Lehed

reede, 16. september 2016

***

Tulekutee ääres laius hiiglaslik kanepipõld. Niisiis olen sel aastal näinud
Eestis esmakordselt õisi täis linapõldu, haprana näivat tatrapõldu ja nüüd siis ka üleannetut itsitamist esile kutsunud kanepipõldu.



"Mis sa arvad, kes presidendiks valitakse?"
Küsimuse esitamise toon jättis mulje, et sellest saab sõltub mu soovi täitumine.
Armas aeg, ma tahtsin ju ainult paati laenutada!
No...mul on varjatud andeid ja üks neist on poliitikast mittehuvituva kana mängimine.
"Ee..mmm..nomaitia täpselt....ega ei oskagi...las targemad..."
Venitasin juttu nagu kummiliimi, sest peaasi, seltsimehed, oli leida paat! Ptüi, peaasi, seltsimehed, oli kätte saada paadi võti!
Küsija andis lõpuks alla. Ma arvan, et ta on juba valmis kirjutanud petitsiooni mustandi, milles nõuab minusugustelt valimisõiguse ära võtmist.

Peremehe arust aerutati paat pidevalt valesse kohta. Milline on õige koht, keeldus ta ka piinakambri ähvardusel teistele ütlemast. Igatahes oli üks valitud paigust liiga kalda ääres, teine kaldast liiga kaugel ja kolmandas ei olnud kala. Tolle viimase jama kohta ei mõistnud muud öelda, et tuuker, kes kalu õnge otsa installeerima pidi  ei jõudnud piisavalt ruttu meile uude paika järele. Putin, sunnik, maksis talle lihtsalt rohkem.

Nüüd peab patendiametisse minema.
Paadipõhjale sai  kraabitud vihmausside konksu otsa installeerimise rakise prototüübi tööpõhimõte. Ei tea, kas peaks paadi Toompuiesteele kaasa tassima?






teisipäev, 13. september 2016

KPsse see häbelikkus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusega, et eelmise aasta lõpus olid kolm käsikirjatäit mu jutte smugeldatud ühele kirjandusvõistlusele.
See oli ja ei olnud ka minu idee, tagant lükati mind ikka väga jõuliselt ja mina tõrkusin stiilselt nagu Bileami eesel (ainult ilma inglita eesel, mis teha).
Aga jah...paarsada lehekülge läks võõraste kätte lahkamiseks.
Ajaks, mil supi seest loorbereid koukima hakati olin juba jõudnud otsusele, et tegin vea.
Siis tuli kutse auhinnatseremooniale.
Seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Hoolimata kutsest, mille kaaskirjaga oli märgitud "Olete väga oodatud ja seda põhjusega!" ei olnud ma valitute seas. Ka mitte äramärgitute, lootustandvaks peetavate ega muul moel tähele pandute seas.
Ka seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Nüüd olen ma sõna otseses mõttes oma loomusest üle astudes saatnud oma jutte ja novelle siia-sinna küsimustega "kas?", "kuidas?", "kes?"
Ma ei ole saanud mitte ühtegi vastust. Absoluutselt mitte ühtegi. Isegi sellist, kus oleks otsesõnu öeldud, et mul oleks targem midagi muud teha. No näiteks sokki kududa.


Aga lõpetuseks: kas keegi sokke tahab?
Või siis...mida kuradit veel proovida?

Sündimata

„Lapsik“
„Onju?“
Kui naise hääles oli kõva annus üleolekut ja isegi ehk pisut põlgust, siis mees ei näinud seda tähele panevatki.
„Ma pool päeva lappasin seda kokku, vaata, nüüd on nagu elus, eks?“
Tõreda häälega mühatades nõustus naine korrakas veel vaatama mopist, padjast ja nõudepesuharjast  teibiga kokku keritud üleelusuuruses merihobu meenutavat kuju.
„Mis see olema peab?“
„Kratt, mis sa siis arvasid?“
„Seda ma ütlesingi, et lapsik, ise ikka midagi mõtlesid, kui midagi sellist tegema hakkasid?“
„Teen krati, lähen nelja tee ristile ja sebin kratile elu sisse..? Täna on muide täiskuu ja neljapäev!“
„Issand.. nii loll,  nii loll, suur inimene ise ja nii loll!“
Kordamine kõlas kui loits ja andis sõnadele raskust juurde ja see raskus vajutas naerataja suunurga allapoole.. aina allapoole.
„Kuule, naljast sa ka aru ei saa. Mis see oleks siis teinud, kui ma läheksin täna öösel proovima?“
„Lolliks teed ennast. Naabrid näevad. Suur inimene harjast tehtud nukuga, ikka täisloll pead olema....“
„Ja kui näevadki – mis see mulle teeb? See on ju nali!“
„Nõme nali.“



Teineteise vastas seisid kaks pettunud inimest.
„Nii lapsik..“
„Nii sünge..“



Täiskuu linnas.. midagi veidrat oli selles. Tänavalaternate kollakad valgussõõrid olid seal kus nad pididki olema, kui tavaliselt hämarad majadevahelised kujad ja parkide pime koobastik oli justkui pintsliga veetud hõbedakarva kuuvalguse triipusid täis.
Linn oli tühi,  mõni taamal järsult kiirendava auto hääl või kiirustav ja kummituslikest kuuvalguse triipudest eemale hoidev jalakäia ei suuutnud seda elustada.

Ristmikule lonkas üksik mees, käed sügavalt taskus ja kaabuserv silmi varjamas.
Ei, ta ei ületanud tänavat, ta lihtsalt kõndis sõiduteel, peatus keset ristteed ja vaatas ringi justkui ootaks ta kedagi.
Seisatas.
Kummaline, kuid ta ootus oli kuidagi poolik, justkui oleks lombakas juba ette alla andnud, teadmas, et tulemas pole kedagi, lihtsalt... äkki siiski, ehk seekord veab...
Kedagi ei tulnud.

Lootusetus õigustas end taas.
Nagu alati.
Ainus asi maailmas, mille peale kindel võis olla.

Ebaühtlaste sammude kõla vaibus, mees kadus pargipuude esimese varju sisse ja ei ilmunudki  kuuvalguse triibus nähtavale.

Tüli ajal kööginurka püsti pandud eksootilist mereelukat meenutav pusa liikus ootamatult, oleks võinud isegi vanduda, et liigutas ennast ise.
Sellest vähesest piisas, tasakaal kadus ja hoolimata keskkohta moodustava padja pehmusest oli kukkumise kolksatus päris vali.

neljapäev, 1. september 2016

Titeteo tarkus

Täna võtsid vaba päeva enneolematult paljud isad-emad, kelle laps oli jõudnud kooliminekuks paslikusse vanusesse.
Nende laste sünnil oli üks ühine katalüsaator: masu.
Oli viimane võimalus oma niikuinii kunagi saada kavatsetud lapsed sigitada masueelse hea palga najal makstava vanemahüvitisega vooderdatud pehme maandumise lootuses.
Pealekauba säästis nii mõnigi titeootuses koju jäänud noorik töökoha tulevikus endale ja olevikus sellele inimesele, kes muidu ehk koondatud oleks.

Väga toredad lapsed on. Asjalikud ja koerust täis samaaegselt.
Nagu vanemadki.


teisipäev, 30. august 2016

Kassist ja puust

Otse mu pea juures on avali aken ja ma kuulen.
Vihma.
Õunapuu otsast põgenevaid õunu.
Puulehti üle lugemas käivat tuult.
Öös rabelevaid linde.
Kassi ahastavat pulmalaulu.
"Kass", tahaks öelda, " kass, see pole märts, tahad, ma näitan kalendrit? August on, kaks päeva on jäänud, kannata ära!"
Mis ta ikka kannatab, märtsini on viis pikklühikest kuud, aga kassil on kassiahastus juba täna.

Rullisin õhtul toapõrandale laiali oma sugupuu. Ulatus teine kahe ja poolesaja aasta kauguselt kirjutuslauani.
Küpressikujulinselt sihvakas, paljud kõrvalharud  kustusid sõdade aednikukäe läbi, pistoksad, mis võõrasse pinda juured ajasid hajusid võõraste sekka nagu piimatilk veepange.
Mida ülespoole mööda tüve, seda kitsamaks muutub võra.
Kas sellest peaks kahju olema?
Minul ei ole. Ükski puu pole igavene.
Kui metsas langeb puu ja keegi ei näe....ja nii edasi.
Põhiline ses lauses on mets.

Kass jäi vait. Vist sai aru, et kannatab märtsini elada küll. Tema sugupuu on nagu kanarbik metsa all. Jalgutakerduv, haraline ja alguseta.
Head ööd!


Edit umbes tunnike hiljem.

Kas peaks äkki akna kinni panema? Vihm on nii võimas, et kui õu mereks saab, tuleb vesi varsti üle aknalaua viimati veel lahinal tuppa.
Kujutan ette, kuidas hommikul on aken nagu akvaarium. Õunad ulbivad nagu kiluparv ja amfiibkass püüab kalipsodes hiiri.
Ah, las jääb lahti. Vihm, erinevalt minust, peab lauldes viisi.

esmaspäev, 29. august 2016

Sellepärast, et on öö

Ette ei ennustanud seda keegi.
Lihtsalt ühel hommikul oli kõik teistmoodi.
Sel päeval täitusid kõikide inimeste suurimad soovid.
Korraga....
Haiged said terveks.
Inetutest said kaunitarid.
Vaesed olid rikkamad kui  naaber.
Üksikud leidsid armastuse.
Rumalate üle ei naerdud enam.
Vangid said vabaks.
Joodikute kraanidest voolas vein.
Elust tüdinenud surid piinadeta.
Kõik maailma sõjad said otsa ja kõik kuulutati võitjateks.

Ühel hommikul.
Aga järgmisel päikesetõusul oli inimestel soove rohkem kui eelmisel koidikul.
Ainult need, kes olid eile elust tüdinenud, olid tõeliselt vabad.
Soovidest, tüdimusest, kõigest.


***


Ma olen õnnelik vaid siis kui sajab
Vihm peseb  mured, peidab võõrast silma
Ta süli pelgupaik on öisel ajal
Las maailm olla minust pisut ilma

Ma hoian õnnest kinni vihma ajal
Mu ilm on peidus, muu ilm mind ei näegi
vee külma raske siideesriide najal
kaob mask ja vale, järele jääb vägi

Kord tõstan jälle käe ja lükkan valla
kõik aknad, uksed, katuse löön tuulde
selg tõuseb sirgeks, hambad surut' huulde

ma astun julgelt saju kaisust välja
Kuid täna mitte. Täna veel ei tule
Las sadu olla, sellesse end  sulen.


