Sama

 

Talv kestab. 

Äng kestab, AD-d said otsa - need ei sobinud raasugi, pigem läks asi hoopis imelikuks, seega... teate küll seda anekdooti kitsest ülerahvastatud korteris? Nüüd on kits toast väljas, nüüd tean, et võib veel hullem olla.

Hundid uluvad. Täiesti normaalne aeg selleks, tuttav sai paar päeva tagasi hundid isegi pildi peale. Kade olen. Mõtle ometi - elusaid vabasid hunte nägi! 

Peale huntide on ilvesed. Mu õuekassid, heas toitumuses elukad, läksid ilvestele kõhutäieks. Imelik kui vähe see mind kurvaks tegi. Kas ma olen julm? Ei tea, võibolla olengi. 

Nüüd kui kassid õues jälgi ei tee on kummaline näha kui paljude loomade ristteel ma elan. Kitsed, jänesed, oravad, rebased on igapäevased tallajad, küllap on teisigi. Ja mina magan sel ajal toaes nagu mätas ning ei tea midagi.

Kassidest veel - toakassid püüavad hiiri ja ei söö neid. Aga nad pole ka nii diskreetsed, et murtud hiir minu käest magustoitu välje pressides lihtsalt kaunilt serveerida, ei, nad tükeldavad oma saagi korralikult ära ja siis ma korjan seda mööda tube kokku: "Kolm jalga on olemas..ahah, siin on pea... kere. Kus neljas jalg ja saba on? Aa, siin!" Ebameeldiv, kuid mis teha. Nagu mingi pommirühm. Sellega seoses tuleb alati meelde olukord, mis viis Eesti politsei laibakottidega varustamiseni. Mäletate kirjeldust, kus politseinikud korjasid leidur leosid poest kauba toomiseks mõeldud kilekottidesse pärast miini lahtisaagimist kokku? Mingi eraettevõtja annetas siis laibakotte... imelikud ajad olid. Vanaks hakkan jääma, veidrad asjad meenuvad.

Jah. Äng kestab. 

Moel või teisel saab see ükskord minevikuks.

Muide, tegelikult tahtsin kindlasti imestada ka Calvin Kleini alukate reklaami üle. Vaatan seda reklaaminägu ja näen tõenäoliselt adenoidide suurenemise pärast aina lahtise suuga ringi lippavat kena pestud meest. Ei mingit erootilist vaibi, veidike piinlik lihtsalt. 

Jaa, vana, mis muud.

Edevus

 "Naiste koht ei ole taevas, vend! Jumal lõi mehe enda näo järgi ja naise tegi ta millestki, mida mees muidu koertele närida annab, see ei ole sulle ju teadmata?"

Kirg, millega vend Krabelin oma veendumust jagas jäi alla ainult tema kindlameelsusele. Liha suretamisest aukus silmad põlesid, luine sõrm vehkis pahakspanevalt kogu maailma poole.

"Nagu, et.. aga... miks ei võiks ..."

"Vend Eesavus, sa kahtled, sinus on kõhklused? Naiste koht ei ole Issanda aujärje kõrval, sest naised kannavad endas patte! Mitte ühte, mitte kahte pattu, kogu maailma pattude nimekiri on nende kanda ja koledaim neist on edevus! Kõik nad on edevad, viimane kui üks, oleks ükski neist patust vaba, oleks lootustki vähemalt!"

Edevus ei saanud priskema vennakese, Eesavuse meelest sugugi suur patt olla, edevus pani naisi end ilusamaks tegema. Silmale kena vaadata ja mis silmale kena peaks ju ka jumalale meelt mööda olema. 

Aga mida teadis vend tõelisest karskusest, Krabelin oli seda talle just valju häälega ja üle seletamas ja oma ainsat tõde jagamas. 

Kumbki ei mäletanud enam täpselt millest vaidlus alguse sai, aga üks oli kindel - Krabelin ausa pühasõdalasena oli võitmas. 

Aga Eesavusel oli trump taskust võtta.

