Kaks saia, üks leib

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Mingi rütm sai neisse sõnadesse sisse mõeldud, muidu poleks mõttetu täherida kauem meeles seisnud kui esimese elektripostini.

Külatänav oli tolmune, üksikud kivid pehme lenduva tolmu sees olid kui pilkuvad silmad – kord, kui tolm neid kattis, olid silmad kinni, kui aga paljas lapsepäkk tolmu maha pühkis, avanes silm hetkeks. Maapõues oleva koletise silm. Hea, et valge oli, pimedal ajal olid sellel teel kindlasti ka maigutavad näljased lahtised suud.

Ettekujutus ammuli suudest pani tüdruku keksima. Peaasi, et jalad hästi vähe maad puudutaksid.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeni oli veel hea mitu postivahet lipata. Raha kõvasti kokkupigistatud pihus hakkas juba higist kleepuma. Tüdruk proovis – kui ta käe lahti tegi, ei kukkunud münt kuhugi, pööra kätt kuidas tahad. Serviti. Teistpidi serviti. Pihupesa allapoole.

Aih, ikkagi kukkus, pihupesas oli vaid jälg rahast, selline, nagu  läbi õhukese paberi münti pliiatsiteraga kõdistades paberile jäi.

Teetolmust kerkis pisike pilv. Hea, et niigi läks, mõtles piiga münti tolmust näpuga õngitsedes, oleks veerema läinud, siis ei leiakski.

Higine pihk oli nüüd paksult tolmuse mündi ümber kõvasti kinni.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeputka trepp oli pinnuline. Imelik, trepid olid ju muidu siledaks kulunud ja lohkus, see oli vist väga uus trepp.

Aa, muidugi, seda see tädi jutt otse poodi sõitnud Lavrentist tähendas. Noh, et ikka lausa otse poodi. Sisse lausa, poe uks oli ka hööveldamata laudadega paigatud. Tüdruk tundis veel korra seda õuduse ja põnevuse segust värinat, mida ta tundis ka siis kui tädi toda lugu poolsosinal vanaemale rääkis. Pidi ikka õudne olema, et isegi täiskasvanud täie häälega öelda ei julgenud.

Pood oli seest ootamatult pime. „silmad jäid õue", nagu vanaema ütles. Tüdruk tardus ukse ees, nägemata kohe, kuhu ta astuda võiks, laealusest aknast paistis viltuses päikesekiires keerlevad külameeste suitsupilved, kusagil seal leti najal nad Marfaga lõõpisid. Kõrvad tulid ju ometi poodi kaasa, mitte nagu silmad. Uks avanes selja taga, keegi samasugune pime nagu seisma tardunud tüdrukki koperdas lapsele otsa ja kirus häälekalt.

Piiga ehmus ja astus leti poole, häälte suunas pidi see ju olema. Tasapisi hakkas silm juba ka ruumi seletama.

„Nu, tševo tebe?"

Marfa teadis, et piiga on võõras, pika juttu ei olnud tollega mõtet teha.

Tüdruk astus letile lähemale, käsi mündiga pikalt ees püsti.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Bulki netu,  vazmi tri hleba!"

Midagi oli valesti. Tüdruk teadis, et ta pidi saama kaks saia ja leiva, aga tädi lajatas letile kolm saia.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Hääl kiskus natuke nutuseks.

„Idi damoi, idi!"

Sellest sai tüdruk aru.

Korraks veel proovis ta oma mantrat

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Damoi!" Tädi surus talle kolm kandilist saiapätsi kaenlasse ja lükkas last õlast ukse poole.

Rohekem ei olnud vaielda mõtet, sellest sai laps isegi aru.

Kodutee oli sama pikk kui tulek, kuid tundus pikemana. Pätsid olid suurd, piiga väike. Lisaks veel mure teadmisest, et poest ei antud täpselt seda, mida tädi tahtis. Pätsisid jõudis veel kanda, mure oli raske. Nii raske, et sundis tüdrukut vahepeal tee äärde kraaviservale istuma ja tolmuste sõrmedega pehmest saiast suutäiesuurusi tükke murdma. Mõni pisargi viirutas tolmu põsel. Kedagi nägemas ei olnud, nutta eriti mõtet seepärast ei olnud ka, pisaraid sai vast mõni üksik.

Tagasitee oli lõpuks pea veerand pätsi pikkune.

„Kus sa nii kaua kadunud olid? Mis selle leivaga juhtunud on? Saia poes ei olnudki või unustasid sa ära?"

Siinkohal tundis tüdruk, et talle tehakse ülekohut. „On ju saia, leiba hoopis ei olnud!"

Tädi naeris. Isegi naerdes tundus ta kuri.

„See ongi leib, teil seal Eestis on leib teistsugune, meil on jälle selline",

Tüdruk ei saanud hästi aru. Leib on leib, see päts leib küll ei ole. Päike on ju ka alati päike, keegi ei öelnud, et küünal on päike. Või et siis suhkur on sool. Tädi ajas midagi segamini.

Tüdruk avas hoogsalt suu, kuid pani selle plaksti igaks juhuks kinni, ta teadis, et tädiga pole mõtet vaielda.

Olgu siis leib. Mida see tädi ikka teab. No ja ega saia vastu polnud piigal ka ometi midagi.

Mündi jälg pihupesas püsis veel hulk aega.

Uni

Uneliivakaevanduses olen sunnitööl
Jala küljes raske  pomm, vööl ogadega vöö
Võtan tera omale, lastakse mind maha
Kuuliaugud keres, aga tööst ei ole vaba

Viira! Maina! Pilvelaevad lasti ootel paigal
Plaksub piits ja kubjas kireb: kiiremini, raisad!
Ketinaaber pissib liiva, mõni viskab koni
Huvitav, kes tahab sellist uneks hommikuni?

Viira! Maina! Rutem, rutem, nõme loodrikari!
Päike vajub, kohe tõstetakse laeval tuulde puri
Magama ma veel ei saa, sest haljatolmu käru
tahab täitmist, koorem ootab. Võta kühvel, näru...

Kõdi

Nad sündisid ühel ja samal päeval, pisut lopasel ja hämaral talveõhtul laste kilkamise ja koerte haukumise saatel.  Sel õhtul oli nende ümber palju rõõmsat möllu ja naeru, ka nende näod olid rõõmsad ja käed kui embamiseks avali. Teine teisel pool hõredat lippaeda, silmanurgast teineteist piidlemas, käed hoolimata embuseootel asendist teiseni ulatumata.