***


See on ainult öö.
Päeval on teisiti.

neljapäev, 25. august 2016

Tundub moes olevat

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Kui ma magan, siis olgu see kapp kasvõi kummuli.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Ei. 
3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Ei. Ma olen nii hajameelne, et unustan isegi lotovõidud välja võtta, mis see kupongikene siis unustada pole.
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Karu. Teen ennast koheva(ma)ks ja näen välja nagu karu vanaema. Mina tema asemel...kas teie julgete oma vanaema pahandada?
5. Kas Sul on kortsud?
On.  Ja ma eksponeerin neid aktiivselt.
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei, ma ei naerata piltidel. 
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ma ei loe samme, vaid mõtlen iga sammuga juhusliku sõna peale, lugedes siis silpe sõrmedel. Sonetimõtlemine.
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Kas te mõtlete, et Eesti metsad palja vihma ja surnud putukate peal selliseks on kasvanud..?
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Ei..
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Enam mitte. Kooliajal kindlasti.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
190x70. Ripun jah üle ääre..
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Vihma hääl. Iga kord sama, iga kord uus.
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Kes kannab välja ja kes mitte. Ma olen ses suhtes värvipime.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Igatahes. Telekat ei vaata, aga kinos käin suurima heameelega.
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Enne vesi, pärast vesi. Kõrvale ei viitsi midagi juua.
16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Kananagitsad? Mis need on?
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Pähklid.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Mitte ühtegi. Elama peab oma elu, filme võib vaadata, aga kusagil on ju ometi piir ees.
19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Kas kasstšekkidele soditud uitmõttedloevad? Natuke nagu „Muhv, nõudmiseni“? Kui jah, siis iga päev tekib midagi.
20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?
Jah.
21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?
Eemmm.. ma ei taha sellest rääkida...
22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Minu lemmikvõileib on tükk juustu. Pole vaja laristada leiva ja võiga, tänan!!
23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?
Ajavahemikul 00.00-24.00,  kuidas juhtub.
24. Kas Sa oled laisk?
Muidugi.
25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Ma ei käinud lapsena mardi- ega kadrijookse tegemas. Kui ka oleks, siis mardihani või kadriema ma ei oleks olnud, ikka taustalaulja tagant vasakult nurgast.
26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
No mõnda ikka.
27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?
Jah. Vanamoodsus on moes ja mul on ahiküte.
28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Ei.
29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ei.
30. Kas Sa laulad autos?
Ei.
31. Kas Sa laulad duši all?
Ei..
32. Kas Sa tantsid autos?
Ei.
33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?
Autoportree fotograafi juures? Et.. rebisin fotgraafilt kaamera ja lammutasin selfisid teha? Muig. Ma saan aru küll. Keskkoolis ilmselt. Või kolm aastat siia-sinna.
34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Nii ja naa.
35. Kas jõulud on stressirohked?
Jälle nii ja naa. Igasuguseid on olnud.
36. Lemmik kook?
Pannkook.
37. Kas Sa usud vaimudesse?
Tore oleks uskuda. Pigem olen siiski skeptiline.
38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Mäletan seda tunnet. Ei mäleta, millal viimati tundsin.
39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
Ei.
40. Prisma, Selver või Rimi?
Mis ette juhtub.
41. Nike või Adidas?
Nice ja Adibas..
42. Cheetos või Lays?
Ei söö neid, isegi ei nuusuta neid.
43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Alguses pähklid. Siis päevalilleseemned. Siis jälle pähklid. Siis jälle sihvkad. Järjekord võib varieeruda.
44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Mina pole võtnud, mulle on antud. Andja andis lõpuks alla.
45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
Jah.
46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Võimalik. Ei mäleta, aga võimalik.
47. Kuum või külm tee?
Külm vesi.
48. Tee või kohv?
Külm vesi.
49. Mis on Sinu lemmik värv?
Signaalpunane.
50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Kas on inimesi, kes ei saa?
51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ujuda – jah. Hästi - ei.
52. Oled kunagi võistlust võitnud?
No ei mäleta. Mul puudub võistlushimu.
53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Kumbki pole hea.
54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?
Ei viitsi vinguda. Vingudes saavutatu on vinguse mekiga.
55. Kas Sa oled kannatlik?
Ei. Jah. Võib-olla.



Hm. Vanasti oli juskui lõbusam taoliste asjadega möllata. 
A ma olin vanasti noorem ka.

pühapäev, 21. august 2016

Ületapmine Estonia moodi

Viiuldaja katusel.
Kõigepealt oli 1971. aastal tehtud film. Millal ma seda nägin, ei mäleta.

1989. Krjukov ja Sallo. See oli väga hea.
2003. Kaljujärv ja Vilgats. See oli hea.
2016. Malmsten ja Vahtrik. See oli.

Võimalik, et ma norin, ma ei tea ju muusikalide hingeelust suurt midagi, ent vähemalt täna need sissekantud kingad pisut loperdasid jalas.
No õige pisut.
Raasukene.
On muusikale, millega lihtsalt ei saa väga halvasti minna, lugu ise on liiga ajatu. Viiuldaja on just üks taolisi. Pea kõigi lapsevanemate jaoks on seal ikka koht või paar, mis silma kahtlaselt läikima võtavad ja lava asemel lage sunnivad uudistama.

Aga.
Aga...
Aga...!

No milleks oli seekord vaja lavaloo lõppu panna tsitaat "Schindleri nimekirjast"?
Hetkeks oli mul tunne, et mind, publikut, peetakse nii lolliks, et etenduse üks peajooni oli vaja (piltlikult) puust ette teha ja (sõna otseses mõttes) punaseks värvida.

Aga võibolla teisele rõdule ei paistnud lihtsalt õigesti.
(Seda mõtet enesele sisendades vasakule ära.)

laupäev, 20. august 2016

Minek

„Hakkame nüüd minema.“
Gerda hääles oli korraga nii kannatamatus kui leebe soojus.
Lastega räägitakse niimood, mõtles Vilma pisut solvunult, kuid hakkas ennast ikkagi järilt aeglaselt üles upitama.
Anna käsi… ma…“ Gerda sirutas ülespoole pööratud peopesaga käe Vilma poole, memm haaras lapselapse soojadest sõrmedest . Tõepoolest oli nii kergam.
„Lähme.“
Läbematus oli häälest hajunud, kutse kõlas ohkena. Viimane minek. Rohkem ei jäänud sellesse külla enam kedagi.
Vilma astus sammu ukse poole, peatus hetkeks ja vaatas üle õla tagasi.
„Mäletad, kuidas sa siin talvel laua ääres pannkooke ootasid, ise teki sisse keeratud nagu ussike?
Mõlema naise nägu riivas põgus naeratus.
Gerdale tuli meelde, kuidas teki seest välja ulatunud jalad olid hoolimata kohinal pliidi alla põlenud puudest külmetanud. Kummaline meenutus, hea ja halb korraga.
Elu ongi ju selline. Hea ja halb.
Tunnid tagataoas, lõnga kerialua pealt kerasse sikutades. Oi kui ilusad olid keritud pehmed pallid ja kui vastik oli villase lõnga lõhn sõrmedel, mitu päeva ei saanud sellest lahti. Koolis oli tunne, et kõik tunnevad seda loomarasva haisu.
Lõngakerad olid ikkagi ilusad.
Või siis need tunnid porgandivagudes, päike selga kütmas ja parmud puremas. Üks vastikumaid mälestusi üldse.. aga seelikusabasse puhtaks tõmmatud rotisaba moodi noore porgandi maitsest paremat ei olnud, isegi hapude karvaste karusmarjade mekk ei olnud nii selgelt meeles.
Naised astusid vaikides majast välja. Pakkimine oli omajagu aega võtnud ja lõpuks oli vanaema soovinud tühjaks jäänud tubade põrandad üle pesta.
See oli küll ülearune, mõtles Gerda.
Hea, et põrandad pestud sai, mõtles Vilma.

Muru oli pikavõitu, kõrred kõditasid sääri.
Kolijate masin oli juba tunnike varem õuelt läinud, Gerda pisike roheline auto sulas hämaruses sirelipõõsastega kokku.
Kusagil kriiksus rääk.
Roostes, mõtles Vilma.
Aidauks, mõtles Gerda.
Gerda vaatas naabrite poole. Või pigem ikkagi sinnapoole, kus varem elasid naabrid. Helmi oli ülemöödunud talvel surnud, sellest saadik ei olnud selle maja akendes tuli põlenud.
„Mäletad Helmit?“
Gerda mäletas.
„Ma ei ole kunagi näinud, et keegi nii palju lobiseks kui tema,“ muigas ta, „ja ma mäletan, et selle jutu vahele juba sõna öelda ei saanud. Nii kui ta nägi, et ma suu lahti tegin, läks jutt kohe paar tooni valjemaks ja kui kiiresti need sõnad tal tulid!“ Gerda hääles oli isegi pisut imetlust.
„Ma tunnen temaga räägitud juttudest puudust,“ ohkas Vilma.
„Mis juttudest, ega ta sinuga teisit ei kõnelenud, samamoodi tema lobises ja sina lihtsalt olid vait..?“
„Just.“
Gerdale tuli meelde, kuidas vanaema sealsamas maja ees pingil istudes igavleva näoga üle põllu vaadates kindlas rütmis noogutanud oli ja Helmi tema kõrval istudes samamoodi põllu poole vaadates oli vahetpidamata vadistanud.
Muigama ajas.
Kui hea oli Helmi lobisemise ajal oma mõtteid sirgeks kammida, meenutas Vilma. Helmi ei saanud niikuinii kunagi aru, kas teda kuulati või istuti niisama ta kõrval.. peaasi, et elus hing ligi oli, vanapiiga asi…

„Istu ette, seal on jalgadele rohkem ruumi“
Gerda kohendas vanaema seelikuserva ukse vahelt üles. Poolvillase seeliku kare lõim tuletas sõrmedele meelde vanas riidekapis reas rippunud rõivaste read.
„Sa oma leerikleidi võtsid kaasa?“
„Ikka“
Kuidas siis kleiti ei võta..
„Ma tahan, et mind selles maetakse!“
„Tean. Ära kiirusta selle asjaga.“ Gerda hääles oli pisike tõredusnoot.
„Parem, kui on öeldud…“
Mõlemad ohkasid korraga.
„Nad unustavad niikuini“
„Ta on seda nii mitu korda juba öelnud“
Gerda pani autoukse klõpsuga kinni. Tagurdava auto tuled valgusasid hoovist välja keerates maja treppi, kuuriseina ja sirelihekki, pisike välgatus säras üle naabermaja akende.
„Ma olen viimane, tead, eks?“
„Siin külas tõesti“

Auto keerutas metsa vahel, tee oli kevadel metsaveoautode poolt pahasti rööpasse aetud. Vanaema haaras käega ukse käepidemest nagu oleks ta tahtnud sõidu pealt välja astuda.. ah, lihtsalt autos loksutas, ega ta siis kuhugi minna kavatsenud.
„Me tuleme sügisel tagasi, kui su tervis paremaks läheb!“
„Jah.“
Naised vaikisid kogu ülejäänud sõidu aja.
Kas vanaema teab, mida arst tema neerude kohta ütles? Gerda ei julgenud seda mõeldes Vilma poole vaadata.
Kas nad teavad, mida arst mulle neerude kohta ütles? Vilma vaatas pimedas vaevumärgatavat teeperve.

