Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused

laupäev, 8. juuni 2019

Elton Banks-Poppins ja näljased vampiirid



Ühendasin rohimise rasvasulatusega. Seljas oli kapuutsiga kilejas vihmapluus ja maani seelik. 
Näriputukad, noh.
Veredoonorlusest ei pääsenud sellegipoolest. Selle aasta sääsed kasutavad toitumisavade tekitamiseks läbimatutesse materjalidesse  miniatuurseid akudrelle ja  tööriistadega varustamata polgud varitsesid  kaevikutes kuni seelikukuppel nende kohal oli ning startisid siis....
Ma ei taha seda rohkem kommenteerida...

"Rocketman".
Kiidetud lausa "Bohemian Rhapsodie" vol kaheks.
Tegelikult "Mary Poppins" säästuväljaanne, milles nii lapsehoidjat kui endaga pusas olevat perekonda on sunnitud mängima üks näitleja. Banksid saavad päästetud, Poppins kallistab lõpuks ennast aka Bankside ühiskehastust üleelusuuruses, kuid siira armastusega. Happy end, kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.

Ärge mind kuulake, film on hea, mina olen küünik.


kolmapäev, 5. juuni 2019

Muhv on täesti reaalselt eksisteeriv isik!



Lõik ministri vastusest küsimusele, küsimus kui selline polegi nii tähelepanu vääriv kui vastus:

 "Pean tunnistama, et olen ka kirjutanud kirja iseendale omavalitsusliitude juhina, et seda rahastust suurendada. Olen selle kirja kätte saanud, aga eelarve võimalused täna on täpselt sellised, nagu nad on. Aga loodan, et tulevikus need paranevad, et tõesti seda omavalitsuste soovi saab rahuldada." 

 /Vasakule ära, lähen endale kirja kirjutama ja nõudmaks vähem tööd ja rohkem aega mängimiseks. Vastasel on väga jäigad hoiakud, veenmisoskust tuleb rakendada täisgaasil. Aga loodan, et tulevikus hoiakud pehmenevad ja ma luban enda nõudmisi rahuldada/


neljapäev, 23. mai 2019

Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?





Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...



pühapäev, 19. mai 2019

Kevad möllab






Kevad oma lõpuringil, suvi kuklasse hingamas. Mida kõike maapind välja ei punnita, maipõrnikatõukudest meesteni. Need viimased tärkavad kuidagi valepidi...või olen mina vanamoodne...

Eelmise põuasuve kahjud on nüüd vist kõik üle loetud, nii mõnedki istutustööd on olnud tulutu vehkimine. Kui seda mõtet servapidi filosoofiasse venitada, siis ongi inimese elust suurem jagu tulutu vehkimine.  Sööd, sigid, töötad, kakad, magad, ainus, mis tõeliselt jääb on rõõm ja seda sunnikut jääb alati napiks.
Teate, kus see mõte mul täna alguse sai?  Võrkkiigel. Misasja...võrkkiige all ikka, suu lehisekäbisid täis ja mullatolm ninasõõrmeis. Viskasin end võrkkiike selili, et veel näriputukatevaba õueõhku nautida, aga see sunnik keeras end tagurpidi ja ma maandusin näoli kiige all. Lamasin seal enesehaletsuse põrmus ("isegi võrkkiik on minu vastu!") ja taasleidsin mõtte elu tühisusest ja rõõmu nappusest. Kümme sentimeetrit ülespool on mõtted pisut teised. Pisut labasemad, lustakamad, rumalamad ja võibola tibake optimistlikumad. Äkki ķasvab see tärganud mees veel isegi täies pikkuses maa seest välja...? A mis ma teen sihukesega?



laupäev, 11. mai 2019

Kaakaagakaaakkk



Eilsest on kuuri taga kodu seitsmele Tyrannosaurus Rexi nõbule. Kaagutavad, munevad, logelevad. Elu nagu kontoris.
Lapsinimesed on avanud vihmaussikaevanduse, ilmselt pean suvel oma peenraid kotkapilguga jälgima - pehme muld, hea kaevata, ega laps rumal pole. Laps on koguni nii nutikas, et hammustab ruttu läbi eduka (vihmaussi)jahi põhitõed: mõtle nagu saak! Käitu nagu saak! Ole saak!

