Kreeta reis XVII

 
by W

Kolmapäev 21.05.2025

Suur tüng

Juba aprillis, mil Kreeta reis alles horisondil hõljus, olin ma ettenägelikult broneerinud GetYourGuide’i kaudu elamuse: päevatripi Chania linna ja Kournase järve äärde. Või vähemasti nii ma arvasin. Tundus, et kõik on kontrolli all. Kuni…

... teisipäeva õhtuks ei olnud kohalikult turismifirmalt tulnud ei meili, ei sõnumit ega suitsusignaali. Kuulutasin oma kahtlusi nagu Delfi oraakel: meid on üle lastud! Maakas, lootusrikas nagu ikka, üritas tuju üleval hoida "äh, ootame hommikuni, äkki nad saadavad midagi veel“. Ei saatnud.

Pärast hommikusööki, mil turismifirma telefon ei suvatsenud vastata, lonkisime siiski vautšeril märgitud ajal märgitud punkti. Seal seistes ning kõiki busse ringristmiku erinevates punktides läbi lipates möödus 10 minutit. Siis 20. Siis juba piinlikud 30, mis andsid mulle õiguse ohata "Noh? Ma ju ütlesin, et see ei ole paranoia." Ainus teadaolev telefoninumber ei vastanud endiselt.

Pärast feilinud ekskursioonikatset lonkisime stoilises rahus kodupoodi. Mitte, et me oleks midagi eriliselt tahtnud, me lihtsalt tahtsime midagi.

Ostsime jäätist, paki üüberneelavaid kuivatuslappe, pesulõkse ja pudeli kohaliku valget veini, mille sildil lehvis viinapuu. Tõenduseks, et see ei ole oliivivein.

Lappide ost oli omaette teema. Selgus, et Kreeta vannitoad ongi ka veepargid. Täpselt nagu Malias, nii ka Rethymnos sai hambad ja varbad korraga pesta. Mina leidsin selle endiselt mugava olevat: säästab aega ja vett. Maakas aga ei olnud vaimustuses. Ta kõõlus vannitoas nagu ettevaatlik flamingo, ise hirmust kaame, sest tema peas keerles üksainus mõte: "Ma libisen, kukun ja murran puusaluu, halvemal juhul kaela." Nii et põrandalapid olidki ilmselt meie olulisem ost Kreetal. 2 ja pool eurot hingerahu, tervete kontide ja edasise mobiilsuse eest on väga hea diil.

Kui esimene klaas kohalikku kerget valget rõdul hinge alla haihtus, otsustasin võtta ette väikese diplomaatilise sõja. Saatsin ekskursiooni vahendanud firmale sõnumi, milles oli segu tragöödiast, solvumisest ja faktikirjeldusest. Nad vastasid üllatavalt kiiresti: poole tunni jooksul tuli teade, et nad hakkavad juhtumit täie tõsidusega menetlema. Muidugi paluti viis päeva kannatust.

Kui veinipudel sai korgi tagasi pähe (mille me küll ära viskasime, sest see sai ka tühjaks), jõudsime mõistmiseni, et üks suvaline tüng ei saa meie elu määratleda ja ei kannata me siin midagi. Ammugi veel viis päeva. Otsustasime, et läheme hoopis rongiga sõitma. Mitte tavalise rongi, vaid mängurongiga, mis hiilib mööda Rethymno vanalinna ja kus keegi kõlaritest teadustab, mis oluline tänav, maja või monument see nüüd täpselt on.

Ka kaktuste õitsemise aeg oli 

Rongipeatusse, mis asus ca kilomeeter hotellist, lonkimine kujunes rännakuks, mille jooksul juhtus kaks täiesti märkimisväärset episoodi.
Esmalt juhtus, et Maakas ostis endale kübara. Valge, laiade äärtega ja kerge, mille eest tuli välja käia kõigest 5.50. See oli ilmselgelt ime, arvestades, et peakatete hinnad sel promenaadil olid keskmiselt 20 eurot ja sealt edasigi. Peaaegu tekkis kahtlus, et tegemist on salakaubaga, kuid kübar ei haisenud, ei lagunenud koost ega süttinud päikese käes põlema. Täiesti kantav ese.

Teine märkimisväärne juhtum leidis aset siis, kui mina tundsin, et elu on liiga lühike, et täis põiega pikalt ringi loivata, veel vähem rongiga ümber linna sõita.
Olin end targu varustanud 2-euroste müntidega, mis on igale maailmarändurile sama tähtsad kui pass või päikesekreem. Seni on mündid mind kohvikutes ühes viisaka küsimisega alati WC-sse päästnud, ka jäävett, isegi sidruniga, on mündi peale pakutud, aga sel korral mitte.

Teenindaja, kelle silmad põlesid nagu oleks ta just näinud, kuidas ma tema mopeedi ühes vanaemaga külili paiskasin, viskas mind välja. Koos mündiga. Koos pahameelega. Koos valju hädakisaga: „THIS IS A RESTAURANT, NOT A TOILET!“ Mis oli muidugi sisuliselt tõsi, aga eee... see restoran oli täiesti tühi. Mitte ühtki klienti, mitte ühtki tellimust, mitte ühtki märki, et tegemist oleks millegi enamaga kui väga solvumisalti potentsiaalse peldikuga.

Jätsime imaginaarsed gurmaanid ja nendega hõivatud teenindaja (ilmselt resto omaniku) sinnapaika ning liikusime edasi kohe kõrvale üsna rahvarohkesse jäätisekohvikusse. Seal läks kõik plaanipäraselt.

Väike tüng

Edasi nii plaanipäraselt ei läinud.
Rong, mis nii flaieri kui peatuse infotahvli järele pidi väljuma igal täistunnil, pani meie silme all saba ja väljus kaksteist minutit enne täistundi.

Mina, kes ma muidu olen küllaltki tolerantne inimene, kui jätta kõrvale pedantsus, puritaanlus, tagurlikkus ja kellaajatundlikkus, olin sel hetkel otsustavalt offended. Sest see juhtus juba teist korda sel päeval ja lõunagi polnud käes.

Otsustasime, et oleks mõistlik end pisut rannaäärselt sisetänavatesse nihutada, et järgmise rongini aega parajaks teha. Kõndisime siis mööda munakive, vaatasime kõikjal müüdavat ühetaolist träni, põiklesime sisseviskajate eest ja samal ajal, mõtteis, veeres suur küsimus: mis asi üldse on Kreeta täistund? Kui rong väljub 12 minutit varem, siis kas järgmine väljub äkki 48 minutit pärast täistundi?

Golfist väiksema auto garaaž, kuhu suurem mahtunud ei olekski

Olles juba korduvalt solgutatud, otsustasime seekord minna varakult tagasi „rongijaama”. Mitte lihtsalt viisakalt vara, vaid lausa 20 minutit enne täistundi, mis tähendas kohalike standardite järgi „peaaegu liiga hilja,” sest kohe selgus, et Kreeta täistund ei ole seotud ühegi astronoomilise nähtusega, vaid toimub hetkel, mil rongijuht otsustab, et inimesi on piisavalt ja rohkem ei ole vaja või soovitud. Nt meiesuguste poolt. Rongi oleks veel täiesti rahulikult 7-8 inimest mahtunud, aga meie ja mõnedki teised, kellel oli juba kannatamatusest ja tüngadest silmalaugude tõmblus tekkinud, tõmbasime ise oma rongiuksed otsustavalt kinni. See oli rituaal, väikest viisi mäss: meie rong, meie uks, meie Kreeta, aga mitte meie kilukarp!

"Kui keegi tahab meie juurde istuda, siis näita talle oma jalgu," ütlesin Maakale. Nimelt oli tema labajalgadel tekkinud midagi, mis esmalt meenutas klassikalist päikesepõletust, kuid lähemal vaatlusel oli eee...., midagi muud. Midagi, mille olemuse selgitamiseks mõni intern oleks esmalt kahenädalast uurimistööd vajanud.

