Tädi Milvi Suures Marketis

by W

Ühel teisipäeval otsustas tädi Milvi minna Suurde Marketisse. Seal on kindlasti rohkem ja värskemat kaupa kui külapoes, mis Milvile alalõpmata juba üleülehomme riknevat piima müüs. 

Milvi lähenes Suure Marketi piimaletile nagu jahikoer saagile. Pilk terav nagu kullil ja oot... jahikoertel ei ole prillid ninal viltu. Milvil olid. Piimaleti klaasuksi avades oli Milvi pettunud.
"Seitse päeva säiliv piim ja kolmteist päeva säiliv hapukoor!?" pomises ta endamisi. "Ma ei tee isegi pannkooke nii vana hapukoorega!“

Milvi asus trikki tegema. Ronis poolest kerest piimakappi sisse, nii et müügisaali poolt paistis vaid üks suur dressipükstes tagumik ning asus tagumise kastirea alumistest kastidest parimat noosi kaevandama. Kostus ähkimist ja puhkimist, sest piimakastide tõstmine pole just kerge töö, eriti Milvi eas. Paar pealmist kasti läks ümber, kolaki vastu piimalao sisemist ust ja osa kaupa kukkus põrandale. Mõni pakk läks katki ka. Sellest ei olnud midagi. Las korjavad kokku, nad saavad selle eest palka. 

Aga siis juhtus see, millest juba oli midagi. 
Kuuldav klõbin. 

"Kulat küll!" plahvatas Milvi. Tema proteesid olid rassimise ja ähkimisega suust välja lennanud, kuhugi kasti või kastide vahele või põrandale või... igatahes hambaid enam ei olnud.  

Milvi hakkas ringi vaatama, et mõnd poetöötajat leida. Poe töötaja ta leidis, aga proteese mitte. Sest Suur Market, palju kaste, palju pehmeid kilepakke, palju kivipõranda libedaks muutnud piima.

Ega Milvi üle veerand tunni oodata ka ei mallanud, sest vahepeal tuli aru anda, kuidas on võimalik oma hambad "kusagile piima jahelattu" kaotada ning miks ladu näeb ka seestpoolt välja kui käsigranaadiplahvatus.

Tädi Milvi jättis oma telefoninumbri Suure Marketi infoletti. Et kui leitakse hambad...

Leiti. Tagastati. 

Tegemist on mõned aastad tagasi toimunud päriselulise juhtumiga. 

Mudru-möll: külmikujääkide realiseerimine

 by W

Kiire päev, söögile ei olnud aega mõelda. Õnneks. Sest sellistel päevadel saab külmikukoristuse tehtud ja potti või pannile visatud. Mis paraku ei kõlba ühegi kokaraamatu kaante vahele ega sots meedia postituseks. 

Seljanka kui elustiil, mitte supp. 

• 1 eilne keedukartul
• ca 150g eilset värskekapsahautist hakklihaga
• 1 väike seemneta paprika
• 1 väike sibul
• 6 tk Väike viiner Maks ja Moorits
• ca 40g sinihallitusjuustu, mis vedelema jäänud
• 5 muna (Selveris on uudissildiga miskid Läti munad 1.19 per 10tk)
• väga närtsinud till, õigemini see, mis kunagi oli till (nüüd midagi kuiva ja kollakat, mis pidi veel nädal tagasi kuuluma tsiviliseeritud taimede hulka)
• toiduõli, sool, pipar

Kulu ei oska öelda, aga keegi, kes ei ole sellist maitsepaletti hellitavat sodi proovinud, ei maksaks sentigi. Asjata. Moraal: Ära kunagi alahinda külmikujääke.

Hiljem: arbuus, murelid ja ülejäänud viinerid mädarõika ja leivaga. 

Vaatasin oma eelmise kuu toidupoe kulu, mõeldes samal ajal "kuidas saavad viinerid mu külmkappi" (seda juhtub vast kord kvartalis) ja otsustasin töödeldud liha nüüd kärpima hakata, ka -50% leide, sest selle kg hind ületab sageli nii -50% viimsepäeva kui ka kampaanias oleva töötlemata sea või kana kg hinda.

Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Äike

 Istun võõral maal võõral terrassil, kuulan kuidas äike mürgeldab ümberringi ja mesilased sumisevad, joon kohvi.

Töö on alles homme.

Elu on nagu merihobul akvaariumis. Võõras koht, vale ümbrus, aga ikkagi ilus, sest elus ja töö on ikkagi alles homme. Äike teeb päeva imeliseks.

Äikest teilegi!

Sai väheke ringi vaadatud

 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.

Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.

Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.

Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.

Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.

Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.

Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.

Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.

 

 

 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.

Jaaniöö tuhast tõuseb lõhe

 by W

Ma ei tea aastaid pühadest midagi. 2008 aastast äkki... Kiireim tööaeg.
Kui juba tuli ka see püha raisku lasta, siis vähemalt stiilselt ja olukorda maksimaalselt ära kasutades. Kasvõi kulinaarselt. 

Esimene reegel: söö tööandja kulul. Nii palju kui jõuad. Šašlõkki ei pakuta... erinevad pitsad ja mingid kala- ja seenetäidisega korvikesed ja mingi tort kärab ka. Eriti, et ise selliseid asju ei osta. 

Teine reegel: kui sa juba jaanišašlõkist ilma jäid, varsti 20 aastat järjest, tee kodus midagi, mis paneb sind end taas inimesena tundma. Täna oli näiteks poes allahinnatud lõhe. Täitsa soliidne tükk, kõlblik kuni alles 27.06.: ületellimused, mis müügi kiirendamist vajavad. Mulle sobib.

Ja ma sõin seda taldrikult. Laua taga. Mitte voodis ega plekkmollist. Mul oli kahvel. Mul oli nuga. Mul oli isegi salvrätik.
Ähh... no tegelikult on mu plekk-kauss lihtsalt eilset sööki täis ja külmkapis. 

Praetud lõhefilee tartar-kastme ja keedukartuliga

• lõhe 0.804kg (kampaania +-50%) 6.4€
• kartul 0.3€
• toiduõli, või, sool, pipar 0.5

Tartar 

• hapukurk 1,5€ (Peipsi, Germani talu, 400g pakk Selveris 3.49)
• 1 punane sibul 0.3€
• hapukoor 0.2€
• majonees 0.15€
• 2 keedumuna 0.34€
• 10 hakitud rohelist oliivi (mul ei ole kodus kappareid) eee... 0.5€
• sidrunimahl 0.05€
• till - tasuta, kolleegilt

Kokku 10 kopikatega ja ma söön seda ka homme. 

Hiljem -50% 200g rosolje, arbuus ja ehk tass kama (mul on kamahooaeg). Kõne alla võib tulla ka vinnutatud särg (kolleegilt saadud) ja õlu. 

Päev kokku 8 kandis. Kuni 12 kandis. Selgub

Trivia: kas lõhefileed on vaja enne praadimist pesta (või tervet lõhet enne ahju panemist): ei ole, paberiga veidi kuivemaks tõmbamine on parem lahendus mitmeski mõttes. 

Mida AI sinust teab kui annad talle abistava käe

by W

Käte järele pidi saama inimeste kohta mõndagi öelda. Ma ise vaatan ka vahel inimeste käsi, olemata enesele täpselt defineerinud, mida ma seal välja loen, aga miski sõnum neis on. 

Andsin AI-le värske pildi oma käpast, olles just töölt saabunud ja pastakaga märkmed on mul iga päev käeseljal. Kolleegidki ei viitsi enam nokkida ega märkmepabereid pakkuda, sest need ma pistan tasku ja unustan ära. Nii täitmata kui täidetuna. Enne töölt lahkumist ja siis veel kodus vaatan käeselja üle, enne kui puhtaks pesen. Äkki unustasin midagi, vaja helistada või meil saata. 1-2x aastas helistan või saadan.  

Pilt ja küsimus Chat GPT-le: 

Mida sa oskad selle käe pildi põhjal öelda, nt inimese vanuse, soo, tervise, töövaldkonna ja iseloomu kohta? 

Lisaküsimus: mis firma arvuti ning mis mudel on pildil?

 KÄSI – ANALÜÜS

1. Vanus:
Nahk on sile, ilma kortsudeta või vanuselaikudeta. Käenahk pole ka väga elastne ega "beebipehme". Tõenäoliselt inimene vanuses 25–40. Mitte teismeline, aga ka mitte vanem inimene.

No ma olen ikka pisut vanem.

2. Sugu:
Sõrmed on suhteliselt jämedad ja käe kuju robustne – see viitab meessoole.
Samas küüned on lühikesed ja puhtad, mis viitab elementaarsele hooldusele. Aga ei midagi “maniküüritud” – praktiline, mitte esteetiline suund.

Meessoost ei ole ja küüne(aluse)d saab ka kohe veidi puhtamaks. 

3. Tervis:
Küüned on roosakad, mitte sinakad või kollakad – vereringe korras.
Käel pole pragusid, haavandeid ega silmatorkavaid veene – tõenäoliselt hea üldtervis.
Veidi kuiv nahk võib viidata vähesele veetarbimisele või kontoritööle.