Mul on pesus nelja vihmaussi tunked. Enne masinasse toppimist sai neid õues surveveega loputatud, loputuskohas on nüüd peenratäis pehmet musta mulda, enne oli seal paeplaatidest rada.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.
Põrsast pole kellelgi müüa?


Tühi

             



Une kirevad mustrid on keeranud mind oma pehmetesse sallidesse, juba olen välja valinud, mida sellel ööl uneelus tegema hakkan ning rahu jõuab kohale. See on nagu soe udu, nagu kiik või meri, mis mind kergelt kannab kuhugi, kus pole mälestusi ega soove.
Äkki tuleb kusagilt tuul mis viib pehmuse, soojuse ja värvid, järele jääb teravate servadega must ja valge maailm. Jälle tunnen füüsilist valu, peas tunglevad mured - "Mina esimesena! Ei, mina, ma olen suurem! Aga mina olen värskeim!".
Kisun end sellest hakklihamasinast mõistust pidi välja, järjekordne kuutõbine uneratsu libiseb terade vahel kildudeks. Tavaline pooltoonides ebamugav maailm, mille astlad on peidus ümarates nurkades ja pehmus pole kunagi ilma hernesteta madratsi all.
Tuleb alustada algusest. Leida asend, mis ei tee haiget, lasta mõtetel mõõnas kaduda, kukutada oma meeled olematuse sametpimedusse.
Seekord ehk õnnestub.

Kusagil teisel pool kõike
On kadunud asjade kodu
Ajakirjade  väljalõiked
Maha pillatud müntide rodu
Üksi hulkuma läinud sokid
Valmis keeranud vaenuköie
Nukujuuksed ja  titelokid
Aga ühte on üle kõige
Üle kõige on kadunud aega
Seal vedeleb suures virnas
Kuhi triiki on taevalaega
Varem tühine, praegu hinnas


kolmapäev, 1. mai 2019

Keelelised iseärasused




"Mis sellel kuulutusel kirjas on?"
"Homme ei tohi siin alevis autoga sõita, kõik peavad jala tööle tulema."
"Jala? Kuule, mees, ma elan siit neljakümne kilomeetri kaugusel ja ei tohi autoga tulla?"
"Seadus on sihuke, mina neid ei teinud."
Küsijad panevad pead kokku, näod surmtõsised. Kas paluda vaba päeva? Ei tahaks hästi, siia sai ju tuldud tööle, töö tegemine on raha, vaba päev on kulu. Kas on mingi võimalus bussiga tulla? Ehk saab kombineerida bussi- ja rongisõitu?
Igaks juhuks tuleb teiselt kolleegilt üle pärida, mis sellel paberil ikkagi täpselt kirjas on.
"Homme peate lemmiklooma tööle kaasa võtma."
"Mis lemmiklooma?"
"Koera. Näed ju, koera pilt on paberil? Kassi võid ka võtta, kui koera pole."
"Kumbagi pole."
"Üldse pole lemmiklooma? Hamstrit ka pole või? No papagoi ikka on? Ei olegi?  Näe, meil valvuritel pole ka muid lemmikloomi kui kalad, igal jumala hommikul tuleb valvur vahetusse oma kalaga!"
Seda öeldes viibatakse laia kaarega valvelaua akvaariumi poole.
"Tõsiselt?" küsijad astuvad akvaariumi poole ja vaatavad seal ringi vilklevaid kalu.
"Millal ma sulle enne tõtt rääkinud olen?"
Vastaja piiksutab väravakaarti ja läheb laialt naeratades õue.
Küsijad uurivad kalu. Vaatavad valvurit. Uurivad jälle kalu.
"Ütle, mis seal paberil kirjas on?" näitab küsija seinale kinnitatud pisikese koera pildiga paberit.
"See on teade homse autovaba päeva kohta"
"Ah, et ikkagi peab ilma autota tulema? Kuidas me saame, meil nii pikk maa tulla?" mure on nägudelt näha.
"No nii hull see asi pole..."
Valvuriproua seletab murelikele murelikele meestele autovaba päeva mõtet: kui elad lähedal, tule jala või jalgrattaga, kui elad kaugel, sõida ühistranspordiga või pargi auto kaugemale ja tule vähemalt mingi maa jala.
Sõnum jõuab kohale, üks väike mure veel kripeldab.
"Öeldi veel, et lemmiklooma peab kaasa võtma."
"Mis jutt see nüüd on?"
"Näe, siin on koera pilt, see pidi tähendama, et lemmikloom olgu ühes."
Seletamine, et tegu on kohaliku kooli vapiloomaga läks keeleliste iseärasuste tõttu pisut puisemalt.
Igatahes järgmisel hommikul olid ukrainast pärit töömehed oma auto tavalise majaesise koha asemel päris kaugele parklanurka jätnud, aga akvaariumikalu käivad nad ikka aeg-ajalt igaks juhuks üle vaatamas: äkki on tõesti igal valvuril oma erinev kiluparv pütis? Võimalik, et vaatavad niisama, ilma tagamõtteta, aga las ma luiskan.