"Seda, et.. kui oleks maailmas üks naine, kellel edevuse pattu poleks, oleks võimalik, et mõni naine saaks taevasse ka...või....?"

Kondine sõrm peatud poole vehkimise pealt, et siis seda ägedamalt tuulutada

"Esiteks - see ei ole võimalik! Teiseks - see oleks võimalik, kui oleks olemas naine, kes poleks edev. Sellist naist ei ole olemas. Kolmandaks - see pole võimalik!"

Vend Krabelini usk oli vääramatu.

Pole olemas naist kes poleks edev. 

"Naised pesevad ennast sagedamini kui seda vaja. Pesemine on oluline vaid siid kui ilma pesemata pole võimalik mõnda jumalale meelepärast tegevust läbi viia. Millal mina end viimati pesin, ah? Edevuse pattu minus pole!"

Jaa, siis ei olnud vend Eesavusel midagi vastu öelda. Vend Krabelii kohaloleks oli... tuntav. Kõigi meeltege peale kompimise, sest seda ei tahtnud eriti keegi teha.

"Naised ehivad ennast, nende rõivas ei ole kunagi lihtsalt sündmatu alastuse katmine, vaid alati on selles mõni muster või kasutavad nad rõiva kinnitamiseks sobimatult edevaid nipsasju!"

Mhm, seda pattu Krabelinis polnud, tema roguskist rüü näis ülal seisvat ainult usu jõul...

"Naised naeravad liiga palju, puhas edevus, ma ütlen!"

Kui nüüd hoolega meenutada, siis vend Krabelini naeratust oli vend Eesavus isegi näinud. Samas... naeratas Krabelin viimati vist siis kui ordurüütlid paar nõida koos nende hütiga ära põletasid,  Kirbe kürbeva inimliha hais ja koledad karjed vedasid Krabelini suunurgad ülespoole, see oli lähim asi naeratusele, mida Eesavus mäletas.

"Naised sätivad oma juukseid teisiti kui need loomulikult oleksid, edevus!"

Iga korraga oli sõna "edevus" vend Krabelini suust valjem ja etteheitvam.

Põlgus läikis ta silmis nagu palavik, sõrm oli nii luider kindlasti mitte ainult seepärast, et venna kehagi lahja oli, vaid kindlasti ka seepärast, et ega sellele mingit liha kasvada saanudki, agar vehkimine kulutas tuulega sõrme aina teravamaks.

Vend Eesavus oli kogenuma kaaslasega justkui nõus, ta vähemalt teadis, et nii peaks olema. Oli ju Krabelin rändmunkade seas legendaarne oma kasinuse ja pühendumise poolest. Kellest veel kui mitte temast endale eeskuju teha.

Samas... Eesavuse usk oli kindlasti nõdravõitu. Paradiis ilma ühegi naiseta näis olevat midagi, mille poole pürgida oli sünge. Mäletas ju Eesavus oma ema, kelle pai talle veel siiani unes naeratuse näole tõi, tekitas ju suveöödes kusagil metsaserval kaugelt kostev neidude lauluhääl tunde, et issanda loodud ilm on ilus, isegi kõrtsides õlut ja leiba pakkuvad tüdrukud olid silmale rõõmsad vaadata, Ei-ei, mingeid patuseid mõtteid ta muidugi neid vaadates ei mõelnud, aga.. ei. 

Äkki nõksatas Eesavus seisma. Naised saavad paradiisi! Saavad!

"Ma tean naist, kelles pole edevust!"

"....nende komme hoonete põrandaid kasida - edevus! ...Mida?"

"Ma tean naist, kelles pole edevust! Sa ise ütlesid, et kui on kasvõi üks naine, siis on lootust?" Ma tean sellist naist!"

Juba asjaolu, et mungast vend teadis mingit naist oli kahtlane. Kinnitus, et see on naine, kelles pole edevust ei teinud kahtlust pisemaks. Äkki vend Eesav on ka ise sügavas patus..?

