Lehed

Esmaspäev, 31. mai 2021

Mu kodujõel on isiksus puhta pooleks

 



Kui töölt koju tulen, pean sõitma üle Vahujõe.

Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.







Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...

...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...

Fotojaht: vananemine

 


Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...


...ja siis puhkeme õide. 


Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga?  On nagu on. Elame üle,  nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.



Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!


Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!


Reede, 28. mai 2021

Ämblikulugu

 


"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"

Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.

Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.

Kudumine.

Õhkama võttis. Kudumine...

Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!

Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?

Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.

Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?

Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!

Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.

Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.

Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.

Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!

Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.

Ikka juhtub.

Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!

No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.

Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.

Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?

Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.

"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.

Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.

Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.

Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.

Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.

Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?



***

Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...

Neljapäev, 27. mai 2021

Imelaps



Ta ei nutnud kunagi, kui ta ei saanud oma tahtmist. 
Ei jonninud. 
Ta sai piiridest aru enne kui ta nendega endale sisse lõikas. 
See, et ta õppis lugema aastaselt ja kolmeselt lahendas Gardneri maagilise ruudu oli eelnevat arvestades absoluutne pisiasi. 
Ta vanemate juures käisid isad ja emad kõigilt kontinentidelt nagu palverännakul, otsides vastust ideaalse lapse kasvatamise mõistatusele. Lapse, kelle tulevik sillerdas kui haldja hame, kes ei pidanud kunagi raha kulutama psühhoanalüütiku diivanil lebamise eest ja kellel polnud määratud iial teada saama kuidas maitsevad kallima poolt maha jätmise pärast valatud pisarad. 
Lapse vanemad ei osanud pilgrimeid nende mures aidata. Laps lihtsalt sündis sellisena. Limase vastssündinuna ei nutnud ta meeleheitlikult ja ahastavalt, vaid häälitses täiskasvanulikult köhatades kopse lahti, saades hingamise triki väga kiiresti selgeks. Imikupõlves ootas ta rahulikult, kui ema ta rinnale sööma tõstis, käima hakkamine näis olevat ebamaiselt süstemaatiline protsess, kus järgmist etappi ei alustanud laps enne kui eelmine oskus oli korralikult kinnistunud. 
Ütleme siis juba selle sõna välja. 
Imelaps. 
Enneolematu enesekindluse, erakordse õppimisvõime ja hämmastava taibukuse täiuslik kooslus. Laps, kes ei pidanud kunagi mõtlema mida teised temast arvasid või kas ta on ikka piisavalt hea, teda lihtsalt ei huvitanud need madalad argised teemad. Ta jaoks olid kõik inimesed ühtemoodi ja samal ajal erinevad, keegi ei olnud oma erinevuste tõttu parem või halvem temast endast. Kui keegi proovis teda narrida või tahtis iseenda pisikesena tundmise tõttu talle mingit plekki juurde mõelda ei tundnud see laps mingit muret. Ta ju teadis, et ta oli see kes ta oli, parim, kelleks ta end vormida oskas, välimusega, mis sünniga kaasa anti. Milleks siis muretseda nende inimeste arvamuse pärast, kes iseendaga pahuksis olid? Mõnikord oli tal neist lihtsalt kahju, kuid kuna haletsus oli tunne, millega midagi mõistlikku peale polnud hakata võõrdus ta sellest ruttu. Kõigil oli vabadus oma teadmiste piires arvata mida nad soovivad mille või kelle kohta nad soovivad, tema kaasa arvatud.
Laps kasvas.
Keha kasvas aeglasemalt kui mõistus, kuid see ei olnud probleem. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuidas muutub keha, millised tungid on küpsemas. Kõik oli loogiline, miski polnud otamatu ja valulik. Ta liikus elus edasi. 
Otse. 
Tee oli ees nagu nool, vaid silmapiir oli seinaks. Kahel pool seda teed olid inimesed, kes mõnikord üritasid temaga tempot hoida, mõnikord tahtsid temaga rada jagada, mõni, ta pani tähele, proovis tal isegi käest kinni hoida. Keegi ei jõudnud lapsega sammu pidada. Lõpuks kukkusid selles tõmbetuult täis koridoris kõik peale tema. 
Ainult laps läks edasi, kasvades, küpsedes, olles igal õhtul targem kui ta oli hommikul, tundes end aina tugevama ja täiuslikumana. 
Teisi inimesi ta ei vajanud. 
Ta tundis end täiuslikuna ja teadmine, et ta ei pea enda olemasolu õigustamiseks kellegi õlale toetuma või kellelegi lootusrikkalt otsa vaatama tegi ta õnnelikuks. 
Laps teadis, et kõik jälgivad tema teed ja tahavad olla tema moodi. Kurb muidugi, et nad sellega toime ei tulnud, aga jah, kaastunne on ju tulutu emotsioon, pole vaja oma energiat sellele kulutada.

