Midagi krabises pimedas toas.
Joonatan ei teadnud, kas tekk üle pea tõmmata või tuli põlema panna. Aga äkki teeks mõlemat...seda mõtet ta lõpuni mõelda ei jõudnud, mingi külm asi puudutas Joonatani otsaesist.
Joonatan röögatas kogu hingest, koer kiljatas kohkunult ja vihm akna taga lödises valjemini kui minut tagasi.
Nagu tuulekeeris oleks läbi toa käinud, aga kohe tuli rahunemine.
"Ah sina oled," ütles Joonatan Rööbikule.
Rööbik tonksas veelkord ninaga Joonatani, nüüd tabas ta Joonatani väljasirutatud kätt.
Käsi hakkas koera sügama, too nihverdas end sängiveerele aina lähemale.
"Kas sa kardad?"
Joonatan oleks küsimuse lõppu peaaegu pannud "ka", aga ega siis koerale tohi näidata, et peremehel hirm on. Kutsikaohtu ka ju teine.
"No tule siis siia..."
Rööbik ei teadnud mida suurest rõõmust teha. Seda ei juhtunud tihti, teist korda alles kui peremees teda voodisse oma teki peale lubas. Saba sahmis öökapi pealt ajalehe maha, hea, et lamp püsti jäi.
"No kus sa, kas saad paigale!"
Rööbik matsatas teki peale pikali ja ohkas pikalt.
"Mis sa nüüd niimoodi siia tikud, kolli nägid või?"
Neljasilmaline peni, mine tea, äkki nägigi.
Joonatanile tulid meelde lapsepõlve augustiööd, mil hiljutiste suveööde heleduse mäletamine ei lasknud veel pimeduse hubasust hinge, jättes alles ainult kõheduse. Joonatan mäletas, et tollal näis kolle olevat nii sängi all kui sahvris. Kemmergust muidugi rääkimata, kes siis sinna öösel minna tahtis. Või kui, siis ikka suure laulu ja jalgade trampimise saatel, et enesele vaprust juurde manada.
Ei tea, kas koll inimesi ka kardab?
Joonatan kujutas end voodi alla kolliks. No eks sa proovi magama jääda, kui keegi su pea kohal nagistab. Näe, endalgi on sügisel imelik kui hiired lae peal liduvad, oleks need hiired veel inimese suurused...
Joonatan võdistas õlgu. Rööbik tegi selle peale nurisevat häält.
Hiired lae peal. Hm, kui Joonatan mõnda nägema trehvas olid ikka hiired need kes sääred tegid.
Jeleenalt peab uurima kuidas tal kassidega lood on, mõtles Joonatan. Talle ei meeldinud mõte mürgitatud hiirtest ja lõksuga püüdmine oli ka kuidagi kole.
Kass pidi juba lihtsalt olemas olles hiiri peletama, nii need naised poe manu kõnelesid.
Joonatan trügis end mugavamalt selili, Rööbik võttis pea pool voodilaiust oma kere alla. Ennast pole ollagi, aga näe, laiutada oskab.
Oleks tal lapsena koer olnud ei oleks ta kindlasti kolle ja pimedat peljanud.
Aga kui ikka voodi alla oleks mõni koll, siis ei teagi kumb kumba rohkem kartma peaks.
Joonatan nügis Rööbikut, nelja silmaga koer, kui kummitust või kolli näeb, siis mis tal viga, saab eest ära minna, tema jaoks ei ole koll üllatus
"Mine maha, paksuke!"
Selle peale koer ei urisenud.
Ta ei urisenud Joonatani peale tegelikult kunagi.
Rööbik põntsatas põrandale.
Vihm akna taga oli nagu unelaul.
Koer pikutas voodi ees, nina sängiserva all ja urises läbi une.
"Äkki on koll voodi all?"
Joonatan lasi pea üle voodiserva ripu ja hõikas voodi alla "Böö!"
Suur inimene juba, ega ta ju enam kolli karda.
Vabalt võiks kohe kasvõi kempsu minna.
Vihma pärast ei taha, noh.
Postitused