"Mismoodi tead sina naist?" Krabelini hääl oli kalk.

"Ära nüüd hakka, vend! Ma tean paljusid naisi nagu sinagi, kuidas sa muidu tead, milliseid patte nad kannavad?"

Selles oli oma tõetera.

"Räägi"

"Siinsamas lähedal on üks raba. Ma olen lapsena seal palju käinud. Tühi raba, seal oli hea issandast mõelda..."

Targu jättis Eesavus ütlemata, et ajal kui pea pühasid mõtteid mõtles korjasid käed usinasti kuremarju, muidu ei oleks ema teda rappa luuslanki lööma minna lubanud. Eesavus oli kunagi Krabelini mineviku kohta küsimusi esitanud, kuid sõna "ema" ta tolle suust ei kuulnudki, mees oli justkui munast sündinud. Tema lapseajast ei olnud midagi teada, aga nii patuta mehe puhul oligi issand ehk tema sellisena loonud? Eesavus ei oleks imestunud kui nii oleks.

"...ja seal rabas elab üks naine. Ei tea mina, et ta ennast pesnud oleks, rõivas ta seljas on täpselt niisugune, et katab, aga ühtegi edevusekulinat seal pole, juuksed... noh, nagu sinul, korralikud, nagu issand need andis. Ei ta naera, ei ta eputa.  Kui kedagi metsas näeb, karjub issandat appi ja läheb sihukese tambiga minema, et..."

"Ei usu mina, et maailmas on patuta naine!"

"Aga läheme vaatama?  Läbi raba on järgmisse külla otsetee, ma tean seda!"

Otsetee oli hea argument.

"Ma ei usu, aga kui otsetee, siis läheme pealegi."

Tee ei olnud keeruline, mets, enne kui tast raba sai, oli vana ja seal ei pidanud võsas siplema, raba oli suviselt kuiv ja mättad laugaste vahel kandsid hästi. Sääsed tegid ehk piina, aga lõpuks andsid nemadki alla, sest mida sa neis kahest ikka ründad, korp nahal oli nii paks, et murra või suised pooleks. 

"Kaugel veel?"

"Ole kannatlik!"

Kannatlik vend Krabelin oskas olla. Aga pehmetel mätastel vantsimine väsitas kõvasti.

Igaks juhuks, et mitte saada kahtlustatud kannatamatuse patus - kindlasti oli ka niisugune olemas - jäi Krabelin vait.

"Aga äkki on see mutt surnud juba?" Selle peale ei olnud vend Eesavus mõelnudki, nüüd, kui mõte talle pähe turgatas tundis ta kerget rahutust.

"No ta näis juba siis umbes saja-aastane..."

"Vahepeal on kõvasti talvesid mööda läinud..."

"Mõni talv on päris krõbe olnud..."

"Mida te siin teete, kas teil issanda pärast pole kusagil mujal olla?"

"Oot. See viimane ei olnud ju minu mõte..."

Vend Eesavus jäi poolelt sammult seisma. 

"Kus Krabelin on?"

Jälle kostis kile luist läbi saaagiv hääl: "Ma küsisin - mida te issanda nimel siin teete?"

Eesavus vaatas ringi ja nägi esimese asjana Krabelini pungis silmi ja - seda ei tulnud küll tihti ette - ripakil käsi. Enamasti oli üks sõrm tal ju ikka taeva poole vehkimas, nüüd äkki siis sedasi.

Krabelini pilk oli suunatud põõsale. Ei, see ei olnud põõsas, see oli toosama mutt, kes Eesavuse lapspõlve rabas käimisi vürtsitas.

Veel kuivetum, nahk nagu vana kuuse koor, riideräbal õlgadel sarnanes seljas püsimise poolest  üllataval moel Krabelini hõlstile, juuksed ... jah, juuksed jätsidki mulje põõsast, hiiglaslik kera, täis samblatutte ja peenemaid oksi, kusagil vasaku oimu kohal näis miski isegi kasvavat.