"Ma ei tea, mis see on, aga igatahes töötaks see rahva peletamisel väga hästi," mainisin ma tema tema jalgu silmitsedes tunnustavalt. "Häid taude ei maksa raisku lasta."

Rong, see punavalges turistivedur, väljus sel korral 17 minutit varem. Turtsumata, kuid pisut lõbusalt kolisedes. Ja nii sõitsime me Rethymno minirongil, uks lukus, jalad relvana istme alla peidetud ja olime igati valmis vaateid nautima.

Esmalt sõidutati meid taas ümber veneetsiaaegse kindluse, selle imposantse kivikolaka, mille ehitamisel saadud selgroo- ja muid vigastusi ei jõua ilmselt keegi kokku lugeda. Kindlus, muidugi, magas endiselt oma aastasadade pikkust kivist und, justkui ei olekski seal kunagi midagi verist toimunud.

Edasi jõudsime tänavatele, mida me polnud eelmisel korral näinud, mis on Rethymno pisikeses vanalinnas üsna keeruline, sest iga kolmas tänav on lihtsalt eelmise koopia, ainult pisut teise poe või kohviku või agaavi või õites lehtlaga.

Vahelduseks möödusime koolist, mille aiast löödi meie rongi katusele pall. „Ah siin nad hoiavadki lapsi kinni!” teatas Maakas võidukalt, justkui oleks sõjaluures vangilaagri avastanud. Sest jah, Rethymno oli kesk- ja vanemaealiste linn, lapsi, ka kohalikke, me sisuliselt näinud ei olnudki.

Bussijaama asukoha, mida meil juba homme vaja oli, saime ka teada.

Lõpuks viidi meid sadamasse, kus olid igas mõõdus purjejahid, üks suur praam, üks pisike kruiisilaev, ja õnneks ei ühtegi kohvikut, kust keegi veidikeseks peatunud rongiseltskonnale „fresh fish!” kandikut näkku toppda oleks üritanud.
Ja no muidugi see Rethymno sümbol, mis linnale nime olla andnud – 2 delfiini.

Kokkuvõttes: umbes poole tunniga vedas see päikese käes aurav metallist sisalik meid mõndagi kohta, kuhu jalad polnud viitsinud kõndida. Isegi mina pidin lõpuks tunnistama, et see rongisõit ei olnudki järjekordne läbikukkumine. Ja Maakas – noh, tema on nagunii easily amused.

Õhtu

Peale rongitrippi patseerisime üsna rahulolevalt mööda tuttavat tänavat tagasi hotelli. Me ei ostnud taas midagi. Selle asemel võtsime suuna supermarketile ja hankisime uue pudeli valget veini. Aga olemata korkigi maha saanud, võtsime suuna hoopis merre.

Jahe vesi meid enam ei šokeerinud. Selle asemel šokeeris meid hoopis peldikupaber. Jah, sulle ujub meres vastu vetsupaber. Millega on selline probleem, et see peaks vees üsna kiiresti lagunema, seega peaks kasutaja ka silmapiiril olema ... ja tõepoolest, mõnesaja meetri raadiuses oli paar üksikut suplejat. Reageerisime kiiresti, nagu igasugusele ujuvale eksistentsiaalsele ohule kohane: vehkisime ennast eemale, rapsisime vees ja plätserdasime nagu seda võiks teha vette plartsatanud ilvesed, solberdasime veel veidi ja siis põgenesime tagasi liivale.

Vein, mis meid hotellitoas ootas, täitis oma püha ülesande: rahustas. Mitte küll vastuseid andes, sest isegi pärast teist klaasi ei suutnud me välja mõelda, kuidas kurat see paber just meie teele pidi sattuma. Aga vähemalt lülitas see meie mälestused hetkeks huumorifiltrisse.

Ja siis, nagu see elu ikka käib, oli jälle aeg õhtusöögiks. Mina keskendusin paleodieedile. Mitte sellepärast, et ma oleksin mingi keto-kult(ur)ist, vaid lihtsalt, et süsivesikud olid meil endiselt vedelal kujul.

Õhtule pani punkti klassikaline õlu rõdul ja tänavaelu kommenteerimine: sport, milles me juba üsna head olime.

Sellele järgnes vaikne tubane internetipaus, mille jooksul Maakas suutis kümne minutiga lugeda ette kõik Delfi pealkirjad, ja siis... mulle audioraamat ja mõnus uni. Maakas juba magas nagu oleks keegi talle öelnud, et hea uni on reisi paketihinnas nagu hommiku- ja õhtusöök.

Puhkuuuuus! Misasja, juba läbi...?

 

Wildika porin minu viilimise kohta reisikirja kirjutamisest oli õigustatud ja Lendava Konna küsimus kas me käisime ikka samal reisil, oli täistabamus.

Kirjasaatjad üle kogu maa on mu ukse taga kloppinud ja nõudnud väikeseid räpaseid detaile ning paljastavaid fotosid, mida siis politseiuudistega võrrelda või luubiga uurida .

Pealekauba pole aus kogu lõbu kompra puistamise osas W kanda jätta.

 

Teine reis Katkiste Asjade saarele

Sest esimesest jäi lihtsalt väheks

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kui te pole just täiskarsklased, peate leidma reisikaaslaseks sõbra, kes on tore ka purjuspäi. Olgu see purjus pea kas siis teie oma, sõbra jagu või, mine sa tea, äkki hoopis mõlemal korraga. Kui nüüd keegi peaks tahtma selle peale jätta kommentaari stiilis „Alkotarbimine nagu täitsa normaalne igapäevaelu osa?“, siis andke takka. Minu maks tänab teid, aga muidu …lahkuge mesikäpa sisepoole hämarustesse.

Meie reis algas Tallinnast, odavast hotellist, mille lopsaka ööelu ja kasina olme kirjeldamisega tuli W krooniku täpsusega toime. Madratsid, millel kõõludes sissemagamishirmu ei olnud ja peldik, kus pesin hambaid mingi võõra meesterahva habemejamisjääkidega täidetud kraanikausi kohal. See oli paratamatus nagu tara ümber paradiisiaia ja me hakkasime sellest tarast just üle ronima. Varahommikune lennujaam, seljakotiga reisija mugavused – pagasiga ei pea sekeldama - ja minu apsakas smuutipudeliga, mille olin kotti toppinud ja pagasikontrollija etteheitva pilgu all ning W kõlavate ohete saatel kohapeal kõrist alla kallasin.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see smuuti jäi õhtusöögini mu peaaegu ainsaks toiduks (mis seletab hilisemast nii mõndagi).

Esimene päev. A Grand Entrance 

Air Balticu lennuki jalaruumile võiks pärast Heston Airlinesiga lendamist hosiannat laulda ja seekord oli meil kaasas ka piisavalt ristsõnu ning me ei kõhelnud neid kasutamast, nii, et lend möödus kuidagi kergemini kui eelmine tripp. Lennujaam, buss, hotell. Soe mereõhk ja kõikjal õied, mäed ja PUHKUS.

Esimene tõrge tekkis hotelli vastuvõtus, kus väga mureliku näoga retseptsionist vangutas pead, ohkas ja ütles, et meie tuba pole veel valmis ja ta peab meile kahjuks üheks ööks pakkuma superior tuba. No ma eiiii teaaa…. Retseptsionisti nägu oli murelik nagu peaks ta meid harjakappi toppima, mine neid turiste tea, äkki ikka ei sobi või nii. Meie omakorda tegime samasugused murelikud näod pähe ja ohates nagu põhjatuule jumal Boreas leppisime selle jõhkra vahetusega tingimusel, et järgmisel keskpäeval saame oma broneeritud askeetlikku kambrikesse.

