Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“ 

„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“

Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile. 

Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on  alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom? 

Küsimused, küsimused. 

 Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada.  Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada. 

Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad. 

See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll. 

Mis teha, kui see siiski meelde tuli. 

 Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud,  kellel fopsakootasid juba oli. 

Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired. 

 Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge. 

"Tulevad kohale järgmisel päeval" 

Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“. 

Tulevad. 

Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes. 

 Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu. 

 „Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud. 

 „Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks. 

 Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas. 

Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt. Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes. 

 Naabrid kadestagu! 

***

 „Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“ 

1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik. 

 „Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“ 

5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.

 „Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale. 

 „Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“ 

 Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.

Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.

 Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid. 

"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga. 

***

 „Oi kui armsalt nad piiksuvad!“ Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid. 

Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.

Kutse jutujahile

 

Kuna inimese loovus tahab mõnikord natuke piitsa saada, siis võtsin Raisakulli sõnal sabast kinni ja ekshumeerisime vana triki: võtame pealkirja, mida keerulisema, seda parem ja ehitame selle alla loo, mida huvitavama, seda parem. 

Kunagist Kirjutajate Kommuuni ma ellu äratada ei oska, pealegi mutileerisin selle omal ajal väga ära (vabandust mul pole, ilmselt oli diagnoos). Kui arvate, et Kommuun on siiski parem variant, siis jah, loomulikult, teeme ära.

Esimese pealkirja leidmise protsessi kirjeldus on Ööviku kommentaarides, tähtaeg oli algselt üks nädal augusti viimasest päevast, kuid kuna praeguse postituse idee kargas alles täna pähe, siis paneme sinna kolm päeva otsa, niisiis 11.09.2021 (höhöö, meil on edumaa, sest kolm päeva on olnud rohkem mõtlemisaega). Hilinemine on iseenesestmõistetavalt täiesti lubatav, peasi, et see jääks kalendriga hallatavatesse raamidesse. 

Esimeseks pealkirjaks sattus sellise valiku tulemusel "Jõuavad kohale järgmisel päeval".

Kõik on teretulnud, kui fotokett on "fotojaht", siis see võiks olla "jutujaht".  Auhindasid pole, eesmärk on lõbutseda ja rõõmsad olla.

Või on veel ettepanekuid, palun?

Hanereas:

Lendav Konn

Epp

Aivi Lond

Tegelinski

Koduperenaine

Indigoaallane

Hõbe Sulg

Kaamos

Raisakull

Ly Aurely

Lendav

Marca

Bianka

Maailmaparandaja

Morgie

Katarina von Blogger

Marfa

Fotojaht: olulised sõnumid

 

Kõige olulisem on suhtlemise alguses viisakalt tervitada.

Kui suhted on soojaks puhutud, siis on kena ka ennast tutvustada.

Soojad suhted on head,  aga mõnikord ei tule välja, eks ole?

Siis on tark taganeda, et mitte (h)äbisse jääda,

Tegelinski

Isemõtleja

Mummo

Mummo 2

Raisakull

Imelik

 

Eile teatris jäin kavast puhta ilma, otsas oli. Ostsin raamatu. Raamat oli paks ja raske, neiu ei jaksanud kohapeal raamatut uurida ja sestap ei osanud ma, vana paadunud näopime (ikka parem nimetus kui kultuuritu mats) kõigile näitlejatele päriselu nimesid külge panna. 

Ühte noormeest jäin jälgima. Tekkis tunne, et olen teda aegu tagasi kusagil varem näinud, ikka nii kaua aega tagasi, et teoreetiliselt ei oleks ta tohtinud tol varasemal kohtumisel veel olemas olnud olla.  Valgrena, näiteks.

Need omamoodi graatsilised liigutused ja mingi prints Ruperti tilgale omane kalk haprus. Ainult hääl ei olnud päris see. Sulev Luik ja kindlasti mitte Sulev Luik. 

Kodus vaatasin raamatut. Näitlejad nimepidi üles loetud ja puha. Mu vaist ei valetanud. Markus Luik.

Nüüd tahaks teda veel mõnes näidendis näha. See võib olla suur pettumus või ka kena üllatus. Eelistaksin kahtlemata viimast.

Juust, muide, oli ehtne.  Maha plastmassist rekvisiidid!