"Kas teil pole muud kohta olemiseks kui see issandast õnnistatud raba?"

"Ema?"

Suur vaikus oli äkki rabas. Eesavus ei kuulnud isegi sääskede pirinat enam, linnuhäältest kõnelemata.

"Kraabsu?"

"Ema!"

"Kraabsu!"

Eesavus istus maha. Mingi ork suskas küll tagapalesid nii, et silmist lõi sädemeid, kuid no mis sa teed kui jalad enam ei kanna.

Rabamutt plahvatas. Teistmoodi toda sündmust nimetada ei saanud, korraga olid kõik kohad teda ja ta hirmsat häält täis.

"Tee, et sa, kurat, siit minema saad, saatana sigitis, kus sa kadusid, kui mul sind vaja oli! Või temale ei sobi rabas elada, tema tahab inimeste sekka, temal on vaja maailma näha, edevust täis, va tänamatu kutsikas, tee, et sa kaod kust tulid! Või tema jaoks oli onn liga pime ja räpane ja mina olin kole! Edevust täis, ei sellisele pole andestust Üksi, täiesti üksi pidin ma toime tulema, sina kadusid nii kui jalad kandsid! Või talle ei sobi kasin elu issanda rüpes, anna talle linnu ja suuri teid! "

Iga sõna, iga lauset saatsid löögi vihin, pooled neist läksid pihta, pooled õnneks matsatasid mööda. Seda kui kiiresti Krabelin joosta jõuab ei oleks Eesavus varasema kogemuste põhjal uskunud. Eesavus ise isegi ei proovinud talle järele jõuda, rabamutt lidus mis jaksas, kuid sai temagi võhm otsa. Sai kohe nii otsa, et lõõtsutades mätaste vahel lösutades selmet Eesavusele sama rohtu maitsta anda millega ta Krabelini kostitanud oli võttis ta koguni Eesavuse abikäe vastu, et end üles upitada lasta. Lihtsalt sisistas Eesavusele viimase võhmaga: "Kätte saan, siis peksa ta saab!"

Eesavus ei jäänud eide toibumist ootama aga kiirustamisest hoolimata sai ta Krabelini alles teisel pool raba kätte. Oli tollel vast minek, koguni selline, et järgmised kuus päeva kulus vennikesel tossu tagasi saamiseks, ei tulnud seeaeg temalt sõna ei eest ega takka. Ja kui võhma lõpuks ka jutuks jagus, ei  kuulnud Eesavus Krabeklini käest enam peaaegu midagi naiste paradiisi pääseemise või pigem siiski mitte pääsemise kohta. 

Sügiseks näis isegi, et parema käe nimetissõrm oli törtsu rammusam kui enne rabas käimist....

Joonatan Suures Linnas

Joonatan oli maapoiss. 

Võibolla on mõistlikum öelda, et Joonatan oli maamees, aga poissmehe-, või mis seal väga salata, vanapoisiseisus lubas teda ikka veel maapoisiks nimetada.

Joonatan ei olnud talvel kunagi päälinnas käinud. Talv oli rohkem nagu ahju kütmise ja kodus magamise aeg, sellepärast ta ei olnudki Suurde Linna talvel saanud. 

Sügisel, kui nüüd mõtlema hakata, ei olnud ta ka seal olnud. 

 Korra koolipõlves kevadel käis Joonatan koos teistega linnas teatris. Seda ta mäletas, etendus oli tore, etenduses löödi üks kuningas maha ja prints läks seepeale peast sassi ja printsi pruut ei olnud suurem asi ujuja, uppus purskkaevu ära ja ...kui nüüd uuesti meelde tuletada, oli etendus päris hirmus. Aga pärast teatrit sai Joonatan pisikesest rohelisest putkast jäätist osta ja see tegi tal kurgu nii haigeks, et Joonatan ei pidanud nädal aega koolis käima, nii, et tegelikult oli ju ikkagi tore see linnaskäik. 