Kotid üle ukse tuppa, vaate kontroll – meri, teine hotell, supermarket kõrvalmajas ja kaks basseini – ning padinal poodi provianti varuma. Napilt läks, nii kaua pole me oma avanapsu kunagi otsinud. Klassikalise „ära tõin!“ hõiskega saime Lati Patsu lõpuks siiski kätte.

Rõdu. Merevaade. Sõber. Naps. Palju napsu. Liiga palju. Tühja kõhu peale.

Ühesõnaga…Me käisime isegi meres. Ma andsin oma võimet(us)est endale aru ja leppisin istumisega vee ja maa piiril. Me käisime isegi söömas ja ma ei pillanud mitte midagi maha. Mingil hetkel käisin ma duši all ja ma päris kindlasti ei oksendanud kedagi ega midagi täis, aga jah, see on õhtu millest lastele ei räägita, sest emad on alati korralikud jne.

Teine päev. Rethymno, ranna külge õmmeldud linn.

Puhkusel sünnib imesid – hommikul ei valutanud mul midagi.  Sealjuures ei pea ma silmas mitte ainult pead. Puhekuseplaane tehes muutsime minu pärast mõned broneeringud pisut ümber, sest üle tüki aja oli mu jalg enda olemasolust märku andnud ainsal moel mida see loll sink oskas ehk et siis valuga. Vahetasime koguni igaks juhuks (ok, W vahetas, tema on meie aju) ühe füüsiliselt nõudliku retke äbarikule lombakale sobivama tegevuse vastu. Ent kahtlustan Bacardi desinfitseerivat toimet – tundsin end hommikul nagu Pheidippides enne oma kuulsat jooksu, kuigi loogilisem oleks olnud oodata enesetunnet nagu samal vennikesel pärast jooksu.

Linn ootas avastamist.

Enne seda käisime otse loomulikult ujumas. Liivarand, ei mingit tsentrifuugina rullivat lainet ja mitte ühtegi ujujat, absoluutselt raisatud meri.

Vette minnes oli aru saada miks see nii on. Veetemperatuur oli…ee…natuke…eee…karastav. Kui kogu keha vette sai oli seal tegelikult imehea olla, meri on koht, milles ulpides taipasin kõige selgemalt, et inimene, naudi, sul on puhkus! Selline imeline lapselik muretus, tahtsin või ei, näole kerkis napakas muretu naeratus ja silmad uitasid kõikjal ja ei kusagil. W tndis end selgelt samamoodi, olime vees nagu kaks õnnelikku õngekorki ilma vihmaussita tamiili küljes,  lihtsalt ilusad ja mõttetud junnikesed.

Välja tulime veest umbes siis kui huuled hakkasid juba siniseks minema. Sööma!

Esimesed kolm päeva ma ei suutnud piiri pidada. „oi, see näeb nii isuäratav välja! Ja see teine asi siin…oot, ma tõstan neid klimbikesi ka kaks..ei, kolm tükki…aga salat..?“

Õudne. Õudne, aga väga maitsev, teate.

Leiba luusse lasta ei saanud, pidime ümber kolima. Sehkendamine lõi pea selgemaks ja pärast uue toa koduselt segi paiskamist läksime linna peale kolama.

Oh, väike jalutuskäik, mis see siis ära pole, vanalinn ju kohe siinsamas, kindlus paistab nagu peo peal!   

Maakera on ümmargune. Ja rannajoon on kaarjas. Ning Kreetal on kõik teed ülesmäge.  Nii, et tee, mis esmalt näis lasteaia pargijalutuskäiguna osutus lõpuks korralikuks spordiürituseks. Auhinna me saime, auhinnaks olid imelised vaated merele, romantilised agulitänavad ja meie kartuliidu karva jumet remontiv päikesepaiste. Olime ennastsäästvad ja ei roninud keskaegse kindluse müüride vahele, lootes seda teha mõnel teisel päeval, kuid ringi tollele kindlusele tegime peale. Imesin endasse aeglust ja iseendaks olemise pehmet voolavat rahu. Tibatillukesed detailid, suur üldpilt. Tekkis tunne, et Tallinna vanalinna kitsad tänavad on viidud lõunamaisesse keskpäeva.

Sel päeval oli tunne, et puhkus kestab igavesti.

Vein, meri, õhtusöök, tunnid rõdul inimesi vahtides ja neile lugusid külge mõeldes.

Ja ma ei olnud enam kuid nii hästi maganud.

Kolmas päev. Koobas.Klooster.Keraamika

Vahepealkiri nagu köhahoog. Kkkkkk…

Hommikusöögilauas ei suutnud ma ikka veel end ohjeldada ja kuhjasin taldriku nii täis, et rikkusin omaenda kehtestatud reeglit: kui oled söögi ISE ette tõstnud, pead kõik ära sööma. Natuke nagu „sest lapsed Aafrikas…“ ja „toit pole raisata“-teema.  Sundisin W-di seepeale rikkuma tema põhimõtteid ja panin ta minu heaks vargile. Ilma naljata, see oli piinlik ja mul on kahju…. Enam ei tee, ausõna!

Viimase aasta jooksul olen ma koobastes käinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Kui ma nüüd kunagi peaksin minema reisile kuhugi, kus koopaid pole pean järjepidevuse huvides lihtsalt kaevama ühe koopa. Standardid on sellised, mis teha.

Seekord oli sihiks Melidoni koobas. Speleoloogiliselt ja ajalooliselt huvitav, uuema ajaloo osas verise minevikuga, antiiksete muinaslugude põhjal taaskord Zeusiga seotud auk maa sees. Zeusi ema Rhea peitis Zeusi oma nunnu abikaasa Kronose eest, kelle lemmikroog oli ta oma lapsed, igas teadaolevas Kreeta koopas, kui ma õigesti aru sain. Imeline perekond, ma ütlen.

Erinevalt Zeusi sünnikohast, Dikti koopast, kus me käisime eelmise reisi ajal on Melidoni koobas kuivem, ligipääsetavam ja minu arvates tunduvalt ilusam. Kirkast päikesevalgusest koopahämarusse astudes, silmad veel otsapidi õues oli mu esimene mõte „miks nad kardinad lakke riputasid?“, mõte ei olnud veel lõpuni mõeldud kui ma taipasin, et see on voogav kivisein, mitte kardin.

Kui ma laps olin, elasin Tallinnas peaaegu Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurgal, raudteeviadukti vahetus läheduses. Viadukti vuukide vahelt kasvasid armetud läbikumavad stalaktiidikesed, väikesed haprad kiviporgandid. Kui nad saanuks kasvada mingid kasinad sada tuhat aastat veel, näeksime me Paldiski maantee raudteeviadukti all midagi võrreldavat. Võibolla.

Kaua tehtud, kaunikene. Inimene ei ole sellesse koopasse lisanud midagi ilusat, ainult lammutanud, kuid isegi tema ei ole jõudnud kõiki looduse tehtud imesid ära rikkuda. Sambad, kardinad ja katedraalid. Hea küll, inimene on inimene, pole parata, koobas oli ka ajaloos toimunud laastamistest ja verevalamistest hoolimata võrratu.

Järgmine peatus sel päeval oli keraamikat piripardani täis küla. Vaikne, ehitud keraamikaga, kus kommerts ja kunst olid vaheliti nagu võileivatordi triibud ja kus kassid ja autojuhid manööverdasid külakese ainsal suuremal ristmikul erakordselt loominguliselt ning lammaste asemel kandis karjakella koer ja pühanurgas oli ikooni kõrval teine kummardamist vääriv reliikvia õmblusmasin.  Kõik tänavad olid ülesmäge ja iga taim, mis ei olnud just puhta surnud, õitses.

Me oleme W-ga viletsad turistid, me ei osta kuhjaga suveniire, me immutame ennast õnniste hetkede pehmes voolus ja valame õlut vahele. Proovige, see on mõnus!