Rääk krääksus põllul peaaegu hommikuni.
Sirelite lõhn voolas udus laiali nagu sulav jää.

reede, 19. august 2016

!

Suurepärane.
Mul on peas lammutamas luukere, kes tahab, et ma talle liha luie peale kasvataks. No nii kangesti tahab jutuks saada.
Tahab ja tahab.
Aga nüüd ei tööta mul ükski arvuti, muudkui toksin tahvlit, pikk-peeter õieli.
Nibelungide saagat juba keskmise sõrmega valmis ei toksi.
Kurat.


Eirake mu virisemisi. Mõnikord saab elu solgiämber natuke liiga täis ja siis pritsib...
Vabandust.

Jah? Ei! Jah! Ei?

Ei saa peast välja...
Mismoodi lahti kirjutada sõna "eneseteostus"?
Lisaküsimus: millal on selleks liiga hilja?

Käin kellast kellani ja veel natuke kauem tööl, mida olen aastate jooksul juba vihkama hakanud.
Jaa-jaa, mulle öeldi ka täna: " Tule oma mugavustsoonist välja!".
Ma ei taha, sest järgneda saab ainult midagi samasugust, lihtsalt vähem harjumuspärast.
No ei ole eneseteostus ühest ametist, mida oskad, aga ei armasta, kargamine teise, samasugusesse töökohta.
See, mida ma armastan, ei vii mind kuhugi.
Kas peakski.

Ahhaa!
Kas peakski?
Ei.
Sest millegi armastamine on niivõrd isekas ja isiklik, et see tunne koos kõige kaasnevaga peabki kaduma aja silmapiiri taha. Kuduja töö söövad kunagi koid, aedniku hobi õgib mets, perealbumist ununevad lehekülg haaval nimed....

Ilus.
Sõna "ajahammas" sai praegu näo.
Kunagi järab see kihv kõik pulbriks, seega on eneseteostuse mõte vaid sama pikk kui teostaja elu.
Muig...kauaks seda ikka on. Metuusalate aeg on õnneks läbi. Need näkased aastad, hullemal juhul aastakümned elab ikka kuidagi ära. Mõnikord tulevad imelikud mõtted pähe, aga see läheb üle. Küll mässaja ükskord väsib 😁

esmaspäev, 15. august 2016

Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.

laupäev, 13. august 2016

Joosep

Ruum oli peaaegu pime, ööaeg ometi. Üks pisike õlilamp ei suutnud valgustada enamat kui väikest ringi, millest hammustas suure sektori laua kohal kookus istuva mehe vari.
Väiksem lõik valgust kadus õllekruusi aegajalt mehe suuni tõusva varju sisse.
Mida sagedamini tõusis kruus, seda enam vajus kössi mees.
”Ai-ai, lükkasid oma pruudi häbisse, ei kannatanud siis pulmadeni oodata!”
Külamoorid, kõike nad teadsid, kõike nad nägid. Kõigile lobisesid.
Joosep vajus veel jõnksukese rohkem kössi.
Maarja, Maarja, miks sa niimoodi…
Mees oli oma kihlatut näinud vaid setupalju kui vanemad neid söögilauas tutvustanud olid, teine teises lauaservas, aga ega siis enne pulmi rohkem vaja polnudki. Ilus tüdruk, söönud ja sile, palged ümarad ja pilk malbe.
Ah, nad kõik olid tegelikult sellised, malbed. Ühe pidi Joosep ometi lõpuks ju omale saama, küllap vanemate valik oli õige. Kõigil oli õige olnud. Kui nüüd ainult seda jama poleks olnud…
”Huvitav, kes see oli..”
Mõte oli tuim. mis vahet seal enam oli, kes. Tegu oli tehtud, pruut kellestki teisest rase ja pulmad peavad ära jääma.
Kann tõusis, mees vajus.
”Joosep, kuule, Joosep!”
‘Mh?”
Valguseringi ilmus veel üks käsi. Võõras.
”Kuidas..? Toauks oli ju kinni ja kuidas sa koertest mööda said?”
”Koerad või asjad sul.” Võõras muigas.
”Nonoh, mis sa seletad, mul üle küla terased..” Joosep lõi selja nördinult sirgu, aga eks õlu oli oma teinud ja kui võõras poleks teda õlast püüdnud, oleks kärkija põrandale selili maandunud.
Võõra käsi oli üllatavalt tugev.
”Ole nüüd rahulik, ma ei ole siit pärit”
”Naaberküla mees siis. Ikkagi, kuidas need koerad sind siia lubasid?”
”Ei ole naaberkülast ka, ma olen saadik.. kaugelt olen, tahtsin Maarjast rääkida”
Nüüd ei kõikunud Joosep tõustes peaaegi üldse, rusikas, oli kiire tõusma ja külaline ei jõudnud oma nägu eemale tõmmatagi.. aga äkki tundis Joosep, kuidas ta käsi vajus võõra näost läbi. Joosep kukkus, ta oleks pidanud kogu kehaga tabama oma ohvrit, kuid ei, ka keha tundis ainult sooja lainet ja ei mingit tuge. Viimasel hetkel, just enne põrandale langemist haaras võõra käsi, ikkagi lihast ja luust käsi Joosepist. Vähemalt nägu ei tabanud põrandat, põlved, need olid valusad, kivipõrand ikkagi. Joosep jäi põlvedele, ootamatus oli keha nõrgaks teinud.
”Tõuse, mul on sulle üks jutt”
”Ma ei taha.”
Võõras vaatas hetke põrandal kössitavat murtud meest ja ohkas,
”Olgu peale, aga rääkima me peame siiski”
Külaline istus maha, Joosepi kõrvale.
”Maarjast tahan sinuga rääkida, su tulevasest naisest”
”Ma ei saa temaga abielluda, sa ei ole kuulnud?”
‘Saad. Pead. Sul pole valikut.’
”Aga ta on ju..”
”On,” Kiiresti katkestas võõras Joosepi lause.”’ on, ja sina kasvatad selle lapse üles. Meil.. teil on vaja lunastajat ja su… Maarja.. ah, jumala poeg saab selleks Lunastajaks.”
”Mida sa räägid, mees, Maarja on rase ja see ei ole mina, kes tema endale sai, ma ei saa teda naiseks võtta, saad sa aru?”
”Sa kuulad mu sõna, sest ma too selle käsu sellelt, kelle ei ei öelda!”
”Haha, ma olen vaba mees, ainult jumal on see, kes mind kamandab”
”Just”’
Paus sai pikk.
Joosep taipas, et ta salasoov oli kogu aeg olnud saada käsk kelleltki teiselt, käsk, millele alludes ei peaks ise otsustama.
Jumal kõlbas käsuandjaks küll.
”Sa abiellud Maarjaga see ei saa kerge olema, ja sinu asi on tollest poisikesest kasvatada meees. Jah, ta salgab sind ära, jah, ta ei ole suurem asi käsitööline, aga sina oled ta isaks niikaua kui tuleb aeg lahku minna. Ausalt öelda pole Ta veel otsustanud, kumb tema juurde esimesena tuleb, sina või tema..”
”Oota, pea hoogu.. ma kasvatan ta üles, ta salgab mind ära.. mis rõõmu ma sellest saan?”
”Isekas oled, isekas. Lastest ei saa kunagi rõõmu, kas sa ei tea? Üks südamevalu teise otsa, hea, kui natuke rahu saad, rõõmuga on nagu on, peaaegu polegi teist õieti.”
”Kas ta jääb mu ainsaks lapseks? See.. võõras..?”
”No on sul siis midagi viga, Maarja on küll terve naisterahvas..?”
”Mh. Pole mul miskit viga.”
”Lollid küsimused teil, inimesetel”
”Kas sa arvad, et kui ma Maarja naiseks võtan minult küsimusi ei hakata küsima?”
”No eks sa midagi ju ikka vastata mõistad.”
”Ei. Mida ma vastan? Jah, Maarja saab lapse, ei, mina pole selle lapse isa näinud, jah, ma kasvatan ta enda omana üles..?”
”Valetada ei oska või?”
”Sina, SINA soovitad mul valetada?”
”Mnjah, see nüüd küll hästi ei läinud. Aga ole vait, ära vasta midagi.”
Vaikida Joosep oskas. Vaikides oli ta ju siianigi oma kibedat valu kandnud. Hea mõte tol võõral, just nii ta teebki.
Vaikib.
”Kuule, ma nüüd lähen. Sa teed nii, nagu me siin arutasime? Võtad Maarja ära ja kõik muu jutt..?”
Joosep tundus tukkuvat. Siis tõusis ta pilk pikkamööda võõra silmadeni.
”Ma võtan naise, kes on kellestki teisest rase, kasvatan selle lapse üles, nähes ta õpetamisega mõttetut vaeva, saan ta poolt reedetud..? Midagi on kindlasti veel, mida sa rääkimata jätsid.”
Joosep ohkas raskelt.
Maarja, ah, Maarja…
”Jah, ma teen nii nagu sa ütled. Maarja pärast teen.”
Võõras tõusis Joosepi kõrvalt püsti.
”Tead, ma mõtlesin siin nüüd… ma lähen räägin Temaga, las ta võtab sind enda juurde enne kui poja võtab. Ma arvan, et see lõpp.. see ei oleks sulle muidu kerge taluda.”
Joosep nägi võõra kuuehõlma läbi ukse lehvivat.
”Koerad peab terasemate vastu vahetama”oli Joosepi viimane mõte vaikust kuulates.
Uni tabas teda sealsamas põrandal.

Meeleline


***

sõrmede vahel
libisev kleidisaba
kõik need korrad, mil
rõivastun siidi selleks,
et see mu seljast võetaks

Pikad lõõmavad
Küüned rebivad selga
madrusesärki



***


reede, 12. august 2016

Ärapõlatu

Maapind peopesade all oli kuum ja kare, tolm kleepus pisaratest lapilisele näole muutes põsed liivapaberi sarnaseks.
Naine tõusis teetolmust jõuetult ägades. Silmi tee poole tõstes ei paistnud enam ei meest ega poega, võis vaid ette kujutada neid kahte eemaldumas – poeg noore mehe reipal sammul, mees vanainimese vaevalisel astel.
Ainus poeg, kauaoodatu, ime läbi sündinu, Saarale jumala poolt kingitud poeg võetakse nüüd sellesama kinkija poolt ära. Nii ütles mees.
”Jumal käskis mul tuua vereohvri. Iisaki. Me lahkume hommikul, sina, naine, vaiki senikaua …tema vastu me ei saa”
Mehe hääl oli sama kare kui Saara põsed praegu.
Naine oli juba õhtul mehe sõnu kuuldes tahtnud poja tuppa söösta ja sundida Iisakit põgenema, mees haaras ta randmest nii, et täna oli mehe kämbla jälg kui sinine käevõru ümber Saara hapra eidekäe.
”Ära tee midagi, ega sa ometi arva, et sa midagi muuta saad? Käsk on antud, mõistad?”