Järjekordne käsi, mis tema õlast kinni haaras libises tuge leidmata maha. 
Väike tümps selja taga andis märku, et keegi kukkus jälle.


Kolmapäev, 26. mai 2021

Kaka



Kas te teate, milline on maal kõige raskemini kättesaadav eluliselt vajalik teenus? 
Wolti kuller? 
Ei vasta küsimuse tingimustele. 
Korstnapühkija? 
Oh, meil on siin lausa valida, tahad meest korstna otsa -- kutsu! Tahad naist – olemas!
Sibi, noh. Assenisaator. 
Isegi kohalik keskonnanõunik ei tea, kustkohast sellist ulmelist teenust tellida või on tal mõni muu põhjus mu kirjale mitte vastata. 
Aga nüüd läks õnneks. 
Armas aeg, nagu jõuluvana ootaks. 
Telefon on rinnataskus, iga helin tekitab liblikad kõhtu: „Tema!“ 
Aa, see pole jõulumees, keda sedasi oodatakse.... oih... vot see on, kui vanast peast meelest läheb, kes ja kuidas liblikaid aretab. 
Aga õiged mehed ongi selleks maailmas, et naiste elulisi probleeme lahendada. 
(Kui nüüd pumbaga massina operaator on naine, siis on mu eelnev jutt pullikaka. Või lihtsalt kaka)

Iluteema (kaaluteema? Psühholoogiliselt sama asi ju) hakkab vaikselt vaibuma. Täitsa lõpp, kui hella teemaga tegu on, ühes lõimes võtsin ise ka korra sõna ja sain natukese aja pärast aru, et seda valu pole võimalik tegelikult välja öelda nii, et teised (normaalsed?) sellest aru saaksid ilma „saa üle!“ ja „see pole ju solvamine?“ – tundeta. 
Kaksikmoraal, vaimult tugevamate siiras mõistmatus, haigetsaanute võimetus end arusaadavaks teha. Kaarnaproua robustne otseütlemine on pärl, kui sellest ka aru ei saada, siis on teisel pool lootusetu isend. 

Nüüd tuleb siis see „mina-mina!“ osa. 
Ma olen praegu paks. 
Nagu tõeliselt tünnikene. 
Aga see ei häiri mind nii palju kui arvata võib. Sest ma annan endale aru, et tegu on eelkõige terviseriskiga. Sest mu enesehinnangut on poleerinud head sõnad headelt inimestelt. Sest lõpuks olen ma peaaegu küps. 
Mis ei tähenda, et valu pole, kui keegi hammustab, lihtsalt rohkem ükskõik on. Kuid see pole kerge. Valu on alati ...valus. Võtab hinge verilihale.
Aga kunagi olin isegi mina noor.
Ma olin õudsalt ebakindel laps. 
Kui ma kellelegi meeldisin, siis klammerdusin tema külge nagu puuk, sest „ma meeldin talle!“
Ja ühel hetkel ei olnud mul äkki kellegi külge klammerduda. 
Ma olin see, kes koolis oli teiste lükata, ilgelt lõbus oli ju näha, kuidas inetu inimene nutab. Punne täis nägu läheb paiste, jäme nina punaseks, tatt jookseb, pisarad tilguvad – on ju lõbus? 
Neil igatahes oli. Ja see, et ma nii inetu olin, tegi ka väljaspool kooli headmeelt, sest inetu tüdruku puhul pole vähemalt hirmu, et keegi talle lapse teeb. 
Ohutus ennekõike! 
Ma ei kasvanudki sellest välja. 
Kusagil seal sees on endiselt üks üsna üksik kole lapseohtu plika, kes kargab esimesele kiitjale varrukasse kinni. Ma ju meeldin talle! 
Aga need, kes tollal end lõbustasid ütlevad ka nüüd, et see oli nali, ega nad siis paha pärast, ma ju nägin kummaline välja, miks ma seda nii isiklikult võtsin, ma oleks võinud ju kaasa naerda, miks ma üldse välja tegin, mis need sõnad mulle ikka tegid, ise olin süüdi, et nii reageerisin, miks ma midagi vastu ei öelnud, miks ma midagi ei ÖELNUD! 
Ma pole kindel, et olen seda suutnud meeles pidada enne kui ise olen kellelegi öelnud näiteks „Kui kõhn sa oled!“ või „kas juuksur kõrvetas su juuksed ära?“ 
Empaatia koha peale on mul tihti mingi ratched pesa teinud. Ma pole kindel oma empaatiavõimes, kuid vähemalt värskendas see teema mu mälu ja tuletas meelde, mis tunne see on – olla kellegi jaoks kõigepealt iluviga.