Suvel oli Joonatan kohe mitu korda linnas käinud, suvel käis Joonatan naabrimehel abiks. Naabrimees ehitas maja ja siis pidi mõnikord linnast igasuguseid asju tooma. Kord käidi telliste järel - see käik oli igav, Joonatan aitas kivid kärusse laduda ja hiljem naabri õues käru pealt maha lapata, selja võttis natuke kangeks ja kogu lugu. Teine kord - jälle naabrimehega - sai linnas suures mööblipoes käidud, see oli küll huvitav. Küll ikka tänapäeval tehakse mööblit, eks ole, igale küsimusele on vastus poes olemas. Pärast sai lihapalle ka, need ei olnud suuremat midagi, Joonatan oskas ise ka paremaid teha. 

 Praegu oli talv. 

Joonatan oli talve hakul hakanud alevis rahvatantsu tantsimas käima, konstaablipreili ise kutsus. Alguses oli natuke imelik, Joonatan ei olnud mingi tantsulõvi, nagu laul kõigi meeste kohta valetas, aga mehi oli rühmas vähe ja keegi Joonatani ära ei ajanud. Mida aeg edasi, seda vähem ta paariliste varbaid tammus ja aina harvem juhtus, et Joonatan tantsupõrandal käpuli käis, nii, et asi läks ikka paremaks. Pärast tantsuringi kutsus konstaablipreili mõnikord Joonatani isegi alevi kohvikusse saiale ja kohvile. Konstaablipreili kutsus muidugi kõiki, Joonatan läks ikka kui kutsuti. Nii, et kohvikus Joonatan käia oskas. Tuli kohvitassi kenasti hoida, saia ei olnud kena korraga suhu toppida ja kui saia asemel oli kook pidi kooki lusikaga sööma. 

 Oeh, näe kui kaugele jutu algusest nüüd eksitud on. 

Talv oli käes, tantsusid oli Joonatan juba pea poolteist kuud õppinud ja konstaablipreili ütles järjekordse tansude õppimise õhtu lõpuks suure uudise.

Nii ütleski: "Suur uudis! ülehomseks on meid kutsutud Pealinna Peaväljakule Jõuluturu lavale kolme tantsu tantsima!" 

Tantsunaised kilkasid, tantsmehed mühistasid naerda. Joonatan sai aru, et tema peaks ka naerma, no ta siis naeris natuke. Viimasena. Kui Joonatan aru sai, et teised on vakka jäänud, jäi tema ka kuss. 

Seejärel rääkis konstaablipreili, et ülehomme peavad kõik vallamaja ette kogunema, sealt saab siis bussiga linna ja pärast tantsimist võivad kõik natuke aega linnas ringi vaadata. 

Nagu konstaablipreili oli rääkinud, nii ka läks. Lava oli pisike nagu vallamaja lava, tants mahtus kõigi oma kaartega kenasti ära, Joonatan ei astunud kordagi kellelegi varba peale ja komistas ainult üks kord - lava trepilt maha minnes, aga trepp oli libedavõitu tõesti. Osa Linnaplatsil olnud inimestest jäi seisma ja tantsu vaatama ja plaksutas iga tantsu lõpus päris kõvasti. Neile ikka meeldis, ega nad muidu poleks plaksutanud.

Tantsijad panid joped käiste ja kuubede peale ja hajusid platsi peale laiali. Joonatan ei tahtnud kuhugi minna, inimesi oli palju, lärm oli võõras, midagi osta ju ka ei olnud vaja. Äkki võttis keegi Joonatani käest kinni. 

"Mis sa seisad sedasi, kuhugi minna ei tahagi või?" Konstaablipreili hääl oli natuke murelik.

 "Inimesi on palju, lärm on võõras, midagi osta ju ka ei ole vaja" ütles Joonatan.

 "Kas sa midagi sooja juua tahad? Teed või kohvi või äkki kakaod?" 

Kakaod oleks tahtnud küll. 

Nii Joonatan ka ütles.