Öö möödus vaikides. Mis kasu on jutust enam. Käsk oli juba antud.
Hommikul kattis Saara laua nagu tavaliselt, võibolla olid ta liigutused leiba lõigates pisut aeglasemad ja jook kannust nirises pisut peenema joana kui eelmistel hummikutel… võibolla. Saara ja Abraham ei rääkinud omavahel, ka see oli tavaline, rääkimise aastad olid möödas, juba oli õpitud vaikima.
Ainult Iisak ei suutnud suud pidada, teekond Moriasse ei olnud igapäevane ja tõotas vaheldust üksluisesse argipäeva.
”Mägedes ei ole nii kuum, saabki natuke värsket õhku… tõsi, sinna peab kõigepealt ronima, aga me ei pea ju peale ohverdamist kohe alla tulema, eks, isa? Vaatame, kas naaberoru mehed on juba vilja lõikama hakanud, ma tean seal ühte eendit, kust hästi näha on..”
Iga Iisaki sõna torkas uue nõela Saara rindu. Iga tema lause vajutas Abrahami õlad veelgi enam längu.

Ja siis nad läksid.
Kaks meest, isa ja poeg, poja õlul haokubu, isa habrast kogu toetamas kõver sau.

Meeste lahkumisest oli juba tunde möödas.
Saara istus lävepakul, silmad naelutatud mägedele ja äkki karjatas ta heledalt nagu oleks keegi teda löönud.
Mäe tipust tõusis tume suitsusammas.
”Iisak!”
See oli kõik, mida ta öelda suutis, ennast edasi-tagasi kiigutades ja küüntega teepinda kraapides ei öelnud ta tundide kaupa enam midagi.

”Ema, mis juhtus? Ema?”
Iisaki hääl.
”Naine, tõuse üles, läheme majja, rahvas vaaatab.”
Abraham.
See oli uni, hea uni. Küllap nii oligi. Päästev uni.
Saara tõusis meeste toel ja läks majja.
”Ema, mis sul juhtus?”
”Mine ära, poeg, mine oma tuppa, ma räägin emaga ise!”
Abraham oli pojaga järsk. Oodates kuni uks Iisaki järel sulgus istus ta südamest ohates maha.
”Mida sa tegid?” naine haaras mehe mõlemad käed,

Kas sa ei läinudki mäele?”
”Läksin.”
”Aga kuidas siis..?”
”Jumal ei tahtnud teda.” Abrahami hääles oli pettumus.
”Jumal saatis ingli ja jäära. Jäära saatis ta Iisaki asemele. Jäära. Jäära! Ta ei tahtnud meie poega, eelistas jäära…”

Saara käed langesid rüppe.
Ta ei saanud aru… poeg oli elus, see oli peamine. Aga jäär Iisaki asemel ohvriks…

Oleks siis härgki olnud. Vähemalt.

neljapäev, 11. august 2016

Vaikus

Mitmes öö see nüüd oligi? Neljas? Neljateistkümnes? Neljakümne neljas?
Naine surus padja vastu kõrva, kuid hiire krõbistamine kostis ka sellest läbi.
Kell oli kolm. Või pool kolm . Naine ei pidanud kella vaatama, ta oli seda juba mitmeid öid jutti teinud ja alati oli kell pool kolm. Või kolm.
Alati.
Hiire ragistamine oli ainus heli muidu täiuslikus öös.
Naine tõusis järsult istuma. Krõbin, mille suunda oli pea võimatu määrata- kord kostis see justnagu seina vahelt, samas tundus, et kapi all mürgeldab mingi supervõimetega näriline, siis jälle ragises terve laepealne -  vaibus vaid silmapilguks, et seda hullemalt jätkuda.
Naine võttis voodi eest toakinga ja viskas sellega umbes.. kuhugi toa sisemusse, ükskõik kuhu, peaasi, et ragistaja lõpetaks.
Sellest ei olnud abi. Naine surus  sõrmed läbi unesalkus juuste ja kattis ennast närviliselt edasi-tagasi kiigutades kõrvad  peopesadega, ise omaette ümisedes, et ometi mitte kuulda seda teravate hammaste alla puruneva maja raginat.
Kuid ta teadis ju, et vaikus oli illusioon.
Ta tõusis järsult, jalg kobas toakingi.. ah, õige, teine neist oli ju kusagil teises toaservas.. naine lennutas ka alleesjäänu närviliselt eemale ja läks paljajalu kööki.
Sigaret lahtisel aknal, jahe ööõhk pugemas põue, käsivarred kananahas. Pea ei olnud enam uneuimane, naisele meenus, et kusagil peab olema... Kiiresti, plaksudes avanesid kapiuksed, kiirelt kobav käsi leidis õige kiiresti otsitu. Hiirelõks.  Moodne, tuliuus, metallosad ähvardavalt kiiskavad, puust alus peos kare ja pinnuline.
Naine naeratas pisut ootamatult.
Unistus vaikusest...
Vinnastatud lõks libises ettevaatlikust käest kapiserva alla.
Toas oli vaikus, hiir oli selleks ööks oma närimised lõpetanud.
Nagu kõik need poolärkvel veedetud neli, või neliteist ööd... ehk oli öid juba nelikümmend neli olnud, naine ei suutnud enam meenutada.  Vastu hommikut kinkis vaikus naisele veel paar  tundi und.
See ei katkenud isegi kinnilööva lõksu püssipauguna kõlava plaksu peale.
Hommikul viis naine väikese halli juba kangestunud laiba prügikasti.
Naeratus.. lootus vaikusele muutis naise näo hoolimata poolikuks jäänud ööst lausa säravaks.

***

Kell oli kolm. Või pool kolm.
Uni kadus ootamatult.
Tuba oli pilkaselt pime ja vaikne.
Täiesti vaikne.
Liiga vaikne.
Isegi kõrvade katmine ei suutnud seda vaikust summutada.

teisipäev, 9. august 2016

Puhkusele tahaks...

Vesi potti, pott pliidile... moosipurk kannu tühjaks ja vesi moosile peale..
Teravamaitselist mustsõstramoosi lapsed niikuinii ei tahtnud, laseks moosivee läbi sõela ja teeks mannavahtu. Roosamanna läheb alati, olgu või kurgisoolveest tehtud.
Nõud kolinal kraanikaussi.
Tasem, tasem, pooltel kruusidel niikuinii juba servast killud väljas.  Tassikõrvadest kõnelemata, kapis on tassiriiüul nagu kurtide kooli aktus.
Pahinal jooksva sooja vee all sai taldrik teise järel puhtad paled. Tassid näitasid teega parkunud pinnalt jälle lõbusaid värve.
Kahvlid, kann, lusikad... pann.
Nii,  puhas.
Pilk pliidi poole. Vesi potis juba kõneles kahinal.
Kuhu moosivesi sai?
Nõutu pilk otsis kannu.
Leidis. Tühi, puhas.  Pagan, mingi sodi oli seal sees tõesti olnud, kraanikauss ähvardas lausa umbe minna.
Niipalju siis mannavahust, hea, et kõva häälega veksleid välja ei jõudnud anda.
Vesi kees potis juba kõva mulinaga, pihuga soola sisse ja makaronipakk vette tühjaks. Pole mõtet aega veeta, kui ei saa magusat, sööme soolast.
Pann kõrvale kuumama, hakkliha lärtsuga pannile.
Nonii, nüüd on aega toad putsunutsutajaga üle tõmmata,  lapsed on veel õues. Diivanikatted sirgeks, kola põrandalt...kuhugi ära, tolm, paberitükid ja muruniitmise puru korinal tolmukotti.
Klaar. Polegi palju vaja, et tuba kodu moodi välja näeb.
Söök, söök, söök... ahhaa.
Hakkliha oli servast pisut tõmmu, keskelt puhta toores alles. Ah, ütleks, et statistilise keskmise kohaselt on kõik korras.
Mikser, kus see on? Mikser uu..?
Pott kraanikaussi, külm vesi peale, mikser seina...
Keegi tuli tuppa, kolina järgi otsustades  kappab õuepapudega toas ringi.
Võta kummikud jalast ära, ei roni teise tuppa saabastega!
Pilkk üle õla tegi kindlaks, et sõnum jõudis kohale.
Mikser hakkas makarone vispeldama.

***
„Läksin puhkusele.“

Vihikuleht laual võbises veel põgeneja selja tagant kinni löödud ukse vahelt sisse pahvatanud vihmalõhnases tuulehoos.
Hakklihast levis kerget kõrbehaisu.

esmaspäev, 8. august 2016

Vaikuse lõpp

Tundus, et Hugo sisenedes muutus lusikate klõbin refektooriumis pisut tihedamaks ja tonsuuride hele rida oleks justkui paar nõksu allapoole laskunud, aga see võis tõesti olla meelepete.
Kolm purukslitsutud prussakat Vend Hugo tangupudrul olid seevastu ehtsad mis ehtsad. Hugo kummardus taldriku kohale, kõht oli tõepoolest tühi... mis juhtuks, kui ta need jäänused taldriku servale nihutaks..?
Ah, ka pudrus sees paistsid jalad, tiivad, tundlad. Munk põrkas ootamatusest eemale, kui üks tiibadest äkki abitult ülespooole siputas.
Putukad ei olnud juhus, need ei olnud lohaka koka poolt kogemata pudru sisse keedetud, need olid just tema, Hugo, toidu sisse nimme segatud.
Lusikas värisevas käes püsti, piidles Hugo ettevaatlikult paremale ja vasakule. Ei midagi erilist, sõnadeta vaikuses kostsid ainult aplad söömishelid, keegi ei vaadanud tema poole. Võibolla isegi liiga kramplikult hoiduti sellest. Ainult kloostriülema terav pilk kraapis korraks üle vend Hugo teistest kõrgemale tõusnud näo. Kiiresti langetas ta oma pilgu taldrikusse, üritades mitte näha aeglaselt tõmblevat tiiba ja purukslitstutud putukakesti pudrus. Süüa ta ei proovinudki.
Üks lusikas teise järel langes klõpsatusega lauale. käed tõusid vendade rinnale palvesse ja ajvahemik abti põstitõusmise ja kolmesaja vaikiva munga liikumahakkamise vahel oli vaevutajutav.