(Loodetavasti ei meeldi ma kempsutühjendajale. Nii võib veel sitasti minna...)


Esmaspäev, 24. mai 2021

Võõras mõte

 

Kohv oli lahja ja leige, aga vähemalt päike paistis soojalt ja tuule eest varjas kohviku terrassi sein üsna hästi.

Eva oli kohvikus peaaegu üksi, taamal istus üks vanapaar ja veidi lähemal üksik noormees, teiste mõtted ei seganud teda, ega ta väga ei jälginud neid ka, kui aus olla.  Eva oli ammu otsustanud, et temast superkangelast ei saa,  ei ole mõtet aidata neid, kes sellest huvitatud ei olnud.

Neid kordi oli kindlasti rohkem kui kümme, mil Eva proovis kedagi aidata ja tänu asemel hukkamõistu osaliseks sai. Paaril korral oli pahakspanu lausa füüsiline, paljudel kordadel nii intensiivne, et Eva pidas targemaks kiiresti taanduda, enamasti vaadati teda lihtsalt kui hullu või tüütut vanaprouat. Eva oli peaaegu loobunud sekkumiskatsetest

Ikkagi oli valus, kui ta nägi kellegi peas mõtet, mis tolle kaaslasele halba soovis või oma ükskõiksuses lihtsalt haiget tegi.  Tõsi, mõnikord – ja mitte harva – oli teiste inimeste mõtete nägemine nagu peitepildi lahtiharutamine.  Mõttejooned olid omavahel sõlmes ja servapidi kattuvad ning ei olnud lihtne aru saada, milleni need ulatuvad.

Nagu toogi kord, kui Eva nägi kõrvallaluas istuva paarikese naispoole mõtetes märatsevat koera, välkuvaid kiskjahambaid tema paarilise käte ja näo juures välkumas, tajus jälestust naise mõtteis ning ta siirast murest paari tolle koduni jälitas. Aga aias, kuhu noored sisenesid oli hiiglaslik dogi kes noormeest nähes õnnest pöörasena mehe näo lödinal üle lakkus ja naisega sama üritades tõrjumise osaliseks sai, kuigi ka naisel oli koera nähes hea meel. Meigitud nägu lihtsalt. Selle lakkumine oleks neiu ilule ehk liiga loovalt mõjunud.

Eks selliseid vääritimõistmisi oli veel. Kuid oli ka juhuseid, kus Eva hirm oli põhjendatud, kuid tema hoiatused kõlasid kurtidele kõrvadele. Mehed ja naised, kes kosisid paarilist, mõttes enese võlad, mida kaaslase maja müügist tasuda saaks ja mälus äsjane kirglik öö hoopis kellegi teisega, aga suu lubamas tervet maailma ja osa kosmosestki sellele, keda mõtteis just paljaks varastati.

Mitte ainult paarid ei olnud need, kelle mõtteid vaadates Eva meeled tihti haiget said. Üksikud inimesed, kelle peas jooksid kümned võimalused enda elu lõpetamiseks, inimesed, kes tundsid end halvasti, kuid ei jugenud arsti juurde minna... nemad vajanuks ehk ainult sooja sõna, tunnet, et neid on vaja, et nende tervis ja olemasolu on kellelegi tähtis..? Eva ei teadnud, mida neile öelda. Mõnikord ütles ta midagi tühja ja mõttetut ja väga harva tajus ta, et ta suutis midagi muuta. Enamasti ...enamasti vaadati teda nagu ikka hullukest vaadatakse.

