Urina, stercus, clunes et penis

Unega on viimasel ajal kehvasti.

Enamasti on võimalik unepausi lõpuks siiski katkestada, aga mõnikord hakkab mingi päeval üles korjatud kinnismõte ketrama ja ketrama, no prooviks siis täna seda trikki, et laseme tolle mõtte peast valla tuule kätte.

***

"Lapsed, tänase tunni raames uurime vigast hiirt. Tulge kõik siia, sina ka, paksuke. Ja see poiss, kellel on tedretähed võtke samuti ühes. Punapea, tule ka siia ning teie, kaksikud, kuhu te nüüd jäite? 

Kas kõik on koos? 

Tore. 

Näete, siin on hiir, ta on kassi käest rappida saanud. kuna meil on paju hiiri, märgistame selle hiire kuidagi ära, et teda teistest paremini eritada, värvime ta kasuka pea pealt teist tooni... mis värvi mul siin ongi, ahah, samasugune värv sai nagu punapea juuksed on. 

Kujutage nüüd endale ette, et hiire vigane jalg on midagi samasugust nagu meie klassi punapea kirjand, mille üks kaksikutest endale valesti maha kirjutas ja seejärel kõigile lugeda andis näitena kuidas see on hästi tavaline ja loll kirjand...mis sa nüüd siis nutma hakkasid punapea, ma ju ei öelnud, et see hiir oled sina, see on lihtsalt näide, kuidas sa nii rumal oled, tark inimene ei mõtleks endast. Paksuke, mis mõttes see hiir on punapea moodi? No nii rumalad lapsed. 

Olge nüüd vait, las ma räägin edasi. 

Ühesõnaga see punase peaga hiir jäi kassi kätte, kass ei tahtnud talle üldse haiget teha, tahtis natuke mängida ja naljatada ainult, aga hiir hammustas, kujutage ette, HAMMUSTAS kassi! 

Jaa, ma saan aru küll, sina, punapea ei hammustanud, aga sa karjusid väga inetult kaksiku peale ja kustkohast sa üldse võtad, et kaksik sulle liiga tahtis teha ja kaksik ju tegelikult ei kirjutanud sinu pealt maha, mis siis, et ta algul nii ütles, ta pärast ütles teistmoodi ja tead, see meie tänase tunni teema ei ole üldse sinu kohta, me räägime täna hoopis punase peaga hiirest, kes kassi täiesti ülekohtuselt pures..."

*** 

 Provotseeri, eskaleeri, improviseeri. 

Ja siis kinnita, et point sai tõestatud - inimesed ei suuda punapea... krt, vigase hiire näidet näha kui steriilset laborikatset, ms siis, et punapea hing on alles verilihal, uhame soola ja kiidame neid, kes soola vahele kust viskavad, sest nad alati viskavad oma kust. 

*** 

Rumala inimese julmus on juhuslik julmus. 

Kivi lendab kogemata (või targa inimese poolt näidatud suunas), sõnad lõikavad juhuslikult (või targa inimese poolt juhatatud viisil) 

Targa julmus on kalkuleeritud, valu pisendav, oma arvamust pjedestaalile tõstev. 

Kusi, sitt, perse ja türa küll. (Ja seega minu arvamus ei loe, on ju?)

Aga jube külm hakkas hinges.

Hiline lisa: soovitus olla empaatilisem ei ole kaugeltki mitte alati hea soovitus. Empaatiline inimene oskab olla teise kingades, teab, mis ja miks teeb tollele rõõmu ja mis ning kuidas tõsiselt valu teeb. Empaatia ei võrdu kaastunne, empaat võib lõdva randmega oma võluvõimet haiget tegemiseks kasutada.

Laulusõnad "Ma tean, mis sul päriselt haiget teeb."

Pole öeldud, kumba pidi seda teadmist kasutatakse, kas plaastri panemiseks või orgiga haavas sonkimiseks.