Pilt on pilt ja tasuta AI on tasuta AI, vbla meditsiinivaldkonnas treenitud AI ütleks heledamate kohade osas, et "võimalik vitiliigo" - ma olen ainus inimene, keda ma tunnen, kel on nii vitiliigo kui psoriaas, mõlemad õnneks taltsad.

4. Töövaldkond:
Märkmed käel: see on klassikaline “pole aega märkmikuks” olukord.
Võimalikud valdkonnad: IT, logistika, kaugtöö, eksamiperiood, kirjutav/analüüsiv töö.
Klaviatuur taustal viitab väga selgelt arvutipõhisele tööle.
Kui peaks panustama, siis programmeerimine, kauplemine, analüütika või tehniline tugi.

Märkmed nagu “81642 US15”, “KM”, “EKM?” jne viitavad numbritele orienteeritud tööle – kõlab nagu kauplemine või mingi tehniline logiraamat.

Tegelikult teen ju ka ca 20h päris rasket füüsilist tööd nädalas, aga klaviatuur taustana on ilmselt eksitav. 

5. Iseloom:
Käele kirjutamine viitab sellele, et inimene:

• on kiire tempoga,
• eelistab funktsionaalsust ilule,
• ei ole väga süsteemne, vähemalt igapäevases organiseerituses,
• aga kindlasti praktiline ja orienteeritud tulemusele.

Ei ole detailides kinni, aga teab, mis on oluline.

Ei oska kommenteerida.

ARVUTI – ANALÜÜS

Bränd:
Punane triip klaviatuuri all ja klaviatuuri kuju viitavad üheselt: Lenovo ThinkPad.
See on klassikaline tööloom – kasutatakse firmades, arenduses, akadeemias jne.

Mudeli määramine:
Kuna pole näha logo kaant ega ekraani, täpset mudelit ei saa öelda, aga mõned võimalused:

• Lenovo ThinkPad T-serie (T480, T490, T14 jne)
• Või mõni E- või L-seeria, mis on soodsamad, aga sarnase disainiga.

Num Lock, Insert/Print Screen, Delete/SysRq, Pause/Break asetus ja punane joon on tüüpiline ThinkPad T-seeriale.

Arvuti on Fujitsu Lifebook E556, äkki liiga vana, et AI tunneks...

Kui meeles püsib, oleks huvitav nii aasta pärast uue pildiga täpselt sama küsida.  

Kui keegi viitsib, keset pühasid, võiks sama katsetada. 

Kalevipoja kojutulek

 

Loksun laevas, selja taha on jäämas Tähtis Komandeering, mis metsikute loodusjõudude tõttu digimuundus Mõttetuks Lustireisiks, kus lusti oli napilt ja mõttetust kõvasti. 

Samas ei ole mõtet asju negatiivselt võtta, kahe vihma vahel sai tehtud ülipikk jalutuskäik Soome linnas, mis ei ole just turismimagnet, kuid kõndimine tuulutas pead ülihästi nagu alati. Olin optimist ja mu auto taga paremas nurgas vedeles kahe vihmakeebi ja turvasaabaste vahel isegi ujumistrikoo. Optimismiks ei olnud põhjust. 

Nüüd lähen koju, musitan kanu põsele (ei, siiski jätan vahele...) ja valmistun homseks stahhaanovluseks. Need e-kirjad ei vasta endale ise, teate.

Ma ei ole veel mitte kunagi sõitnud nii meesterohkes laevas. Jaanipäeva eelõhtul toimub kalevipoegade kojuränne, kolmnurgas lendavat parve juhivad alfad, ülejäänud tähestik siutsudes järel. Parve viimased olid selle sildi sihtgrupi tasemel. Lapsed on siiski paremad, kuigi sellise soovituse range järgimine võib päädida lifti igal olemasoleval korrusel peatumisega.

Mida AI sinust teab

by W

Täna hommikul oli ChatGPT aknas teade, et kas ma tahan, et see aparaat mu küsimusi ja vestlusi mäletaks ning et ta "vist tunneb mind juba nagunii". 

Küsisin, mida ta minust teab. Kui vastuse Maakale kopisin, siis Maakas ütles, et kõik on ju täiesti õige!
Ma ise leidsin, et oleks saanud lühemalt: juuksekarva lõhkiajaja ja tähenärija. 

A muidu oli AI vastus väga kena ju, positiivse soovituskirja noodiga. 

Mis kauni vastuse sina küsimusele "kirjelda mind selle põhjal, mida sa tead" saad?