Ametiühingurakukese loomine

Lugupeetud koosviibijad!
Oleme siia kogunenud lahendamaks meie arhetüüpi muserdavale murele ühise lahenduse leidmiseks. Aastasadu on meie probleeme eiratud, feminismi võidukäik ei ole toonud lõplikku lahendust ülekohtule, mis on osaks saanud suurele, et mitte öelda parimale osale inimkonnast - tütarlastele, kes samastavad ennast printsessidega. Silmakirjalikult on jäetud tähelepanuta kuningatütarde elu varjukülg, fookusesse on tõstetud ainult printsessinduse roosiline fassaad. Nii jäetakse noortele süütutele hingedele mulje, et kõik algab tiaarast, roosiõitega kaunistatud skeptrist ja roosast krinoliinkleidist.
(Sügav ohe saalis)
Tõsi!
Kes teaks meist veel paremini, mis peitub sellise klantspildi taga? Milline vaev, rängad kehalised piinad ja uskumatud vaimsed takistused peituvad teel sellise iluni!
Tuhkatriinu võiks teile rääkida tahmase kolde ääres veedetud aastatest, tuhaga ummistunud pooridest tekkinud aknest ja hiirehaisulistest "hobustest". Muide, temal läks veel hästi, tuletage meelde tema kasuõdesid, kes lõpetasid sandistatud jalgadega vanapiigadena, olgugi, et ka nende päritolu on aadellik!
Või toogem näiteks õnnetu tütarlaps, kes pidi veetma isa toodud kiirelt närtsinud punase lilleõie eest tasumiseks  pika aja piiratud territooriumil koos elajaga, kes alguses ei tahtnud ennast neiule isegi näidata. Ise piilus ja luuras akende taga ja kui lõpuks end näost-näkku tutvustas, ilmnes, et tegu oli silmatorkavalt inetu meesisendiga. Kahjuks on peaaegu kõigi printsesside noorpõlv selliseid perverssusi ja hälbelisi kogemusi täis. Konnade suudlemine, laibapilastajaist printsid, kes naisi isegi klaaskirstudest välja rebivad, kuningatütred, kelle voodist ei viitsita isegi hernesupitooret välja kloppida - nimekiri on lõputu.
Pole sõnu.
Just nimelt seepärast kutsun teid, lugupeetud printsessid, moodustama printsesside kutseliitu!
Kui meie, kuningatütred ja printside pruudid ning nendega võrdsustatud isikud, ei seisa enda eest, siis kes seda veel teeb? Misogüüniline Kalevipoja siil? Šovinistlik kuldkala? Vanapoisist ahjualune?
(Naer saalis. Aplaus.)
Tänan, tänan!
Kes on nõus astuma moodustatavasse ametiühingusse palun lauale ligemale...jah, siiapoole, palun... kirjutage palun alla põhikirja projektile, kuu aja pörast kohtume. Siis liiituvad meiega paar vanemat ja kogenumat emeriitprintsessi, näiteks Baba Jagaa ja Libahunt, nemad jagavad oma kogemusi kuningatekeskses maailmas toimetulekust ning tutvustavad abielulepingu lisa seadusandluses.
Kes allkirja andnud, võib tagaseina ääres olevalt laualt sponsorite poolt jäetud suupisteid võtta. Õuntel soovitan punast poolt mitte süüa, piparkoogid ja küpsised on annetanud Swartswaldi nõid, kelle küpsisemaja lammutati printside hobuste hooldusjaama ehitusele ruumi tegemiseks.  Muide, ka nõid liitub meiega juba järgmisel koosolekul. Oli meediv kohtuda, peatse jällenägemiseni! (Printsess Leila sulgeb dokumendimapi ja liitub lähima omavahel vestleva kuningatütarde seltskonnaga)