Alguses, aastat poolteist tagasi, kui ta peale hambaarsti juures minestamist oli avastanud, et näeb teiste mõtteid, oli ta rõõmsalt üllatunud. Eva uskus tõsimeeli, et ta sai võimaluse muuta maailma paremaks. Kui ta siis tajus, kuidas inimeste mõtted ei ole ilus sirgjooneline klaar rida nagu raamatust loetud mõttemullid ja -kirjeldused, pettus ta esimest korda. Vähemalt kolm kuud võttis aega enne kui Eva hakkas aru saama, kuidas välja noppida oluline. Järgmised kolm kuud kulus aru saamaks, et kedagi ei huvita tema abi. Inimesed olid kinni oma mullis, nad ainult arvasid, et tahavad teada, mida teised mõtlevad, kuid kui neile vastus sellele küsimusele kandikul ette kanti, lõid nad nähtu uppi ja nõudsid muud. Nad ei uskunud sõnumitoojat.

Eva lõpetas katsed teisi õnnelikuks teha kiiresti.

Harva, kui miski teda nii haaras, et ta vaatama jäi.

Isegi selleks ei olnud ta võimest kasu, et näha, kas ülekäigurajale lähenev auojuht peatub või ei. Mõni, kelle mõtteis oli selgelt näha, et ta näeb rada ja inimesi sellel ei reageerinud karvavõrdki ja jalakäijad pidid hüppama kui jänesed, teised, kelle peas olid sootuks mingid muud uidud jäid reflektoorselt, ilma ühegi mõttetäpita seisma.

Mõttetu võime. Kasutu nii endale kui teistele.

Lihtsalt lärm peas. Isegi mitte lärm, Eva oli kiiresti õppinud pilte üksteistest eristama ja soovi korral ignoreerima.

„Laua alla. Selle laua alla.“

Pilt lihtsalt tuli pähe. Noormees kõrvalt lauast?

„Teibiga. Kus nuga on?“

Jah, noormees kõrvaltlauast. Eva vaatas vilksti sinapoole, noormees istus, tass teed ees ja klaasistunud pilk enda ette suunatud.  Noormees näis pilgust häiritud olevat.

„Vahib. Ei saa“

Eval oli veidralt põnev. Ta tõusis ja läks kohvikust välja, teisele poole terrassiseina. Sellest paistsid mõtted selgelt läbi.

„Jäi kinni? Jäi kinni? Jäi kinni! Jäi...“

Mõtted liikusid kaugemale ja muutusid segasemaks. Eva nägi, kuidas mees astus mööda tänavat eemale,  hüplev rahutu kõnnak ja segamini mõttelapid pilvena järele liuglemas.

Eva läks terrassile tagasi, istus noormehe lauda ja leidis kobamisi paki, mis oli laua alla kleebitud. Täpselt nagu mehe mõtted näitasid.

Pakk sajaeuroseid, üsna lopsakas ja kohev pakk. Eva kuulatas, kas ta tegu on kellelegi silma hakanud.

Vaikus, ei ühtegi mõtet millesse oleks segatud tema.

Võibolla polegi see võime nii paha.

 


 

 

 

 

 

 

Reede, 21. mai 2021

Unistaja

 


 


„Emme, kes ma olen?“

„Kes sa olla tahad?“

„Kes sina oled?“

„Mina olen hobune“

„Kas siis olen mina ka hobune?“

„Ma arvan küll. Mis sa ise arvad?“

„Ma olen sinu moodi, ma olen ka hobune. Mul tegelikult tiivad ka, kas hobusel võivad tiivad olla?“

„Ma ei tea täpselt. Ma ei ole tiibadega hobust näinud, aga see ei tähenda, et neid olemas pole, see tähendab, et ma pole veel kõike maailmas näinud“

„Kas sa minu tiibu ei näe?“

„Ei, need ei paista“

Väike Hobu oli natuke mures. Tal olid tiivad, päris kindlasti olid, sest unes sai ta alati lennata. Kui tahtis, lendas niisama õue kohal, kui isu tuli, tiirutas puude ladvust kõrgemal. Tõsi küll, päeval oli lendamisega natuke raske, Ta oli proovinud koplis kasvõi mõne madalama tiiru teha, aga peale uljast hoovõtugaloppi ei leidnud ta kunagi oma tiibu üles, need ei avanenud nagu unes. Emalegi ei olnud ta saanud neid näidata.  Ta oli küll emale oma tiibu kirjeldanud, valgeid, udusuliseid ja õrnu, kuid näidata ei olnud veel saanud.

„Ma arvan, et ma ükspäev näitan sulle oma tiibu!“ oli Hobu siiski päris kindel.