laupäev, 27. aprill 2019

Mida te teete, kui te olete purjus?



Just selline küsimus.
Ja et ei tekiks mingeid kaksipidimõtlemisi: ma olen seda kirjutades võrdlemisi vintis.
Kuna mu maks on mind juba titepõlvest saadik reetnud, siis piisab kahest õllest, et mu koordinatsioon kaoks täielikult ja näitlejat vääriv diktsioon  muutub lapse lalinaks. Seega õukonnajoodikuks ma ei kõlba. Kaks õlut, nina täis ja magama, olgu, et peas on mõtted selged ja kummaliselt külmunud.
Ma olen näinud purjus inimest, kelle diktsioon on olematu, kuid üldine kehaline koordinatsioon selline, mida ma ei suuda ka oma parimail päevil saavutada.
Ma olen näinud süldiloiguna lamavat filosoofi, kes tsiteeris David Hume' , leidmata kahjuks kaasväitlejaid.
Ma olen näinud kuulsaid "A tõ menja uvažaješ?"- jorsse, kes on sel hetkel enda meelest maailmanabad.
Mina pole kindlasti joodik, kuid ma elasin 36 aastat koos alkohoolikuga, ilmselgelt kaassõltlasena, õnneks ei olnud ma eriti raske juhus.
Kord elus alkohoolik, igavesti alkohoolik.
Kord elus kaasssõtlane, igavesti kaassõltlane.
Normaalset suhtumist alkoholi ei taasta iial. Aga milline on normaalne suhtumine?

Hiljem pähe karanud küsimus: miks te end üldse  pisut sassi kammite? Väsimusrigiidsus (minu põhjus)?
Kindlasti on teie põhjus teistsugune. Võibolla olete nii korralikud, et teil ei juhtugi.....