Nime neile ei pandudki, kuid üks oma lumepallrindade, punase rätiku ja pikkade kõrsripsmetega oli kindlasti memm ja teine pajast kübara,  roheka sammalvuntsi ja hõlstisaba alt piiluvate lootsikusuuruste kalossidega oli sama kindlalt taat.  Memm piidles Taadi turris vuntsi ja Taadi pilk püsis memme lumepallidel. Tõmme oli õhus,  seda oli  nende soojal sünniõhtul kohe tunda.

Hommikuks olid Memme-Taadi loojad läinud. Kool ootas, töö ootas, elu suures linnas tahtis elamist. Öö oli olnud jäine, Memme ripsmed kadsid härmameiki ja Taadi kalossidesse sulanud vesi oli külmudes Taadi jalanumbrit kolme numbri võrra suurendanud.

Tea, kas nüüd sellepärast, aga Taat küll piidles Memme, kuid ei teinud kohe ta lumesajuvaikse häälega hõigatud sõnu kuulmagi.

„Tere Taat!"

Taadi pilk ei liikunud, Memm üritas veelkord

„Tere Taat! Näe, me oleme naabrid, astud ehk läbi, pakun värskeid purikaid?" Oh, purikaid oli palju, eelmise öö külm oli neid kasvatanud isegi puuokstele ja kaevuketi külge.

Taat vaikis.

„Mis ametit sa enne Taadiks saamist pidasid? Näe, mina olin pisike hang ja jupp õunapuude all lebanud tekist, mida põnevat sina oled teinud?" Memm ei jätnud jonni. Kuidagi pidi ju sõna sellest külmast mehest kätte saama.

„Ma arvan, et sina oled üleni vana talli tagant pärit, sealt sai vist palju lund korraga..."

Naiselik kavalus kandis vilja. Talli tagant ei tahtnud Taat küll pärit olla.

„Keldrimäe otsast ja tiigijää pealt olen pärit. Hõlsti alumise osa palli sees on tallitagust, aga vähe, see oli ju puulehtedega pooleks!"

Memm varjas rahulolevat itsitust. Kes siis ennast tallitaguseks tunnistada tahaks. Nüüd tuli oma nokkimist natuke tagasi tõmmata, muidu veel solvub.

„Seda ma vaatasingi, et tallitaguse jaoks kuidagi liiga valge oled. Tiigijää lumi see kõige puhtam, muidugi!"

„Ega sul endalgi viga pole, ilus kõrge rind sul, naabrinaine!"

Lumest inimesed ei ole eriti kiired ja juttki liikus neil aeglaselt ning pausidega. Ööd läbi ja päevad otsa, und nad ei teadnud igatseda.

Igatsus oli nende elus siiski olemas. Vestlus küll voolas aeglaselt, kuid see oli ka ainus liikuv asi nende elus, hoolimata soovist teise valget külge oma lumest käega puudutada või naabrile sügavamalt silma vaadata. Nad olid oma maailmas ju kõigest kahekesi, neis soovides ei olnud midagi imelikku.  Paraku hoidis külm neid paigal, vähemalt esimesel paaril nädalal jäigi nii, et Taadi silm seletas vaid lumepallidest rinnakumerusi ja memme ripsmete vahelt oli näha kõigest Taadi rohetav vunts. Päevad möödusid, mõnel ööl särasid mõlemad härmatisest, teinekord puuderdas memm oma nägu peene värske lumetolmuga ja Taat valgendas oma rüüd uue lumega.

Iga lumest kuju elus saabub kord paraku kevad. Ei jäänud ta selgi korral tulemata. Alguses olid need keskpäevased niisked tuuled, mis soojaootusest aimu andsid.

Seejärel tuli päike, mis hoolimata öistest pakasetundidest kippus Memmel ja Taadil peakatte alt vee jooksma panema.  Keerutava tuulega päevad vajutasid Memme ja Taadi teineteise pole kummargile, käed ika veel laiali ja valmis teineteist püüdma. Lumesajud ei olnud enam värskendavad, märg ja kleepuv lörts vajutas keha raskekes ja kummardus muutus aina  sügavamaks.

„Mida sa siis teed, kui ära sulad?" Küsis Memm päeval, mil soe vihm nende moondunud kehasid rõhus.

„Ei teagi... tahaks mere äärde minna..." arvas Taat mõtlikult.

„Läheme koos?" pakkus Memm

Ja kukkus tükkideks

„Võiks tõesti",  ühmas Taat enne laialivajumist.

Taadi vurrupundar pudenes Memme ripsmekimbuga segi, kangesti kõdi oli.

Vesi, mis lume all juba mere poole liikus itsitas korraga nii memme kui Taadi häälega. Kõdi oli, saate ju aru.

Kuidas ma pääsesin kohutavatest vigastustest

"Tere. Vabandust, aga nüüd tuleb ehk paar väga rumalat küsimust..."
"Jah, palun?"
"Ma tahaksin natuke ujuda, aga enne seda tahaks jõusaalis ennast soojaks ajada. Ma pole enne jõusaalis käinud, kas seal on keegi, kes mulle algul nõu annaks?"
"Ei."
Täiesti teravate nurkadega ja üleni kõlisev "ei".
"Miks te jõusaali minna tahate? Ma arvan, et seda pole küll vaja..." teenindaja toon oli pisut pehmem, näoilmest oli näha, kuidas ta sõnu otsis.
"Teate, seal...jõusaalis käivad sellised...musklis inimesed, ma arvan, et teile pole seda kindlasti vaja."
"Aga..."
"Te ei kujuta ette, milliseid vigastusi seal võib saada, KOHUTAVAID vigastusi!"
Teenindaja pilk oli suunatud üle mu õla, basseini kohale avatud akendega jõusaali poole. Ma võin eksida, kuid pilk oli natuke klaasistunud.
Vaatasin samas suunas. Ruum oli tühi, aga minu fantaasiaga inimesel polnud raske kujutleda, milliseid pilte need silmad võisid näinud olla. Otsastrebitud jäsemed, purustatud kõrid, millest purskuv veri voolab mööda klaase alla ja tilgub aknapragudest basseini äärele, trenažööride liikuvate osade vahele põimunud soolikapuntrad...
"Ei, kindlasti pole teile seda vaja! Minge ujulasse, vaadake, kui mõnus seal on!"  teenindaja ohkas ja  pead raputades ajas koledad mälestused minema.