Kabelis põlvitasid paarkümmend venda, mõni tundus mõtteis palveid kordavat, sõrmede vahel roosikrantsi helmeid veena voolata lastes, teised olid sügavalt omis mõtteis, nii sügavais, et üksikute vendade lahkumine või juurde tulemine ei paistnud neid häirivat.
Kild veel allesjäänud ilmaliku talumeest Hugo südames oleks seda tukkumiseks nimetanud.
Vend põlvitas üsna ruumi keskele teiste omasuguste munkade vahele.
Kindlasti oli see juhus, et paar tema lähedal palveisse vajunud meest kiiresti tõusid ja lahkusid. No mitte ei lahkunud, mitta päris nii, nad astusid paar sammu edasi ja põvitasid uuesti, kaugemale. Äkki tahtsid nad üksindust... aga võimalik, et ei tahtnud ka, sest kohas kuhu nad oma palveis vajusid olid sama tihedalt vendi täis kui koht, kust nad just lahkusid.

Hugo kehitas pisut nõutult õlgu. Viimasel ajal tundus talle aina sagedamini, et teda nimme välditi, tema lihasuretajalik mungakoiku oli tihti õhtuti vastikult niiske, vesi, mille ta ise kloostriõue kaevust klaasiga aseme kõrvale pani, muutus kiiresti sogaseks, toit oli kas liiga soolane või oli seda ennekuulmatult vähe ja tänane oli küll juba liig mis liig... Aina raskem oli  uskuda juhusesse.
Jah, kitsas koiku dormitooriumis õhkas jälle rõskust. Hugo proovis pikali heites seada oma luist keha võimalikult sängiservale seada, nihutades vastikut märga õhukest madratsit tahapoole.
Ebamugavusest hoolimata tuli uni kiiresti.
Sama äkki tõusis munk oma üsna maiste unenägude heinateo suminast ja viimamarjade korjamise lõhnast, mis oli segatud Maria heleda naeru kajaga tagasi kloostrikambri tõelisusesse.
Keegi seisis sealsamas. Hugo avas silmad ja sulges need kiiresti, seejärel uuesti ettevaatlikult laugude vahelt piieldes. Keset tema kongi seisid kaks kloostrivenda, ta teadis neid küll, vähemalt üks neist oli kabelis tema kõrvalt pagenud, ka teist venda oli ta kloostris tihti kohanud... nimed? Milleks, vaikimisvande andnuina ei teadnud siin ju keegi peale ta endaja abti ka tema nime, endalegi hakkas see peaaegu ununema, kui ainult mitte need öised unenäod ja unedes hõiklev Maria seda meeles poleks aidanud pidada.
Vennad tammusid keset tema kambrit, ühel neist käes jupp põlevat küünalt, teisel midagi metalset käes läigatamas.  Hugot haaras halvav kabuhirm, vaist käskis pageda, aga keha keeldus tahtele allumast. Äkki pöörasid vennad tema pole, astusid lähemale.. haarasid sängi eest Hugo saapad ja surusid läikiva noatera saapatalla ja pealsete vahele. lühem vendadest kihistas isegi pisut ilmalikku labast naeru...
Hirmukramp andis järele hetkel, mil munk taipas, et mitte tema ihu ei tahetud noaga lõhkuda, vaid tema nappi maist vara. Esimese hooga tundis ta suurt kergendust, kohe lahvas vahkviha hoog tal silme eest tumedaks. Nüüd oli selg, et tõesti ei olnud ei rikutud toit, solgitud vesi ega muud Hugot tabanud vastikud äpardused juhus. Talumees tema südamesopis võttis äkki Hugo mungakeha üle, rusikas maandus lühema munga kartulninal enne veel kui lööja voodist päris püsti sai ja jalahoop pikema munga juba põgenemisele pöördunud taguotsa pihta kiirendas võõra lahkumist lausa ime tasemele. Kloostrile kohaselt ei öelnud keegi neist kolmest sõnagi, rahmimise taustaks olid vaid hoobid ja jooksumadin, hetke pärast seisis Hugo hingeldades keset kongi, berserklik vihahoog veel kõri pigistamas. Pikema venna käest maha kukkunud küünal oli kummalisel kombel kivipõrandal põlema jäänud, munk astus sellel vihaselt pele, nagu oleks tegemist vastiku putukaga, mõne sarnasega, kes õhtul ta pudru sees siples. Soe vaha vajus talla all järelaandlikult laiali.
Und ei tulnud enam hommikuni.

Hommikumissa lõppedes jäi Hugo kirikusse kauemaks. Öine sündmus oli jäänud hinge painama ja paar lisapalvet ei tundunud halva mõttena. Vend Hugo astus altarile lähemale, otse ambo ette ja seisis seal langetatud peaga, lastes tunnetel endast läbi voolata. Meenus öine unenägu, henateo pebrekõdi, viinamarjakorjamise lõhn, Maria hääl üle selle kõige. Meenus päev, mil vend, ta oma lihane vend tuli ja teatas talle silmade särades, et Maria oli talle oma jah-sõna andnud, meenus Maria silmanurgast heidetud kõrvalpilk venna laulatuse ajal, hetkel, kui kõlas tegelikult vennale mõeldud truudusevanne...
Jah, samal hetkel oli ta otsustanud minna ära, vaikida elu lõpuni, elada palves ja lihasuretamises, sest ta sai aru - Maria tegi vea mille eest maksma peab Hugo.
Kui kaua sellest oli juba möödas? Viis aastat? Kümme.. ei, kaksteist aastat vaikimist. Tosin aastat ootamist, millal ta ometi jõuab meelepuhtuse ja andestuseni, millal vabaneb talupojast oma südames.
Ja nüüd.. eilne öö. Nüüd ta teadis, et ta oli ooodanud ilmasjata, õndsust, seisundit mida ta ootas ei olnud olemas. Oli ainilt mask, terve ta keha oli muutunud maskiks, mille eest tõmbamiseks piisas paarist lapsikust ja häbematust kloosterivennast ja nende ilmalikest kiusakatest sigadustest.
Mõttetu, kõik oli mõttetu.
Maha visatud aastad.. Hugo tundis, kuidas soe pisar jooksis mööda ninajuurt alla. Üks, teine... ta löristas nagu poisike ja puhkes siis ulgudes nutma, mehelikult, inetult, möirates.. see ei olnud ilus pilt.
Hetkel, mil abti käsi ta õlga puudutas võpatas Hugo end vait, pööras järsult ringi ja jäi kloostriülema kortsulisse näkku vaatama. Hetkeks tundus, et abt voolib oma keelel sõnu, kuid ei, vaid käsi tõusis õnnistamiseks ja teine käsi näitas kirikuukse poole. Kiirustades, peaaegu põgenedes tormas munk kirikust välja, peatus pilguks keset kloostriõue ja tormas refektooriumisse, kus teised kloostrivennad juba hommikusöögi kallal nahistasid.
Vend Hugo lõi ukse hooga lahti, sellise hooga, et sööjad tõstsid lubamatu, ennekuulmatu lärmi peale järsult pilgud oma nina eest ja keerasid pead ukse poole.

''Te olete kari tobedaid kloune''
Hääl, mida ei olnud kasutatud tosin aastat, endiselt tugev, ehk ainult pisut katkendlik.
''Te olete kari tobedaid kloune, kes ei vääri isegi seda vaikust, mida te ise siin peate. Mõtted on teil räpased ja teod sama ropud. Sel moel jätkates saate hukka, kui mitte kohe, siis peale maist elu ikka ja paras teile!''
Hugo pööras usel ringi vaikust jäi lõhestama ainult tema sammude kõmin kloostrikoridori kivipõrandal.
Mõni munk hakkas kohe edasi sööma... mõni mõtles veel pikalt, lusikas püsti peos... tavaline sümmetriline rütm söögisaalis oli rikutud, lõpuks lahkusid vennad lauast kes millal juhtus, sest ka abti ei olnud oma tavapärasel kohal laua otsas tempot dikteerimas.

Abt seisis oma kongi akna alla, pilk suunatud küla poole viivale teele. Lahkuv Hugo  paistis seal järjest pisema täpina, kahanes Ja kadus lõpuks möödasõitva vankri poolt üleskeerutatud tolmu sisse. Alles siis istus abt oma laua taha, avas sellell olnud käsikirja poolikult lehelt ja kirjutas hoolikalt tähti maalides uue rea:''vend Hugo jõudis valgustatuseni ja lahkus meie hulgast issanda aastal...''


***

Korjan vanad asjad siia siiski kokku, sorteerimine või nii.

pühapäev, 7. august 2016

Lühhike öppetus mis sees monned head nouud täeda antakse hingamisepäevaks


Nädalavahetus pere rüpes. Vanamoodsal viisil. Tivoli, suhkruvatt, tsirkus.
Elik siis ostlemine, kohvikueine, kino.

Tivoli.
Täita hirmus - Peremees on šopahoolik. Ikka veidi parem, kui mingi muu  aktiivne "-hoolik", ent oodata teda nipsasjade poe, kingakaupluse ja apteegi ukse taga ning viimasel hetkel tema eneseväärikuse päästmiseks rebida ta naiste pesupoe lävelt tagasi (ta on väga pirts ja häbelik) on üsna väsitav. Mina läksin koos temaga poodi ostma head vanakooli kärbsepaberit ja oleks ainult sellega ka piirdunud, kuid nüüd on mul kodus lisaks kolmkümmend meetrit püksikummi, meeste vihmavari (kolmas? Neljas?) ja kogemus " peaaegu oleksin maksnud neoonroheliste papptaldrikute eest".
Ah, mis ma virisen, täitsa odavalt pääsesin ju. Puhkepäeva õhtune aeg on niikuinii tasuta.

Suhkruvatt.
Lõuhtusöök (lõuna+õhtusöök) Melus. Nomaeitea.... Pannkook oli küll vähemalt ruutmeetrisuurune.  Sööge kodus, siis ei ole tunnet, et hizzand, ma pean kõik ära sööma, selle eest on ju MAKSTUD! Jah, ma olen ablas kitsipung.

Tsirkus.
Kino. Filmist ei hakka rääkima, see oli üks selliseid, mille vaatamist tuttavatele tunnistada ei julge. Oluline polnudki film, vaid see, et kodu poole tagasi sõites meenus, et Rakveres avati äsja tuttuus kino. Vaja üle vaadada, on ju? Seega sama õhtu sees teist sama piinlikku linateost vaatasime juba Rakveres.