 "Kakaod jooks küll" 

Konstaablipreili tõmbas Joonatani kätt natuke tugevamini. "Tule!" ütles ta juhuks kui Joonatan poleks sikutamisest aru saanud ja vedas Joonatani kohvikusse. 

See kohvik oli peenem kui alevi oma. Alevis pidi igaüks oma koogi ja joogi ise leti juurest lauda tooma, siin juhatati Joonatan ja konstaablipreili lausa lauda ja anti mapp menüüga näpu vahele. Konstaablipreili aitas Joonatanil pikast nimekirjast õiged asjad leida. 

Juustukook ja kakao. Konstaablipreili võttis sama. Kakaod toodi kohe suur kruusitäis, vahumüts kuhjaga üle ääre kerkimas. Konstaablipreili sai esimese lonksuga endale valged vuntsid ette.

 "Nüüd oled sa konstaablihärra", ütles Joonatan, "sul on vuntsid ees." 

Konstaablipreili itsitas. Joonatan muheles. 

 Tassi all, alustassi peal oli pisike ümmargune paberitükk. Sellele oli midagi kirjutatud. 

"Sul on väga kena profiil" oli Joonatani paberil kirjas.

"Sul on särav naeratus" oli konstaablipreili paberil. 

Kohvikus läks päris palju aega, vast natuke enne bussi peale kogunemist läksid nad kahekesi minema. 

Eks ikka oli ju tegemist ka, ei olnud Joonatanil lihtne oma profiili nii sättida, et see kõigile kenasti kätte paistaks ja konstaablipreili väsis naeratamisest isegi natuke ära. 

Joonatan võttis bussi peale minnes konstaablipreilil käest kinni, et too väsinud peast kogemata ära ei eksiks. Igaks juhuks hoidis ta end korralikult küljega preili poole, et too tema profiili näeks. 

Seda, et konstaablipreili muudkui naeratas nägi ta silmaurgast ikka.

***

 

Enesetunne on nagu munal mikrouunis.

Isegi lõpptulemus oleks etteaimatavalt enam-vähem sama: ilgelt palju kasimist ja kasu ei mingit.

Talv on ilus. Ja õudne. Ja ilus. 

Kuu terav sirp teeb hommikule keisrilõiget 

ja vastne päike nutab nagu lapsed ikka 

Ei kosta linnu häält, ei looma kauget hõiget 

Üks öö on möödas, minevik taas rikkam 

Üks öö on möödas, tulevikust võetud 

ja pandud mineviku sassis riiulisse 

Päev vennatu ja ööd on ikka õetud 

Vaid veidi veel. Pilk pöörat' kevadesse

Triibulised

 Olete kuulnud tuulerõugepeost?

Jaa, ma ka väga ei ole, mis siis, et tean peo põhjust ja oodatavaid tulemusi.  

Emad tassivad oma lapsed kokku kellegi juurde, kelle laps on tuulerõuged kusagilt üles korjanud ja kõik siis loodavad, et kokku kogutud kamp näpib üksteist ning köhib usinasti, et ka seni terved põngerjad korralikud kärnad ning palaviku saaksid. Pidi parem olema kui vaktsineerimine. Ma olen ses osas muidugi eriarvamusel, aga ega minult ei küsita. Oleks oma lähedased sellised, siis saaksid nad mu käest nõuandeid ka küsimata nii, et küll saab, see on kindel.

Musta katku ja rõugete ajal selliseid pidusid vist väga ei peetud.

Meitel oli firmas koroonapidu. Nüüdseks on kena veerand pea sajasest kambast kummuli, hoian pöialt, et tervenemine oleks kiire ja korralik. 

Koroonapeo nime sai see jämm tagantjärele, kuniks kestis, oli kõik lõbus. 

Ma siin "mõtlen oma peaga" ja (ptüi-ptüi-ptüi!) hakkan enda puhul tundma nagu oleks ma kuulikindel. Jutustasin peo ajal mitme kolleegiga nii lähestikku koos, et kui kellelgi meist olnuks täid või sügelised oleks need juba kõigil, hääled olid meil valjud (teate, kui kõva lärmi Smilers teeb?), nüüd on teised kõik tõbised, mina oma kahte triipu kuidagi kätte ei saa.