Aga ma tahtsin ju ainult natuke vantsida ja aerutada...
Järgmine kord topin auto pagasiruumi mõne varem jõusaalis käinud sõbra. Üldse mitte musklis inimese, aga sellise, kes oskab mulle neid kahte riistapuud tutvustada.
Prouale leti tagant ütlen, et kaasavõetu on minu personaaltreener.

Küsimus noor- ja mitte enam noorsportlastele

Kuidas leida enda trullakas kestas üles pisike sitke sipleja?
Olukorra lühikirjeldus: keset tööpäeva on mul meeletu tahtmine minna ujulasse, no ikka selline likku igatseva hülge tunne. Mida enam päev edeneb, seda enam kangastuvad loibade ees Punase merena lõhestuvad vetevood ja juba taban end tegemas sõudvaid käetõmbeid nagu kutsikas vanni kohal.
Kell kõmiseb tööpäeva lõpumuusikat.
Autosse ("Kähku koju, tuli ahju ja punuma!"), koju ("Nonii, puud põlema...kas saab juba!") ja kokkuvarisemine ("Ma ei jaksa siit toolilt tõustagi, veel enam neljakümmet kilomeetrit sõitma hakata.....").
Niimoodi päev päeva järel.
Leninlik küsimus: "mida teha?"
Mitteleninlik nurin: "Kuradi timurlased, kui vaja eidekesi üle tee lohistada, siis te ei küsi, kas eideke üldse tahab minna, aga nüüd pole teid kusagil!"
Aa, üks küsimusekene on veel. Kui ma tahan jõusaalis näitaks sõudeergomeetriga Pärnusse ja tagasi aerutada, siis millise mulje jätab imelises ümaras vormis vanadaami ilmumine filmidest nähtud musklis, vormis ja päevitunud, junnjaid proteiinibatoone krõbistavasse seltskonda?
Elik siis emakeeles: kas jõllitatakse?

Ärge küsige, miks mulle seda vaja on. (Dramaatiliselt käeseljaga laupa laksates:"elada tahaks!")

Naistepäevavärki

Ei salga – naistepäev on ja šampus suurema kamba peale kenasti konsumeeritud.

Miks?

Miks mitte?

Kui ei oleks olnud naistepäev ja mulliveinipudel oleks ikkagi avatud, kas siis oleks kuidagi teisiti?

Noh, esiteks poleks vabandust. Või siis nimetan seda parem põhjuseks? Tegelikult pole kumbki väljend õige.

Nimetagem seda alkoholismi trepimademel kõõlumiseks. Ilusamalt kõlab muidugi „triviaalsete kommete järgimine".

Valime ilusama väljendi, nõus? Kellel midagi öelda on, tehku seda kohe või vaikigu igaveseks!

Vaikus.

Tore, muud ma ei oodanudki.

Mind poleks kindlasti häirinud naistepäeva kui sellise täielik unustamine, aga kes olen mina, et seda otsustada. Ma eelistan ju isegi oma sünnipäeva unustamist ja suurema osa maailma eest on mul õnnestunud mul seda tärminit enam kui õnnestunult ka varjata. Asi pole vanuses, asi on oskamatuses tänulik olla.

Kuidas reageerida väljendile „Palju õnne", kes teab? Mina ei tea.  Naeratan totakalt ja teinekord taipan tänada, mõnikord soovin „sulle sama!"

„Palju õnne sünnipäevaks"

„Head naistepäeva"

„Head uut aastat"

„Rõõmsaid lihavõtteid"

„Õnne emadepäevaks"

Mida iganes veel pähe tuleb. Õnne läheb kogu aeg vaja, head võiksid olla kõik päevad, rõõmu on tarvis alati.

Heh, minust saaks päris hea jehoovatunnistaja.

Tänane päev on möödunud päris õnnestunult peitust mängides. Põiklen nagu rahvastepallis lähenevate võimalike õnnitlejate eest, paar matsu on küll pihta tulnud, kuid enamik neist on tõesti headelt kaaslastelt, kelle soovid pole formaalsed (sest peab soovima) vaid siirad (sest tahaks soovida). Kujutan ette, et ka meeste seas on neid, kes täna kramplikult oma töökahal seisavad või istuvad, minimeerides oma liikumist – tont teab, kes jälle vastu tuleb ja keda õnnitlema peab, teinekord ei tule nimigi meelde, aga sootunnused ju...

Homme on kõik jälle normaalne. Naeratus, kui see on, saab olema ehe, jutt tavapäraselt nokkiv või ametlik, pole vaja peljata ootamatuid kallistusi võõrastelt meestelt.

Küll tänane ka üle elatud saab.

Neile, keda armastan, soovin ikkagi kõike head. Igaks aasta päevaks, mitte vaid tänaseks.

Naine

Ma olengi lipp lipi peal, lapp lapi peal

ning

seest olen siiruviiruline, nutma ajan nii ennast kui teisi

ikka

tean, et lõoke toob lõunasooja ja pääsuke päevasooja

mäletan

ka seda, et kured läevad, lapsed taga

sellepärast

kindlasti enne mõtlen kui  ütlen

olen tark

ja ei hõiska enne õhtut,

ei loe, et

hommik on õhtust targem,

mõtlen

hommikul lihtsalt ei hõisata,

praegugi

vaikimine on kuld

hoolimata, et

rääkimine on teinekord veel kuldsem,

tean

hõbeda hind maailmaturul on tõusev, kõik teavad seda,

ent

klassikud ütlevad niikuinii, et tütarlapse parimad sõbrad pannakese sõrmusesse,

samas

veel paremad sõbrad annavad tüdrukule sõrmuse,

olen nutikas

vana rebane lõksu ei lähe,

peaasi, et

või suus veel sulab,

puhanud

silm kulda seletab

veel

vanarahvas teab, et elu on lühike ja sitane kui lapse särk.

niikuinii on

alati

pesupäev.

Alati.

ALATI.

