Täiesti kohutav, kuidas inimesi peetakse. Kõik need
poolsaare moodi saared ja püramiidskeemid ja mugavused, mida ei pakuta, kuigi
ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada.
Võtame näiteks reisi üle mere. Sõbralik välisriik, skäärid,
surströmming. Mhm, puhas reklaam, ei enamat. Skäärid on lihtsalt kaljude ja
saarte vahel loksuv meri, surströmmingu lõhnagi ei kusagil ja sõbralik?
Olge ikka mõistlikud, juba laevareis ise oli kohutav. Ei mingit
kõigutamist ehk et siis tegu oli säästureisiga, lainete pealt hoiti kokku
(niikuinii meretuulepark süüdi, mis see muu oli), laeva jälitas pidevalt teine,
suurem laev, mis enne sadamat ette rebis ja medalist võisime suud puhtaks
pühkida – onju, laevad saavad sadamas medali? Ja räägime tollest teisest
laevast õige veel: olete kuulnud vanadekodulaevadest? Sellistest, kuhu kolivad
vanurid pärast oma maise vara mahaparseldamist, sest maal asuv hooldekodu on
kallim kui kajut laevas? Mis te arvate, kuidas need vanurikruiisid kliente
hangivad? Õige, näppavad sadamatest neid, kelle kaelad on kortsus ja
maksaplekid põskedel. Ja miks merel eelpool kirjeldatud jälitamine käis? Jälle
õige, klientuuriseire! Tolle laeva trümmis on niikuinii ka morg, ettevalmistavat
ruumi enne sinna jõudmist nimetatakse basseiniks, seal toimub klooriveega
immutamine veel toore nahaga kundedele.
Pff, hingetuks võttis, ma olen nii erutunud...
Bingo. Me peame veel bingost ka rääkima. Müüakse
praakpileteid, meie seltskonnas ei võitnud MITTE KEEGI, kumbki ei saanud
midagi. Skämm. Röövimine.
Teler. Ainult siivutud täiskasvanute kanalid. Kas siis
midagi, mida nad nimetavad loodusfilmideks, kus tehakse kõlvatusi või siis „Alasti
ahvatlus“, millest korralikud inimesed isegi ei mõtle, vaatamisest rääkimata.
Vähemalt kahe silmaga vaatamisest rääkimata. Võeh. Fuih.
Hommikusöök. Surmarelv. Vaagnasuurused taldrikud mis
vihjavad pidevalt, et „kuule, mul siin üks vaba serv!“ ja „Vaata, munapudru ja
peekoni peale mahub veel paar lihapalli!“ Inimene kaevab omale hauda ju hammastega.
Laevas sai auk mulda ikka mitu tolli sügavamaks tõmmatud.
Naaberriigi sadamas tekkis lootus, et läheb paremaks. Ilm
oli ilus (mis oli ka tüssamine, sest milleks ma siis pagasis kümnegrammist
vihmakeepi terve päev kaasas tassisin? Milleks, ma küsin?), buss täitsa sõitis,
hiljem, jala käies tuli pärast punast tuld foori roheline. Aga siis...
Skansen. Kesssssse selle mäe otsa ehitas? Kes mõtles välja väravakaare ajalukku sisse rammiva disaini? Kus on
eskalaatorid või kandetoolid? Ma olin üles jõudes nagu Jürgen Ligi pärast triatloni.
Pärast kahte triatloni ikka. Majad, mida seal eksponeeriti olid vanad, mõni,
kui kirjutatut uskuda koguni neljateistkümnendast sajandist, mis on korraliku
turisti jaoks hoomamatu vanus ja tekitab küsimusi, kas siis tõesti on viisakas midagi
nii eakat teistele näidata? Neis
hoonetes ei olnud isegi Ikea panne, ma mööblist ei räägigi!
Loomad Skansenis. Ilmselgelt on nemad läbinud eriväljaõppe,
sest kohe kui keegi võttis pildistamise poosi keerasid loomad pildistaja poole
oma tagumiku. Mul on telefonis massiliselt pepupilte ja need on sellised,
millega isegi onlifansis pole midagi teha. Ahmi tagapaled? Sea pepu? Põdra
kannikad? Eh... Isegi kalad tegid fotograafide eest sääred. Sõnatu. Peaks
kassast raha tagasi küsima.
Ma ei hakka sellest, et hiljem vanalinnas kuningas oma fännidega
ei kohtunud, rääkimagi. Ei mingit kuningat. Kuigi kõik need massid tänavail
ootasid mis hirmus. Isegi ei ühtegi punnpõskset printsi või printsessi. Teisalt –
need printsid ja printsessid hakkavad tasapisi oma viiekümnendale juubelile lähenema,
kuningas võib veel vana olla, aga kortsus printsess pole eksponeerimiseks. Skanseni
kuuesaja aastased majad tulevad meelde, eksole.
Kojusõit oli ....kojusõit. Teleris sama siivutus, tantzuzaalis
pensionäride disko, kuu paistis, seegilaev jälitas, sea pubis (lugeda
eestipäraselt) laulis kauboi oma raskest elust kuuepealisele publikule, hommikul
pargiti laev Aegna taha ja sealt tulid inimesed piki kõmisevat tunnelit
Tallinna poole.
Irmus, irmus.
Hommepäev läheks uuesti.
Aga ma kuulsin, et see oli tolle laeva eelviimane reis, veel
üks ja ristluslaev läks remonti. Ausõna, mina ei teinud midagi!