Mutitoimetused

Käisin täna Tallinnas kadunukestel külas, riisusin nende peenraid ja panin tuled põlema. Linna sõitsin sealt, kuhu kutsud Jürile külla tahtsid sõita ehk siis Türilt, polegi enne ses suunas sõitnud. 

 Tegelikult ühendasin linnas kaks asja - kalmudel käimise ja õhtuse "Cafè Théâtrali" vaatamise. Jah, teist korda käisin, mis siis. Endiselt meeldis väga, sofistikeeritum publik vaadaku peenemaid asju kui tahab, selline magusvalus kaleidoskoop on täpselt novembrisse paras. Või siis märtsi, nagu eelmine käik oli. Või detsembrisse- minge, pileteid on veel saada. 

 Ahsoo, kinno ka jõudsin. Sellisest asjast on praegu, Pöffi ajal, piinlik lausa rääkida, sest läksin Ülemistes kinno lihtsalt seepärast, et aega surnuks lüüa. Pidin Ülemiste ees oma teatrikaaslastega kokku saama, aga aega oli hullult üle ja läksin seansile, mille algusaeg sobis. Unustasin filmi pikkust kontrollida ja tulin enne lõppu tulema. 

 Film oli "Katusekutt", hiljem spoilerdasin endale nägemata jäänud lõpu ka ära, aga ega see mingi šedööver küll pole. Näitlejate nimekiri on küll aukartustäratav ja Channing Tatumi paljast taguotsa näeb ilusasti ja pikalt, aga lugu venib nagu näts, on veidi liiga ilus ja üleüldse.... 

 Seda hullem, et film on tõsiloo järgi tehtud. Õudne kui lolle asju inimesed teevad. Pealekauba on Pöffi ajal selliste filmide vaatamine nagu odava burksi söömine restoranis, kus sama hinna eest saaks lambakarreed. 

 Midagi lõbusat oli kinoskäigus peale ajatapmise veel: esimest korda proovisin staaritooli ära. Kõht oli tühi, tellisin sinna pitsa ja sõin pimedas käsikaudu, salaami muudkui pudises rinnale. Pime oli, keegi ei näinud! Teatri jaoks oli puhas kleit kaasas, pärast kempsus vahetasin salaamise kesta ontliku vastu. Staaritool on tore küll, aga harjumuseks vist ei saa. Või, olgu, kui uni on, siis valin väga igava filmi välja ja lähen kinno magama.

Ilusaim asi päevas: kuna öösel koju tulles viisid kaaslased mind Türile, kust sain kätte oma vahepeal verevahetuses käinud ja talvesussistatud auto võisin koduteel Vikerraadiot kuulata. Vanurite raadio, noh. Seal oli parasjagu "Heli jälg ajas", 2019. aasta saade Angelo Branduardist. Ma ei läinud koju jõudes veel hulk aega autost väljagi, aina kuulasin ja kuulasin. 

Nii hea.

Külaline

Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.

Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!

Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.

kui õudne see oli.

"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 

Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 

Sel aastal enam mitte.  

Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....

Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 

Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.

Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 

"Mutt, raha siia!"

Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.

"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"

Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!

"Seisa paigal, tassid pori laiali!"

Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 

"Anna raha siia, vanamutt!"

Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 

"Seisa paigal!"

Milvi võttis kapiservalt vihiku. 

"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"

Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.

"Möh.."

Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.

"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."

"Mutt, ma tulin raha järele!"

"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."

Milvi juba oskas veenda.

Mis sel külalisel nüüd hakkas? 

Uksegi jättis lahti..

Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...

"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.

Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...

Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.

Kollipäev, millegipärast pühakute päevaks nimetatud

 Maailm on pesus kokku tõmmanud nagu tädi Milvi sitsikleit ja kaugeltkandi kraam on näpuga näpitavasse lähedusse sattunud. Kõigi pühakute päeva eelõhtu ronib mardipäevale selga nagu hull lehm, inimesed eelistavad väljamaist õõva selmet ise tantsu, laulu ja trummimänguga naabreid peletada. Ega naabridki pole enam altid mardiõlut pakkuma või mardihanel sulgi katkuma, olgem nüüd täpsed selles keerulise kaubavahetuse asjas.