Lume lõhn

Istun küdeva ahju ees, süles kuuvalgest õuest nöörilt kuivamast korjatud rätikute kuhi.
Surun näo sellesse pusasse.
Miline lõhn.
Ma olen korraga mina ja kõik need naised, kes kunagi kevadise lume päeval kuivanud pesu lõhna on uppunud ja samas olen ka hunnik vastpestud rätte.
Lume kergus, ületalve elamise raskus ja päikese eredus on selles hõngus. Sügise pori on juba kaugel, kevade muda on veel kaugel, talve vahukoorekauss on uppis ja helendav. Jääaugus pesu loputamisest mõrased käeseljad ja pesumasina kõhust linikuid lapanud pehmed pihud saavad selles lõhnas võrdseks, aeg seob ka nende lapatud pesu üheks hiigelpikaks pehmeks kangarulliks. Mõni hiinlaste maalt alles sel talvel saabunud riideruut on saanud päikesest rabanduse ja peidab end vanaemadeaegse vahvelräti sülle. Nad on nüüd sugulased, nad lõhnavad sarnaselt.

Hetk, mis jääb.

Krambid

Külm on. Õudne, kui külm on.
See külm on nii lahe. Võtsin plekist kruusi, lasin kuuma vett täis ja viskasin õues õhku. Pauku ei kostnud, nii külmanabal me siiski ei ela, aga pisipisike käsitsitehtud lumesadu sai tehtud küll. Poeg proovis õhinal kohe sama, tahtis omatehtud lumesajust läbi joosta ja avastas, et saadanas küll - osa veest jäigi veeks. Midagi pole teha, paarkümmend miinuskraadi ja litakas vihma näkku on enneolematu kogemus.

Üritasin külmunud seebimulle ka puhuda. Puhusingi. Sadade kaupa puhusin. Tuul viis kõik minema, allatuule pimedusest kujutlesin kuulvat seebimullide purunemise klirinat. Homme sõidab naabrimees kildude otsas oma auto kõik neli rehvi katki ja mina teen näo, et ei tea midagi. Vilistan "juba linnukesed..." ja vahin vareseid.

Täna kolleegiga maanteel sõites kiitsime kahekesi ilma. Päike säras ja lumi lõikas silmi, tee oli lausa suviselt puhas. Poole kiidulaulu pealt tuli mingi pahur tuisk, meie ees sõitev auto keriti lumekardinasse ja ümbrus muutus ühtlaseks mannapudruvalgeks  sodiks.
Kahe minuti pärast oli jälle päike ja lumi ja muu hea kraam. Viie minuti pärast...äh, ilmal olid täna krambid. Lumekrambid.
Veel pisut ja ta hakkab kevadet sünnitama. Millest muidu see hormoonide möll?

Aa, ja kolleeg ütles enam-vähem just siis, kui talv krampides viskles: "Ma lendan homme Taisse...."
Ma ei taha Taisse. See ei tee mind vähem kadedaks....

Vanad naised

Vanadel naistel on karedad kannad

Riided on moetud ja naljad on maotud

Karvased sääred ja rippuvad rinnad

Viimased naerud on näonahka vaotud

Sõrmed on sõlmes ja kintsudel komud

Põlved on kanged  ja lokid on tolmust

 Vanadel prouadel on küüntest kübar

Astume läbi neist udustest kogudest

Meie ei märka neid,  meil on nii mugav

Tammume üle kui sõgedad hobused

Ega nad põikle, nad ammu  ei tunnegi

Aeglaselt liiguvad, kuid mitte õnneni

 Õnn on kõik kulunud elades lõputult

Südame pehmuses alles tilk sulatuld...

Lombakas asi, aga peab...

Olen vaene ja taevast ma sulle ei luba
päike minust jääb andmata, kuu olgu taevas
kinkimata jääb maja või lossist üks tuba
ilma järvedest jääd, laantest, saartest ja laevast

Tule parem, me jagame seda, mis saada
ahjusooja ja karedat poolvillast putru
kui kord lähed saad kalli ja pika pai kaasa
siis on südidust joosta taas pakaseuttu

Sina lehvitad rõõmsalt ja mina teen sama
mine, mine, sest elud meil eraldi teedel
kinkimata jäänd päike näib heledamana
külmaudugi hajub. Sa ju helistad reedel?

Mõni tuba on alati pime

Kui palju kurbasid on koos, et rõõmsaks saada, siis on tuba täis suurt ja suitsuna tupruvat kurbust.

Kuidas saab sinna mahtuda veel rõõm?

Olen oma depresiivset meelelolu proovinud teadlikult kildhaaval lammutada, otsinud abi kõigepealt enda seest ja toetanud (kasutaks meelsamini sõna „püherdanud") teiste najal. On asju mis edasi aitavad ja on asju, mis mõjuvad nagu kõrile surutud vee alla vajutav kaigas. Vimase puhul on kõige kurvem see, et nii tehakse meelega. „Mul on halb, sina sure maha!" Hakkab siis endal parem või, tõesti...?

Ma proovin end ise kõrvupidi sellest soost välja tõmmata.

Mõnikord kuulan isegi teiste nõuandeid. Kuulmine ei tähenda kuulamist.

Mõni on hea.

Mõni on halvem.

Mõni on kohutavalt halb.

Kõige halvem on siiani olnud soovitus liituda ühe netikommuuniga, mis teoretiliselt ongi loodud haiget (saanud) vaimu toetama.

Ma olen täiesti kindel, et on palju inimesi, kes saavad seal oma muresid kurtes abi ja tuge, leiavad teekaaslasi ja jutusemusid. Mul on nende pärast siiralt hea meel.

Aga mu enese jaoks... see tuba on täis katkisi hingi, kurbasid, lööduid, segaduses vaimusid. Sinna sisenedes on tunne, nagu suruks end ruumi, mis on muret täis ja see mure on liiv, mis ei lase hingata, näha ega kuulda. Aeg-ajalt astub ette mõni hallis hames hall kogu ja poetab emotsioonitult enda ette oma mure. Keegi ei kuule, kõigil on silmad maas, pead oma värvitut tõsidust täis. Vahel tõstab siiski mõni toasolija pea ja viskab õhku midagi trööstivat kas siis konkreetselt kellelegi eraldi või lihtsalt niisama..ent neid trööste ei püüta kinni, veel enne, kui nad liueldes langedes puudutavad maad, on lohutuse roosa valgus kuhtunud määrdundhalliks.