Fantaasia kogemusnõustamise teemal

Tasakaalukunstnik kirjutab nii läbikomponeeritud arutlusi, et selle alla mõnda tõsiseltvõetavat kommentaari kirjutada näib ratsamonumendile "šeff suksu!"  kriipseldamisena.
Jep, on tõesti šeff suksu. Ma parem kriipseldan siia. Tõsiseltvõetav see kommentaar niikuinii ei oleks.
Kogemusnõustamisest nimelt.
Esiteks: mul puudub kogemusnõustamise osas igasugune kogemus, seega on mu mõtteuit sel teemal fantaasiapõhine.
Kogemusnõustaja eesmärk on ju motiveerida teisi inimesi, kes oma elus on faasis, mille tema on kas läbi elanud või milles elama õppinud..? Ratastooli sattunu toetab: "Ka nii saab elust rõõme leida", lahutanu näitab, et "eks" ei ole sünonüüm sõnale "vaenlane" ja nii edasi...
Siis aga tuleb psühholoogi juurde inimene, kes on jäänud hiljuti pimedaks, kaotanud traagilises õnnetuses oma lapse ja keda jälitab maniakaalne ahistaja.
"Saadaks ta õige kogemusnõustaja juurde, ma tean ühte, kes olevat päris hea..." arutleb psühholoog omaette.
Mis seal's ikka.
"Mu laps hukkus."
"Ahsoo..kahju, tunnen kaasa...ei oskagi aidata, mul kahjuks lapsi pole."
"Pimedaks jäin ka, sarkoom, teate.."
"Jube lugu, kohe mitte midagi ei näe?"
"Üks haige inimene jälitab mind, saadab nilbeid sõnumeid ja  kraabib ukse peale roppusi."
"Kas politsei ei saa aidata? Ah et pole sellist seadust? No on ikka jama...aga tahate, ma räägin, kuidas ma elus hakkama saan, hoolimata saeõnnetusest, milles ma käest ilma jäin?"
Vist ei taha.
Nagu läheksid arsti juurde oma valutavale kõrvale abi leidma ja abi pakkumise asemel räägib arst, et tal on eluaeg olnud üks jalg teisest lühem.


Ma tean küll, et nii need asjad ei käi, aga fantaasiat ju ketti ei pane. Või on mõni, kes oma kogemuse põhjal tõestab vastupidist? Fantaasia on ketistatav?

Aiatark (khm....)

Lugesin täna kusagilt vilksamisi pealkirja, mis lubas allpool olevas artiklis loetleda taimi,  mis kasvavad koos kaklemata.
Ei hakanud ennast vaevama artikli avamisega. Aastate jooksul olen komplekspeenarde nippidest ja omavahelisest sünergiast hoogu juurde saavatest juureomanikest saanud parema ülevaate kui ükski Rumeenia labor iial saavutada võiks.
Näiteks võib kohe ära mainida vaarikapõõsaste ja nõgesepuhmaste igikestva sümbioosi.
Porgand ja hanemalts - taimeriigi pepu ja püksid.
Hernes ja linnurohi.
Muru ja võililled.
Olgu-olgu, ma tean, et muru ei sööda. Ja mis siis?

Tuleb sel aastal oma meeletu laiskus suunata maltsapirukate ja nõgesesupi rohke tarbimise liinile.
Võilillemeest kõnelemata.

Katastroofimeditsiin või midagi sellist

Hakkasin VVNi lugu kmmenteerima ja nett nosis matsutades mu kommentaari ära.
Mõtlesin, et kirjutan uuesti, aga siis sain aru, et nii pidigi olema. Haihtunud kommentaar ei haakunud eriti tema seekordse teemaga, lihtsalt mu enese mõte tahtis kapist välja tulla.
Las ta siis tuleb siin ja omaette, teiste ideid solkimata.

Mõtte algus peitub kurvas tõsiasjas, et empaatiaga on natuke kehvasti. Empaatia ei ole see, et keegi kusagil hoiab kurval käest kinni ja nutab tollega kooris või teine end emapaatiliseks pidav inimene mingi pihtimuse peale tunnistab peaaegu, et ekstaasis: "Jaa, mul oli ka nii, tegelikult, kas tead, oli mul hoopis hullem!"
Empaatia võiks olla oskus teha emotsionaalselt õigeid liigutusi õigel ajal,  Lohutada lohutamist vajajat, toetada nõrka nii, et nõrk ei tunneks end tõugatuna, anda kommi inimesele, kellel on võimatult mõru olla.
Samas peaks tegema ja võiks teha seda kõike nii, et endast ka midagi järele jääks. Aidata nii, et pärast on aitajast vaid räbalad järgi ei vähenda maailma koormat udusule jagu ka mitte.
Kuidas leida see paras määr, mida anda, et hiljem poleks maailmas lihtsalt üks katkine tass juures?
Näiteks... mhm, ütleme tõesti - näiteks on kolm inimest. Üks ei hinga, ei neela, ei liiguta, ei kõnele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega must masendus. Teine on füüsiliselt suutlik, kuid depressioon on temalgi. Kolmas on nende kahe vahel, Esimene ei kaeba millegi üle. Füüsiliselt ei saa kaevata, aga no eeldada, et kui ei karju, pole ka valu, on nõme. Teine seevastu heidab kolmandale ette, et teda ei aita keegi, tema on oma muredega üksi jäetud ja üleüldse...
Kolmas tõmbleb kahe vahel..
Võib täiesti vabalt juhtuda, et tulevikus süüdistab esimene teda liiga väheses hoolimises, napis tähelepanus ja teine kõiges halvas, mis teisega juba juhtunud on ja tulevikus juhtuda võib.
Mõlemal on maailma silmis õigus.