A ma olen värskelt poogitud ka, gripp ühes ja koroona teises õlas, sinikadki veel paranemata.

Tervist teile kõigile!

Nurjatu Novembri lõppakord Lendavalt Konnalt

 

Esialgne variant oli venekeelne, sealjuures mitte LK omalooming, kuid piisavalt kõlvatu, et seda mitte originaalis esitada.

Tõlge naaberrahva lopsakast lugemusvarast:

Käes ongi lõpp

Novembrikuul

Mind selga nügib

Jäine tuul

Nööpaugus lill

Ja taskus sent

Ning pükstes 

Imet ootav telk

Detsembris käitume siivsalt.

Juhus

 

"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"

Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?

Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda. 

"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.

"Mul on vaja.."

"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"

Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.

Aga sinna ei lubata.

"Vaja on."

"Alumine sild, alumine!"

Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.

Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.

"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"

"Miks?"

"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"

Mõni teine kord.

Olgu siis nii.

Kodu ei olnud kaugel.

Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.

Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.

Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.

Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.

"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"

Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.

Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe. 

***

 Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.

Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.

Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.

Notsembrikiun

 

Viriseda tahaks. Virisemine on ohtlik, inimesed võivad lohutama tulla ja siis peaksin ennast justkui lohutatuna tundma ja seepärast vähem virisema ning oma tänulikkust välja näitama. Mis mõttes võetakse mult õigus kiunuda oma raske elu, kehva tervise, nälja, külma, pigistavate aluspükste (see on praegu moes!), kolistavate teise korruse naabrite ja litsakate kasside üle, ma küsin? Olge hoiatatud, ärge proovigegi!

Elaks aastalõpu pimeduse üle. Hakkaks nagu vang oma sängi kohal pimedusregistrit pidama, kriipsuke iga tontja päeva kohta ja iga viies kriips eelmisest neljast risti läbi? Ah, et see ei klapi seitsmepäevase nädalaga? Miks peaks, nädalavahetused on sama sünged.

Nelikümmend kaks kriipsu saaks kokku, iga järgmine eelmisest lühem. Neljakümne kolmas on juba midagi paremat, terve minut valgust nagu maast leitud. Aga enne võtan kätte ja suren kahekümnenda kriipsu tõmbamise ajal maha ning kuuesaja aasta pärast kui mu muumia avastatakse on arheoloogidel peamurdmist oi kui palju....

Jutuks hea küll.

Aa, teatris käisin. Jälle, muidugi, janti vaatamas. Pilet oli ostetud helgemal, valgemal ajal, praegu vaatasin laval käivat pila ja mõtlesin, et kas, te, tuutud, ei tea, et õues on pime ja kollid? Ja pärast etenduse lõppu püherdasin oma meeleheites teatri õues lumehanges, sest pori oli otsas. No hea küll, tegelikult oli lihtsalt libe. Ei, tänan küsimast, ei olnud valus, mul on sisseehitatud padjad.

Aa, tööl läheb samuti kehvasti, et ma ei unustaks. Küberrünnakust juba toibume, nüüd lendas osa tehasest natuke õhku. Ja ma ütlen teile ausalt, et legend võluvatest mundris ja musklis pritsumeestest on räme vale, suurem osa neist on kõhukad ja kole pisikest kasvu. Ja ma nägin neid palju, tosin ekipaaži käis end näitamas, nii, et ei olnud see mingi "tegelikult olen ma kotkas, lihtsalt vahepeal olin haige!"-üksikjuhtum. Aga mine tea, keerulised ajad, need võisid ka päkapikud olla. Inkognito.

Tumedate soovide varjundid

 

Suurlinna agulis rändas üksik rahutu hing läbi öiste baaride ja klubide. Tema kahvatu nahk oli kui eriline raamat, kuhu kirjutatud verega. Igal armil oli rääkida lugu.