Eks ma vaatan neid värve oma silmadega, need pole erapooletud. On kindlasti palju inimesi, kelle jaoks roosa jääb seal roosaks, muutub aina võimsamaks ja lõpetab vabaduse purpurikarva leegina. Nad otsivad õla, mille najal end püsti ajada ja leiavad selle. Nad oskavad teiste tumedatele sõnadele pihu alla panna ja need tuhast puhtaks puhudes ütlejale heledatena tagasi anda. Mingu neil elus hästi.

Kuid mulle mõjub see keskkond rusuvalt.

Eks ma siis eemaldun nii kuidas oskan.

Ei loe teiste muredest, ei võta neid endasse. Kapseldun, programmeerin end ühe kindla tegevuse jägijaks. Ei ela kaasa, ei mängi end teiste süngusest läbi. Omamoodi tekitab see tuba sõltuvust, ära minna sealt korralduslike omapärade tõttu ei saa ja midagi siiski kisub sinna piiluma. Enesepiinajalik haiglane mõnu.

 Kuidas saab oma masendust üldse vähendada jagades seda teistega, kes sama murega hädas?  Jagades saab alati sama asja tagasi. Annad tüki oma murest, saad pala teise meeleheitest.

Kas on õige soovitada kurval lohutust otsida kurbade seast?

Kas keegi on niimoodi saanud abi...sünge kurbade, leinameelne leinajate, pelglik argade seast?

Ma ei saa jätta sellist mõtteliistakat sellesse seltskonda, nii ebaõiglane ei tohi olla. „Näete, siin on mu tume meel, aidake kanda!" Las kukuvad, las murduvad, peaasi, et ma olen oma sule koormasse visanud. Ei tohi.

Las jääbki mõistujutuks. Kui keegi leiab hargneva otsa, siis küsikski: kas seltskond ühe jala ja ühe käega inimesi saavad üksteist toetada? Suur tomp, kelle käed on hõivatud enese kinnihoidmisega teise küljes ja jalad ei astu kuhugi...

Lugu.. ütleme, et kellast

Milde vaatas randmel olevat kella.

Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.

Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.

Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.

Teine kord siis teine kord.

Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.

„Miki, tule siia!"

Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.

Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.

„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"

Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.

Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.

Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.

Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.

Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.

„Kas te kuradid saate siit!"

Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.

Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.

Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.

Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!

Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."

Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.

Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.

Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.

Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.

Lapsed.

„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.

„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.

„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.

Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.

„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.

„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"

Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"

„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"

Minia paistis juba rahunevat

„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"

Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.

Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....

Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.

S&S. Pahur

Skype on katki.
Ma olen päris pahur juba, mu kontaktid on kõik väljas, ükskõik kui palju või mis masinast ma edasi-tagasi login, restardin, maha- ja uuesti peale installin.
Tuleb kirjatuvide peale üle minna.

Sel ajal kui ma end kommunikatsioonivahendite vigasusega ei ärrita värvin lage ja loen Kalevipoega.
Lagi tuli hea.
Eepost lugedes sain äkki valgustatuse osaliseks.
See pirakas Sohni oli ju klassikaline oss. Käis Soomes äri tegemas ja kaklemas, ajas bisnesit venelastega ja peksis kasumi kakluses teiste pähe puruks, verepilastuslikust vägistamisest ei hakka rääkimagi...
Ütle veel, et prohvetlus on väljamõeldis.
Palun muidugi vabandust, kui kellegi tunded nüüd sinika said, minu mõtted, minu blogi.

Mnjah...

Ma läksin kaaluga riidu.
Tema alustas. Näitas mulle numbrit 888,88 kg.
Kättemaksuks kiskusin ta patarei välja. Las nüüd mõtleb nädalakese, kas ikka tasus norida.

Imelikku vaakumit vaakumit tunnen enda ümber.
Eks ma ole inimeste peletamisega paeva näinud ka, mis seal salata.
Veidi haiglaselt kõlab, aga kohati on tunne nauditav, kohati õudne. "Ära tee, ära tee...tee veel, tee veel!"
Ei saagi täpselt aru, kumb rohkem ahvatleb, mõnu või õud. Mõlemad hoiavad traadid pingul.

Ühte sorti inimesi näin küll pumbana oma filtrisse tõmbavat. Ega ikka ei ole nii, et vastandid tõmbavad, reegel on siiski, et sarnane tõmbab sarnast. Näiteks mina ja naabrimammi. Tuli teine pühapäeval ajalehtede järele ja terega samasse hingetõmbesse mahtus lause "meie koeral on vähk, luuvähk - arst ütles, et sureb kas homme või poole aasta pärast...."
Tore, milliseid uudiseid inimene ikka oma pühapäeva hommikupoolikusse vajab, eriti üliküpses keskeas.

***
Ma mäletan veel seda talveõhtut
kui taipasin et kevadet ei näe
mu lemmikpeni, kelle karvast kõhtu
on patsutanud kõigi laste käed

ta koeraelu oli pikk ja ilus
nii tundus mulle minu inimpeas
ei jätnud jumalaga, karva silus
veel käsi justkui loodaks siiski head

Koer aga teadis, koerad teavad ette
kuts tundis, et ta aeg on saanud täis
pilk suunat' eemale, neid radu mis ta käis

veel läbi käis, küll abil meelepette
mind seekord kutsumata endaga
läks vikerkaare taha lendama.

Geeniuse saatus

"Ma olen eriline! Väga eriline, kõik näevad seda. Elades saja tuhande endasarnasega samas hoones eristun ma ometi kõigist, olen teist peajagu üle, te hall ja ilmetu kari! Olgu, täpsustagem seda "peajagu üle" olemist...ma ei pidanud füüsilist kasvu silmas, ses suhtes jään lühemate hulka, kuid mu mõistus - selleni, te, lihtsakesed ei küüni.
Ärge hoidke mind tagasi, innustage mu maaimaavastaja meeli innustuskõnedega ja te näete, kuidas ka teie elu muutub kergemaks. Toon teieni parima, mis väljaspool kodu leida saab, juhatan kätte elüüsiumi väljad, millel kasvad ambroosiat täis roosipuud, lihtsalt andke mulle, mida ma väärin - respekti ja lugupidamist. Ärge sundige mind mõtlema igapäevamuredele, ma ei tohi oma aega raisata koristamise või toiduvarude täiendamise peale.
Geenius peab saama vallandada oma hiilgava mõistuse ilma karmi arje ärast põdemata, saate aru, lihtsakesed? Te ju ometi ihaldate kergemat elu? Pikemat ja täisväärtuslikumat eksistentsi? Muredest vaba pikka pensionipõlve?
Ärge hoidke mind tagasi, laske mul minna, ma naasen teie juurde suurte, elukorraldust muutvate juhtnööridega! Soovige endi, lihtsameelsete, seast kerkinud geeniusele tuult tiibadesse!"