Ma ise elan metsa sees, siia lapsi enam ei eksi, aga kui juhtukski ime, siis ei hakkaks ma tubades tulesid kustutama ega akna all hinge kinni pidades kõhutama. Pärgamenti loenguga kohalike pühade ainuõigsuse ja importpühade rüveduse kohta ka lahti ei rulliks. 

On nagu on.

Käisin eile ühe lapsemeelse kolleegiga Lauluväljaku kummituspargis. Pole me kumbki enam lapsed, aga tore oli ikka. Kollikujudega oli kõvasti vaeva nähtud, pea kõik klassikalised õudusfilmitegelased olid esindatud (klouni ei näinud, aga ehk siiski oli kusagil?), lapsed kiljusid, emad mängisid kaasa ja isad tegid seljataga "böö!". Novembri pimedusse paslik adrenaliinilaks.

Kui peaks järgmisel aastal midagi sellist plaanima mõtleksin ehk juba enda kostümeerimisele. Varem olin radikaalsem, aga vana juba ja pehmemaks pehkinud, noh. Muidu santi jooksmas on ju täiskasvanuna ikka käidud, kolli tegemise kontseptsioon on selge.

Hingedepäev jäägu. Samhain tuli lihtsalt juurde.

 

Lilled valgele hiirele

 

                               

Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 

Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Albaania reis VII: jälle Durres

by W

Ikka veel 24.09. kolmapäev

Peale bussist aurustumist Big Marketisse astudes otsustasime, et kokkamine peab täna olema lihtne ja energiasäästlik, ehk teisisõnu poehakkliha ja kõik. Sealne lihavalik oli 2x200g veisehakkliha ja 1x200g veise–kana segu. Rohkem sortimendis polnud. Hind mõlemal umbes 5 eurot kilo, mis pole Albaania mõistes teab mis odav, aga kui ei viitsi lihapoodi minna, siis ei viitsi. Lisaks libises korvi veel majonees, kohalik odav riesling, feta juust ja mustikamaitseline e-sigaret, sest kui juba dekadents, siis täiel rinnal.

Aga ei, see polnud veel kõik.
Koduteel paistis apteek ja kui Maakas midagi paistvat näeb, siis sinna ta tüürib. Hetk hiljem oli tal köharohi näpus, ühes rõõmsa teatega, et see sisaldada mingit meil keelatud kraami. Ja siis jäi ta leti ääres ripsmetušše uurima ja kui apteeker, vaevu kolmkümmend ja kunstlehvikripsmetega nagu tuulegeneraator, teatas, et “mul endal on just see tušš,” siis Maakas ostis loomulikult ka selle.

Kodutee ja peatänav Rruga Pavaresia

Ja isegi see ei olnud veel kõik.
Tagasiteel, kus asfalt oli nii kuum, et säärekarvad lokki kiskusid, müüdi arbuuse. Otse asfaltilt. Maakas peatus, silmad põlemas. Mina muidugi porisesin: “Kle, me ei söö seda ära ju!”
“Aga me pidime ju arbuusi ostma ja nii ilusad!”
“Olgu, aga vali kõige väiksem!”
See väikseim arbuus maksis 50 lekki. 50 euroseni.
Tänavaturult lisandus paar sibulat ja porgandit ja paprika.
Arvake ära, kes kogu seda varandust tassis.

"Kodus"

Kui me lõpuks “koju” jõudsime, viskasin sügavkülmutatud hakkliha rõdule sulama ja andsin Maakale lihtsa, kuid vastutusrikka ülesande: arbuusi tükeldamine.

Kui kööki tagasi jõudsin, avanes omapärane pilt. Arbuus, mis oli veel minut tagasi terve, lõhenes esimesest noapuudutusest valju praksatusega ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, rebis Maakas selle lihtsalt pooleks nagu marutõbine kährik. Sealt edasi lendas väiksem pool arbuusi supitaldrikusse, lusikas sisse ja ...