Et oma tegusid õigesse mõõtkavasse panna pean meelde tuletama, et Peremehel tiksub seitsmes aastakümme ja mina olen temast kõigest vähem kui kaks viisaastakut noorem.
Millal täiskasvanuiga saabub?
Kahtlustan, et libisesin aastakest Xkümmend tagasi sujuvalt pubekapõlvest seniilsuse liumäele....

reede, 5. august 2016

Kulibini kohandamine

Täitsa hirmus, kuidas mulle meeldivad igasugused kodukootud Kulibinite leiutised köögikatadele. Mõnikord vaatan nende väljamõeldud vidinaid tutvustavaid videoklippe pea õhtu läbi. Mõnikord! Igaks juhuks kordan.
 Praegusel värske ja narmaskoorelise kartuli ajal tuli meelde üks netis nähtud trikk mugulate kiirkoorimiseks. Videot uskudes oli selleks vaja mingisugust kemmerguharja meenutavat (soovituslikult) sihtotstarbeliselt kasutamata pürsti, pange ja elektritrelli. Hari trelli otsa, kartulid veega ämbrisse, surra-murra ja hopsti! kooritud maaubinad olemas.
Mul polnud käepärast trelli, harja ega pange.
Olid mikser, traadist panninuustik (kasutamata!) ja keedupott.
Mkm, ei õnnestunud. Noh, kips näiteks on väga jahu moodi, aga pannkookide jaoks, räägitakse, ei sobi. Nii tundus ka minu rakendus esialgu ideaalse prototüübi moodi, aga surra-murra asemel tekkis lahe sprinkleriefekt ja...no see sein tahtis niikuinii pesta, eksole. Ja kodune kleit. Ja aken. Aa, põranda oleks äärepealt unustanud. Juuksed ja nägu ei olnud mustad, aga ega üks pealekauba pesukord neile liiga ei teinud.

Seekord keetsin koorimata kartuleid.
Kooritud kartulid on nõrkadele.

teisipäev, 2. august 2016

Mula

Kui keegi ei näe, on kõik klounid pierrod
Libahundist saab nunn selleks ajaks
Üksi meenuvad lilithi muinaslood
Neis on ka siugudel siredad jalad

Tamm üksinduses on samblana maas
Haprast lapsest saab taevale tugi
Kivikamakas üksi on selge klaas
Põrandaks hakkab kõrgeimgi lagi

 Üksi oleme kõik ainult unenäos
Salasoove ja imesid hoiame peos.


 Mõte läks katki, pooleli jäi.

***
Loen ja muigan - kui upsakas ja ülbe tundub mu eelmine hala. Teades, kui vastupidi see mõeldud oli, on asi veel veidram. Sõna on kaval, lööb nurga tagant nii, et tükk aega arvad nagu oleksid saanud pai, endal tegelikult nahk narmais.

laupäev, 30. juuli 2016

Itk isikliku põõsa teemadel

Nüüd ma tean, miks ma kaua magada armastan.  Küllap teadsin varemgi, aga ega iga kord pole ju pikka hommikutudude põhjus sama.
Seega läheb esimene lause ümbertegemisele: nüüd ma tean, et täna on hommik, mil olnuks mõistlik kaua magada.
Kui uni otsustab läbi hommikukaste ja sookurgede huigete jalga lasta juba kella viie paiku ja laupäevale iseloomulikult puudub sund millegi mõistlikuga tegelemiseks, siis on pea nii tühi, et kuuled äkki omi mõtteid.
Mõtted on liiga ausad, peaks neile viisakat vaikust õpetama.
Täna jäin sellega hiljaks.
Täna sorkisid nad päris valusalt.
Kõik tahavad kuhugi jõuda.  Selleks peab liikuma, arenema, kasvama. Saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks. Veel kord saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, ilusamaks, osavamaks. Uus ring, ikka targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks saamise teel.
Üles, üles, üles, edasi ja edasi.
Inimesed ronivad oma arengu puul, valides oksi ja harusid niikaua kuni pole enam kuhu edasi minna, on ainult taevas. 

No ja siin on see koht, kus ma ei jaga enam hästi, kas ma hakkasingi kohe alguses mingi kuramuse kõveriku kadaka otsa ronima (dendroloogiliselt on kadakas ju siiski puu?) või valisin lihtsalt vale oksaharu. Liiga palju külma taevast ja kuhugi pole enam minna. 
Nagu ahv. Istun ja kiigun koos puuga. 

teisipäev, 26. juuli 2016

Kuutõbine

Pead ei pööra kui kuulen astumas,
läbi  põõsaste sahiseb külg.
Juba lähedal... aeg minna vastu ja
valjaist haarates peatada sälg.

Suhkrutükki ja leivakoorikut
anda pole, on keelatud see.
Ratsu võõras, nii kaunilt voolitud
uneskõndija.... kuutõbine.

Ta ei ärka kui selga sätin end
Ma ei juhi, ta teed niigi teab,
öisel heinamaal paksus udus lend,
hobu kuupaistel kappama peab.

Minu igatsust kuu poole hõikab
nüüd iga kakk, ööbik ja rukkirääk,
Mõtteis palun ratsut, et põikab
ta läbi kõikjalt, kus kuulsin su häält.

Ratsu, magaja, kuu poolt lummatud
miks sa hilined, ootan sind veel....
Eksled ringi kus? Hüüan tumma kuud:
ootab kallim mind rohtunud teel.

Koidu süttides kustub unistus,
ratsu ärkab ja unustab öö.
Ase heinamaal, kastest palistus,
keskel hame pealt ununend vöö...

pühapäev, 24. juuli 2016

Kild

Turistid kiigel.
Mitte suurel külaliigel, kus kiljumine ja plagisevad seelikusabad on kohustuslikult soovituslikud, vaid titekal rõhtkiigel. Kord üks ülal ja teine kolksti vastu maad, siis teistpidi. Näha, et esmakordne kogemus, muidu oleks ju ilma kolksuta hakkama saanud.
Kolksutavad seal omaette ja teevad oma turistiasju. Alguses teeb üks foto teisest hetkel, kui too on just kõva matsuga kiigelaua otsa murusse ramminud. Siis foto samast inimesest kiigelaual kõrgemas asendis kõõlumas.
Järgmiseks samad protseduurid teiselt kiikujalt. Kolks ja foto. Viuh ja pilt.
Lõpuks üliettevaatlik kiigelt lahkumine. Foto riistvarast selle ooteasendis.
Turistid heidavad veel viimase pilgu rustikaalsele tivolile ja vangutavad üsna diskreetselt pead, silmis "ometi räägiti, et see on lõbus"- pilk.
Mulle viirastus, et kiigelauast eemaldudes tegid nad oma reisiplaani linnukese kohale " tutvuda aborigeenide rahvalike lõbustustega".
Tehtud.

Kogu selle tegevuse käigus olid turistid täiesti tõsised. Surmtõsised. See oli nägu, millega maetakse oma unistusi.


reede, 15. juuli 2016

Muinasjutu järellugu

''Tere!''
Piinlik vaikus kestis edasi.
Naine oli ruumi sisenedes selles justkui aja peatanud... kokapoiss seisis, tühi taignakauss käes, koka nuga oli poole lõike peal tardunud, toatüdruk, kes oli siin vist ainult kokaga flirtimas toetus küll endiselt koketselt lauaservale, kuid ta enne särav pilk oli ühtäkki nagu tühjaks jooksnud, kolde ees istuv tütarlaps hoidis käes pooleldi kooritud kartulit, julgemata seda edasi koorida.
Kuningannat ei osatud köögis oodata.
''Ärge laske end segada, ma ainult korraks!''
Kuninganna hääl oli veel noor, ehkki kõik teadsid, et ta kuulsast ballist oli möödas vähemalt veerandsada aastat. Kanavarbad silmanurkades ja juba küpselt ümar keha ei lasknud häälel ennast kedagi petta lasta, piigast oli ammu saanud matroon.
Väärikalt astus valitsejanna paar sammu ukseavast kaugemale, toatüdruk kasutas kohe juhust ja lipsas tagasi lossi poolele, vallandades oma liikumahakkamisega ka teiste tegevuse. Kokapoiss pani kausi kolksuga pesuvanni, ise oma kolistamise pärast kohmetudes, koka nuga klõbises kiiresti maitseainete kimbu kallal ja tüdruk pliidi ees lõikas ootamatusest sõrme.
''Ai''
Kuninganna pööras pead. Nagu kokk ja kokapoisski.
Kõigi silmad olid korraga räpaste käte ja tahmaste riietega plikal.
Piisk erkpunast verd pudenes lummavas aegluubis põrandale.
''Pane midagi peale, lollakas, mäkerdad kartulid ära!'' käratas kokk järsult. Piiga otsis veekalkvel silmadega enda ümbert.. ei midagi, mitte midagi, mis kõlvanuks sõrme sidumiseks. Sõrmelt kukkus teine piisk.
'' Mida sa muned, saab siis see sõrm seotud või...'' koka hääl muutus sama teravaks kui nuga ta käes ja piiga mõranes kõigi silme all.
Kokapoiss vabanes äkki lummusest. Ta oli ainsa pika sammuga tahmase tüdruku kõrval ja rebis oma niikuinii juba narmendava, kuid puhta põlle servast peene riideriba.
''Seo kinni''
Kartulikoorija käed värisesid kohkumusest, mitte iga päev ei olnud ta niimoodi kõikide vaadata. Poiss kahmas tüdruku kohmitsemist nähes ta randmest kinni ja sidus kiiresti viga saanud sõrme.
''Pole midagi, homme juba enam ei valuta'' Ootamatu pehmus oli äkki poisi hääles.

Keegi ei näinud, et kuninganna oli lahkunud.
Keegi ei saanud kunagi teada, et ta seisis koridoris, kukal vastu külma seina ja vaatas oma sõrmi. Ühel neist oli arm.
Keegi ei võinud kunagi teada, et kokk oli kunagi kokapoisipõlves sidunud sõrme ühel pliidi ees kartuleid koorinud pisikesel tüdrukul.


***

Eelmine postitus tuli liiga järsu emotsiooni pealt.
See on nüüd pehmenduseks.

neljapäev, 14. juuli 2016

Vähem kui (mingi piisavalt suur number) aastastele keelatud

Vedas mul täna.
Mitmetunnine reis tagaistmel laiutades, ees kaks üliküpses eas härrasmeest vestlemas oma lemmikteemadel - eided, peded ja neegrid.
Pesuehtne vaimne striptiis ja paljakskoorimise käigus nähtavale ilmunu ei olnud just eriti kütkestav.
Korraks tuli neile meelde, et autos on keegi veel.
"Oi, ega sind ei sega, kui me siin neid meesteasju arutame?"
Ma ei saa siiani täpselt aru, kustkohast see tuli.
On nagu piinlik ja samas pole.
"Ei-ei, pole midagi, ma teen siin rahulikult trenni, et vormis olla, kegeli harjutused, eksole."

Huvitav, kas nad guugeldavad ka õhtul...?
Ma pole aastaid selliseid .....selliseid olevusi kohanud.



esmaspäev, 11. juuli 2016

***

Legend Noa laevast.
Selles on kõike.
Vabandust: selles on KÕIKE.

Igaühe jaoks on tolles loos peidus erinev lugu. Mind ennast lummab kõikumine kahe võimaluse vahel - mees, kes vihkab inimesi enda ümber ja nautides teadmist oma põlatud naabrite peatse huku kohta kopsib kokku laeva, mis teeb tema perest uue inimkonna algrakukese.
Või siis hoopis ehk mees, kes on pandud valiku ette - kas inimkond püsib tänu tema tegutsemisele või saab lihtlabaselt otsa.
Minu sümpaatia ei kuulu sellele, kes Kainile ringi sisse teeb (Kain nottis maha oma venna elik veerand inimsoost, Noa teadis ette paju enamate hukku), vaid tollele teisele Noale, kes pärast laeva randumist end leinast umbe jõi ja poolalasti maas vedeles.
Tema vähemalt kahetses.

