Lehed

kolmapäev, 23. august 2023

Farss

 

Teatris saab käia üksi ja saab käia seltskonnaga. Kogemused on täiesti erinevad. Seltskonnas ei ole aega näiteks etenduse kavalehte nuusutada. Kohvi ja jäätist nahistades pole mahti ülejäänud publikut üksipulgi uurida. Vaadata toredaid kipssoenguga prouasid ja nende kaaslasi, papisid, kes on üle paari nädala pidanud lõua puhtaks kraapima ja see õnnetu nahk nüüd punetab natuke, ma täiesti tundsin nende valu. Peresid, kus lapsed on just-just jõudnud õhtuste etenduste jaoks paslikusse ikka ja kes siis nagu kimp Natašasid oma premjeerballile tuuakse. Omasuguseid üksikuid. Neid on palju. Meid on palju.

Seltskonnaga käies ollakse oma kamba mullis, omad naljad, ollakse üksteise vastu tähelepanelikud. Väga tore, aga teistmoodi.

Etendus oli seekord farss. Mitte "farss" nagu siis kui millelegi ebaväärikale tahetakse näpuga näidata, vaid farss nagu žanr. Komöödia, kus osaliste sekeldused on korraga naljakad ja piinlikud. 

"Võrku püütud", Ugala.

Faabula on netis täitsa olemas, ma ei hakka... Kuulake laulu , mis seletab, et "pere on väike, aga suur skandaal", siis juba natuke teate.

Argipäeva õhtul kulub selline kergemapoolne meelelahutus igal juhul ära, ma isegi naersin kaks korda. 

Hea küll, see oli eneseiroonia. Üldiselt naerda võiks tõesti rohkem, etendusel polnud viga midagi, probleem on minus.  Ma imetlesin näitlejate jaksu - farsid on ju väga füüsilised näidendid, rabistamist on palju. Pole see näitlejatöö mingi tilulilu.

Paar kohta meeldisid väga. Ühel korral ei saanud ma aru, kas näitleja kukkus rollist välja ja itsitas teksti koomikaga kaasa või pidigi tema reaktsioon selline näima. Hästi siiras emotsioon oli. Teine väga muigamapanev lahendus oli pärast hetke, mil peategelase kaks naist tunnistasid tollele üles, et on ammu juba teineteisest teadlikud ja on terve õhtu oma ühist abikaasat tillitanud. Naised panid seejärel suitsud ette nagu pühapäevasuitsetajad pärast head seksi. Võibolla on asi mu rikutud mõtlemises muidugi.

Ma kirjutan ilma näitlejate nimedeta, kava jäi autosse, noh. 

Autori nimi on meeles. Ray Cooney. Mees on praegu 91. aastane, näidendi, mida vaatamas käisin, kirjutas ta kuuekümne üheksaselt. Kirjutamist lõpetanud ei olnud ta veel  ka kümme aastat hiljem. 

Mnjaa...

pühapäev, 20. august 2023

Vampiirifilmist, rämeda sisureetmisega

 

Kole lugu küll. Minust ongi saanud iga etenduse ja filmi üle vinguv muljetaja.

Mul õnnestus täna näha woke vampiirifilmi. Van Helsing kui arhetüüp oli must, haritud, tõrjutud ja tark mis kole. Tegi kummivoolikuga veenist-veeni vereülekannet sisuliselt kama kaks kellele ja kellelt. Drakula (Dracula?) oli hall, nahkjas ja nosis valgeid. 

Laeva peal on valged meremehed, üks must (haritud, tõrjutud oma rassi tõttu- just mainisin) meremees, üks lasti sisse peidetud vampiir ja üks valge, samuti lasti sisse peidetud tütarlaps. Vampiir murrab loomi, lapsi ja meremehi, värviline meremees peab oma woke- kõne ja punnitab neid päästa, aga üritus läheb lörri ja kõiki valgeid tabab hirmus lõpp. Mittevalge ning vampiir ujuvad välja ning üks jääb teist jälitama.

