Lehed

teisipäev, 29. mai 2018

Sadistlik



Õmmelge tuliuus kleit mulle kohe!
Valge see olgu kui märtsikuu lumi
Lühike olla see kindlalt ei tohi
Pikk olgu justnagu talvine uni

Õmmelge mulle kleit, nüüd on küll kiire!
Pitside arvelt ei pea üldse säästma
Rullige meetreid, ei ole sel piire
Kangas on särav kui vihmapiisk  räästas

Õmelge mulle kleit, nõuan ma hüüdes
Pärleid sel kangal las jookseb nüüd rohkelt
Rinnal volange ja piha peal rüüse
Slepp saagu ukseni, vau moodi uhke

Keit jääb nüüd kappi, seal on tema  pesa
Öösel ta üksinda hüüab, et kantaks
Hüüdmist ei lõpeta, põikpäine,  visa

Kandma ei hakka ja ära ei anna
Kuulan vaid mõnuga hääletut kisa
Kord müün ta maha ja rahu saab hinnaks





laupäev, 19. mai 2018

Head und!



Uskuge või ei, aga täna on laupäev.
Ma ise öösel paaril ärkamiskorral ei uskunud eriti, iga kord käis peast läbi, et millal nüüd siis telefon huugama hakkab, appi-appi, ma pole ju korralikult maganudki veel....
Läbi saanud töönädalal tundsin üle tüki aja, et väsimus jooksutas refleksidelgi juhtme kokku. Neljapäeval koju tulles avasin külmkapi ukse, võtsin kella käelt, panin selle korralikult piimakannu ja juustupaki vahele, vantsisin vannituppa, pesin päevakooriku maha, panin telefoni kraanikaussi ja edasi...ei mäleta, igatahes öösel ärgates ei onud kusagilt kella vaadata.
Käekella leidsin kiiresti, vana komme väsinuna asju külmkappi toppida (rahakott, auto võti, märkmik...) on lihasmälus alles, telefoni leidsin iseendale teise telefoniga helistades. Pursuide värk.
Ainult, et äratuse unustasin sisse lülitada.
Olgu tänatud naabrimees, kes oma peni igal hommikul ühel ja samal ajal õue laseb ja olgu kiidetud minu koera ebasümpaatia naabri koera vastu. Ei, nad ei tülitse, lihtsalt hommikutere asemel hauguvad nad pahuralt kumbki oma kodu eest teise poole. Meil pole tarasid, kõigest tihe võsamets, aga piire ei ületata.
Nonii, küll paarkümmend minutit hiljem kui vaja, kuid siiski ma ärkasin. Vedas.
Eile panin magama minnes prillid külmkappi.

Õue ei taha minna, õues ootab tumedas undrukus Töö. Ta on agressiivne ja süüdistav, miks ma peaksin oma laupäeva hommiku temaga suhtlemisele raiskama? Kipub teine isegi tuppa, aga selle vastu on hea nipp: ma ei pane prille ette.  Niimoodi näib kõik ideaalne, pastelne, sile ja puruvaba.
Seega.. oeh, kirjutamine on nii väsitav. Peaks pisut veel magama....


neljapäev, 17. mai 2018

Mõttelagedus väheste põllumajanduslike motiividega




Töölt tulles üle maakonna piiri sõites sõitsin üksiti üle ka triibust, mis eraldas vihmamärga maad tolmavast põllust.  Vesi sai piisapealt otsa just enne mu kodumaakonna piiri ületamist.
Vanasti öeldi põuaaja kohta, et küllap vihmata jääjatel on kirikumaks maksmata.
Loogika ütleb, et Eesti põuaseim maakond peab olema Jõgevamaa, seal on mu teada ainus linn, kus pole kirikutki. Maakonna pealinn pealegi.
No mis nad muidu oma küüslaugufestivale peavad, eks tegemist on sügisese vampiiripuhastusega, küllap need on aasta jooksul kirikuta linna oma hõimud ja suguvõsad kui ilusasse ohutusse paika kokku kutsunud.
Küüslaugufestival on nagu putukatõrje, eksole.