Katastroofimeditsiin õpetab, et aita neid, kes verd jooksevad, mitte ei karju. Unusta need, kes on juba surnud, astu üle lõugajatest, aita kõigepealt vaikijaid.
Mhm.
Mina sain oma mõtte segeks.


Musta huumorit ka natuke.

Mõtlesin, kumb on ennast väljendada mittesuutvale, kuid välist tajuvale haigele hullem, kas see, kui tal külas käib inimene, keda ta ootab või see, keda ta vihkab?
No mõlemal juhul on ju win-win olukord. Kui ootad kedagi väga, siis on see külaskäik nagu kingitus. Ilus hetk hullus päevas, midagi, mis tuletab meelde, mille nimel võidelda.
Kui tuleb keegi, keda vihkad, siis on ju imeilus see silmapilk, kui vihatav lahkub. Kogu ülejäänud päev on kohe tunduvalt helgem.
Nojah.
Nii mõeldes paistab, et vaenlase külaskäik on lausa kasulikum.

Naised õhtul

Romantiline õhtusöök  looduses, Tartu piiril teepervel peatatud autos. Näpus Maximast ostetud võileib, mille silt lubas sinki, lõhn tõotas kala ja maitse meenutas kana, joogiks oma mullitamised ammu ära mullitanud leige aukudega vesi. Juhiistme seljatugi alla lastud, udune pilk kaugustesse kaduvatel autode tagatuledel.

Idüll.

Koos värvimuusikaga.

Selja tagant hakkasid paistma puna-sinised vilkurid, mitte üks, vaid ikka terve rongkäik, sekundiga olid nad juba minu autoga kohakuti ja esimene auto pani pilgukeseks isegi sireeni üürgama. Tõenäoliselt ikka selleks, et kui minu asemel oleks mingi pätt,  läheks tolle pahasid mõtteid täis kuplialune vihinal sassi ja plaanitud pahateoakt jääks käte värisemise tõttu sooritamata.

Ahaa, proua president sõidab töölt koju.

No näed, ka tema on hilja peale jäänud. Lohutus seegi.

Fantaasia maalis meelepettepildi naisest, kes limusiini tagaistmel tülpinult Maxima väsinud moega kolmnurkset võikut näksib.

Kalavõileiba näiteks. See võiks lõhnata nagu singivõileib ja maitseda ikka nagu kana.

Need kõik maitsevad nagu kana....

Ära anda paast, võib ka lohakale peremehele

Paastuda on hea.
Nii ju öeldakse.
Pärast paastuaega,  räägitakse, olevat vahepeal enesele keelatud mõnu võimsam. Tugevam. Igal võimalikul moel parem.
Kes paastub magusast, et pärast paastuaega ka vähemast maiusest küllalt saada, kes seksist, et hiljem seda suuremat lähedust tunda.
Sestap pole ma siiani suutnud endale selgeks mõelda, mida tähendab näiteks paast, mille sisuks on vihast loobumine. Kui paast läbi saab, on vihastamine teravam ja lööb vere rutem keema?