Ma armastan legende.
Andke mulle mõni, leian ta juured, kastan, katan ja korjan viljad. Palun!

Noa tuli meelde, sest vihm on mu lemmikmuusika. Praegugi nõelub vesi pilvi maa külge kinni. Minu asi on näpuga näidata: "Siit jäi jupike vahele, tee veelkord!"

Vihm kuulab mu sõna.

Suvine

*

Öö hämarniiske ümbritsemas mõtteid,
õhk sirelitest võrgutavalt raske.
Kuu süütab vihmast jäänud lombis lõkkeid.
Nüüd aken avage ja välja laske

mu kõigil unistustel lendu minna
öösse. Las aplalt varastavad rõõme
maiseid, kuupaiste  lõhnu võtku rinda
ahnelt ja udunestest joogu sõõme...

Ei ole öeldud... homme ehk on kinni
see aken kust ma täna välja pääsen
või sulgub enne koitu kui ma naasen?

Ma jäängi ööse ekslema siis ringi
läen koidu ajal kastega koos pilveks
ning pole mind kui taevas hajub selgeks.

reede, 8. juuli 2016

Appi! Solvatakse!

Vanust ka juba üksjagu, eks sellega on nagu tolmuga, mille tulemist ei näe aga mis koguneb ja koguneb multiversumiteks sängiserva alla.
Kui midagi tuleb, siis ikka millegi muu arvelt ja minema hakkas tervis.
Läheb siis läheb, tont temaga. Ongi põhjust surematu mängimise lõpetamiseks.

Nägin isegi oma perearsti ära.


Arsti juures on kombeks oma ihulikest hädadest kõnelda. Kurdan siis minagi, et vot neis puksides on lõtk liiga suur,  käivitamisel  on pöörded liiga kõrged ja kui juba asjaks läheb, siis võiks kerehoolduse ka ette võtta.
Ahah.
Ljaheme sinna tjeise tuppa.
Arstil on kohutav aktsent, mille ma leebelt andestaksin, kui ta ometi ei pobiseks nii, et hakkan ka oma kõrvakuulmises kahtlema.
Njiii... Teje kaaaaaalute...(numbrid salastatud)... Kjui pjikk tjeie olete?
Nuvot. Tjeie olete ljiiga paks.

Et...vabandust?

Paks. Paks olete.
No kuidas need sõnad äkki nii selged ja hea diktsiooniga on?

Panen hommikul kleidi selga ja löön lokinad sõrmedega lehvima - ei ole paks.
Teeb keegi samal hommikul pilti minu hekedest - paks, juuksed püsti nagu öökullil.
Lähen semudega teatrisse, kõpsikud jalas ja sall õlgadel lehvimas - ei ole paks.
Vaatan hiljem fotosid ühisest kultuuriüritusest - paks mutt, telk seljas.

Perearst on järelikult fotosilmaga robot.
Vot nii.

Ma ju tean, et ta ütles nagu asi on. Aga armas aeg, naisterahvale niimoodi....nagu märja tursaga lätsti näkku.
Oleks ta siis ise mingi Adonis. Või noh...äkki ongi. Adonis nagu semiidi närbuva taimestiku jumal, teate küll.


Ee...kui palju kulutab kaloreid pirukasöömine? Öösel? Käsi ju ikka liigub, lõualihased pingulduvad...onju?

teisipäev, 5. juuli 2016

Näh...

.......ja kui mu pilk oma ilma silmapiiri taga näeb maailma kirgaste värvide asemel aina sogasemaid piirjooni ja ma tajun inimeste südamete jäätumist, lähen õue ning panen kukla vastu suure tamme tüve. Algul on raske paigal püsida, siis läheb rahutus minu seest puu sisse ja lõpuks näen ma tamme sellisena nagu ta on - tüvi suuri pikilõhesid täis (näe, see üks on viimase tormiga jälle sügavamaks vajunud), noore metsa jämedused poolkuivanud oksad elektriliinide kohal kui ähvardus rippu. Taas on inimese leviala lõiganud välja tüki kellegi teise eluõigusest, tamm peab oma hinge andma minu õiguse eest elada mugavalt.
Kuhu ma edaspidi oma halvad mõtted purgin?....





Vabandust. Mind on tabanud verbaalne pidamatus.
Lähen söön sütt ja tärklist.
Las need loigukesed vedelavad siin omaette.
Muig. "Better out than in", nagu suured rohelised klassikud ütlevad.
Aga miks teie...?

esmaspäev, 4. juuli 2016

Lootus

.


”Ma tean teda..”
Naine pööras pea kõrvale, tajudes endal mehe ainitist pilku.
”Ma tean teda, ma pean teadma, muidu ta niimoodi ei vaataks…”
Ruum oli rahvast täis, pokaalid kõlisesid, naerupahvakad, sumin. Natuke siirust, natuke ülespunnitatud optimismi.
Näituse avamine.
Naine oli seal juhuslikult, väljas sadav lörts ja pisut liiga eblakad kingad – kusagil pidi ometi varbaid soojendama. Galerii akendest paistnud rõõmsailmeline seltskond ja avatud ukse juures ninna hakanud hõrk veinilõhn oli mõjunud meelitava söödana ja petta ta ei saanud, varbad olid juba soojad ning odav, ent elegantselt pakutud vein sumises õrnalt peas.
Kui ainult too ainitine pilk ei oleks häirinud.
Naine eemaldus galerii tagumisse saali, pokaali käes hoides ja liikus süvenenult seintel rippuvaid söejoonistusi vaadates ringi. Ei olnudki kõige arusaamatum kunst, piltidel kujutatud näod olid kummaliselt udused, sellised nagu politseiteadetes teinekord näha võis, kuid kehad.. need olid kaunid alasti inimesed, viimane kui üks. Ilus mehekeha aknalaual istumas, naine süütamas küünlaid menoraas, veel üks naine istumas tugitoolis, mees lillega, ilmselt magav naine…
”See oled sina.”
Naine karjatas, vein loksus ta sõrmedele.
Millal oli teda eemalt jälginud mees ta selja taha jõudnud?
”Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada.”
”Jah..ei…ma tõesti…”
”Sa tundsid mind ära, ma nägin.”
Naine taipas, et mees oli tema pilgus näinud äratundmishelki, mida seal tegelikult ei olnud.
Las ta siis arvab…
”Jah..jaa, kuidas sa elanud oled, ma pole ammu sinust..?”
”Nagu näed, pole viga, sain oma unistuse teoks teha. Esimene näitus joonistustest. Maalimisega on vähemalt praegu vahe sees.”
”Või nii.. Mulle meeldivad need joonistused.” Naisel oli hea meel, et ta võis seda öeldes olla täiesti siiras.
”Varem sa nii ei arvanud, sinust sain pildi alles siis kui sa magasid” muigas mees.
”Anna andeks, mulle ei meeldinud mõte endast modellina!”
Tegelikult ei meenunud naisele endiselt midagi, kuid selline vabandus oli tõenäoline, kui mitte täistõde, siis tõele vägagi lähedal.
”Sa olid.. sa oled ilus..”
Kohmetu pausi katkestas naine.
”Vabanda, ma pean edasi minema. Buss.. kell on palju, ma pean minema.”
”Helista mulle, kui linna tuled, ajame juttu, ma joonistaksin sind veel, ehk seekord ärkvel olevana..?”
”Jah… ma ei tea, ma mõtlen, jahjah..”
”Kes ta oli?”
Naine ei suutnud meelde tuletada ja see oli üsna paha tunne. Kuid alati jäi lootus, et nad siiski ei olnud tuttavad, et ka mees eksis.
”Kes ta oli?”
Mehele ei tulnud naise nimi ikka veel meelde, kuid see polnudki nii oluline. Alati jäi lootus, et nad olid siiski olnud tuttavad.

.

pühapäev, 3. juuli 2016

Kuidas naised mõtlevad


***
Kas anda kõrvakiil või kirglik suudlus,
su keha vastu liibuda või minna?
On raev see, millest elus tunnen puudust
või armastada tahan täiel rinnal?
Ei tea. Mu valiku teeb raskeks mõte,
et elu pole algamas vaid läbi.
Peast enam lahkuda ei suuda tõde,
et kumbki valik jätab mulle häbi.
Vaid loll ei näe, et üleküpsend naine
nii armus kui ka raevus silmariivav.
Mu noore hinge läbipaistvad tiivad
on viinud elu kare liivalaine.
Neist jäänud köndid peidan enda sisse.
Kirg, kivi kaelas, upub allikasse.

***
Mõõk meie vahel sängis on tead, milleks?
Tead. Pole sulle seda öelda vaja.
pilk üle mõõga heidetuna hellaks
nülib hinge. Kirg terase pealt kajab.
Me sõrmed hiilivad kuid saabli läiget
nad kartes tarduvad nii täpselt piiril,
et hetkeks tundub - saimegi me haiget
ning üle nägude käib vari viril
Ah, kes küll ütleks et see tera kiiskav
On kujutlus, ta polegi nii lõikav
et piisaks sellest kui üks valjult hõikab
JAA. Meist ei ühte ainsat punast piiska
saaks ohvriks, teras samas vajuks põrmuks
me sõrmed põrmu kohal üheks põimuks...

***
Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.
Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.
Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru
sisse. Suu oli magus, lummav paeluv...
Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

***
Et sinust aru saada - sõnaraamat
Mask keevitajalt talumaks su sära
Ma mõistan- olen vääritu ja kaabak’
Kui hingan sulle antud õhku ära
Pind, mida puudutab su jalg on püha
Sa piinled stiilselt nagu suured märtrid
Su pisar ravib vähki, leetreid, köha
Ja sellepärast parimat vaid väärid
Ma tean ja tunnistan su kõrget seisust
Sa lubad pühapaistelt tolmu võtta
Kui vaja, patju kohendama tõttan...
Üks küsimus vaid painab , rumal minust
Ei mõista- sina, puhas, valges kestas...
Miks puudutades sind end tahaks pesta?