Ma olin lihtsalt sõnatu. Aga olgu, Durreses maitseb arbuus ühtmoodi hästi, olgu ta filigraanselt hakitud või brutaalselt rebitud ja kedagi ei ole vaja isegi vallandada.

Kõht arbuusi täis, suundus Maakas oma kohustuslikule siestale.
Mina hakkasin resto aiast varastatud mündilehtedega + riivitud porgandi, muna, sibula ja majoneesiga kotlette tegema. Mis külmutatud ja kiirsulatatud hakklihast on nagunii jama, aga sellist smuuti konsistentsiga püreestunud hakkliha ei ole ma enne kohanud.
“Pane paar viilu saia sisse, see imeb niiskuse ära.” Maakas oli asjal silma peal hoidnud.
See trikk isegi töötas veidi. Ja saiaviilud õngitsesin ma muidugi pärast välja, sest minu kotletid ei sisalda saia.

Kotletiküpsetamise odüsseia oli täies hoos, õhk lõhnas nagu majanduslangus ja õlis kõrbev sibul. Ja siis läks elekter ära. 15 min ilma. Siis tagasi. Mõneks minutiks. Ja ca tund ilma. Ka wifi-ta. Kotletid sai valmis “kõigest” kahe+ tunniga...

“Mis mõttes nagu elektrit ei ole” olukorrast virgunud Maakas otsustas suhestuda nii rieslingu kui ka mingi minu poolt serveeritud külmpapijääkkokteiliga. Nii kui need otsa said, tabas teda paranoia, et mida ta nüüd kohe üldse sööma hakkab, nii et kahtlus viis teda otse köögi tasapinna alusesse prügikasti.
Peale väikest arheoloogilist kaevandamist olidki hakklihapakid käes.
“Mish i gri… grie… mis imelik täppidega e, mish i grie…,” veeris ta, keel kergelt sõlmes ja silmad ümmargused.
“See sõna on giraffe, Maakas. Kaelkirjak, noh. Rooma nüüd sealt tasapinna alt välja enne, kui te kuuma panniga kohtute, ma ei tea, kuidas seda kindlustusele selgitada!"

Maakas ohkas, tagurdas välja, ja mina keerasin viimase kotleti pannilt ära. Lõpuks said need krdi kotletid valmis ning me viisime need ühes muude külmikujääkidega rõdule.

Edasi läks veel absurdsemaks

Mõtlesin täiesti süütult, et korjan rõdult oma kuivanud riided kokku, kuni veel enam-vähem kaine olen ja õues valge ja... Paraku olid pesunöörid rõdupiirdest väljapool ja kõik oli kena seni, kuni üks mu parimaid spordi–ujumis-igapäevapesu hübriide otsustas gravitatsioonile alluda ja maandus täpselt alumise apartemendi rõdupiirdele.

Maakas, kes on reaktiivsem kui mina, tormas seepeale kohale põrandaharjaga, mille ulatusest ei oleks piisanud isegi kahe rõdu vahel rippuva ämbliku päästmiseks. Enne kui ma midagi iroonilist jõuda öelsin, oli ta juba alumiste naabrite ukse taga, koputas nagu maksukoguja, aga seal ei olnud kedagi. Järgmiseks jooksis ta kolmandale korrusele Arbeni juurde, sest tema oli meil ju võtmeisik, sõna otses mõttes. Aga sealgi ei olnud kedagi peale kanaarilindude ja papagoide.

Mina samal ajal analüüsisin olukorda ja jõudsin järeldusele, et klassikaline MacGyveri taktika võib sobida ka Albaanias. Tõmbasin oma mõlemate lühikeste pükste vööpaelad välja, võtsin haaknõela (mis on igal normaalsel inimesel reisikomplektis) ja konstrueerisin pisut kahtlase välimusega päästeseadme.
Andsin selle prototüübi Maakale, kes higisena tagasi tuli ja ilma sõnagi lausumata mu leiutise alla laskis. Ja ta sai mu pesu tagasi! Õngitses selle keskendunult ja võidukalt üles, ise särades nagu Siberi jääkalastuse kuldmedalist. Ühesõnaga, päästeoperatsioon “Pesu 2.0” lõppes edukalt.