reede, 26. aprill 2019

Maailma Parima Vorstivõileiva retsept



Me kõik teame, mis on võileib. Samuti on kõigile mõistetav võileiva alamliigi "vorstivõileib" spetsiifiline koostis.  Nimi annab ära, pole siin midagi keerulist.
Nosin praegu kirjutamisega vaheldumisi Maailma Parimat Vorstivõileiba ja mõtlen, et äkki tahate teiegi selle sõltuvusttekitava roa umbepeent retsepti saada.
Oh, ma pole üldse kade.
Esimene nõue sellise toidu valmimiseks on tühja kõhu olemasolu, tipptulemuse saavutamiseks peab see kõht lausa enda oma olema. Kõik ülejäänu on lihtne nagu polka ja heinategu.
Laduge lauale koostisosad:
Leib
Või
Vorst
Salatilehed
Viilutatud juust
Määrdejuust
Redised
Tomat
Roheline sibul
Till
Hapukoor
(Vabal valikul mida veel kapist välja kukub)
Määrige või ühele leivaviilule
Kleepige või külge salat, puistake salatilehele peeneks hakitud tilli ja sibulat.
Lödistage sinna otsa natuke hapukoort.
Lätsatage peale pisavalt suur juustuviil. Kui juustuviilu suurus on ebapiisav, pange teine veel.
Veel on ruumi ühe salatilehe jaoks, selle peale pange redise- ja tomativiile.
Võtke teine leivaviil, määrige sellele lopsakas kiht määrdejuustu.
Vajutage leiva määritud pool nägupidi tomati- ja redisepalade vastu.
Koristage laud.
Tehke tass teed või kohvi või võtke midagi muud vedelat joomiseks.
Nautige.
Nautige oma vorstivõileiba....




pühapäev, 21. aprill 2019

Skoor





Värvitud mune - null.
Värvimata mune - null.
Kohupiimaroogasid - üks kohupiimakook, aga see vist ei loe, sest ahjus põlema minemise eest kook diskvalifitseeriti. Kokk oli ok, koogi enda viga. Igatahes!
Metsas kohatud karud - null.
Metsas tõenäoliselt hängivad karud - vähemalt kaks, vallasema röökiva jõnglasega.
Poja nr 1 saavutus - Usain Bolti rekordite purustamine metsast väljajooksul. Mitteametlik,  kuigi registreerimist tasub kaaluda. Kas karu loetakse dopinguks?
Poja nr 2 saavutus - Võhandu maratoni isikliku rekordi parandamine umbes saja koha võrra. Sinikad ebasündsas kohas.
Kollektiivne saavutus - umbes 40. meetri jaanipäevakartuli mahapanek.
Isiklik saavutus - kanakaka ja kasvuhoone omavahel kokku viimine. Öäkk.

kolmapäev, 17. aprill 2019

.... kah!



Kui ma siiani võisin veel öelda, et mu autos on veetud kõike tsemendist küttepuudeni, ainult sõnnik on veel vedamata, siis sai täna ka see viimane tara ületatud.
Ärge fantaseerige midagi. Ei loopinud otse hanguga pagasiruumi, tänapäeval on sitaveoks sõiduautos sobilikud suured paksud prügikotid.
Kanakaka on kohal, sel aastal on mu põld nagu ürgmets. Rohima minnes võtan kompassi ühes, muidu enne sügiskündi mind ei leita. Selleks ajaks olen endale kaalika sisse maja närinud ja käin salatilehtedest seelikus ringi.

No ja millal teie oma kardulad maha panete ja kunas kapsuid kükitate?



teisipäev, 9. aprill 2019

Keksjutt



Eelmise aasta valgusevarud ja aasta alguse optimismipähklid hakkavad otsa saama. Praegune tööle - magama, tööle - magama rütm ei kõlba kuhugi. Väsimus ajab vägisi lollusi tegema.
Pühapäeval sehkendasin rehaga aias ja unistasin suurest ja kurjast harvesterist, kes ümbruskonnas kõik lehtpuud meetri kõrguselt maha nüsiks ja saepurujunnideks pressiks, riisu neid lehti palju riisud, aga Alutaguselt tuleb aina juurde. No ei ole võimalik, et ma meie kandi laante lehti pole juba kokku kraapinud, need on mingid importliistakad! Kui hoovist palmilehti leidma hakkan, annan laiemalt teada, kuramuse immigrandid....
Tegelikult andsin juba alla. Kui keegi on sõltuvuses eelmise aasta puulehtede riisumisest, andku teada, hea raha eest luban kratsima. Reha olgu omal ligi.