Mina paastu ei pea.
Paast peab mind küll.
Üks pisike hüljatud paastujupike tuli mu juurde ja kurtis, et paastude väljamüügilt võeti kõik järjest ära. Lihapaast ja magusapaast, netipaast ja pidude paast - kõik krabati endale. Teda ei tahtnud keegi.
Mina ka ei tahtnud, aga juba oli ta oma takjapihud mu seelikusappa surunud ja nii ta mul juba nädalaid järele lohiseb.
Praeguseks on pisikesest kribust kasvanud Sisyphose kivi vanem vend, mida seljaga tagasi hoian, et ta mind enda alla ei rulliks.
Rõõmu paast.
Ostke ära. Uuriketti temast ei saa, aga kapsatünni vajutuseks jagub pisemale linnale....?

Kuidas ma valentinat tegin

Õhtul Tartust koju sõites jäin Puusepa ja Ilmatsalu tänava kohtumiskohas pikalt mõtlema. Küll uurisin teekattel olevaid koopajooniseid, küll üritasin liiklusmärkide järgi marsruuti paika panna. Olin vastikult väsinud, närviline ja pahur ning sellest teadlik olles otsustasin olla ülikorrektne ja täpne.
Et... noh... ses mõttes tuli välja, et tänastes lehtedes minust ei kirjutata. Näoraamatusse võib küll keegi susata emotsionaalse purtsatuse ''Sina, kes sa idioodi kombel ristmikul enesekindlalt vastassuunavööndisse põrutasid...!!!''
Õnneks ei olnud vastassuunavööndis sel ajal ühtegi autot. Teistpidi jälle, olnuks seal kasvõi jalgrataski, oleks ma juba enne manöövrit taibanud, et nii see ikka ei käi.
Peaks oma auto punaseid vahtralehti täis kleepima.
Kummalisel kombel pühkis oma lollusest aru saamine minema nii väsimuse kui närvilisuse. Kohv palderjaniga.  Ei soovita, otsige vähem totraid meetodeid.

Tartus orienteerumisest nii palju veel, et kiitlesin ühe põlistartlase ees oma linnatundmisega,  ''Maarjamõisa sõidan ma Ihaste ringi kaudu ...''
Ihaste, Imatsalu, kartul, tomat...sama asi ju.

Koeraelu. Koera elu

Retriiver, kaelustuvi ja üsna pisike koeraomanik.
Tuvi otsustas pargipuu oksal elu üle järele mõtelda, koer otsustas puu all lamades tuvi mõtteid lugeda ja koeraomanik ei otsustanud midagi. Ta küll üritas, aga koera kaal moodustas tema kaalust pea kõva kolmandiku ja võrreldes inimesega oli koeral ikka lihaseid ka. Mitte, et koeraomanik oleks mingi pekine plönn olnud, aga siiski: kui peni otsustas lamada, siis ta lamas, peremees telligu või kraana appi, aga kutsu ei liikunud paigast.  Ning kui meigas ära lendas ja koer edasi marssimise valis, ei olnud koera peremehel sõnaõigust, kas ta ikka seob oma ketsipaela kinni või jalutab koer teda edasi.
Olen kuulnud, et retriiverid on korralikud koerad. Loodetavasti korjavad nad peremehe järelt kilekotikesega......

***


sa tea, et igal ööl ma sünnin uueks
kuu kotinõel mu riismed nõelub kokku
kui mõni jupp jääb üle, saab see täheks
mis augustis kord sipsti alla kukub

kord olen kuivand, pisike ja vana
oh, pole ime, pool on tähesajus
kord lõõmatanud hästi eredana
pelk sekund enne kui leek kustub, hajub

on täna kuu väitsterav. see on nii hea
jääb vähe traageldust ja õmblus hästi peab

ladilalllalla

Kes vana asja... teate küll... sel silm peast välja
Jalg alt ja kana õlale ning hambad hõredaks
Puujalatantsu vihtudes saab palju lolli nalja
Konkskäsi klohmib klaverit ja ulub peni paks

Nüüd oma silm on kuningas ja aitab ühest küll
kaks silma on kaks kuningat, sealt tõuseb sõda hull..
arrrrghhhh!!!