Kuna tolle küla kohta ei olnud meie sireenihäälsel giidil midagi väga verist rääkida viidi meid järgmiseks Arkadi kloostrisse. Kummalisel kombel oli tegu kloostriga, mis Kreeta mõistes asus keset lauskmaad. Siiani olid „õiged“ kloostrid ikka pääsupesadena mäekülgedest välja kasvanud või vähemalt kõrgusid nende kohal nõlvad mis kurjade hiiglastena kummardusid kirikukeste kohale, valmis hooneid esimesel võimalusel neelama. Ja nüüd -  klooster kolksti keset lagedat välja. Lõunaküljel viinapuuaed, idafassaadil kuuliaugud, hoonetes väljapanek relvadest ja peenest vaimulikupesust ning siseõues roosid ja ..arvake ära…no muidugi paar oliivipuud. Turismihooaeg ei olnud veel alanud, see tagas võrdlemisi vaikse ja rahuliku õhkkonna, aga ausalt – polnuks neid roose, oleks too klooster väga vangimaja moodi olnud. Imeline aednikutöö, mitte ainult roosidega vaid tegelikult terve kloostriaed oli ilus, tänu taimedele oli seal õhku ja vabadust. Aa, üks priske munk oli ka, pikas mustas rüüs oli tal selgelt palav, kõhuke oli raske kaasas tassida ja nii ta siis seal istus, ähkis ja puhkis ja puhus külameestega juttu, koduselt ja asjalikult. Ei ole mõtet valetada, minu jaoks on isegi munk eksootika, pidin end tagasi hoidma, et teda mitte pildistama hakata.

Õhtu, naps, toit, ujumine ja tuled kustu. Enam ei mäleta, kas keegi hotelli teenindajatest käis tekki peale panemas või hõljus see ise üle minu, nii väsinud olin.

Neljas ja viies päev. Me saime petta, aga võtsime elu ise käsile.

Täiendus: mul on kolmapäev ja neljapäev segi nagu puder ja kapsad, maa võdises neljapäeval, kolmapäeval saime ekskursiooniga petta, aga siis tuuseldasime Rethymnos ringi ja Chaniasse läksime neljapäeval.

Ma kirjutasin öösel. See on põhjendus, mitte vabandus.

Hommik algas kogemusega, mida ei saa broneerida ühestki reisibüroost. Voodid loksusid paigast, midagi tärises, õues kolises midagi ja kukkus, paari auto signalisatsioon hakkas lõugama. Siis laksas W mulle õla pihta ja teatas: maavärin!  

Nojah, kui Arno isaga, eiei, ikka kui Maakas Wildiga rõdule jõudis oli kõk juba lõppenud, ainult elektrikaablid postide küljes kiikusid edasi-tagasi.  Tore oli (sest keegi ei saanud ju seekord kusagil viga), aga rohkem ei taha.

Edasi paremaks ei läinud. Pole vist ühtegi turisti kes poleks kunagi petta saanud, nüüd oli meie kord. Nagu W õppetunni kokkuvõtteks ütles: lugege Tripadvisorit ja kirjutage ka ise sinna arvustusi.  Tripadvisor on hea tööriist.

W oli broneerinud ekskursiooni (sest kordan: tema on aju) Kournase järve ja Chania linna uurimiseks. Tolle ekskursiooni korraldajal oli Tripadvisoris väga madal reiting, aga neid kahte kohta korraga külastama ei viinud just liiga suur valik pakkujaid. Riskisime. Saime tünni – bussi, mida ootasime, ei tulnudki. Ootasime ja ootasime ja ootasime ja ootasime ja siis kirjutas W vahendajale, ma ei tea, kas kohe, kuid pani ka arvustuse netti üles ja ..nojah. Vahendajafirma viskas tolle petise oma pesast välja ja W sai raha tagasi. Mitte kohe, kuid sai.

Aga päeva kohta pidime tegema uued plaanid, eksole, ega me siis randa vedelema ei tulnud, me olime ekspitsioonil. Chaniasse pidime me saama!

Kreeta on kõigest kolme Saaremaa suurune ja ometi on sealne kilomeeter kolm korda pikem kui kilomeeter Saaremaal. Liinibussi, millega neid kuutekümmet kilomeetrit sõitsime, sõiduaeg oli pisut alla poolteise tunni ja see ei olnud buss mis iga põõsa juures peatub.

Chania – umbes Narva suurune linn. Loomulikult meri, sadam, vanalinn. Kui Rethymnoses oli juttu keskaegsest linnast, siis Chania tänavapildis oli tavaline rütm umbes selline, et näiteks krundil on kolm maja, nende vahel välja kaevatud neljanda maja alusmüürid/põhiplaan, kerge katus üle selle ja juures kiri:“3000 aastat e.m.a“ või siis järgmine samalaadne kompositsioon: 300 aastat m.a.j“. See teine oli siis justkui Lasnamäe Lammasmäe kõrval või nii. Chania sadama arsenalihooned, ehitatud umbes tuhande kolmesajandatel aastatel on üldse poisikesed, Ottomani-aegne türgi saun sealsamas sadama kõrval veel värskem ja nii edasi ja nii edasi.

Ajaloo üledoos, kuumuse üledoos, uued majad taguotsa pidi igivanade müüride peal. Ma tean nüüd, kuidas tundsid end barbarid, minu pea ei võtnud enam ajalugu vastu. Pugesime peitu turistilõksu, äritänavatele. Ja nüüd on mul üks kleit, mille kohta ma tean tänu W kommentaaridele, et see on kindlasti üks mittemutikleit. Edusammud!

Noh, ja siis me sõime lihapalle ja jõime loomulikult õlut ja vaatsime inimesi. Turiste ja päris inimesi. W sarnanes pigem päris inimesele oma musta värvi kehakatteis ja mina olin turist mis turist.

Teekond oma urgu tagasi kestis igaviku. Sel õhtul ei käinud ma isegi ujumas, see oli üks nigel õhtu, peab ütlema. Elu topib selliseid asju vahele, et me oskaks hilisemaid häid aegu hinnata ning neist kõvasti kinni hoida.

 

Kuues päev. Nullpäev.

Migreen.  Vedas mul et kempsus jaksasin käia, tablettideni läksin peaaegu käpuli. Terve päev läks kinniseotud silmadega ja käed kõrvadel. (ropp serbohorvaadikeelne sõim ja sülitamine) Eks W päev oli ka rikutud, mul ON kahju.

Seitsmes päev. Matk ja meri. Jee!

Ma olin eelmisel päeval iga natukese aja järel valuvaigistit võttes endale sellise kokteili keresse tankinud, et oleksin ilmselt ka Džomolungma ära vallutanud, füüsiliselt täiesti tuim ja valulävi oli kosmoses. Nii juhtub, kui ainevahetus on aeglane, mõistus valust kadunud ja soov ennast „korda saada“ ülivõimas. Ärge teie nii tehke.

Imbrose kuru. See oligi matk, mille W Samaria kuru kuueteistküme kilomeetrise mägimatka asemele pani.  Kui jalg ei oleks jne.

Kaheksa kilomeetrit, tõsi küll, allamäge, ei ole siiski midagi, mida abitum inimene läbi teeks. Nagu W  soojalt ja südamlikult mainis, on minusugusel viimane aeg selliseid asju teha, sest rulaatoriga juba kurudes ei rallita. Nali naljaks, aga tõsi see on.