Olles loobunud uskumast uinumisel saabuvat lunastust, asus Milo igal õhtul teele, lootes läbi pimedaimate ihade leida leevendust halastamatule insomniale. 

Milot oli alati tõmmanud masohhismi sügavustesse, ta otsis öödeks kaaslast, kelle sadistlikele soovidele vabatahtlikult alistuda. Ta ihad ei tundnud piire, ta keha ei tundnud valu, ta eksistents keerles ümber  igatsuse kogeda aina sügavamale tungivamaid lihalikke kannatusi.

Enamasti oli hommik, mil Milo taandus oma eraldatud peidupaika, valusam kui öö. Värsked kirvendavad haavad ja üksindus. Mõõtmatu tühjustunne oli muutumas lõputuks piinaringiks, mis vaid suurendas uinumist segavat ängi ja tõukas ta hullumeelsuse äärele.  

Ühel ööl, olles alla andnud kellegi leidmise osas, kohtas ta baari hoovis Ashi, kelle liigutustes oli midagi kiskjalikku. Selle tähelepanuväärse tundmatu tumedates silmades oli meeleheide, mis peegeldas Milole tema enda oma. Milole tundus järsku, et nende vahel on side. Et Ash, kelle nime ta veel ei teadnud, mõistab tema eriskummalisi ihasid ja tema omakorda Ashi omi. 

“Tule,” ütles Milo Ashi juurde astudes ja teda käest tõmmates. 

“Ei!”

“Vabanda, ma mõtlesin, et…” jõudis Milo öelda enne kui teda tabas löök. Et mitte kukkuda, haaras ta Ashist, nii et viimase särk rebenes. Nad mõlemad kukkusid. “Sa lõhkusid mu riided,” ütles Ash karedal häälel ja surus Milo põlvega vastu maad.  Milot tabas hirm, ta ei suutnud enam Ashi kavatsusi lugeda. Peagi rabelesid nad hingeldades räpasel maapinnal. Milo ei suutnud end vabaks rebida, nende jõudude vahekord tundus võrdne. Järsku Ash naeratas ja kõik tema ilmes ütles, et Milo ei olnud siiski algselt eksinud. Ashi huultelt tilkus verd. Ei olnud aru saada, kummale see kuulub. See maitses metalselt ja magusalt.

Sel hommikul ei läinud Milo koju üksinda. Ta oli leidnud armastuse, mis pani ta proovile viisil, mida ei saa ette kujutada. Armastuse, mis ületas sureliku maailma piirid. Iga öö oli ekstaasi embus. Iga öö oli toores nauding. Iga öö otsisid nad uusi viise valu tundma õppimiseks. Iga öö oli kui erootiline kunstivorm, mis jättis Milo nahale üha uusi lugusid. See oli tormiline teekond, mis kompas mõeldamatut. Mis ületas kõige äärmuslikumad ihad. Kus puudusid turvasõnade piirangud. Nad andusid pimedusele ja kaotasid end joovastavas eufoorias, mida mõistsid vaid nemad kaks.

Vaatamata armastusele Milo vastu, tajus Ash ühel hetkel, et tunneb puudust une õrnadest naudingutest. Puudusest sai nälg. Igatsus, mis sosistas oma veetlusi. Mis pani võõristusega vaatama oma ihade köidikutele. Naudingu ja piina piirid hakkasid hägustuma. Enam ei olnud selge, kes piinab keda. 

Sel ööl ei olnud enam hammaste puudutust õrnale lihale. Ash hammustas. Kogu jõuga. Vihaga segatud agoonias, veenidesse imbunud insomnias. Soe ja pisut kleepuv karmiinpunane ookean, mida päevavalgus üha tumedamaks värvis, tõotas talle midagi. Isegi kui mitte midagi, siis vähemalt und. 

Ema ahahaiku

 

süda tuksumas

väljaspool minu rinda

teeb tihti haiget