Kõik kuulasid kõnelejat sõnatult, ruumis kostis vaid vaikne, vaikne sumn.
Lahkuja liigutused uksel tekitasid sekundiks jaheda öise õhu väreluse.
Teisel sekundil kostis ukse eest läbi lennanud putukajahti pidava nahkhiire piiksatus.
"Täiesti ära tõusnud lollakas. Mis tal juhtus?"
"Pääses korraks emamesilase toiduvarude kallale."
"Aa. Hea elu mürgitus!"
 Tarus jätkus vaikne öine sumin.
Hommik lubas ilus tulla ja võililled tõotasid lähedased aasad kollasesse tekki mässida.

Õndsus ja ilgus

Lugesin äsja kerge korralageduse ja nautimise seostest.
Hetkeks tekkis pisike "ma kogesin just seda!"- moment, aga kuna loetud loo teemast läks see natuke mööda, siis kommentaari ma jätma ei hakanud, jätsin tunde endasse kihelema...aga kaua üks nõrk inimene ikka sügelemist kannatab, kratsin ennast siin.
Ühel mitte eriti ammusel ilusal varahommikusel tunnil oli mul hädasti vaja jäätisekokteili. Jäätis, ploomimahl, mikser, lilla kõrs, kuhjaga lurinat. Oli selline ...mõnus hommik.
Puudu oli vaid pikendatud hommikuuni, soovitavalt õhtuni.
Perenaiselikud tingrefleksid sundisid mind peale maiustamist lauda koristama. Refleksikaar toimis normaalselt, nagu ette nähtud - aju teisi keskusi häirimata.
Laud sai koristatud, nõud masinasse topitud, toidukarbid külmikusse susatud ja mina tagasi teki sisse rullitud.

See, et ma hilisõhtul külmikust juustupaki kõrvalt valesse külmikuossa pandud karbitäie loksuvaks siirupiks sulanud jäätist leidsin mõjus mu figuurile suurepäraselt. Söömata jäänud jäätis on siiski söömata jäänud jäätis, nõus? Oli näha, et aju oli tõesti refleksid omapead jätnud, sest nauding kestab alati kauem kui kui viimase lurina viimane lörts.

Üldse pole kahju.

Hoiatus: korralikud inimesed jätavad järgneva (kuni tärnideni) vahele.
Tuli lihtsalt selline uitmõte, et kui söök vajab järelmõnulemiseks aega (vajab, aga ei usuta!), siis seda, et seks samasugust aega vajab on üldteada. Mitte, et ma nüüd viimase aja kogemuste külluslikust varasalvest tarkuseteri pillun (kes pisut paksema pealuuga on: iroonia), kuid mõnusa eine juurest argisesse rabelemisse söösta on sama kui pärast oimetukstegevat armatsemist järgmisel sekundil linu pesema ja tuba tuulutama söösta...

***

Ma olen ennast pisitasa uuesti ennast muusikat kuulama harjutanud, vahepeal mõjus isegi "Mutionu pidu" või "Õllepruulija" kuidagi liiga emotsionaalselt. Ei tee nalja, ausõna.
Nüüd olen netis muusikat kuulates mõnikord kinnisilmi näpuga toksanud "järgmine video...järgmine video..." Paar korda olen silmi avades leidnud, et olgu see muusika mis ta on, aga kui see on mingi vinnipigistamisvideo taustamuusikaks...
"Üü, sa oled helilooja, mida sa kirjutanud oled?" - "Näiteks see: /ümiseb mingit meloodiat/" - "Aa, seda ma olen kuulnud, see on ühe videos, kus kõrvast suur mädapunn välja pritsitakse!".
Jep, enam ma muusikat valides silmi kinni ei pane.

Hakkan inimeseks tagasi

Filmide reklaamimine on saavutanud uue kõrguse: näiteks enam ei ole komöödiana reklaamitud filmi treilerisse kokku kühveldatud kõik tegijaile naljakana tundunud kohad, vaid lisatud on ka filmilõike, mida tegelikult filmis ei olegi.
Muidu on "Kahandamine" päris vaadatav film, aga ärge seda komöödiana küll vaatama minge.
Välistatud pole, et olen lihtsalt ise selline sünge tüüp, kes naljast aru ei saa.

Kogu sündmuse juures pean ikkagi mainima, et jeeeeee! ma käisin reaalselt kodust väljas, tegelemas millegi muuga kui lakke vahtimisega. Lisaks on juba olemas piletid käopesast ülelennu vaatlemisele ja paarikümne euro eest piletilevi kinkekaarte, mis aeguvad kohe-kohe ja mille eest ma täna omale midagi osta kavatsen. Veel ei tea kuhu ja mida vaatama, nii, et kiired soovitused on keskpäevani teretulnud.
Arvestades seda kui aktiivselt ma sain soovitusi kirjutamisteemadeks eelmise hala all otsustan oma edasise kultuurisündmuste valiku tõenäoliselt siiski alles leti ees pileteid valides.
Seda lihtsam muidugi: kui mingi jama otsa komistan, saan vaid ennast kiruda. Selles tegevuses olen ma juba guru tasemel nikuinii.

Le Roi est mort, vive le....?

Kui keegi leiab virumaa metsadest pooletonnise lehkava lihahunniku, siis - kui väga iiveldama ei aja - vaadake, kas ta korjuse seljal on jälgi kunagistest tiibadest.
Kui tõesti on, siis olete leidnud mu isikliku Pegasuse. Kohelge teda väärikalt ja unustage see pilt.

Mitte midagi ei õnnestu peale kirjavigade.
See-eest on pime aeg otsa saamas, kuigi mis vahet seal on. Ma magan vaba aja niikuinii maha, olgu see valges või pimedas.

Ainult hädaldaks...

