halvimal juhul ...
    Edasi elama peab oma otsustega too kolmas.
    Kõik vajavad oma osa, jagajate asi on prioriteedid paika panna ja loota, et seekord läheb õnneks.
    Mu näide ses ohkelaadses loos EI OLE kahjuks pastakast välja imetud fantaasia. Nii ongi. Päriselt.

    VastaKustuta
  5. Ka mina oleks vait kui rongi valiks.
    Kahjuks meenub mulle kohe kuidas Indias lapsi
    noorelt sandistatakse, et need siis elatist teeniks.

    Eestis sandistatakse ise endid ka algaval grillihooajal,
    aga ka teenimise võimalused sellest on juba avastatud.
    Esimesed juba grillivad kindad käes ja karvamüts peas.

    Perearstid on hullumas "haigetest"
    kes tahavad lihtsalt natuke rääkida...
    Arstid on läbipõlemise piiril mõttetust tööst...

    Ma ei tea, kuidas peaks tõelise abi vajadusest rääkima,
    aga see jutt siin on tavaline pullikaka sotsiaalses kastmes.
    Ja sinu jutt ei ole üldse see köögi-kaamose jutt, täiesti teine text?
    -

    VastaKustuta
  6. Pullikaka, siis pullikaka.
    Keegi ei pea end minu aetud pullikakast häirida laskma. Ise teen hunniku, ise roogin.

    VastaKustuta
  7. Ma ka ei ole häiritud =) Lollakaid on alati ja inimkond siuke nagu ta on.

    VastaKustuta
  8. Sõnumitooja on paneeritud ja ootab ahju lükkamist :D
    Noh, õnneks on Kaamosel see köögipool tasemel,
    ei pea muretsema, kas saavad tule alla...

    Mul endal ka VVN, sama vana laps, ka raamatu kirjutanud,
    lapsi õnneks tal ei ole ja ronge Tallinnas õnneks ei sõelu,
    aga see haigus on ravimatu ja ohtlik oma väärakas geniaalsuses.

    VastaKustuta
  9. "aga see haigus on ravimatu ja ohtlik oma väärakas geniaalsuses"
    Nõustun sinuga,Hen Zen

    VastaKustuta