**
Vahemärkus: õues on täitsa valge ja linnukesed röögivad sädistavad nii kuidas torust tuleb. Kell on 03.09.
**

Ristimata rahulolev pagan nagu ma olen on mul kirikumaksust või kirikuta linnast puhta ükskõik, lihtsalt vihma oleks kangesti vaja.
Kellel on üle?
Mu aiamaa tolmab  ja krõbiseb. Omal kombel on see tore, sest oodatava kehva saagi saan force majeure kaela ajada, olgu siis tegelik põhjus hoopis edaspidine nigel rohimine või varasem ülejala külvamine. Metssead hakkavad paraku otsa saama, vähemalt ühel varasemal aastal võtsid nad mul kartulid täiesti puhtalt üles. Hea makaroniaasta oli. Oskaks ise ka nii korralikult ja kadudeta mugulad üles saada.

**
Vahemärkus numbes kaks: miks ma seda üldse kirjutan? Aa, ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud aiandusfänn ja ei kavatse oma orientatsiooni muuta. Seega on tegemist lihtsalt halinaga.
**

Täna läksid õunapuud õitsele.
Huvitav, nii põhjas kui lõunas olid puud juba mõnda aega pruudiehtes..?
Vanatüdrukud ka lõpuks mehele saanud. Mesilased musitasid tulevased õunad loodetavasti kibedast magusaks.

Laatadele sel aastal ei lähe.
Liiga palju inimesi, vaja ka justkui midagi pole.
Soola ja tikke.
Pidupäeval heeringat ja suhkrut ka.
Õige, sitsiriiet paar meetrit.
Ja üks kõrvitsataim. Kui ei saa, pole ka katki midagi. Meil niikuinii kõrvitsat pea keegi ei söö.
Lihtsalt...kombeks on.

Magage nüüd natuke veel. Ma rohkem ei sega, las linnud teevad oma lärmi edasi.


neljapäev, 10. mai 2018

Mõni hirm saab tõeks




Kes kardab ussi ja kes lennukiga sõita, mõni pelgab suurt rahvast täis ruumi ja mõni lifti kinni jäämist. On neid, kes ei näi midagi kartvat kuni äkki hiir kapi alt piilub ja on teisi, kes kardavad külge saada argpüksi maine ja on selle vältimiseks nõus lõvi eest liha varastama.
Mina olen kogu aeg kartnud massaaži.
Judinaid tekitav mõte, et annan end abitult kellegi väänamishimuliste käte valdusesse ja lasen tal end nagu tainast sõtkuda.
Niikuinii on valus.
(Ei, väljakannatamatult valus see ei olnud.)
Niikuinii murrab mõne luu.
(Ma tean, see on kõige ebaratsionaalsem masseerimishirmude seas, aga siiski!)
Niikuinii teeb sinikaid!
Tegigi. Armas aeg,  mu selg näeb välja nagu Kopli parmu nägu pärast pikka nädalavahetust. Kukal ilmselt ka, kammida on valus. "Valutavad juuksed" kuuluvad vist ka parmuleksikasse?
Kui ma nüüd mõtlen, et vere hemoglobiinitase on niiehknaa alla igasuguste mõistlike normide ja nüüd on suur osa allesjäänust pargitud sinikatesse, siis hakkab enesest suisa hale.  Nagu sellest veel vähe oleks, et ma oma kaks sõrme kuuma õliga ära frittisin.
Ise olin loll, seda kui kergelt ma sinikaid hangin, teadsin ju suurepäraselt. Kes käskis küsimusele "Kas eelistad kerget massaži või teen tugevamalt?" vaprusest väriseva häälega vastata "tugevamalt loomulikult!"

Sellest nüüd siis didaktilise alatooniga lõpumoraal: ärge astuge oma hirmudele vapralt vastu! Kui hiir on hirmus, siis seda ta on ja ainult laua peal seistes ning kiljudes võib kohutavast saatusest pääseda! Kui lift tundub ahas, siis ei takista miski peale treppide puudumise viieteistkümnendale korrusele jala marssimast!