Kui heaga ei saa, saab kurjaga.
Kes viitsib kommentaaridesse jätta teema või kõigest pealkirja, mille järgi lugu kirjutada?
Hoiatus ühele kommenteerijale: põhjapõder Rudolfist ma siiski ei kirjuta.

***

Kell 4.58. Kas kellelgi und üle on? Võib olla natuke kasutatud....?

Jah, ei, jah, ei, jah. ei....

Suutsin sõnastada kirjelduse ühe mustri kohta, mida olen tõenäoliselt korranud kogu oma jonnivõimelisuse tekke esimesest päevast ehk siis arvatavasti sünni hetkest alates.

Tikun ikka „ei" ütlema. Mulle antakse nõu ja ma leian miljon+n võimalust seletada, miks nõuanne mulle ei sobi.

Nii hästi seletan, et ise ka hakkan juba uskuma.

Mine tea, ma hakkaks vist isegi täiesti usutava pakkumise peale „mine neljapäeva öösel viie tee risti ja võta jõhvikamahl kaasa, saad teeselda hinge parseldamist saatanale ja leiad inkade kullalaadungi ning selle kõrvaltoimena omandad kirjandusgeeniuse oskused" virisema, et kust ma selle jõhvikamahla nüüd..ja öösel on pime.. ja üleüldse – need viie tee ristid on kõik ringteedeks ehitatud ja see ei loe...

(Heldus, ma olen teisi sarnase suhtumisega blogardeid ka lugenud ja nad ei meeldi mulle....)

Aga – alati on „aga" – pärast vabanduste otsimise etappi hakkan ikkagi tasapisi tegema plaane ettepanekute elluviimiseks.  Uurin nahistan, sätin, küsin. Mõnigi plaan saab sel moel algsest kindlast vastuseisust holimata teoks tehtud.

Päris ise ma taolist avastust ei teinud.

Tööl öeldi. Korduvalt.

Mina ütlen „ei, seda pole võimalik ellu viia" ja hakkan lahendust otsima.  Päris tihti ka leian.

Aga – taas vana hea „aga" – kui ma ütlen „jah", siis delegeerin pea alati probleemi lahenduse teostamise sujuvalt kellelegi teisele. Las teeb, las pusib. Ei viitsi mina kontrollida, kas ta hakkama saab ja kui ei saa, siis avastan kokkukeeratud hunniku või laiali tassimata hunniku (olenevalt ülesandest) alles hilja, teinekord liiga hilja.

Iseasi muidugi, kui delegeeritud ülesandega hätta jäänu õigel ajal kisa tõstab. Aitan ikka.

Teiste inimeste probleemidaga ma nii ei tee. Muudkui kiidan nende pakutud lahenduskäikudele takka.

Teatud piirini muidugi. Külma vastu allikasse minekut ja bensiiniga tule kustutamist ikka tagant ei õhuta, aga mõnigi teine jabur idee on saanud minu õnnistuse kohe kindlasti.

Inimene on ikka üks imelik elukas.

Kindel see.

Õpetused iseseisvaks eluks

Mitte ei tule meelde, kuidas sai toime tuldud talvedega, kus miinus kakskümmend kraadi õues ja pluss viis kraadi toas oli "talutav", sest alles eelmisel päeval oli õues enam kui kolmkümmend kraadi külma ja toas ...ma ei taha seda isegi mäletada....
Praegu on kümmekond külmakraadi ja juba hakkan mõtlema, et vist peab mütsi välja otsima.
Jaa, tänapäeva inimene on nõrk. Vaat ikka vanasti!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

"Poissmeheelu" on omapärane.
Kõik on lubatud, aga mitte midagi teha ei taha.
Iga päev võiks endale mingit peent rooga vaaritada, aga milleks? Eks ole elus neid ahjupraade ja kooreklopse tehtud ka juba, nüüd keedan lörtsaka jõleda maitsega pelmeene, panen telekast mingi überpeene kokasaate kõrvale tiksuma ja kugistan kausi tühjaks. Pesuehtne siga, enesekaitseks pean mainima, et kokkamist täis telešõu oma keeruliste roogade assortiiga tekitab tunde,nagu oleks endalgi mingi peenem toit nina all.

Külma juurde siiski tagasi tulles.
Laiskus on ainus omadus, mis elu maailmas edasi viib.
Laisad on leidlikud.
Nädalavahetusel tõin kuurist kärutäie puid. Ma laon need tavaliselt kohe kojanurka riita, siis ei pea nädala sees töölt tulles kuuri minema. Nagu ma ütlesin: laisk.
Pühapäeval olin Eriti Laisk. Rabasin käru sangadest kinni ja tõmbasin puud tükkis käruga mitu astet ülespoole, otse kotta.
Mahtusid küll.
Eile tõin koridorist korviga puid ja kütsin. Oi, kuidas ma kütsin. Tund aega tuhises pliidi all tuli otse kõige lühemat suvelõõri pidi korstnasse. Tänage mind, et täna alla kahekümne kraadi külma on, poleks ma kütnud...oioi!
Tuba jäi muidugi sedajagu kargem. Just, kasutame seda ilusat sõna - kargem.
Täna olin mitte lihtsalt Laisk, vaid Megalaisk ja tirisin käru lausa tuppa. Hea oli puid võtta, teate. Tühjaks ja õue see kärukobakas.
Kes tahab homme kuurist puid tooma minna? Mina ei taha. Mina pean.
Täna oli vähemalt õige siiber lahti.