Nüüd, kui selle läbi olete lugenud, ärge kinno minge, te teate juba kõike ette. Ja õudsed kohad pole ka väga hirmsad, me oleme nüüd, öösel, lapselapsega igatahes eri tubades ja ei ole üldse hirmus. No ok, tal on kass kaisus.

Ja seesama kass on kardinapuu peal hirmsam kui filmi saaghammastega vampiir.

Aa, film oli "Demeteri viimane merereis".

Igav oli ja õudukas näis hea mõte. 



reede, 18. august 2023

Nigu lapsed, igale poole oma näppe...

 


Mul tekkis sügav soov uurida seost tsirroosi (suur esmadiagnooside arvu kasv viimasel aastakümnel) esinemise sageduse keskealiste poliitikute ja  Eesti õlletarbimise (10.  koht maailmas) ja veini pruukimise (135. koht maailmas) vahel. Kindlasti peab selleks teostama suunatud uuringuid, seega pistan rahvastikuregistri postkasti kirja sooviga, et mulle edastataks sihtgrupi (kindlas vanuses maksahaigusi ravinud meespoliitikud) nimed, kodused aadressid, telefoninumbrid. Küsimustikus on kindlasti soov teada saada uuritavate margieelistusi, kehamassiindeksit,  infot nende sugulise aktiivsuse kohta õlle/veini mõju all ja lisaks oleks vaja teavet nende poolt eelistatavate naiste eksterjöörinäitajate kohta. Vaevalt, et Tartu Ülikool või mingi kahtlane Eetikakomitee mul seda uuringut läbi viia keelaks, ma ei küsi seda neilt. Kui ikka keeldu pole, siis on ju luba? Vä?

Ma saan aru teadlaste kihust kõikvõimalikke asju uurida, nad on ju nagu lapsed – igale poole on vaja oma nina ja näppe toppida. Lapsed ju ka ei hooli kui ema kinnitab, et nuga on terav või kui tass maha visata siis see võib katki minna. Teadlased ka ei hooli kui statistika näitab, et sündivus on kogu maailmas, eriti Euroopas, languses. Me ei ole saar meres, me oleme tilk meres, samade hoovust, samade tormide mõjutatud meres.

Vahele väike ränt abortide kohta. Konservide ülistatud ülirange aborte keelustav seadusandlus Poolas on viinud Poola naise soovi lapsi saada alla, sündimuskordaja on kukkunud kiiresti: 1,39 2020. aastal ja 1,33 2021. aastal, nüüd võibolla juba väiksem. Malta sündimuskordaja on 1,13. Seaduse "efektiivne" mõju on kaugele näha, millegipärast kaabuserva alla ei paista.

Aga jah, teadusest siis, Nagu mitmed juhtiv...eee...inimesed on juba märkinud: „küsijad on teadlased, nad teevad teadust, mis selles paha on!“

Mõistan,  Mengele sooviks kindlasti juudi verd kaksikute andmeid ja luba uuringute läbiviimiseks ja Francic Galton tahaks samuti mitmeid statistilisi näitajaid mõõdistamise ja küsitlemisega täpsustada. Ikkagi teadlased, saage aru!

Ma olen Baeri peale mõelnud, eriti viimaste uudiste valguses. Temaaegne eetika oli tänapäevasega võrreldes väga jämedakoeline. Ei olnud probleemi  teha uuringuid peaaegu inimeste, pärismaalastest talupoegade peal. Aga näe, looteid uuris ikkagi hirvi lahates, ei koukinud naisi katki. Kes keelas teadlast olla põhjalikum?