Teate, see matk oli imeline. Ilm oli hommikul pisut pilvine, seega ei hakanud päike kohe alguses kaalikat küpsetama (sest me olime nii kuradi nutikad, et unustasime mõlemad oma mütsi hotelli) ja kuru oli …kuidas seda nüüd ütelda…. Kuru oli LOODUS. Loodus teeb imesid ja kogu matk oli selliseid silmanuumamise kohti täis, et uskumatu. Kohati sai tunda end nagu sipelgas kaevu põhjas, selle kõrval mida aeg, tuul, vesi ja päike teha on osanud on inimese jõud kui kübe tormis. Tegin fotosid ja nägin pea kohe, et see on mõttetu katse saada emotsiooni pildile. Seega lasin meeltel lihtsalt kogetut ahmida, kuniks Alzheimer veel kohal  pole on see retk mul peas ja ma lepin sellega. No pilte, kuigi need tulid kuidagi lamedad ja tuimad, tegin ikkagi.

Võrrledes Wildiga, kes oma rahus ja põhjalikkuses meenutab bernhardiini, olen mina ninatark Russelli terjer. Ok, mitte nii peenike, aga rabe ja tormakas. Kogu aeg kardan hilineda, kiirustan, teen otsuseid poole mõtte pealt ja söön mis esimesena taldrikusse kukub. Imbrose kurus pidin üsna ruttu W end ette laskma, midu oleks ma matkast teinud võistluse („Näe, seal ees on inimesed, kimame mööda!“, väikese liialdusega). Mõttetegevus oli eelmise päeva tablettide vahel kinni,  need ei olnud kõige süütumad pillid ja mul on hea meel, et W mind ohjeldas.

Kurus oli kevad. Kõik õitses ja (jee!) seal ei olnud ühegi oliivipuud. Jaa, mõistan, et oliivid on Kreetal elatusallikas ja leivateenimisvahend, kuid kui Eestis oleks kogu maa kartulipõlde täis naudiksite ka teie mõnda tundi põlislaanes, näiteks, ilma ühegi pabulata, on ju? Õitsemisest: kõige silmatorkavam õis, mida ma oma elus metsikus looduses näinud olen on nüüdsest draakonivõhk, mille õitseaeg oli seal just algamas. Pilt on kehva, mu käed ei teinud ajuga väga head koostööd ja ma vussisin enamiku tollest lillest tehtud pilte ära. Kui W sellest päevast kirjutab, siis tal on ehk midagi paremini välja kukkunud, asi on seda väärt.

Kui lõunamaadest kõneldakse võrreldes põhjamaadega kui räpastest, siis Imbrose kuru oli nagu vastpestud tare. Absoluutselt puhas, iga raasukese maa takka oli võimalus oma prügi korralikult ära visata, kuigi mul tekkis mõte, et mida sa, inimene, üldse sel lühikesel maal teed, et sul prahti tekib? Jajah, mõtlesin ja viskasin tühjaks saanud veepudeli prügikasti. Silmakirjalik minust muidugi.

Giid, kes meid tollesse kurusse viis oli retke lahendanud nõnda, et viipas grupile „piletiputka on seal, tee läheb siit, kohtume teisel pool otsas, oleandrite juurest näete juba bussi, seal kõrval on trahter, kuhu jõuan peale teid. Annan teile tunni edet ja siis tulen järgi.

Ideaalne lahendus. Istusime, kõik, kes enne bussis olid, juba trahteris, meie Wildiga jõime jälle…mida?… (õige!) …õlut ja siis saabus meie reibas giid, matkasaapad jalas ja nägu säramas. Luges oma lambukesed üle ja viis kogu kamba bussiga Hora Sfakioni asulasse.

Kreeta omapära, tõenäoliselt mitte ainult Kreetale iseloomulik, on see, et bussiekskursioonidel viiakse turistid ikka mingisse väikesesse asulasse ja lastakse sinna hulkuma. „kahe tunni pärast kohtume“, ainult, et seal pole teha midagi need kaks tundi. Jalutad poetänavalt läbi, konutad sadamakai peal ja vaatad kuidas ilmselt mingi suvitaja ei püüa ühtegi kala, otsid ranna ja lähed end leotama…

Niisiis olen ma nüüd ametlikult ujunud Liibüa meres. See kõlab nii eriliselt, eksootiliselt. Lühiajaliseks suveniiriks sain ma Liibüa merest endale talla alla poole pihupesa suuruse sinika. Tilluke Hora Sfakioni rand on kivisem kui Väo karäär ja seal turnides ma tolle litaka vist sain. Vesi oli endiselt külm, aga nii oligi hea, me olime matkast üle küpsenud.

Hah, ja meil oli ikka veel aega üle. Käisime kohalikus kirikukeses, selliseid tsässonisuuruseid pühakodasid on terve Kreeta täis. Ametlikult on Kreetal 300 kirikut, aga tegelikult on iga endast lugupidav perekond püsti ajanud isikliku palvela. Iga kümne elamu kohta leiab vist ühe pühakoja, kui pisut liialdada. Kui Eestis on kirik koht, kus kuumal suvepäevalgi võib kurgu haigeks külmetada, siis Kreetal on kirikud kuumad kui põrgu eeskojad.

Ja jälle tagasi hotelli.

See oli üks väga meeldejääv sõit. Tee kerkis lahtist mäeseina pidi pooleteise kilomeetri kõrgusele, serpentiin oli nagu mingi atraktsioon,  giid käis istmete vahel küsimas ega kellelgi paha ei hakanud ja tuletas meelde, et ka Kreetal on turvavööd kohustuslikud. Küsimusel oli jumet, õnneks ei hakanud kellelgi paha ja ka turvavöid ei olnud sihtotstarbeliselt vaja kuigi karusellipelgajatele on taoline keerutamine kindlasti raske taluda.

Hotellis avastas Wild, et ta särtsusuits on tühi, peale väikest googeldamist läksime elektroonilisi sigrette taga ajama. Üllatus küll, aga me isegi jaksasime seda teha, patsu-patsu meile õla peale. Võis patsutada küll, me olime olnud ettenägelikud ja ei kuulunud tollesse ülerahvastatud turistigruppi, kes uitasid ringi, ihu päevitamisega üle pingutamisest nagu keeva veega kupatatud. Ühe asja eest veel patsu-patsu: W andis täna teada, et ta on siiani ilma päris suitsudeta toime tulnud. Iseloom!

Ujuma me õhtul ei läinud. Rannas oli murdlaine ja meie väsinud kui koerad, no ei isutanud sinna trumlisse ronimine

Nojah.

Ja siis me kukkusime kummuli.

Läbi ta saigi

Et ärgata viimase päeva hommikul kurbadena, täis otsustavust merele tadaa! lehvitama minna. Randa jõudes pöörasime minu ässitusel kohe otsa ringi ja tormasime hotelli ujumisriideid selga panema, sest õhtust murdlainet lihtsalt ei olnud enam!

Ilmaasjata lidusime. Vesi oli külm kui Pirita rannas märtsikuus, ma olin siiski nii jonni täis, et viskasin end korraks ikkagi kõhuli vette nagu hüljes, W oli mõistlik ja loobus. Vähemalt üks meist on täiskasvanu, hea teada.

Transfeer lennujaama läbi tõusva tormi. Teel oli murdunud oliive (paras teile te igavad puud!), ümberpuhutud prügikaste, mida iilid merre tühendasid ja tolmupilvi. Pärast meie lahkumist, lugesin, läks ilm ikka väga huvitavaks, saabus liivatorm Sahara kohalt.

Lennujaam oli punnis, ma kordan: PUNNIS täis. Iga natukese aja tagant panid infoneiud mikrofoni sügaval põske ja teadustasid täis suuga jälle mõne lennu värava vahetusest, mõne lennu ära jäämisest või mitme lennu hilinemisest.  Sama suurepärase diktsiooniga kutsuti lendudele registreerunuid nimepidi õigesse väravasse või tehti reklaami tax free poodidele, vahet polnud, arusaamatu oli see tekst niikuinii. Kui Tallinna lennu reisijad lõpuks lennukis olid saime optimistliku piloodi suust teada, et kreetalased ähvardavad lendu kolmveerand tundi kinni pidada, sest Euroopa taevas olevat ülerahvastatud ja Bulgaaria kohal lihtsalt sant ilm, kuid küll tema, piloot, nad juba ära räägib. Ma isegi ei jõudnud veel otsustada kas peaks olema rõõmus (sest piloot räägib end sabas ettepoole) või mures (sest mida me sinna liiklusummikuid täis olevasse taevasse ronime), kui saime teada, et peame ikka saba lõpus ootama, aga see-eest on pärast starti koledat turbulentsi oodata.

