Lehed

neljapäev, 27. juuni 2019

Olme


Jõulukinke peab pakkima hakkama, jaanid juba läbi. Sel aastal jäid need järjekordselt isikliku lõkketa, aga väline pole oluline, üks tuli ees või taga. Naabrite lõkke toss roomas niikuinii veel mitu päeva läbi metsatuka ja tekitas varastel hommikutundidel õue tulekahjuhõngulise uduseina. Õnneks oli naabri lõke ikka ausatest okstest ja lepamalakatest, küla peal, nagu kuulsin, oli ka leedotulesid, kus algul põletati varakevadel lõigatud oksi, veerand tunni pärast tassiti tuleroaks mööblit ("Ehk läheb vaja...ah, ostame uue!") ning viimaseks susati tuli otsa aianurka kuhjatud rehvidele. Tõeline traditsioone austav ossijaanik. Oleks teadnud, oleks toki otsa susatud vahukomme sussutama läinud.

Kas panite tähele, et jaaniöö oli kuiv?
Jahe, kuiv ja tuuletu. Nagu vana rahulik naine.

Mu kokkamisoskused käivad alla, tõenäoliselt pole tegu hiiliva dementsusega, pigem olen haaratud akuutsest laiskusest. Isegi loogiline mõtlemine tundub liigse agarusena.
Täna teadsin juba ammu enne tööpäeva lõppu, et piimasupp, siit ma tulen! Klimpidega piimasupp, loomulikult, kõik ülejäänud piimasupid on mingi "saepuruleib" elik ersats.
Ja palun kommentaarid "mis see piima-klimbisupp muud on kui piimas ligunenud jahu!" endale jätta ning järgmisel pannkoogihommikul peeglisse öelda!
Aga jah... supikeetmine. Piim keema, jahu, muna, sool, törts piima taignaks, pilk piimapajalt eemale, sest piim läheb ainult siis keema kui teda mitte vaadata (loomulikult keeb piim siis üle, loooooooomulikult!) ja klimbid kohe pärast suurema piimaloigu pliidiraualt kuivatamist lupslupslups potti.
Lupslupslupsi asemel oleks lupslupsist piisanud. Alguses oli potis klimbisupp, siis klimbipuder ja viimne faas oli monoliitne potikujuline klimp.
Nii koba on ka valus olla. Küllap kanad hindavad mu pingutust homme hommikul vääriliselt. Võibolla anda neile kohe kirka ja kuvalda klimbisupi söömiseks kaasa?
Ühesõnaga...dieetklimbisupp tuli. Nagu dieetšokolaadikook: küpsetad rammusa koogi ja viskad enne söömist minema.

Peenramaa pakub üllatusi. Kuidas on võimalik, et hernes ei idane? Hernes idaneb ju isegi siis, kui see võetakse viie tuhande aasta vanuse muumia seedetraktist ja külvatakse Saharasse, aga minu vao peal ei idane? Kes on liblikõieliste jumal ja mida ma talle teinud olen?

Vihma sajab kohinal, võrratu hääl. Isegi rääk on vist luieni läbi vettinud, esimene öö üle nädalate, mil mu akna taga pidevalt roostes naelu seintest ei rebita. Natuke tühi olla isegi, ta võiks mõne prääksatuse siiski teha, elumärgiks või nii.



teisipäev, 18. juuni 2019

Jee! - postitus




Püha püss, ma olin täna uudishimulik ja vaatasin lõpuks, kuhu jõudis mu edevusrabanduse mõju all tehtud rumal temp: veebilehe EBA-le kirjapanek.
Panin kirja ja unustasin.
Paljudele blogidele samas andsin siiski oma hääle, mis teha, kui te kirjutate nii loetavalt ja huvitavatest asjadest. Enda poolt ei hääletanud, see oleks pisut nagu omavärava löömine ja seejärel selle eest aplausi ootamine.
Ahah, nüüd läheks tolle "püha püssi"-osa juurde tagasi.
Üle kolmesaja punni!
Ma ei teinud isegi reklaami. Vist. Arvan. Või tegin? Üks kord mainisin, see oli ju ka reklaam? No siis ikka reklaamisin?
Mis vahet seal on. Ma olin oma punnidega üsna keskel, seal, kus salmi järgi "...keskmised koju tulevad..."
Aitäh, inimesed, mõnikord on nii mõnus oma enesehinnangut poleerida. Mul on fänne, jee!


esmaspäev, 17. juuni 2019

Maakas pealinnas



Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist,  ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!


Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni.  Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.

Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.


teisipäev, 11. juuni 2019

Palve kõigile



Mõelge nii, et äkki on just teie, meie, nende euro viimane, mida veel vaja läheks?

Anname Annabelile lootust

Alles see oli, kui neelasin kolme kuuga alla tabletid, mis kokku maksid enam, kui ma oma kolme aasta palga eest osta oleks jaksanud.
Kunagi kusagil keegi maksis sama rohu eest mitu korda rohkem, sest tegu oli uudse asjaga, ravimiamet ei olnud veel kindel, kas on mõtet...äkki ei aita.
Nüüd on Annabeli ainus lootus ravimil, mis on liiga uus, et olla haigekassale hinna poolest jaksu mööda.
Ka üks euro on abiks.
Meri koosneb tilkadest.




laupäev, 8. juuni 2019

Elton Banks-Poppins ja näljased vampiirid



Ühendasin rohimise rasvasulatusega. Seljas oli kapuutsiga kilejas vihmapluus ja maani seelik. 
Näriputukad, noh.
Veredoonorlusest ei pääsenud sellegipoolest. Selle aasta sääsed kasutavad toitumisavade tekitamiseks läbimatutesse materjalidesse  miniatuurseid akudrelle ja  tööriistadega varustamata polgud varitsesid  kaevikutes kuni seelikukuppel nende kohal oli ning startisid siis....
Ma ei taha seda rohkem kommenteerida...

"Rocketman".
Kiidetud lausa "Bohemian Rhapsodie" vol kaheks.
Tegelikult "Mary Poppins" säästuväljaanne, milles nii lapsehoidjat kui endaga pusas olevat perekonda on sunnitud mängima üks näitleja. Banksid saavad päästetud, Poppins kallistab lõpuks ennast aka Bankside ühiskehastust üleelusuuruses, kuid siira armastusega. Happy end, kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.

Ärge mind kuulake, film on hea, mina olen küünik.


kolmapäev, 5. juuni 2019

Muhv on täesti reaalselt eksisteeriv isik!



Lõik ministri vastusest küsimusele, küsimus kui selline polegi nii tähelepanu vääriv kui vastus:

 "Pean tunnistama, et olen ka kirjutanud kirja iseendale omavalitsusliitude juhina, et seda rahastust suurendada. Olen selle kirja kätte saanud, aga eelarve võimalused täna on täpselt sellised, nagu nad on. Aga loodan, et tulevikus need paranevad, et tõesti seda omavalitsuste soovi saab rahuldada." 

 /Vasakule ära, lähen endale kirja kirjutama ja nõudmaks vähem tööd ja rohkem aega mängimiseks. Vastasel on väga jäigad hoiakud, veenmisoskust tuleb rakendada täisgaasil. Aga loodan, et tulevikus hoiakud pehmenevad ja ma luban enda nõudmisi rahuldada/


laupäev, 1. juuni 2019

Mängin sõnadega, ei midagi enamat



Kõik lõkked on põlenud tuhaks
Kõik päevad on loojunud läände
Kõik müüdav on pööratud rahaks
Kõik raha on loobitud tuulde

Lõpuks pihku jääb ääretult napilt
Lõpuks rohkem ei vaja meist keegi
Lõpuks käia on lõputud trepid
Jõudmaks lõpuni, viimase veeni












kolmapäev, 29. mai 2019

Kui



Kui sa oleksid lill, siis milline?
Õite värv oleks valge või kollane?
Kas sa õitseksid peenral või rabas?
Lõhnad päikese käes või kui magan?

Kui su sees elaks loom, siis mis liigist ta?
Nahk on paljas või  koheva sabaga?
Hiigelsuur, täidab tuba ja lõriseb?
Väike, kohev ja pelglikult väriseb?

Kui sa oleksid maja, siis hubane?
Päiksepaiste ja soe seisab tubades?
On sul kivised jahedad põrandad,
Suvekuumuses talla all mõnusad?

Kui sa oled, siis miks sind ei paista veel?
Oled eksinud või alles kaugelt teel?
Kui sind pole - jah, seda ma usun küll
las ma unistan. Kui sina oleks lill....








reede, 24. mai 2019

***





Rukkirääk vihmas
Vee laul katab linnu häält
See ongi suvi

neljapäev, 23. mai 2019

Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?





Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...