Aa, Ligi. Ligi võib nüüd oma sõnavara vabalt kasutada, ta on uute valitsejate kõrval amatöör.   Nende poliit-tourette annab varsti voorimehe mõõdu välja, absoluutselt ilusasti filtrivaba.

Avastasin, et me oleme mu peniga "ühtekad", või kuidas seda nüüd öeldaksegi... Õues liikusime mõlemad nagu roostes robotid, vist isegi lonkasime ühte jalga.  Jaa, olid ajad, kui me olime noored ja hirmsad, nüüd oleme lihtsalt hirmsad. Ma oma noorepõlve hirmsapilti siia ei pane, aga koera oma võiks küll panna, ega ma küsi ka.

Kui nüüd keegi pole seda pilti näinud, siis jah, see on täismõõtudes DT seal lume all. Rooli ülemine serv on tiba üle minu pea, aga ma olen päris lühike, nii, et natuke lund, jajah... See puntiirjoon Reku kõhu all on just see, mida te mõtlete.

Lollustest, nendest, mida väsimus tagant lükkab.
Ma panin ennast blogivõistlusele (blogiauhindadele? See kõlab imelikult, üks neist on vale) kirja.
Ignoreerige. Päriselt. Edevus ajas, edevuse pärast mainisin ka siin, aga las lapsed müravad. Teate küll neid mutikesi, kes salaja vasakule ja paremale piiludes tühjas liivakastis põngerjatest maha jäänud vormiga paar liivakooki pätsivad ja siis ruttu minema jalutavad, tehes nägu, nagu oleks need ERAKORDSELT ILUSAD liivaplönnid seal juba enne olnud.

Selleaastane muusikasuvi on juba praegu kiusatusi täis. Lykke Li tuleb Eestisse esinema. Katie Melua. Kindlasti keegi veel, ärge vihjeid andke, ma ma nutan silmad peast, sest kõike ei saa ju. Enne silmade tuhmikspillimist käin jooksuga Mumford&Sons'i kuulamas siiski ära, on mida oodata.

Täna tuleb mul eriti hästi välja hüplik kõneviis, niisiis hüpakem edasi stiili- ja kombeküsimuste juurde. Või mis "edasi", kogu postituse juurteema ongi sammasjuur stiil ja sammaspool...oih, narmasjuur kombed.

Sattusin kusagilt lugema blogimise kombeõpetust, piinlik lugu, seal rõhutati, et kõigile kommentaaridele peab individuaalselt vastama. Häbi mulle, andke andeks, kannatlikud kommenteerijad, ma ei teinud seda pahatahtlikult.  Igaks juhuks ei luba, et enam nii ei tee,  mõnikord on tunne, et vastus rikub ilusa kommentaari ära.
Noh. Jah. Mõnikord olen lihtsalt väsinud. Või laisk. Või mõlemat.

Stiiliküsimusi ma stiilselt stiilitu inimesena lahkama ei hakka, Printsessi blogist võite ise teada saada, et on olemas stiilinõuded rabas kolajale ja kommentaar "su riietus on väga jube ja maitsetu" liigitub heatahtliku kriitika alla. Ma üllatusin ja see on ometi hea märk, eksole? Samas...ma üllatusin ja see annab tunnistust, et olen ajast maha jäänud.

Moeni jõudes peaks poliitikast ka rääkima, see on ju praegu moes. Aga mida siin ikka rääkida on? Mina ei ole rahul, ma olen täiesti pahane selle peale, kuidas praegu asju aetakse. Ei hakka isegi põhjendama, aga põlgus võimulesaajate vastu on valitsev emotsioon. Kõik põhimõtted on müügiks, peaasi, et Egiptuse lihapottide manu saaks ja mis kõige tähtsam: vaenlast tuleb võimu juurest tõrjuda. Vaenlast, keda valis ligi kolmkümmend protsenti rahvast. Kes tahab, pakib asjad ja sõidab Kanadasse, jah?
Minge p...puu taha.