Oeh, ma ütlen.

Aga siin ma nüüd olen, tagasi Eestis, jälle tööl ja õudsalt tahaks jälle kusagil puhata.

Kurguauguni soojas meres.

Kunagi ikka, onju.

 

 

 

 

 

 

 

 

  

 

 

 

Üleskutse reisikirjasõpradele ja Maaka fännidele

 
by W

On aeg tuua Maakas rambivalgusesse. 

Teame, kuidas ta reisidel pilte klõpsib ja jaopärast jagab; pühendunult roosipeenardesse kaob; üht-teist salaja salvrätikusse keerab... Aga, aga, aga... see nõuab enamat. Dokumenteerimist. Ja mitte ainult minu filtri kaudu, vaid otse Maaka peas toimunust. 

Mittekatkist suurt potti vedelemas näha oli nii üllatav, et ma pidin selle jäädvustama

Öelge talle nüüd, kommentaarides, et ta ei kirjutaks ääremärkusi vaid minu postituste sabas, mis on nagu passiivne parasiitlus, vaid ise ikka ka! Omaenda blogis, omaenda häälena, omaenda sõnadega. Terve postituse. 

Sest nigu Konn ühes kommentaaris küsis, kas me käisime ikka samal reisil - sellega on kindlasti nii ja naa. 

Paluks nüüd kahekohaline arv erinevate inimeste kommentaare, et ta end piisavalt survestatuna (eee... fännatuna ikka...) tunneks. 

Võid panna ka lihtsalt +1. 

Kreeta reis XVI: Melidoni, Margarites, Arkadi

 by W

Teisipäev, 20.05.2025

Teisipäevane hommik oli määratud algama kultuuriliselt.
Meid ootasid Melidoni, Margarites ja Arkadi. Kohanimed, mis kõlavad nagu Gerald Durrelli lapsepõlves Korfu külakese ääres askeldanud eeslite nimed. Melidoni, kes armastas süüa viigimarju ja oma tagumikku toolidele sokutada, neid purustades; Margarites, kergelt neurootiline ja perutav, aga muidu heasüdamlik; ja Arkadi, vana ja filosoofiline, kes hirnatas tervitavalt iga kord, kui keegi temast möödus.

Ärgates olin kohe meeleolus, mis nõudis midagi pisut patust, nii et haarasin rõdule kaasa õlle. Sellise hommikuse, väikese, mis ei võta väärikust, küll aga annab päevale pisut kõvera alguse. Maakas vaatas mind nagu keegi, kes ei kiida heaks, kuid jaurata ka ei viitsi. Vaikiv kaasosalus.

Ka mina hakkasin kaasosaliseks

Laskusime liftiga hotelli hommikupuhvetisse, kus kurk püsis endiselt kõigi kohalike ja globaalsete olude kiuste esikohal. Kurgiga konkureerisid mini-croissantid: väiksed, kuid täiuslikud, nagu prantslase vabandus pärast veiniklaasi ümber ajamist. Me võtsime neid mitu. Aga Maakale sellest ei piisanud. Tema silm jäi peatuma šokolaaditäidisega saiakestel, mis näevad välja üsna süütud, aga kannavad endas rohkem kaloreid kui omaaegne Minose palee pidulaud. Maakas haaras neid kaks. Võib-olla kolm.

Peale kurki, omletti, kohvi ja croissante jäi ta vaikseks. Temas tekkis eksistentsiaalne paanika, mis käib eestlasele omase dilemma juurde: kas on suurem patt jätta toit taldrikule või varastada see endaga kaasa? Maakas krimpsutas kulmu, vaatas korra saiakesi, siis mind, siis uuesti saiakesi.

"Kui ma siia jätan, siis raiskan…“ pomises ta.
"Aga kui kaasa võtan, siis see on… noh... piinlik?“

Lõpuks lahendas Maakas olukorra strateegiliselt. Ta keeras saiakesed osavalt salvrätikusse ja libistas paki minu laua poolele ning vaatas mulle silma, nagu oleks soovinud mind hüpnotiseerida. "Pane taskusse,“ ütles ta sisendavalt. Ja nii juhtuski, et sel hommikul sai vasakpoolne sääretasku šokolaadisaiakestega täidetud. Olin nagu mingi smuugeldaja. Toas poetasin saiakesed ühes salvrätiga külmikuriiulisse.

Ekskursioonieelne šokk

Kella üheksaks vantsisime läbi juba leitsakusse libiseva linna tänavanurgale, Nostros taverni juurde, kus pidi ootama ekskursioonibuss. Ei oodanud veel.
Me polnud ainsad: seal oli ka üks keskealine paar, kelle kohalolu oli märgatav peamiselt seetõttu, et tädi oli... suur. Mitte lihtsalt majesteetlik, vaid selline, keda peaks transportima spetsiaalse järelhaagisega. Kuidas ta lennukiistmele mahub? Aga mitte tädi suurus polnud probleem. St meie oma, sest me ei olnud lennukile minemas. Ei. Valukoht oli tema turjanahk. Päikesepõletus, mis kattis kaela, turja, käsivarsi ja paljastatud selga nagu tomatipastakiht. See punetus oli nii valus vaadata, et lausa füüsiliselt ebamugav. Dermatoloogiline katastroof.

Peagi saabus buss, kuhu sisenesime selge plaaniga: leida koht, kus seda punast ja piinlevat selga näha ei oleks. Ekskursioon võis alata ja meil oli lootus, et vähemalt eeslinimelised külad suudavad pakkuda midagi, mis suudab selle mälupildi meie ajukoorest mõneks ajaks eemaldada.

Meie giid, kelle nimeks oli Anastassia, haaras kiirelt kõigi tähelepanu.
Õigemini mitte tema ise, vaid tema jutt ja hääl. Viimane oli nagu samet. Õrn ja meloodiline, sõnad voolasid pehmelt, iga silp paitas kuulmist. Ja siis veel selle hääle sisu, viis, kuidas ta maalis meie eesootavat päeva: Anastassia sõnul liikusime me pilvitu valguse teel, läbi Kreeta mägede ilu, läbi muistsete saladuste ja ajatuse, mis “täidab hinge ja loob mälestusi”.
Tema jutt oli nii sugestiivne, et juba enne kui me kusagile jõudma hakkasime, tundus mulle, et olen surnud. Ja saanud VIP-pääsme mitmekorruselisse paradiisi, mille esimene korrus asus kogu ristiusule vastu rääkides maa all.

Melidoni koobas

Melidoni koobas, kuhu ei pidanudki peale bussi pikalt ronima, avanes meie ees nagu kivine neelatus.

Laskumine ise meenutas natuke mõistatuslikku palverännakut: jalge all kivitrepp, külgedel kiviseinad ja siin-seal valgustid, mis vaheldumisi näitasid kas midagi kaunist või midagi arusaamatut. Aga igal juhul kivist. Koobas oli korraga natuke pime ja natuke ohtlik, iga sammu pidi kontrollima ja samal ajal sisimas mõtlema, kas mõni sõjakas vaim meid äkki kannikast ei hammusta. Sest ajalugu on sel koopal verine. Nagu seal regioonis tavaks.

Trepid, need inimese ja looduse kompromissid, viisid meid aina sügavamale, sinna, kus oli tunda maa niisket jahedat hingeõhku, mis sobis meile ideaalselt.