Ei, ma pole uuringute ja küsitluste vastu ja olen kindel, et ka ebamugavaid, isegi vastikuid küsimusi on vaja esitada. Seda hoolikamalt peaks olema küsimused läbi mõeldud, et need mõjuksid võimalikult vähe solvavana. Hea küll, solvumine on tänapäeval moes, kuid mis teha, arvestage moega, kulla teadlased, kui tahate uurida, kuidas Asjad Tegelikult Käivad. Ja tõstke pilk üles – seda konna on lahanud juba sajad teiesugused. Ma mõistan, te ei saa sealt teada kuidas ikka eesti lesbid hullavad või keda lastetud noorikud parlamenti valivad, kuid kas see on tõesti oluline? NI oluline, et seaduserikkumise tõttu ametist lahti tehtud TEADLANE, kes just äsja kinnitas, et „olen nõus võtma vastutust“ kiunatas tagajärgedest teada saades, et „Ebaproportsionaalne! Kaeban edasi!“

Nonii, valasin välja, sain hinge pealt ära. Ei midagi uut, kõik on juba enne öeldud ka teiste poolt.


"Ja see on lepingu tähiseks minu ja Maa vahel"

Rahu, eks ole?

 

 


 


laupäev, 12. august 2023

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.









Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.



kolmapäev, 9. august 2023

Kehajuttu ka



Kui nüüd karvane rind jutuks võtta siis...
...ma parem ei võta. 
Jutuks, muidu pole mul selle vastu midagi. 
Võtaks jutuks hoopis keha. 
Isikliku keha. 
Muidugi ei kavatse ma oma kurve ja krouse siin teiega arutama hakata, te ulakad küll! 

Käisin nädalapäevad ringi tätokalaadse nähtusega käsivarre siseküljel. Üllatav, kui palju oli teistel inimestel selle kohta öelda! Alates küsimusega, et kus teha lasin ja kas selle taga mingi sügavam mõte ka on kuni vastikust väljendava möiratuseni ja etteheitva pobina saatel minust taganemiseni. 
Nüüd on paar päeva käsi puhtaks pestud ja kuna olen aeglane, siis hakkavad alles praegu mingid mõtted tekkima. 
Kõlab nagu käiks ma enamuse ajast puhta tühja peaga ringi. 
 Kas käin? 
Vot ei ütle! 
Ahah, mõtted. 
"Kas selle taga sügavam mõte ka on?" 
Ma ei ole tähele pannud, et seda oleks küsitud silikoonrindade panijailt. Üks kehakaunistamine ju kõik? 
Etteheited "keha moonutamise" eest. 
Inimeselt, kelle tütar sai kõrvarõngaaugud kahekuuselt. 
"Ma tahan ka teha, näed - siia ja vaata - sellise!"
Natuke nagu "me oleme ühte verd, sina ja mina"

Nojah. 
Üldiselt oli tore, küsiti harva ja oldi võrdlemisi ükskõiksed. 
Tean väga täpselt, et kui ma ei oleks seda lillepundart sinna pannud, oleks küsimusi palju, palju enam olnud. 
Kes arvab ära, miks?



pühapäev, 6. august 2023

Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.


Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.

neljapäev, 3. august 2023

Nuku lugu



Barbie pole ikka minu teema. 
Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale. 
Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu. 
Mis mul viga on? 
Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane. 
Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest. 
Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib. 
Vabandust, ma armastan metafoore.
 
Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud. 

Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju? Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.
Ikkagi lähen vaatama. 
Kinos läheb ehk üle.


pühapäev, 23. juuli 2023

Ristumine peateega. Jäneda

 


Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega"  ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.

Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...

Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.

Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult -  mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?

Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...







Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud.  Vaene on ikka nagu ta taustal  olev semugi.




esmaspäev, 17. juuli 2023

Navigeerimisest

 


Nädalavahetusel käisin looduses.

Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.

Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste  navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"

Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.

Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti. 

Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav". 

 Aga ükskord algab aega, 

 Kus kõik navid omavahel 

Lausa lähvad üksteist lööma 

Lausa lükkama radadelt 



 Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.



neljapäev, 13. juuli 2023

Asteroid City

 

Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.


Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda. 

Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?

Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.