Jutt nagu keks. Kastist teise.


pühapäev, 31. märts 2019

Laupäev. Selline...




Mida võib teha laupäeva õhtul.
Võib ju vaadata lava peal häid näitlejaid, kes mängivad halbu näitlejaid, kes tahavad olla head näitlejad.
See tuli neil hästi välja. Head näitlejad ikkagi.
Vaheajal võib vaadata teatripublikut. Liiga kitsaste kleitidega naisi liiga laiade pintsakutega meestega. Noori paare, kes on koos sellepärast, et neile meeldib koos olla. Noori mehi noorte naistega, sest neile meeldib nende naistega olla. Vanu mehi koos noorte naistega, sest neile meeldib, et neid nähakse koos noorte naistega. Vanu daame, kes tegelikult on lihtsalt vanaks jäänud tütarlapsed. Teisi daame, kellest vaadatakse nii sügavalt läbi, et nad peavad oma olemasolus kindel olemiseks end akende peeglist kontrollima.
Võib vaadata maale seintel. Keegi on maalide nimed ja maalitehnika kirjutanud järjest. Nii loengi: "Usaldus õli". "Lõputu õli". "Lahendus õli". "Ära õli".
Väga palju õli.
Maalid olid mõtlemapanevad, kuid lumma rikkus libe pealkirjaõlisus.

Koju jõudes lugesin ühe hingetõmbega läbi "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" ja tuletasin meelde Ritsiku postitust, mitte konkreetset sisu, vaid pealkirja ning mõtlesin, et no selleks pole küll palju vaja. Või ehk peab varem midagi ikka väga sügavalt pekki läinud olema, et sellisest õhtust piisab jõe jaoks.
Aga akna peegelduses olin ma olemas.


*
Loen tähti pimeduses,  nemad loevad mind
Kõik loeb mis peidus unenägudes ja ilmsi
Kui tunnen hästi tähti, olla võin ka lind
Siis tähekaart mu tiibu juhib ja mu silmi

Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu
Öö vaikib,  öeldes nõnda ainult  tõtt
Nii vaikne, et on tunda aja sirbi rutt

On selles hääletuses oma veider võlu
Nii nagu sõnades on oma haarav lumm
On lummavamgi olla vahel tumm



laupäev, 30. märts 2019

Rahajuttu



Masu saabumise märgid on silmnähtavad. Kui pesumasina äravoolupump varem ummistumise märke näitas, sai sealt puhastamise käigus välja kougitud münte palju-palju, rekord oli vist viie euro jagu. Või oli see summa suuremgi,  ei tule täpselt meelde.
Täna kiilus pumba kõri jälle kinni.
Üksainuke viiesendine tegi ära!
Justkui oleks hoiupõrsake dieedil.


teisipäev, 26. märts 2019

Brrrrr...



Tuli selline idee, et söödaks sellesuviste rõivatrendide loojatele ette idee  upitada  vikerkaarevärvides fedora 2019. aasta moehitiks.
Ei tea, kas neelaksid alla?
Mul on mustadest fedoradest mõõt täis. Suuvärk nagu rotaviiruse vastu vaktsineerimata lapse seedimine, kunagi ei tea, mis otsast mida  jälle pritsib.
Pärast muidugi kinnitab puristaja ise, et tema toodab vaid roosivett ja vikerkaari ning ta eritisi esitatakse kallutatud moel.

kolmapäev, 20. märts 2019

Lendavat kassi olete näinud?



Ma nägin täna hommikul lendoravat.

Hea küll, valetasin.