Fotojaht: tiheli

Seda sõna ma ei teadnud.  Nüüd tean, et kui midagi kusagil kangesti lahkelt külvatud on, jagub seda lõpuks tiheli. Ohtralt ja külg-külje kõrvale, näiteks nagu kastaneid oma inkubaatorisse.

Või päevalilli põllule. Päikesekummardajate paraad, naerunäod tiheli ühele poole vaatamas.

Mõnikord on tiheli seda, mida tegelikult pole. Auk on ju mingi asja puudumine ja kui midagi palju puudu jääb, on mulgud tiheli lähestikku ja pits puhta ilma käes.

Tegelinski

Tom

Isemõtleja

A.I.V.O.

Mure

  

„Alexander, sa ei räägi seda ometi tõsiselt? Ma kuulan sind ja ei usu oma kõrvu, nii rumal jutt, et piinlik hakkab! Minul hakkab piinlik, minul! Selliseks ma sind ei kasvatanud!“

Ema ohkas korraga kurvalt ja ärritunult. Terve elu, terve oma elu oli ta õpetanud oma lapsi nii kuidas oskas -ja ta oskas seda hästi! – puhtusest lugu pidama.  Kätepesu oli nende majas ikka au sees,  põrandad olid vähemalt korra päevas pühitud, kirpe nende majas ei olnud,  kui toit läks hallitama ei söödud seda enam.

Noh, teinekord kui moosipurgi peal oli mõni kübe, siis ehk… ja juust, muidugi, juust! Hallitus naksti maha ja läks jälle. Aga keedukartulid või puder – ei iial!

„Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid, ma ei mõista! Ise sa ju ometi rääkisid, et Allison on lohakas inimene, ei oska nii hoolega korda ja puhtust pidada kui sulle meeldiks ja nüüd räägid hoopis teist juttu!“

Proua Grace oleks äärepealt teatraalselt ringutanud. Kogu ta hoiak väljendas ülimat pettumust.

„See on ju hallitus! Hallitama lähevad räpased asjad! RÄPASED! Ja sina.. sina tahad seda inimese sisse toppida! Inimesed hakkavad surema, saa aru! Nad kasvavad seest hallitust täis – sa ju oled näinud,  mis leivaga juhtub, kui see hallitab?“

Äkki, äkki ikka jõuab see lihtne tõde kohale. Hallitus on räpane – see on ju titelegi selge.

„See pole hallitus, ema, see on aine, mida hallitus eritab…“

„Mis vahet seal on, hallitus eritab-šmeritab -  hallitus jääb ikka selleks mis ta on! Sa ei lähe ju sõnnikuhunnikust voolavast virtsast midagi väärtuslikku välja sõeluma, see on ju ka räpane, miks sa siis seda hallitusega teed?“

Emal olid pisarad kurgus, poeg näis oma tões nii kinni olevat.

„Mõtle nüüd oma peaga – sa tahad toota midagi, mille tegemiseks on vaja hallitust, palju hallitust. See juba kõlab jubedalt! Kas sa tahad, et inimesed hakkaksid tulevikus käima ringi nagu roiskunud kartulid, üleni hallitusest karvased? Seda tahad, jah?“

„Ema! Sellest hallitusest saab ainet, mis tapab baktereid, mõtle ometi. Inimesed surevad mädanevatesse haavadesse, kopsupõletikku, isegi katkine hammas toob mõnikord surma ja nüüd on meil ravim! Kas see pole sinu arust hea?“

„liiga vähe lüsooli! Kasutatagu lüsooli, kloori ja joodi nagu alati! Piiritus. Piiritusest on abi. Kõik korralikud puhtad ained, ei mingit seost hallitusega, tuleta meelde!“

Alexander lõi käega.

Emadega ei vaielda. Jäägu siis nii. Las riidleb, ega see Alexandrit niikuinii ei takista. Kivi juba veereb.

Ema jäi vait.

Oh, oleks tal ometi võimalus kõiki selle hirmsa …olluse, just, olluse eest hoiatada.

Naabrinaisele ei saa ju rääkida, Alexander on ju siiski oma poeg. Aga nii, omaette, ilma nimesid nimetamata, kui saaks niimoodi inimesi hoiatada…

Hallitus!