****

Hing on härmapitsis,  südamed on jääs

Kaugelt kaunis vaade, lähedalt ei ole

Klaasist kestas süda seisma ta ei jää
Kuid kas see on tõesti elusolemine

Põlved vastu kivi, ostmik mulla pääl
Kaugelt kole näha, lähedalt on soe
Kuuma mõtet jahutab ent jalgel hää
Hea on nõnda olla, miski muu ei loe

Oma soojust teise külma hinge valan
kehal hakkab jahe. Südamel on palav

Ühte, teist ja kolmandat. Saiapuru

Täna Kärde sirgelt kodu poole minekut alustades säras päike ja tee oli kuiv nagu magamiskambri põrand, aga teisele poole jõudsin viie sentimeetri sügavuses rahesodis auto taguotsaga twerkiva kaubikujuhi jõu ja iluvõtteid imetlema. Kogu teekonna pikkuses olid pilved taevas edasi-tagasi kepsutades kord oma pikad sajuseelikusabad järele lohisema lasknud, vahel harva kerisid prisked prouad undrukuhännad ikka kaenla alla ka ja lubasid päikesel oma saba alt läbi piiluda.
Khm...kas pilvede jalad on kõverad või sirged? Karvased või siledad? Jämedad või hirvjad? Päike, uu, räägi välja!

Džentelmen, näe. Vaikib.


****

Tuul tõmbab üles keerise ja lennus
ei tea, kuis olla. Lihtsalt kaotan pea.
Kas tõsta käed, et rutem läbi ennast
sest torust lasta või see pole hea...?

Käed laiali kui ristilöödul lootuses
et kõrvalt püüab keegi võõras haarata
Ja välja tõmmata sest rattast. Pöörisest
ehk üritaks mind randa tõmmata...

Ah, las ta keerutab. See elu. Las ta kakleb
Ma hakkan vastu. Kraabin, kiljun, siplen.

****



Eesel, kits, ahv ja karu leidsid metsa alt pundi pille. Viiuleid ja pasunaid ja trumme ja... Olgu, trumm oli natuke lõhki. Pasunad kah raasuke mõlkis. Ning viilitel mõned keeled puudu, aga pole mõtet pisiasjade kallal norida. Ning üleüldse - mis need pillid seal ikka nii väga leitud olid,  karul oli lihtsalt kõht tühi olnud, kui kohalik jäägriorkester jahihooaja alustamise puhul piknikku pidas. Karu kõht oli siis ikka väga-väga tühi.
Nüüd oli mõmmi punu punnis ja hing ihkas meelelahutust. Tantsu, tralli, muusikat.
Pesni i pljaski, nagu karu vanaema kunagi võõrkeeles väljendus. Karuvanaisa väljendus selle peale ka võõrkerles, aga mida ta täpselt ütles, jäi tol ajal alles palli mõõtu mõmmikul kuulmata, sest vanaema laksas ühe käpaga üle vanaisa kukla ("Lapse kuuldes!")  ja teisega üle mõmmi turja ("Mis sa siin kuulad, kõrvad harali!")
Ahjaa, pillimängu juurde tagasi.
Eesel, kits, ahv ja karu krahmasid pillid kätte ja pidu algas.
Selline lühemapoolne pidu.
Eesel nimelt kurtis, et kits haiseb ja tema, eesel, ei saa pasunat seda haisvat õhku kasutades oma pillist õiget heli kätte.
Krahmas oma tuuba ja läks teisele poole karu. Karu oli autoriteet ja autoriteedid ei haise kunagi.
Pillid pandi jälle hüüdma.
Nüüd oli kits see, kes kurtis, et tal on muusika tegemiseks kehv koht. Ahv olevat teda ebasündsast kohast näpistanud ja lausa mitu korda järjest.
Pole parata, pärdik pandi karu ja eesli vahele, hoidku oma näpud paigal.
Kõlab nagu košmaar?
Viga!
Tegelikult oli kvartetil lõbus. Tingeltangel ikka kogu raha eest, itsitamist ja aasimist kuhjaga, seljaga ja pealegi. Vanad sõbrad ikkagi, pillimäng oli ses õhtus üldse alles kusagil viieteistkümnendal kohal.

Ainult jänes, vana argpüks, see passis eemalt põõsast. Reporterite värk. Mitte, et "Lähen lähemale, küsin asjaosalistelt..."  vaid "Siit kaugelt on hea suurt pilti näha".
Järgmise päeva " Metsa teataja" esileheuudis oli sündimas.
"Metsaelanikud šokis. Eesel, kits, karu ja ahv  käitusid pille mängides vägivaldselt, pillide seisukorra järgi otsustades ei olnud see esimene kord!"