Pärast pesu-päästeoperatsiooni ei saanud ma jätta pidamata väikest, vürtsitatud, loengut reisivarustuse optimeerimisest, sh universaalpesu. Põhitõed on lihtsad: vähem tühja ilu, rohkem funktsiooni.
Maakas hakkas vastu jorisema, 101 argumenti, igaüks tugev ja veidi poeetiline. Küll värv, küll lõige, küll stiil, küll...
"Sinu vanuses on juba ammu aeg edevus mugavuse vastu vahetada,” lõikasin Maaka jutu pooleks. Esimese hooga oli ta mõttekäiguga nõus ja lubas selle targa lause üles kirjutada. Aga kui ma täiesti vajalike nippide jagamisega jätkasin, läks asi isiklikuks ja Maakas ähvardas mulle haiget teha.

Ну, а дружба начинается с улыбки... teate, see on vale. Lai naeratus ajas Maakas täiesti endast välja, nii et ta röögatas "Ma tahaks vägivalda kasutada nii, et sa seda ei naudiks!”

Tundus õige aeg end merre jahutama minna, võrgud või mitte.

Öösel oli äikesetorm ja vihm. Äge. Kes selliseid asju ei naudiks, eriti keset ööd, turvalises kohas.

25.09. neljapäev

Hommik algas sellega, et ma teatasin Maakale täiesti siiralt ja neutraalse häälega: "Sa näed praegu välja nagu katkutud öökull.” Ei mingit reaktsiooni. Maakas oli rahulik, tasakaalus, zen.
Nii et tuli midagi muud välja mõelda, et päev kohe liiga harmooniliselt ei algaks.

"Elame nüüd nagu kohalikud, alustuseks lähme õue ja sööme seal, kus nemad.”

Kui sa Albaanias ütled „nagu kohalikud”, siis on hommikusöögivalik täpselt kahe kategooria vahel:

a) türgi kohv, klaas vett ja sigaret,
b) burekk ja mingi salapärane piimajook, mida mitte keegi ei oska kirjeldada, aga kõik joovad seda nagu imeeliksiiri.

Lonkisime siis ühte väga heade Google’i arvustustega, tõsi, kallisse kohta. Burekibaar, mis oli meie puhkusest pea terve aja kinni olnud, sildiga “Reopening 23.09”. No 23.09 oli ta ikka veel kinni. Aga nüüd, imekombel, uks oli avali.

Tellisime kaks lihaburekki ja pudeli seda kohustuslikku jooki. Arve oli 320 lekki, ehk umbes kolm eurot. Maakas, kes oli zen edasi, ulatas viisakale omanikuhärrale viieeurose ja lubas tal kõik endale jätta. Härra, kes oli juba ennegi rõõmus, säras veidi veel enam.

Ja no see burek… tehakse ikka häid asju. Selline krõbe, rasvane, soolane ja täiesti tuvastatava lihaga ime; isegi Maakas sai oma portsjonist jagu, nii et purugi ei jäänud taldrikule. Ja see jook on omaette nähtus. Ei ole päris airan (vähemalt mitte Eestis müüdav...), ei ole jogurt, ei ole keefir ja ei ole hapupiim. Maitseb nagu vedel feta, kergelt soolane ja parajalt paks.

1 serveering on nagu veerand suurest pitsast

Edasi otsustasime võtta kohaliku vaba päeva, seda kõige ehtsamas tähenduses: ei tee midagi, ei pea midagi tegema ja ei tunne sellepärast süümepiinu. Päev kulges täpselt nii nagu üks puhkus peabki kulgema: paar ujumist, natuke tänavail lonkimist, midagi hamba alla, natuke laisklemist ja veel rohkem mitte midagi.