Ja nii edasi.
Ja las lõvi sööb liha ise ära. Võtke parem küüliku käest kapsast, aga igaks juhuks valige hetk, mil ta on seljaga teie poole. Te ju olete ta hambaid näinud?

kolmapäev, 9. mai 2018

Langetame pea



Täna on kurb tähtpäev. Meenutame miljoneid kadunuid, sama palju on selles lahingus üksijäänuid ja ebaõiglaselt seetõttu omade seast välja heidetuid.  Kõige kurvem on kuulda lugusid, kus algselt kadunu ilmub ootamatult teiste sekka tagasi ja leiab oma lootuse kaotanud kaaslase lõhutud keha alandavas näruse kaltsu rollis, mingis täiesti vääritus olukorras ja põlastusväärses ametis teiste järelt sõna otseses mõttes jäätmeid korjamas. Pahatihti polegi enam kedagi leida, kaaslane on juba hukkunud. Või hukatud, ka nii juhtub.

Muide, käisin täna ühe inimese juures tema tööd ja teenuseid kasutamas. Tal oli jalas üks valge, mustade täppidega sokk ja üks tume, vist tumesinine sokk.  Kultuurline mitmekesisus. Meeldejääv.

Täna on Kadunud Sokkide Mälestuspäev.

Homme on Korista Oma Tuba Ära - päev.
Nii, et....lapsevanemad ja muud läbuste korterikaaslastega hädas olijad: tähelepanu, valmis olla....


reede, 4. mai 2018

Unenäost ja muudest ilmaimedest




Unenägude seletamine kuluks nüüd marjaks ära.
Unenäo algus oli optimistlik ja erakordselt meeldiv:  ma andsin tööl lahkumisavalduse ja tundsin end kui õhvake varakevadisel karjalaskepäeval.
Edasi kiskus vasakule: mul oli uus töökoht täiesti ootel. Popsukeeramisspetsialist, puru kausis ja igal pool laiali, paberid kuhjas ja pisut "eelvolditud".  Magades oli kõik kõige paremas korras, lihtsalt ärgates tundus mu rahulolu veidi raamidest väljatolgendavana. Siiani paneb unenäo meenutamine mind "ma ei tea midagi"-näoga lakke vaatama ja vilistama....

***
Kohaliku toidupoe ees oli täna õhtul korraga kaks asja: esiteks soe ja teiseks paar tikkontsaga saapaid jalgrattatoe peal.  Justkui oleks soojus nõnda mõjunud, et saabaste omanik otsustas kohe nüüd ja selles punktis suve alustada.

***

Ma sain täna paberi, millel muu teksti hulgas, mis kirjeldas mind kui patsienti, sisaldub lause "Patsient on täiesti adekvaatne ja hästi orienteeritud".
Ma arvan, et raamin selle paberi ära ja panen kuhugi nähtavale kohake. No nii ilus tekst, onju?


esmaspäev, 30. aprill 2018

Filmist ajendatud mikromõte



Kuulun nüüd nende ridadesse, kes asuvad teisel pool kriidijoont mis eraldab hetke kuumimat kodumaist filmi näinuid neist, kes seda (veel) vaatamas pole käinud.
Aitäh ässitajale.
Film oli ajastutruu ja see aeg tõesti haige.  Vaata üht, mõtle teist, räägi kolmandat ja käitu neljandat moodi. Siis jääd ellu, kui näkkab.

Aga mitte sellest...

On üks koht filmist, mida arvatavasti jäängi kandma. Leelo ema äraviimine, tema sõnad tütrele.
Sõnad, millega ta manitseb Leelot olema hea laps, kui tütar on hea laps, siis saab ema kiiremini koju. Lapse käitumisest sõltub, kas ja millal ta saab oma ema tagasi.
MIDA MÕTLEB INIMENE, KES PANEB KEEGI OMA LAPSELE SELLISE KOORMA?