Nimeta seda kuidas tahad… penitsilliin… häh, hallitus on hallitus.

Kontvõõraks käimine ja reklaam

Nädalavahetus meenutas laadapäeva ühe kindla elukutse esindajate seas. 

Müüjaid mõtlesin, mida te siin kulmusid kergitate..? 

Olin nii tubli, et endalgi imelik, näiteks pühkisin tolmu ja puha ning üritasin külastada kohalikke vaatamisväärsusi. 

Kassinurme mägedes on kena linnuse makett ja hiis, ohvrikivi ning mitmeid perepikniku pidamise pesasid. Ilus ja pisikese poisiga – ka tüdrukuga, mul oli parasjagu poisike käepärast - ajaveetmiseks asjalik koht ja puha. 

Olen seal ise varem käinud, mälestused on erinevatel põhjustel head ja mis üldse mitte vähetähtis – seal ei ole kunagi palju inimesi. 

Välja arvatud muidugi sel päeval kui ma sinna läksin lapsega, kelle kõige suurem hirm on rohkem kui kolm võõrast inimest korraga tema läheduses. Siis on Kassinurmes mitusada suuremat sorti lahinguks valmistuvat inimest korraga. Neli päeva kestev väidetavalt vabariigi suurim LARP. 

Sattusin kohale just ajaks, kui kaks tõenäoliselt vaenulikku osapoolt valmistusid teineteise vastu rivistatuna soojendavate solvangute loopimiseks, et seejärel soojast ihust värsket verd, miks mitte ka hingesid, lippama lasta. 

Hästi nõme tunne oli nende kõrval tee peal avatud aknast pilte teha, kuid autost välja ma pisut paanikas lapse pärast tulla ei saanud ja pilte tegemata ära sõita oleks kangesti kahju olnud. 

Loodetavasti oli lahing ootuspärane. 

Mu isiklikud lemmikud rindejoonel olid nunnad. Ma söön oma mütsi ära, kui mõni neist mees polnud. Kui keegi, kes larpijatest seda pilti nähes näeb, et nende privaatsust on rikutud (valisin siiski kõige väheminformatiivse pildi) – andke kommentaarina teada, ma teen siis midagi, lõikan pildil näiteks pead otsast või miskit…. Ja kui te juba kommenteerite, siis tahaks teada, kuidas on võimalik, et teie telklaager oli alal, millel ma tean hulga noori puid istutatud olevat, kas puud jäid ilusasti telkide vahele, nagu arvan? 

Kuna juba reklaami moodi postitus tuli, siis lasen samas vaimus edasi. Ilmselt olete märganud mõningaid mu fotosid, millel on loomad, keda mul endal kindlasti kodus pole. Tegu on mu tuttavate poolt peetava Kallaste hobitaluga, kus hea meelega võetakse vastu külalisi, kes tahaksid ise siga sügada või sokule porgandit pakuda. Eelregistreerimine on vajalik – seal peetakse külalistega piiri, et loomi mitte väsitada. Kõik elukad on väga sõbralikud, ei pelga inimesi ja sügamine ning magus juurvili neile meeldib. Foto on momendist, mil alla paremal nurgas olev küülik jäi porgandist ilma, kuna kohalik valvekoer maiustuse sisse vehkis ja ise selle konsumeeris. Koer pildil ei urise, koer mälub porgamdit.

 Aaah, üks mure veel: hirmsasti tahtsin teatrisse minna, Kiviräha tükki vaatama.

Avastasin äkki, et ammu välja müüdid etendustele on pileteid jälle saada, tahtsin osta ÜHTE piletit, aga arvuti jooksis kaks korda järjest kokku ja piletist ilma jäämise hirmu tõttu plaksutasin valesid klave ja lõpetasin kolme piletiga.

Seega kui keegi tahaks 24. augustil näidendit näha  koos kaaslasega ja lausa esireast, siis minu käest saab ka piletid. Kaks tükki. Kui jääte tee peale, võin teid ka autosse noppida ja kohale viia.

Fotojaht: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

 

Kiiremini. Mõnikord on teekond tähtsam kui saabumine.

Kõrgemale. Kui tiibu pole, on ka trepist abi.