Puu- ja juurvilja turud olid suletud suva päevadel, kogu kaup on katete all

Kõik oli idülliline, kuni Maakas tegi ketserliku ettepaneku: "Kas sa tuleksid minuga kaasa suveniire ostma.“ Ma oleks peaaegu oma õlle ühes purgiga alla neelanud.
Suveniire?
Eeee..., olgu, uudishimu tappis kassi ja viis meid lõpuks ka turgudele ja poodidesse.

Nagu arvata oligi, ei leidnud me pea midagi, mis vääriks kaasavedamist või isegi ihaldavat pilku. Ma olen võib-olla liiga kriitiline, aga kui suveniir näeb välja nagu Temusse tagastatud laojääk, siis on mul raske vaimustuda. Ja see, et Maakas minu arvamust üldse küsib, on juba tema probleem.

Vahepeal tuli meelde, et meil oli rahakotis, õigemini väikeses kilekotis, kogunenud väikese varanduse jagu kohalikke münte. Mida pole vaja koju vedada ja vahetada neid nagunii ei anna.
Ja meil oli nende realiseerimiseks ideaalne võimalus: meie “oma” kerjus, üks vanem naisterahvas, kes istus iga päev täpselt samas kohas, nagu kellavärk. Tema tööeetika oli laitmatu; alati kohal ja olemas.

Aga me jõudsime vist liiga hilja. Normaalsete inimeste tööpäev oli ammu läbi. Ta pakkis ka oma asju kokku ja kui Maakas otsustas mündid tema tänavale laotatud salli servale poetada, teiste samasuguste juurde, siis puhkes kisa.
Selline, et isegi linnud puulatvades tõmbasid pea õlgade vahele.
Me ei saanud aru, kas see oli ülevoolav tänu või on meile mõlemale just igavest needust peale pandamas. Tegime kiire vehkat, see põgenemine ei pruukinud just väärikas välja näha.

Väske kala ja toidud: hinnad jaga 100-ga

Õhtu lõpetasime vaiksemalt ja varakult. Sest järgmisel päeval ootas Bovilla järv, Gamti mägi ja pärast seda juba südaöine lahkumine päris kodu(maa) poole.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....

Tahtejõud

 Kõik oli nõme. Inimesed,  ilm, isegi kohvitass oli nõme -  kohv maitses kas liiga magusana või näis lahja. Auto käivitus liiga lärmakalt, vasaku kinga sees oli tibatilluke kivi, mis ka pärast mitmekordset kinga jalast võtmist ja raputamist  ei kukkunud välja, vaid lihtsalt vahetas kohta, iga kord aina valusamat punkti tabades.

Elu ei kõlvanud enam kuhugi.

Mine või jõkke.

Jõgi oli ka nõme, liiga kaugel, liiga külm ja niikuinii liiga madal, sinnagi ei olnud mõtet minna.

Hubert oli juba röökinud naabri koera, postiljoni ja kahe töökaaslase peale, löönud jalaga sedasama naabri koera,  poe juures olevat lillepotti ja oma auto ratast. Koer pures vastu, lillepott oli kõva ja auto rehv oli tühi juba enne löömist. 

Bussiga tööle sõites oli ta hiljaks jäänud, seega tegi ülemus Hubertile märkuse, see läks valusalt hinge ja tegi trotslikuks.  

Suitsu, suitsu oli vaja, juba kaks nädalat oli Hubert ilma sigarettideta elanud. 

Esimsel nädalal oli olemine harjumatu, ent meel täis lopsakat optimismi. Kolleeg, kes Hubertiga varem suitsupausidel käis sai seda uuesti tehes kuulda kuidas ta on tahtejõuetu ning ei hooli oma tervisest. kodumaja all keldripoes käies küsis Hubert "Palun pakk piima, peenleib ja suitsu ma ei taha!"