(Siiani kuri, siiani nõutu)


teisipäev, 24. aprill 2018

Silmapilgud



Eestlasest isa kahe pojaga arutlemas Tallinna ühissõidukite marsruutide ja piletihindade üle. Tundub, et nad on mõnevõrra hädas, sest arutelu lõpuks olid nad ühel nõul - "võtame parem takso!". Samal ajal oli nende jutust selgelt aru saada, et Helsingi ühissõidukite süsteem ja linn ise pea kõige pisemate kõrvaltänavateni välja on neile selge kui oma köögipõrand.


Bussitäis tillukesi hiina vanakesi neile iseloomulike sõjaväelaslikult ühesuuruste paksude kohvritega, väsinud vanainimestele omase ebaühtlase tippiva kõnnaku ja muljetest küllastunud tuhmi pilguga. Pikkade juustega pikk brünett giid jookseb nende ees nagu rahutu taks, kord kümmekond sammu edasi, seejärel kapakuga tagasi, et grupp silmist ei kaoks.
Närviline õhkkond, pigem küll närviline giid, sest grupil on ilmselgelt juba täiesti ükskõik, peaasi, et ellu jääks.
Ja siis see tuleb, ilusa selge häälega lajatatud lause.
"We'll be late, move your asses  faster!"


Vene abielupaar, vaikne, kuid kuuldav vestlus. Mees kasutas oma jutus ühte labasust, sõna, mida me ükskõikselt "sidesõnana" kirjeldaksime.
Ossa püha püss, kus naine vihastas! Väga ilusas ja  suurepärast sõnavara kasutades avaldas naine arvamust, miks talle ei meeldi selline matslus, mida ta kavatseb ette võtta, kui ta veel kord peaks kuulma taolist lamedust ja üleüldse....
Mees oli väga vaikne ja väga punase näoga.





pühapäev, 22. aprill 2018

Hommik



Esimesed linnud teevad häält natuke peale kella kolme. Pime on, minu, inimese silma jaoks täiesti öö alles, aga näe - nemad teavad. Tundub, et mitte veel täiesti kindlalt, pigem aimavad, sest hääled on raasuke nõutud ja viisitud. Nagu küsimus: "Hommik, ae, kas poleks juba aeg? Kõht on tühi ja uni sai otsa, keera lambid põlema!"
Mul sai ka uni otsa, pea neli tundi tagasi läks minema.
Reetur.
Unehäired on äkki tagasi tulnud, ma tean isegi täpset nihke tekkimise aega ja põhjust, aga ega teha midagi anna. Küll needki klaasikillud jalge alt ja mõtetest kunagi kuluvad.
Uni on niikuinii karmilt ülehinnatud hüve.
Välja arvatud tööpäeva hommikuti, loomulikult.  Kuidas seda küll siis äkki nii palju on? Saaks und ära petta...
"Oled kuulnud, ma töötan nüüd öövahina, õhtul lähen tööle..?" Volksti on uni õhtul aknast sees ja asub mu valvuritööd ära rikkuma.
Eh, kaotada pole midagi. Homme proovin.
Praegu on aknatagune lindude õllesummeri järelpidu juba päris lärmakaks läinud.
Maikuus saab sellest praegu viisipidamatust kambast korralik laulupidu. Mitte, et praegugi tore poleks...



laupäev, 21. aprill 2018

Karjäär



Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 
"Kes tuli?"
Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.
Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.
"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"
Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.
"Veri?"
"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."
"Ema küll ei kakelnud kunagi."
Õhus oli äkki pinget
"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"
Poisi silmad läikisid reetlikult.
"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"
Kallistus. Sellest oli ikka abi.
"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"
Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.
Mees vaatas end peeglist.
Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.
Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.
Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.
Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 
Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.
Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.
Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....
Oli.
Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.
"Niimoodi jättis meid hätta."
Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 
Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.
Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!
Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.
Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 
"Juttu!"
Olgu siis, lubatud ju sai.
"Mis juttu ma loen?"
"Vampiiridest....ei, zombidest!"
Iga kord sama.
"Ükskord elas üks zombi..."
"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"
Äh.
"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.
"Eee... Ei tea..."
"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."
"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"
Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!
Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....
"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."
Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...