Koobas oli sama surnud kui sinna ammu sissepõletatud kreeklased – seinad, stalaktiidid ja stalagmiidid olid ära käperdatud ja näperdatud kõikjalt, kuhu vähegi ulatus, rohekad ja pisut ligased. Nagu ka Zeusi koopas teisel pool saart.

Koopas pilte teha oli umbes sama tänuväärne ettevõtmine kui püüda öise tormi ajal väljas pesu kuivatada. Tahtmine on küll olemas, aga tulemus... Odava telefoniga koopa hämarat aupaistet ikka väga ei taba.
Lisaks. Inimesed.
Suure osa ajast nad tarduvad kusagile, kas ise pildistades või süvenenult mingit telefonitaskulambiga valgustatud silti lugedes. Seisavad nagu muuseumieksponaadid. Aga niipea kui sa üritad pilti teha, nad ärkavad! Persoon, kes äsja oli kui fossiil, tormab lennukalt su kaadrisse, täpselt keskele ja ... hangub uuesti.

Koperdasime seal all umbes pool tundi; mõni meist rohkem sõna otseses mõttes, mõni vaimselt. Lõpuks, nagu koopakassid, ronisime maa peale tagasi. Ere päikesevalgus oli esimese hooga pisut valus, nii et tegime kohanemispausi kohviku varjualuses ja manustasime midagi pisut mullitavat.

Kui kell kukkus, kobisime bussi tagasi. See oli kuum ja lõhnas päikesekreemi järele.
Anastassia hääl voogas kõlaritest taas meie hinge nagu meevein. Suund oli loomulikult järgmine paradiis. Sest Kreeta on saar, kus iga mäetipu ja iga oliivsalu taga on paradiis. Või isegi kaks.

Buss kulges mööda serpentiinina keerdunud teid, mis looklesid läbi mägimaastiku, kus igas võimalikus ja võimatus kohas kasvasid oliivid. Mingil hetkel ei olnud ma enam kindel, kas me üldse sõidame kusagile või tiirutame ümber kaheksa oliivipuu nagu mingi vigastusega kitsed.
Anastassia, meie õrnade täishäälikutega giid, rääkis muidugi sellest, kuidas oliivipuud on püha, igavene, toitev ja nähtavasti ka kõikehõlmav eluallikas seal Kreetal, aga mina tundsin, et mul hakkab vaimne lööve tekkima. Aju karjus: "Kas saaks nüüd midagi muud? Midagigi muud?!" Aga ei, ei, ikka ja jälle need krdi käharad ja madalad puud, mis nägid välja nagu keegi oleks bonsaide kasvatamise pooleli jätnud ja otsustanud, et need on ka umbrohuna kaunid küll.

Margarites küla

Enne kui ma olin valmis paluma bussijuhil esimesse võimalikku kuristikku keerata, jõudsime õnneks Margaritesesse. Külake tervitas meid ... loomulikult hiidsuure ja hiidvana oliivipuuga keset külaplatsi, mille all giid meile suunad kätte juhatas ning kahe tunni pärast bussis tagasi olla käskis.

Margarites oli nagu unenäoline lavakujundus, mille autor oli vaadanud liiga palju My Big Fat Greek Weddingut ja siis kõik tänavad käsitsi ülesmäge joonistanud. Need polnud lihtsalt järsud, kohati olid need vertikaalsed avaldused Kreeta geoloogilisest sadismist. See sundis keha meenutama lihasgruppe, mida me polnud kasutanud eelmisest Kreeta reisist saati.
Aga olgu peale, vähemasti oli seal keraamika.

Ja seda seal oli. Igal tänavanurgal, igas majas, iga kivimüüri najal, igas aknas. Taldrikud, kruusid, vaasid, kitsed, jumalad, savipotid, meritähed, väikesed koledad näod, kilpkonnad ja siis veelkord kruusid ja lillepotid.

Me kõndisime, vahtisime, imetlesime ja üritasime mitte midagi purustada ega osta. Iga samm tundus järjest kõrgem, iga nurk järsem.
Lõpuks jõudsime vaiksemasse külapiirkonda, kus enam ei olnudki eriti keraamikat. Kõikjal oli vaikus, mida katkestasid ainult meie rasked hingetõmbed ja üritus mitte päris ära eksida, sest tundus, et kui vale trepi valime, lõpetame kutsumata külalistena otse kellegi köögis.
Ja peamine - oliivipuid siin ei olnud. Selles seisnes Margaritese suurim võlu. Oliivivaba oaas kui jätta kõrvale see tümikas, mis meid tervitas.

Ühes nurgataguses avastasime ka sisuga savipotid, mis olid hoopis ägedamad kui need, millesse ise midagi installeerima peab – keegi ketser seal üritas muust külast eristuda. Õnnestunult.

Pärast umbes kolmesaja seitsmekümne seitsmenda keraamilise vaasi vaatamist, kõik loomulikult ainulaadsed, hakkas mul tekkima kerge keraamikaallergia. Isegi Maakas, kes tavaliselt jaksab kannatikult ära vaadata Kiasmad ja muud roppused ilma närvivapustuseta, teatas, et ka temal on kõik keraamiline nüüd küll nähtud. Ja et me võiksime nüüd pausi teha. Eriti, et päike lõõskas kui kuri jumal. Mis tekitas meis küsimuse, et kes võiks olla õllejumal ning kas temale meelepäraselt käitumine võiks meile mõningast leevendust anda.

Maandusime ühe taverni päikese eest varju andvasse soppi, otse selle ainsa nähtava oliivipuu kõrvale. Tellisime kahe peale pitsa ja muidugi paar Mythost, sest õlu on just selleks, et inimesed suudaks päikese käes ellu jääda.

Pitsat ootasime kaua. Vahepeal jõudis päike taevas edasi liikuda, keegi seal külas paarkümmend vaasi voolida ning keegi süütuse kaotada, aga lõpuks see pitsa siiski saabus. Kuum, aurav, tomatine, juustune, vorstine ja oreganone kui Vahemere loits ja pehme nagu tänapäeva elu Kreekas ise. Ehk siis tõesti värsket tehtud, peale tellimust. Kõik eelnevad kruusid, vaasid ja hapukad reielihased andestati sel hetkel.

Enne bussi tagasi suundumist ilmus meie juurde punane koer. Ega me teda esialgu näinud, me kuulsime. Mingit leeprahaige kellukesekõlinat. Õnneks asi nii hull ei olnud, kõigest koer. Selline täidlane, et mitte öelda rasvunud hagija sarnane pisut alla põlve olevus, kel oli kaelas kelluke. Ta jalutas mööda tänavat ja platsi nagu omaks ta küla – krapp kõlisemas, suu kõrvuni, saba lehvimas ja pilk selline, nagu teaks, et kõigil inimestel on sisimas vajadus temaga sõbraks saada. Temas oli midagi piinlikult inimlikku: ülim edevus ja see rahulolu, mida pakub mõnus söömine, soe ilm ja teadmine, et mitte keegi ei nõua sinult täna mitte midagi. Loomulikult ma sügasin ja patsutasin teda. Mille peale tema koeranaeratus veelgi laienes ja paks keha rõõmust vänderdas. Ta võttis aega meid oma 20m bussi suunas saata, et seejärel oma tervistuskomitee missiooni turistide seas edasi täita.

See loom oli küll vaimust vaene. Nupust nikastanud. Aga eluterve ja õnnelik.
Maailm võib vahel olla väga mõistlik koht; eriti kui sul on Maakas, Kreeta, piisavalt õlut, pitsat ja üks üdini joviaalne koer, kes kellukest kõlistab.

Seejärel viidi meid edasi Arkadi kloostrisse.
Teekond... sama nagu enne, aga ma olin nüüd oliivide osas juba veidi leplikum. Eriti, et vahepeal uitavate lambakarjade ja kitsede peale sattusime.
Anastassia, kelle hääl oli endiselt pehme nagu kitsepiima vahukoor, rääkis meile taas kreeklaste vabaduse armastusest ja pea kakssada aastat tagasi aset leidnud revolutsioonist, mis olevat olnud täis kangelasi, märtreid ja muidugi väga palju vägivaldset surma. Ja kuuliauke. Ja kõike seda kloostris, kuhu suundusime.