Teise nädala alguses sai Hubert aru, et teistele ei meeldi tema sihikindlus ja kõik tahavad teda õigelt kursilt kõrvale lüüa. Muud seletust ei saanud olla maailma muutumisele aina ärritavamaks. Inimesed käitusid üha nõmedamalt, kes matsutas lõunalauas, kes astus lollakalt raske sammuga, oli isegi selliseid, kes meelega uskumatult valjusti töölaua taga pabereid krabistasid. Inimesed käitusid kohutavalt.

Maailma vastu ei saa. 

Hubert oleks suitsetamise vabalt maha jätnud, kui kõik ei oleks tema vastu pööranud.

Seda taipas ta öösel. Arusaamine, et kogu maailm on  tema vastu tabas teda keset ööd, kell võis olla kaks, äärmisel juhul pool kolm. Mõte mõjus hoobina, Hubert tõusis järsult istukile ja oli võibolla pool sekundit kurb, seejärel mõtles ta, et kõigel on maailmas põhjus ning suur kergendus voolas üle tema. Kui juba maailm arvab, et suitsetamise maha jätmine on midagi väära, siis kes on tema, et kõikide vastu võidelda?

Muidugi oleks ta suutnud oma harjumusest ise vabaneda, absoluutselt! Kui teda ainult segatud ei oleks!

Selle peale pidi suitsu ette panema. 

Kohe.

Nüüd.

Pilkselt.

Aga suitsu ju pole.

Pinge kasvas. Käed värisesid. Hingamine oli katkendlik.

Hubertil oli tunne, et kui nüüd kohe suitsu ei saa, siis ta, mine tea, ei pruugi enam hommikut näha.

Hubert lammutas sahtlite kallal, kahlas kõigis riiulites, vaatas isegi esikus rippuvate jopede taskusse ja just taskuis tuhlates meenus talle, et  pööningukapis on perereliikvia, vanaisa täisvillane sõjasinel, kenasti kinnises kotis ja selle taskusse oli aastakümneid tagasi pistetud karp paberosse. "Koide vastu", oli vanaema öelnud enne kui koti luku kinni tõmbas. 

Taskulamp valgustas tumedat talutisleri kätetööd, kriuksuvate uste taga olid kindlalt pakitud kotid siltidega "pulmakleit, 1928"; "Leerid 1937", "Herberti palitu, 1963". Ahah, see viimane siis. 

Sinel oli endiselt kenasti vormis, nööbid särasid ees ja taskuservad ei lipendanud.

Sigaretikarp taskus oli korralikult kinni, väljanägemiselt tuliuus. 

Hubert rabas selle pihku ja tormas trepist alla. Köögilaua taga sakutas ta karbi lahti. Bellomorkanal, valge mere kanal, suitsud, mis ta mälus seostusid pidevalt läkastava vanaisaga. 

Suitsud!

Näppude värisedes sikutas Hubert karbist õndsust tõotava torukese.

Pelk toruke see oligi. Seest tühi, paljas paber.

Järgmine oli sama, torukese sees oli pisut koiliblika võrke veel näha.

Nagu järgminegi.Kogu karp oli täis tühjasid paberossikestasid, karbi põhjas oli koiliblikate pidusöögist jäänud puru.

Vanaema koitõrje oli koide poolt ära söödud. 

Sinelit ei hauganud peale keegi. 

Kui juba koiliblikad ei suuda ilma...

Hubert ei maganud hommikuni. 

Tööle jäi ta jälle hiljaks, auto rehv oli ju endiselt tühi ja bensiinijaam oli tavalisest tööteest kaugel, aga sealt ostetud sigaretipakk oli juba oma ime ära teinud. Ülemuse märkusele vastas Hubert tagasihoidlikut "seda ei juhtu enam!", töökaaslased olid erakordselt mõistvad ja kenad, isegi naabri koeraniru näis, kui tema peale mõelda, kuidagi nunnu. 

Ja kui ilusad lilled olid poe ukse kõrval potis!