Kaugemale. On olnud aegu, kus keegi ei taha minna, aga viiakse.

Tegelinski

A.I.V.O.

Lendav Konn

Geenius

„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 

Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 

 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 

Mis nüüd siis lahti on? 

Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 

 Us-ku-ma-tu! 

Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 

Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 

 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 

 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 

Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 

Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 

Keegi kolkis vastu ust. 

Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 

„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 

Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 

Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 

 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 

 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 

Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 

„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“

 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 

 Tool kukkus ümber.

 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 

„Mis mees ta enne oli?“ 

 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 

„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 

Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 

„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 

Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 

„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“

Need ka mõned mured

Kui ma laps olin, siis oli autosid vähem. 

Täpselt sajand tagasi, 1921, oli Eestis 110 autot. 

 Mitte, et see oleks aeg, mida ma mäletan, NII vana ma ka veel pole. 

No võimalik, et oli natuke teine arv, aga palju see ikka pakutust erines. 111? 109? Mõni ime, et küla vahel autot nähes lehmad kuuselatva ronisid ja teenijatüdrukud rasedaks jäid. 

Praegu võiksime kõik Eestimaa inimesed korraga autodesse toppida ja ruumi jääks ohtralt ülegi. 

 Kui ma laps olin, siis oli autoroolis naisi palju vähem. 

 „Tal on juhiload!“ oli naisterahva kohta antud hinnangus selline kaheldava väärtusega lause. Miks tal on load, kas meest pole või, kes sõidaks? Ta on ju naine, naised ei oska sõita, seda teadsid ometigi kõik. Kui auto laguneb – ja nad lagunesid - siis kes auto jälle korda teeb, ega ometi („hahahaahaaa!“) naine ise? Magda Vitisman parandas küll ise, aga ega siis kõik naised ometi …naiste pea pole sedasi ehitatudki! 

Küsimused, küsimused. 

Siis hakati maakoolides autojuhikursusi läbi viima. 

Ma olin linnatüdruk, linnas sõitsid naised bussiga ja olid maatüdrukute peale kadedad. 

Mul olid prillid -6, pimedatele juhilube (muide, meelega järjepidevalt mitmuses, siis olidki „juhiload“) ei olnud ette nähtud, mis siis, et prillid kompenseerisid puudujäägi. Aga ma andsin silmaarstile altkäemaksu ja sain autojuhi arstitõendi ka lõpuks kätte.

Kursusele siiski ei pääsenud, sest „rasedad ei tohi autot juhtida“. (Kui ise ei oleks seda tsirkust läbi teinud, ei usuks!) Siis ma olin muudkui rase ja väikelapse ema ja jälle rase ja jälle väikelapse ema ja jälle… aastad läksid. 

No ja kui ma enam rase ei olnud ja lapsed ka kaela kandsid, siis olin ma nii loll, et kukkusin sõidueksamil läbi. 

Jumal tänatud, et kukkusin, ma oleks kellegi kindlasti lömmi sõitnud, sõiduõpetaja tüdines minust lihtsalt ära ja ausalt – ta oli nüüd tagantjärele mõeldes ikka jube vilets õpetaja. Jube vilets. See, mida tema rahuldavaks pidas oli pehmelt öeldes õudne. 

Neljakümneseks pidin enne saama kui juhiloa sain. 

 Paar nädalat tagasi vahetasin autot. 

Pole enam need ajad, kus vanaisa jättis oma maantemuhu pojale, kes seda siis hoolega hoidis, sest millega muidu ta poeg tulevikus sõitma hakkab? 

Nüüd on uus probleem - seisan teinekord tee ääres ja googeldan: kuidas kasutada püsikiirushoidjat, kuidas avada bensiinipaagi luuki, kuidas panna kella õigeks, kuidas…. Aga „Judas Priesti“ plaate pole selles autos kusagilt kuulata. 

Osta või Walkman… 

Ja kui ma saan üheksakümmend, siis sõidan teiste omasuguste vahel laveerides poodi peti ja silkude järele autoga, mis on koksitud ja kraabitud nagu koerale loobitav kaigas, sest „kes neid isesõitvaid autosid ikka usaldab, näe, naabri-Milda alles aja eile ühe oma kõnniraamiga müksates kraavi!“