Lendkass oli.
Ma unustasin öösel kojaukse lahti ja mu penile oli seltsiks tulnud mingi võõras steroidide peal üles pumbatud kõuts. Tööle minnes oli vaja kass välja ja uks kinni saada, aga kõutsipurikas oli end mugavalt trepile lösutama seadnud ning mu vehklemine (kõss, kao kuradile, kas sa saad, lojus!) kutsus esile sellise jubeda sisina nagu oleks mul kusagil katkine suruõhuvoolik. Lõpuks ma võitsin, kuigi mõnes mõttes oli tegu katastroofiga. Kass võttis hoogu ja hüppas, kõik neli käppa laiali nagu korralikul lendoraval ikka, otse mulle näkku. Naisterahva ilu päästis ainult samm tagasi, kass potsas maha ja lidus õue.
Oleks te mu peni (40+ kilo) nägu näinud! Ma olin ta jaoks nagu püha Jüri (tema kanda jäi neitsi roll. Mis tegelikult nii ongi...).
Autos hakkas vilu.
T-särk oli ülalt alla umbes 20 cm pikkuselt nagu noaga lõhki lõigatud. No ei jõudnud enam tuppa tagasi minna, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel on tööl ülikiired ajad, kui kell seitse kohal pole, jään ise jänni.
Tunnikese pidin tööl kinninööbitud tööjakiga käima, siis leidsin aega lao kapist uus särk võtta ja korralikuks hakata. Kaltsakproletariaat täies ilus.

***

Lõuna ajal tuli itimees mu juurde ja ütles mulle midagi, mis ajas mind nutma. Proovige ise süüa, nina tatine ja silmad märjad.
Ma palusin mõnda aega tagasi temalt isiklikku teenet, pärast kirja saatmist oli äkki tunne, et küsimus oli loll ja üldse oleks parem, kui ta selle unustaks.
Täna tuli itikas ja ütles, et asi, mida ma palusin on valmis kaasavõtmiseks. "Sa oled selle ära teeninud"
Nuuks....
Inimesed on tegelikult head.

***

23.28.
Täpselt poole tunni pärast algab kevad.
Loodetavast ma magan siis juba.


pühapäev, 17. märts 2019

###



Peaks ühe aastaaja juurde tekitama. Enam pole kohe kindlasti talv ja kevad ju ka veel pole. Sügise laip sulab lume alt välja, kole, kole pilt. Pealekauba - kui normaalsed inimesed on lumikellukestele koha leidnud kusagil lõunapoolse seina ääres ja nemad saavad õisi juba praegu näha, siis minu aia lumikellukesed saavad õitsema hakata alles kusagil jaanipäeval. Võimalik, et hiljem, igatahes mitte enne kui sulab see hang, mis neil otsas kõhutab. Augustis äkki?
Vahepeal sain oma rohuvõtuhooaja pidulikult lõpetatud. Vist läks hästi, eks paari kuu pärast, kui uus tehnoülevaatus tuleb, saab näha, kas batsill on koolnud. Kõrvatoimed... üks on möödas (peavalud), üks jääb igaveseks -  ma pole vist kunagi enne ennast päikese käes ära kõrvetanud, kuid nüüd on see hea aeg läbi, päikesepõletused on mu punane tulevik. Kolmas kõrvaltoimetest läheb ehk mööda, eks ma pean ise ka nüüd tegus olema. Esimese kuuga ei juhtunud midagi, kahe järgmisega võtsin kokku kümme kilo juurde. See on juba nõme, hakka või jahutoodetevaba prantsuse dieeti pidama....
Vaal.
Basilosaurus, kui täpne olla.


laupäev, 16. märts 2019

Sarikinokülastaja



Käisin kaks päeva järjest kinos.
Õudne, sellega võib ära harjuda....
"Roheline raamat".  Seekord ei oska ma lausa midagi öelda, kõik kõlaks kulunud klišeena. Kuidas elada tumedanahalise mehena, kes on on võõras valgete seas, võõras oma rassi hulgas ja lõpuks isegi võõras meeste hulgas. No on ju klišee? Aga pagana hästi tehtud film.
Täna õhtul kodumaine "Mehed".
Äh, ma tahaksin olla keskeakriisis mees. Sest siis ostaksin ma suvila saarele, jahtlaevukese ja põgeneksin kriisi ravima. No ja kui omal raha pole, siis mõni sõber ikka leidub, kellel on saarel suvila, sadamas jahtlaev ja isiklik isane kliimaks varnast võtta.
Naised ei saa seda endale lubada, naistel on lapsed, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.


laupäev, 9. märts 2019

Bisnisplan. Šašlik budet!