„Kas sa ükssarvik ei taha olla?“ küsis ema.

„Ükssarvik?“

„Sellne hobune, kellel on sarv otsa ees, üksainuke ja terav sarv..?“

Hm, sarve oli Hobu näinud, kitsel olid sarved.

„Ei taha sarve, sarved on koledad“

„Kuss, mis sa nüüd niimoodi kohe, naaber saab pahaseks!“

Naaber, kitseema, kellel oli kombeks oma sarvi üle pea kammida oli Hobu lauset siiski kuulnud.

„Sulle ei sobi sarved niikuinii, kaovad laka sisse ära!“

Õnneks ei olnud kitseema solvuja tüüp.

Naabritega oli vedanud.

Päike paistis.

Koppel oli roheline ja avar.

Tiivad – küll need ükskord ka päeval end sirutada lasevad.

Sellised ilusad, udusulised pehmed – nagu siidikanadel.

Natuke suuremad kindlasti!



 

 

 

 



***



Pilte on lihtsalt kogunenud...

Fotojaht: midagi kasulikku

 


Pool ilma on otsustanud, et kohv on ambroosia lähisugulane ja äärmiselt kasulik hommikunektar. Teine pool teab täpselt, et kohv on kõigi mürkide ema ja mõrtsukjook number üks.

Kohvijoojate gildis on rahvast mõlemast poolest, uskuge või ei. Kuid hommikune autoportree "mina Pariisis kohvi joomas" on alati midagi, mis mõjub kasulikult.


Kahtlemata võiks hommikut alustada teistmoodi, näiteks äärmiselt kasulikku kapsast nosides ja sealt igavese elu saladust ammutades, aga ega ma mingi jänes pole! Söön seda kapsast palju jaksan, aga nii nunnuks ikka ei saa kui mõni...




Tegelinski

Mummo



Esmaspäev, 17. mai 2021

Joomisest keset tööpäeva

 

Ahah, langesite lõksu, jah? Tean-tean, pealkiri....

Tegin usinasti tööd ja äkki oleks keegi justkui korgi eest tõmmanud. Mõtted, ind, agarus ja ideed moodustasid keerise ja läksid lurinal kuhugi alla, minust kaugele, haihtusid mingis ajuvabaduse kõrbes. Kõik, mitte miski ei olnud huvitav.

Põgenesin selle tühjuse eest.

Ostsin poest sarvesaia ja limpsu, sõitsin järve äärde ja ronisin hüppetorni teisele korrusele. Oleks tahtnud kolmandale ronida, aga ei jaksanud, ausalt, täiesti tühja naha tunne oli, isegi teisele korrusele ronisin sammhaaval, üks aste korraga, lönta-lönta.

Paremal oli part.









Vasakul oli part.










Keskel jõin mina.

















Aga joomine pole lahendus. Ikka oli räbal olla. Tõeliselt räbal, ammu pole nii lontu olnud. Võtsin arvuti, läksin koju ja kasutades vana head sekundiseieriga kell+hiir kombot, et arvuti kinni ei läheks nii, et ma meilide saabumist ei kuule ja kobisin magama. 
Ärkasin äikese peale, keegi ei saatnud vahepeal isegi kirju.
Kunagi oli nii, et äikeseootus tegi mind ärksaks ja tegusaks. Nüüd näib, et suretab ära.
Kõigest hoolimata ma armastan äikest. Isegi laupäevane läbivettimine Tallinna piksevihmas oli ilus.
See ärevus ja pinge üleskruvimine ja....




Reede, 14. mai 2021

Valvurid


Kuhu sa tuled, kuhu sa tuled, kuhu sa tuled!!!!

 

Oot, päriselt lubate tal siin kükitada või?

 


Olgu siis pealegi, las sitsib.  Vasakule ära...

 



Kõik võtavad koeri.

Hea küll, see on kunstiline liialdus.

Ma kindlasti veel ei taha, võibolla veel paar aastat ei taha ja pärast seda ilmselt väga ei saa ka, lugesin nimelt, et üle 65. aastastele nooremaid kui kaheaastaseid koeri ei anta. Seda tean ma kindlasti, et vanemat koera ma kindlasti ei võtaks, hea, et on inimesi, kes teisiti mõtlevad ja ka täiskasvanud koertele kodu pakuvad. 

Võtan õige haned,

Kalkuni võiks ka võtta...