Arkadi klooster

Arkadi kindlusmüüridega ümbritsetud klooster: bussist väljununa jalutasime selle ajaloost kollaka ja (kuuli)aukliku pühapaiga poole ning ma tundsin, et jahe hakkab. Kuigi päike lõõskas endiselt.

Mulle ei meeldi sakraalehitised.
Imeline arhitektuur, jah, Arkadi puhul barokk ja Rooma ja kindlasti on ka mingi türklane või egiptlane seal mõne elemendi lisanud, aga ...
... minu suhe pühakodadega on nagu mõningate delikatessidega- üliväikeses koguses ja õigesti serveerituna täitsa head, kuid iga suurem suutäis on vastuvõetamatu.
Võib-olla on asi selles, et pühakojad lõhnavad nagu sajandeid allasurutust, sõgedat kuuletumist, kohati sunniviisiliselt, ja asjatut süütunnet. Ja igas seinas näib olevat silm, mis hindab, kaalub ja ... ma sukeldungi enese väärtusetusse, vääritusse ja surelikkusse.

Maakas, seevastu, oli leidnud oma hingeparadiisi: roosipeenrad.
Kloostrimunkade vaevaga haritud lillepeenrad, täis õitsevaid roose, mis nägid välja, nagu oleks keegi neid šampanjaga kastnud ja viigimarjamoosiga väetanud. Maakas liikus mööda peenart nagu entusiastlik mesilane, klõpsides pilte, noogutades endale ja öeldes mulle: „Vaata neid kroonlehti... no lihtsalt ideaalne.” Teda oleks võinud segi ajada mõne aiandusajakirja fotograafiga.

(Kuna mina roose ei pildistanud, peab Maakas need ise siia pärast lisama.) Maaka täiendus: lisasin mõned. Kahjuks ei näinud kuidas vatsakad mungad neid harisid, see olnuks lisaboonus.

Ja siis muidugi kassid. Pühad kloostrikassid, kes liikusid rahulikult ja väärikalt, justkui oleks neil igal sammul isiklik leping jumalaga. Nagu oleksid nad viimased viis aastat ladina keelt õppinud ja kloostri ajalugu uurinud. „Isegi need kassid on rohkem valgustatud kui mina,” mõtlesin.

Pärast pooletunnist pühalikku ringihulkumist, mille jooksul Maakas jõudis teha kolmkümmend fotot roosidest ja mina leidsin viis eri paika, kus mitte liiga sügavalt hingata, sest õhk oli kuidagi raske, leppisime sõnatult kokku: ilus koht, kindlasti oluline. Aga siin kaua olla ei taha.
Mitte et midagi otseselt viga oleks.
Lihtsalt seda, et kloostrid kisuvad inimese patuse hinge tolmu alt välja ja minul, ausalt öeldes, pole igal hetkel sisemiseks süvapuhastuseks valmisolekut. Kui üldse kunagi.

Kui me end lõpuks sellest aukartustäratavast kivikolossist välja libistasime, ei olnud meie esimene asi mitte mõtiskleda surma, pühaduse või barokkarhitektuuri üle, vaid selgus, et meil on ühine labane ja maine eesmärk, mis tõstatas küsimuse - kus on WC.

Tualett asus mõnikümmend meetrit eemal, piisavalt lähedal, et lootust anda. Ning otse tema ees lookles järjekord, mis kahanes visalt.

„Misasja nad seal nii kaua teevad?“ vigises Maakas, vaadates mind etteheitvalt, justkui peaksin ma olukorda lahendama hakkama.
„Ma ei saa sind aidata,” nentisin, silmitsedes järjekorda. “Kui siia on toodud mitu bussitäit kusikuid korraga, ja nii see on, siis tuleb lihtsalt oodata nagu kõigil teistelgi.”

Maakas pomises midagi, mis ei olnud päris kooskõlas õigeusu väärtustega, ma vastasin talle samaga ning tundsingi end juba paremini. Normaalsena.

Peale veeta WC e siis peldiku külastamist lippasime tagasi bussi, lootes, et järgmine peatus on midagi, kus keegi ei hukkunud ja kõik on lubatud.

Aga pikk päev oligi juba läbi ning bussitäit asuti tagasi poetama sinna, kust hommikul peale nopitud. Kuue paiku saime oma oliivivabale kodutänavale tagasi.

Õhtu

Kui me pärast ekskursiooni ja pühalike peldiku järjekordade tralli lõpuks taas hotelli jõudsime, tolmused ja päikesekõrvetatud, mul oli peanahk põlenud..., olime vaimselt umbes sama selged kui Margaritese uhhuu-koer, seega otsustasime pidulikult, et nüüd on aeg gin toonikuks.

Õnneks meie hotellil ei olnud ajaloolist seinalehte teabega, kes ja mis on maetud hotelli alla ning mitu ja miks turisti seal aegade jooksul valge lina all välja kantud on.

Valasin esimesed joogid klaasidesse ning kaunistasin laimidega sellise täpsusega, nagu oleks reality show võistlusel. Seejärel vajusime rõdul toolidele ja tundsime, kuidas sisemine olemus lahustub džinnis nagu välismaalane turistimassides. Väsinult, ent elamusrikkalt.
Järgmiste jookidega ei jõudnud enam nii filigraanne olla, peaasi, et klaas tühjaks ei saaks.

Rõdul oli vaikne, meri hingas kuskil allpool sisse ja välja.
Seega ujuma läksime loomulikult ka, kohe kui elueliksiir mõjuma oli hakanud. Sest kui sul on meri akna all, mis siis, et 19 kraadi, siis tuleb minna. Jahe meri näpistas nahka, mänglevalt, aga pani ka silmad särama. Või vähemasti hoidis need peale väsitavat päeva avatuna.

Peale merd jõime rõdul veidi veel, ühes möödujate kommenteerimisega ning järsku olin füüsiliselt ja moraalselt umbes samas konditsioonis nagu Maakas pühapäeval. Poolenisti vedel ja täiesti eitavas faasis, kuid mul ei olnud kedagi, kes jõuaks mind püsti hoida või tõsta. Nii et võtsin end kokku.

Läksime õhtusöögile. Ootasime lifti. Mille saabudes paiskus sealt mürsuna välja 2 mutti, kes pidid meid pea jalust maha jooksma. Ja vähe sellest, nad porisesid selges eesti keeles, et mingid idioodid seisavad otse lifti ukse ees. Kahjuks jäime mõlemad hetkeks sõnatuks, aga juba liftis tõotasime, et kui see peaks korduma, siis karjume neile järele, et käigu kanni, rsk.

(Maaka ääremärkus: "keegi paiskus liftist välja" ei olnud kunstiline liialdus, liftil oli sisemine, ise avanev uks ja väline uks, mille pidi vastavalt kas sisenedes lahti tõmbama või väljudes lükkama ja kallid kaasmaalased lõid ukse vist jalaga lahti ja kargasid tollest tillukesest putkast välja nagu kuradid karbist, me ei osanud neid oodata.)

Õhtusöögil optimeerisime end lihale ja salatile; süsivesikud olid juba õllest ja croissantidest saadud ning šokolaadisaiad endiselt külmkapis.

Peale õhtusööki vajusime vooditesse. Päev oli meid ära kasutanud nagu mega-allahindlust ja täiesti tühjaks tõmmanud.

Aga vähemasti oli meid homme ootamas uus ekskursioon.
Vähemasti nii me arvasime, vaatamata sellele, et ma ütlesin Maakale, et mul ei ole ses osas hea tunne ... mis osutus ka tõeks.