Lend

Su tiivad on suured kui taevas
Neid keegi veel näha ei saa
Täna tuules kui paju vaevas
Murupinnani kummardud sa

Su süda on kõrvetav päike
Ma ei pelga, see peidus on jääs
Praegu tundub ta hästi väike
Juba küdema on pandud ääs

Varsti leegitseb rinnus laava
Tiivad varjavad tähed ja kuu
Tõustes maa sisse jätad haava
Sest sul on juured kui ilmapuul

Kuidas saada superkangelaseks

Unetus teeb inimestele ainult head.
Unetuse esimesel tasemel jõllitab magamata inimene hommikul enne kodust lahkumist laual vedelevat võtmekimpu ja proovib leida vastust küsimusele "Kus mu võtmed on?"
Unetuse teisel tasemel lisandub eri paarist sokkidesse ja pahupidi t-särki rõivastumine ning üllatunud pilkudele reageerimine ainuvõimaliku järeldusega: "Ma näen täna vist väga hea välja!"
Magamatuse tase kolm: vähemalt kolm korda auto juurest majaukseni ja tagasi jalutamine, et kontrollida, kas uks on lukus. Neljandal korral peab majja tagasi minema, kuna auto võti on ikka veel keset köögilauda, sealsamas, kus enne oli ka maja võtmete kimp.
Neljas tase jõuab kätte siis, kui kodunt lahkudes rõivastutakse täiuslikuks superkangelaseks ja tõmmatakse trullarid teksaste peale nagu kõik superheerosed teevad.
Unehäirete viies tase: sa enam mitte ei jõllita tömbi pilguga võtmekimpu, vaid tõstad need pelgalt pilgu jõuga enda taskusse ja töölejõudmiseks ei ole enam vaja autot - lihtsalt sirutad ühe rusikas käe üles ning katapulteerud kuhu iganes soovid. Muide, milleks superkangelasele üldse töölkäimine vajalik peaks olema?

Ma oleks kindlasti juba viiendal tasemel, kui ma ei kõhkleks neljanda leveli läbimise alustamisega.
Peaks äkki?

Öö ikka, kes teine

Öö mängib viiulit tasa ja meelalt
Täht viib mind endale, kiigutab süles
Keegi ei näe meid ja keegi ei keela
Kuulame muusikat kuu külmas tules

Viiuli halinast jääme me lumma
Aeg läheb meelest ja homset ei ole
Jäässe me tardume, kaks kaamet tumma
Kõik on nii õige, mis eile veel vale

Öö mängib viiulit raskema käega
Poogen on narmas ja keeled on katki
Metsarea tagant näen tulemas päeva
Pimedus pageb, see võtab vaid hetke

Ärgates rusikas pihu kui avan
Pudeneb sellest üks täheke kaval...

Kõik räägivad, ma ka

Paar aastat tagasi kingiti mulle päev Laulasmaal: basseinid-saunad-meri ja nii edasi. Pakett ühele, tegelikult pole mul aimugi, kas selline asi nagu "pakett ühele" üldse eksisteerib, aga mina käisin seal igatahes üksi.

Vahemärkus: kus iganes reklaamitakse spaapakette, kruiise, kõigi kellade ja viledega teatrikülastusi kaugemates linnades - alati on tegemist mingi "sõpradega", "kaaslasega" või eriti halva sõnastuse puhul "kallimaga" mineku sundusega. Kus on puhkusepakkumised "noor ema, võta endale päev üksiolekuks" või "vanapoiss(piiga), sa oled oodatud teatrisse koos ööbimise ja restoraniskäiguga"?

Laulasmaal oli bassein! Voolava veega!! Ujutav!!! Lisaks jaapani vann, tulise veega!!!! Olgu, hüüumärkide limiit sai läbi, suurem asi saunainimene ma pole, aga saunu oli seal samuti, üsna mitu lausa.
Ikkagi - bassein. Kindlasti pole see sportlastele mõeldud ujula, ega ma pole sportlane ju ka. Võidu ei uju, ära ei upu, ujuda jaksan paar tundi järjest. Mitte, et siis jaks otsa saaks, lihtsalt ei viitsi rohkem.
Tuppa jõudes keksisin juba ühelt jalalt teisele, mu toa aknast paistsid, muide, veekeskuses ujujad ja muidu ligunejad hästi kätte. Nagu porgand rakendis liduva eesli nina ees, saate aru?
Kuhugi sõites pakin ma alati kaasa minimaalselt asju. Kahjuks kehtib ka sellise pakkimise puhul reegel, et kõige vajalikumad kodinad on koti põhjas. Mitte lihtsalt põhjas, vaid tõenäoliselt lausa kusagil topeltpõhja vahel, takerdunud koti õmblustesse ja looteasendisse tõmbunult hiirvaikselt peitust mängimas. Sellisel juhul on kiireim võimalus vajalikke asju leida kott põrandale tühjaks valada. Tegingi nõnda.
Jooksuga pessu ja veel kiirema jooksuga veekeskusesse. Ahjaa, põrandal vedelev kolahunnik ...las vedeleb, minu tuba, keegu niikuinii ei tule. Viisakusest vormisin pihupesadega vormitust läsust ümara kuhja, vaatasin seda hetke ("no näed, tuba korras nagu naksti!") ja kappasin üle õue.
Tund ujumist. Poolteist tundi erinevate saunade uste vahelt sisse piilumist ja veendumist, et kui enamik neist pole mulle atraktiivsed (loe: olen hale vuzz ja talu sauna teravust), siis soolasaun on pärus lõbus. Millegipärast tekkisid paraleelid soolvees liguneva sealihaga, just selliste kõhualuste läbikasvanud...ahjaa, see pole teema. Soolasaun, seega, ikkagi on minu masti saun. Veel ujumist, veel soolamist, veel ujumist, veel soolamist...

Ja siis magustoit. Jaapani vann. +41°.
Ma jätan alati magustoidu lõppu.
Olin sellest palist mööda minnes näinud, kuidas suured mehed end  üliettevaatlikult, millimeeterhaaval, tiguaeglaselt vette nihutasid ja kuidas mõnigi neist oma naist sinna meelitatud ei saanudki. Oli inimesi, kes katsusid käega vett, vangutasid pead ja läksid pigem mingisse sauna karva võtma. Kõik märgid näitasid, et seal peab hea olema!
Ronisin siis minagi. Varvas likku ja...kuulge, see vann oli minu jaoks jahe! Plumpsasin pettunult vette. Ei, vesi ei olnud jahtunud, lihtsalt....kui ma ise vannivett timmin, siis on see vist palju tulisem. Nelikümmend üks kraadi ongi ju "käib kah!" vannivesi.
Üdini pettunud ma ei olnud, ka selline soojus imbus lõpuks läbi keha, tegemist oli ju talvise peoga iseendale. Ma olin ikka täiesti või sees, lolliks ligunenud ja muredest eemal.

Aa, see tuba....
Kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudsin, oli mulle sinna toodud karbike magusaga. Ilusasti keset lauda. Saad mu isiklikke esemeid keset põrandat ei häirinud tõepooest kedagi.

Mõte

Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......