„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile.
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom?
Küsimused, küsimused.
Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada. Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada.
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad.
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll.
Mis teha, kui see siiski meelde tuli.
Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud, kellel fopsakootasid juba oli.
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired.
Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge.
"Tulevad kohale järgmisel päeval"
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“.
Tulevad.
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes.
Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu.
„Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud.
„Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks.
Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas.
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt.
Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes.
Naabrid kadestagu!
***
„Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik.
„Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
„Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale.
„Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“
Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid.
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga.
***
„Oi kui armsalt nad piiksuvad!“
Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid.
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.
Postitused