Praegu on uudisteagentuurid tootmas lühiteateid, kuidas dead cat bounce peale lootev ärimeeste seltsing ahmib volatiilseid aktsiaid nende arvatava madalseisu ajal kokku ning tegeleb sulaselge naked short parseldamisega. Mõnes muus riigis oleksid nad ammu juba black listis, kuna püüavad silmnähtavalt advanced/decline line näitajaid võltsida. Vaevalt, et nad algajatena on võimelised  CBOE VIX-I õigesti kasutama, tundub, et pigem eeldavad nad breadth indicatori kehtimist kitsalt nende ärimudelile, unustades, et see iseloomustab siiski üldisi turutendentse.
***

Hoiatus: tegemist on eksperimentaalpostitusega, millest ei ole mõtet otsida mingit sügavat sisu. Alguses mingi idee isegi oli, aga iga järgmise sõnaga vajus algne mõte aina põhjalikumalt peitu. Kartulist medal sellele, kes peale mu enese algideele pihta saab!
Need laused on kirja pandud sõbra poolt õhku visatud väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Mis väitega tegu oli, annan teada, kui tulemused käes.

Nokurja, nalja peab saama!

Naiselik



Ai, ma lugesin täna mõnusat kildu naiselikkusest ja sellest, mis "meie eas on kohane".
Mitte, et ma oleksin kirjutajaga samas eas, aga see pole teema. Või kui ongi teema, siis selline kõrvalteema, pealiinist hälbiv oksake.
Seda, et. Noh, et naiselikkus.
Mulle meeldivad kleidid ja seelikud ja pits ja sukad ja mu meelest on oluline see osa rõivastest, mis ei paista.  Ma ise endale ei meeldi ja ma isegi ei eelda, et kellelegi teisele meeldida võiksin, aga tunne, mis kõiki neid naiselikkust sildistavaid rõivaid kandes tekib, meeldib mulle küll.
Muidugi on kõigel sellel ka praktiline pool, sest püksirihmaga kokkunööritud heinasaad on ikka kümme korda rohkem heinasaad kui parajas suuruses taljet mitte rõhutavasse kleiti poetatud heinasaad. Sest taljet mul pole. Või, noh, on, aga talje asukoht sõltub juhusest ja soovmõtlemisest (vastavalt üldtuntud tõele, et teatud vanuses otsustavad daamid ise kui vanad nad on ja kus nende talje asub).
Ja mis on selle loo mõte? Peab siis alati mingi mõte olema...
Aa, ikka on mõte.
Käin mina siis kõigil võimalikel juhtudel laperdavate sabadega kleitides, õhulised suursallid ümber õlgade ja pits büsti laiali valgumast hoidmas ning kadestan nagu tige punane sarvik inimesi, kes uitmõtte ajel värvivad pea vikerkaarekarva, tõmbavad selga paksu vanaisa t-särgi, mille enne kuuseokste ja munakoortega kirjuks värvivad, peaaegu unustavad sinna alla seeliku või presendist püksid panna ja nad hõljuvad neis rõivastes ringi nagu uduhaldjad ennemuistsetest juttudest. Ja nad on ilusad, päriselt ilusad!
Aga mina näen ennast ikka kleiti susatud paksu vanamehena.
Võimalik, et süüdi on vajadus tööl pidevalt kanda pikki pükse ja androgüünse lõikega tööjakki?
Ometi on mul kõigest kaks paari pikki pükse. Tööl käimise püksid, kui on sada kraadi külma, siis sobivad need lausa igale poole.
Tööl käimise püksid tähendavadki ju seda, et ...millal na oma kleite ikka kannan? Muud elu suurt ju polegi. Paks naissoost mees sinises tööjakis.