***
Lisamärkus:.
Honi soit qui mal y pense.
Esitamise järjekord erineb nende ...asjade... tekkimise järjekorrast ja küsimusele, kas see "olen mina", vastan, et muna äratundmiseks ei pea olema kana.
*

esmaspäev, 27. juuni 2016

Joogale mõeldes

Lehma saba maandus kergelt piiga peal, Maasi pani selle pehmelt paitades Ilo õlale ja libistas riivamisi käsivart pidi alla. Oleks õhtu olnud, ei oleks Maasi nii hellitanud, päevastest parmudest puretud nahk ja karjamaalt koju ajamise ärevus veel sees, vaat siis oleks saba nagu piits lüpsipiiga kaela tabanud.
Hommikud olid leebemad.
Unisemad samuti.
Piim sirises põlvede vahel olevasse lüpsikusse, lehma liigutuste peale kostis tasane "..mis sa nüüd...ära mässa...", kuigi ei mässanud lojus ühti nii palju, et keelama oleks pidanud. Aga harjumus ju, ega selle vastu saa.
Harjumusest tehtavad liigutused olid igavad. Elu oli üldse igav. Ikka hommikune lüps ja vast piimale tulnud loomadega lõunane lüpsikord,  nende vahepeal aja loomad karjamaale, õhtul lüpsa jälle ja siis ketita tõprad sõimede äärde kinni, vahepeal jahuta piim, sööda sead...ah, ei viitsi mõeldagi, iga päev sama. Tuterdi-taterdi toa ja lauda vahet, keegi ei näe, elu on igav ja ise oled igav... Ilo mõte kolas juba ammu lehmalüpsist kaugel.
Ilo kujutas ette, kuidas oleks kuulus olla, kinonäitleja näiteks. Kui nii palju ei saa, siis teatris esineda, aga seal käis vähe inimesi. Või tsirkuses!
Maasi saba lipsas jälle piiga õlale.
Nagu uss libises üle rangluude.
Aih, eile oli alevis tsirkus, seal oli päris uss, naisel oli suur madu õlgadel ja säravad riided - paljukest neid üldse oli - seljas, naised kiljusid ja mehed hakkasid kiiresti-kiiresti piipu popsutama. Ju nemadki pelgasid, lihtsalt välja ei tihanud näidata.
Ilo igatahes kartis.
Kloun oli. Suure punase ninaga tola, kingad nagu Vitseoja Juhani haabjad all. Lapsed ikka naersid, Ilo turtsatas ka paar korda, viisakal neiul polnud sünnis laia lõuaga hirnuda. Praegu ei kuulnud keegi, praegu võis natuke kikerdada. Eile pupsusid isegi mehed. No tegelikult võisid ka piibud säänset häält teha.      
Kondiväänaja oli küll hirmus. Ajas aga selja tagant pea jalge vahelt läbi ja pani pihud lõua alla. Üsna sedamoodi nägi välja, nagu oleks nägu ja taguots eraldi inimeste küljest võetud. Kuidas ta veel alguses varbaga kõrva tagant sügas ja siis supsti põlve kaela taha tõstis. Nii kergelt, see ei saanud ometi raske olla, aga noored ja lapsed keerasid ikka päid viltu ja vaatasid nõutute nägudega, kus kondiväänaja oma jäsemed jälle läbi topib. Mõnikord ei saanudki sotti, kas oli see nüüd käsi või jalg, mis nina all siputas.
Mehed, need luristasid oma piipusid lihtsalt kõvemini.
Ilo tegi nisadest veel viimased tõmbed ja tõusis siis ühe käega lüpsipinki ühes krabades ja teisega lüpsikut vinnates püsti.
Kondid tundusid natuke puised olevat.
Ega need muidu, lihtsalt natuke unised alles.
Ilo lükkas laudaukse lahti, vaatas korraks tühja õue ja Siis Tuli Mõte.
See ei võta ju aega, korraks proovida ainult...
Tasakesi tõmbas ta ukse uuesti enda järelt kinni.

***
Väike Senni tormas tunnikese pärast tuppa hirmust väriseva häälega kilgates  "kurat on laudas, sõi meite lehmad ära ja nüüd närib Ilot surnuks!"
Eks ta lepikkusse lipates oli kõrvalhoonest koledaid hääli kuulnud ja lehmi polnud ka veel väljas, kuigi Ilo oli juba ammu lüpsik näpus õuel sehkendanud.
Kurat, siis kurat. Kui lehmad ja Ilo söödud, siis ehk sigu annab veel sarvilise hambust päästa! Igatahes pererahvas tormas laudauksele.
Sinna ta tardus.
Naised kiljusid, lapsed kädistasid naerda ja mehed...mehed luristasid piipu.
Lüpsipiiga oli uppis nagu sitikas tükkis lüpsiku ja järiga, seelikusabad igal pool,  ainult kintsude ümber oli neid napilt, juuksed põhku täis.
Kuidas sa ikka teistmoodi oled kui jalg kõvasti kaela taga kinni ja ära ei tule, no ei tule kohe üldse..

laupäev, 25. juuni 2016

Mul oli kuiv jaanipäev, nii mitmeski mõttes

Lõunaosariikide sabaotsa jaanipäev oli tuuletu, häbematult soe ja vihmata.
Tibatillukese küla hiigelsuur jaanituli, tantsupeo ajast veel meeles olevaid tantse tatsavad memmekesed, paar hoolega hoitud ja poputatud papit tantsulaval nagu loorberilehed kanasupis hõljumas.
Kes iganes peoplatsile ligines, käis varemtulnute hekslimasinast läbi.
"Uuetoa Martal, kae, uus mees juba tares. Osvaldi minekust on alles kasinasti üle aasta möödas, on siis nii raske poolteist aastat ära oodata, et viisakas oleks?"
"Vaata nüüd seda Nukaküla naiste tantsupunti, meie küll tanusid sedasi ei seo, nurgad tuleb ikka paelte alla keerata!"
"Mellise Maril juba kõht kõrgel ees, ikka lööb pidudel tantsu. Seda juba inetu vaadata!"
"Oh helde aeg, Ollimäe Johanil pole enam kaela nähagi, nii jämmeks läinud! A no tal ju  Sirje pagaritöökojas tööl, ega seal peres leiba ei osteta..."

Kui vahepeal jupp aega uusi tulijaid ei laeku, kurdab sama naistepunt, et "Ei tea, mis neil Saalitoa tüdrukutel meie vastu on, iga kord, kui me nende poole pittu läheme, ajavad pead kokku ja muudkui volksutavad silmadega?"

***

Tegemist on räige kunstilise liialdusega, nimed on laest võetud nagu vestluste sisu.

***

"Tolle mees, vaata, seal vasaku, näed?...tema mees külmus talvel bussijaamas surniks, eks ta oli natuke napsune ka ja...."
"Meeta oma poos ennast mineva jõulus üles, ega ta päris kaine ei olnud, aga..."
"Minu teine mees, Iivar, uppus maja taha tiiki,  tahtis purjakil olles sealt paljakäsi kokre püüda.... Esimese ajas Vitja alla, eks too jäi traktoriroolis peale palgapäeva magama..."
"Leod enam pole, kukkus kevadel öösel kemmergusse minnes peaga vastu kivi, ei tea mis see nüüd siis oli. Koduõlut ta ju ennegi teinud..."

Jajah.
Nimed muudetud.
Sisu... On nagu on.
Kurb.

***


Et asi ühekülgseks ei jääks, siis ei tohi mainimata jätta, et pererahvas oli äärmiselt lahke, vedas meid imeilusaid kohti ja sündmusi pidi nagu oleks me selle isegi kuidagi ära teeninud.
"Maailma ilusaim riik on Lõuna-Eesti."
Onon!
Ilusas riigis on ka ilusad inimesed.

pühapäev, 19. juuni 2016

Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

reede, 17. juuni 2016

***

Vihm tegi tükka. Vahetult enne sadu rohitud aiamaal näeb taimede vahelt katkutud ja sealt vagude vahele visatud umbrohi palju kõbusam välja kui kultuursed porknad-kaalid.
Ah, et miks ma umbrohtu kokku ei korjanud ja põllult ära ei koristanud? Laisk olen, mis teha.
Peremehel on puhkus. Viis nädalat. Nomaeivõi. KOLMKÜMMEND VIIS PÄEVA! Kui ma saaks kolmkümmend viis päeva järjest puhata, unustaks ma ilmselt, kus ma üldse töötan. Aa, ja siis korjaksin ma vagude vahelt umbrohu ka kokku.

Tähelepanuvõime ja mälu näitavad kas ülekoormuse või selge seniilsuse esimesi märke. Juhtub asju. Uskumatult jaburaid asju. Asju, mis teevad minust täiesti ebausaldusväärse inimese.
Näiteks...
Ostan mina, kultuurilemb, pundi pileteid teatrisse. Seletan kõigile, mis etendusega tegu, millal minek on, jagame rahva kahe auto peale laiali ja hakkame Viljandi poole sõitma. No läheme natuke varem, Viljandi ikka ilus koht ja jätame jalutamise aega ka.
Kõlab mõistlikult?
Muidugi kõlab.
Ka tol päeval oli kõik ilus  kuni teise auto rahvas hakkas netist täpsustama, mis kell etendus hakkab.
"Ee...oled sa ikka kindel, et me Viljandisse peame minema?" Natuke ootamatu telefonikõne, kas pole? Keegi julgeb kahelda minu sõnades, mäss laeval! Kahmasin kindalaekast piletid ja...
...see pagana etendus oli Pärnus.
Esimest korda nägin, et Peremees oskab kihutada, tee Viljandist Pärnusse oli õnneks tühi mis tühi. Teise auto rahvas oli sama sõge ja me jõudsime isegi veerand tundi enne näidendi algust mind narrida.
Niisiis on meil nüüd Pärnu Ugalas käidud. Varsti läheme Tallinna Vanemuisesse, piletid on juba olemas.

***

Nojah...kirjutangi selliseid seest tühjasid jutumulle.
Õnnetuks teeb selline mõttekramp...söötke mõni teema ette..?
Khm...kõlab nagu "palun närige minu eest pisut mu putru"....

kolmapäev, 15. juuni 2016

Nõnnasama

Paberlehti, neid trükivärvi järele lehkavaid krabisevaid kirevaid asjandusi, on hea lugeda.
Neis pole sõnavabadusele apelleerivad hirmsa lastetoaga inimeste kommentaare.
Lisaks pole neis ka veebiversioonide klikikorjajaid, peakirju, kus kasutatakse väljendeid  "inimesed on tagajalgadele aetud" või "internet on pöördes" või "naist tabas toidupoes šokk".
Internet olevat hea maailma süviti tundmaõppimiseks, infoladu.
Miks siis veebiajakirjandus nii pagana kahemõõtmeline on?
Küsimus on retooriline, mul on oma versioon põhjustest paraku ammu olemas.

Siiski oleks vaja meie kanti mõnda tagajalgadele ajavat sündmust, üleeile käputasid külapoe ees kaks esisillaveole üle läinud pompsu, suund suhteliselt sirgelt kohalikku " joodikute parki" võetud.
Mis kõige koledam: ma mäletan kui toredad lapsed nad kunagi olid.....


Kustkohast teie lehelugemist alustate? Aa, koomiksist nagu minagi, selge. Hinttelikentide värk.


Kui juba sai selline tühjade mõtete mull siia üles pandud, siis lisaks nüüd, hommikul, et vähe on öös asju mida ma naudin rohkem kui lausvihma kohin akna taga. Andke mulle andeks, päikesekummardajad!