Lehed

reede, 26. mai 2023

Massiivne itk



See on nüüd üks tüütu ja pikk hädaldamispostitus, olge hoiatatud. 
Viimastel kuudel määrab mu elu füüsiline valu. Ausalt öelda on valu juba aastaid minuga kaasa jõlkunud, aga nüüd on päevi, mil ta juba sajaprotsendiliselt mu valikuid määrab. Ei, ma ei peatu postkasti juures, et teha need neli sammu ja võtta sealt enne koduteele pööramist ajalehed, sest valus on. Ma ei lähe õhtul kööki laua peale jäänud raamatu järele, sest valus on. 
Ma ei... ma ei tee paljusid asju. 
On häid päevi. 
On väga hullusid. Teinekord mahub samasse päeva häid tunde ja eriti hulle. Alati võib teha endale normaalse päeva. Piisav ports ennetavaid valuvaigisteid teeb iga päeva ilusaks. Ma käin tööl, ma teen tihti endale ilusaid päevi.
Valuvaigistid teevad makku auke, närivad maksa küljest tükke või teevad ajuga asju. 
Ebamugavaid asju. 
See viimane on tegelikult teinekord päris koomiline, ei saa salata. 

Intemeedium aju teemal. 

Ma pean viima prügi prügikasti, pesu kuivama, tuha kompostikasti, kastma kompostikasti juures olevat taimekasti, andma kanadele juua ja jõusööta ja panema kasvuhoonesse öökülma kaitseks kaks küünalt.
Stsenaarium: 
Võtan maja eest käru, millesse on pandud prügikott, tuhaämber, kanade jõusööt ja tühi kanade joogiämber (vee võtan kaevu juures kraanist), taskus peavad olema küünlad ja tikutoos, kaenlas kauss märja pesuga. 
Logistika: 
Kaevu juures kraan lahti, vesi läheb voolikut pidi taimekasti vihmutini, tõstan kärust kaevu juurde maha kanade panged, prügi panen kasti, käru lükkan kuuri, pesu kuivama, tuhk komposti, tagasiteel võtan kanadele vee ja söögi, viin neile ette, astun kasvuhoonesse, panen küünlad põlema, panen kaevu kraani kinni (aitab neile taimedele küll) ja lähen vilistades tuppa. 
Üks kord edasi-tagasi käia. 
Eip. 
Liiga lihtne. 
Pea on sassis. Astun majast välja, pesukauss kaenlas ja minek. 
Krt, käru. Tagasi. 
Käru sangast kinni. 
Prügi? Jajah. 
Pesukauss maha, tuppa prügi ja tuha järele. 
Tipa-tapa prügikastini, seal kotti kasti pannes tuevad kanad meelde. 
Tuppa tagasi. 
Õnneks tuleb kaevu juures meelde kraan lahti keerata. 
Vedamine seegi, et juba trepil, kanaämbrid näpu otsas, meenuvad tikud ja küünlad, mis peaks taskus olema. 
Käru juures panen ämbrid kärusse ja viin kuuri, 
Need kanade omad muidugi, tuhapange tõstan kaevu juurde maha.... 

Intermeediumi lõpp. 

Ja nii iga kuradi kord. Ma olen alati olnud "kui viid siis too, kui tood, siis vii"-tüüp, aga see laguneb, sest valu ei lase ajul tööd teha. 
Naljakas on ja hirm ka tegelikult. 
Arst arvab endiselt, et ma peaks rohkem jalutama. hea küll, see kord pakkus ta, et ujuda võib ka. Ma amastan ujumist, aga kui ma mõtlen, et ujulasse minek tähendab vähemalt viitekümmet sammu parklast basseini, ilmselt veel enamat... Ja ma olen ujumas käinud ja ka ujumine on valus. Tundel, mis pärast ujumist on, ei ole inimkeelset nime vist olemaski. 
Mul on tervisekindlustus, millega saan paari tuhande euro eest endale tasulisi tohtreid lubada. Peab uurima seda asja... Ja lihtsalt infoks: olen jah paks, aga ma ei kaalu sadat kilo. Alla võtma peaksin kõvasti, sihukese peeeeeeenikese tüdruku jagu võiks mind vähem olla. 
Mis muud. 
Eks peab jalutama.


pühapäev, 14. mai 2023

13 ja laupäev. Mats linnas, roosi ei olnud

 

ERM, katusel maja, molutamine, komistamine Prima Vista ettekannetele Kirjandusmaja hoovis, molutamine, teatrietendus, kojusõit läbi suvise öö.

ERM, esmakordselt. Jep. Piinlik muidugi, et varem käinud pole. 

Kuidas kirjutada muuseumist? Teate, see on sihuke maja, milles hoitakse vanu asju. Mõned asjad on vanemad, mõned mitte nii vanad. Asjade juures on infotahvlid, mis ütlevad vaatajale ette mida selle asjaga tehti ja muudki asjassepuutuvat. 

Me ei jõudnud talutoolide näitusele, sest avastasime oma vea juba taaskord väljapääsuni jõudnuna ja ma mängisin pidurit, sest jalg keeldus koostööst.  Ikkagi mitu tundi vantsimist.

Väike märkus inimestele, kes näitusi disainivad: kribukirjas info, mille strateegiline asetus on teinekord ergonoomiliselt nõmedas kohas ja, olenevalt eksponaatidest, teinekord metsikult hämarasse peidetud väsitab kohutavalt. No käige oma väljapanekud läbi kujutades end krigisevate liigestega vaegnägijaks, ehk siis mõistate. 

Katusel maja. Ma läksin sinna täis eelarvamusi (lapsik meelelahutus, eks ma siis vaatan üle ukse, kui noored nii väga tahavad). 

Nii palju, valjusti ja vabastavalt pole ma ammu naernud. Meeled läksid kohe sassi ja meist sai kari purjus madruseid sügistormis laeval. Naer ei olnud see, mida me naerame anekdooti kuuldes - teisel korral on puänt juba teada, enam pole nii naljakas, me naersime nagu lapsed, keda talla alt kõditatakse, aga ilma kõditamise piinata. 

Prima Vista lugemisüritusele sattusime nii juhuslikult kui üldse võimalik.  Purskkaevude ääres molutades kostis aplaus ja publiku heakskiitev mõmin kõrvu, hiilisime ligi ja meid viibati hoovist üles. 

Kena tütarlaps loovutas mulle võrkkiige ja nüüd ma võin ametlikult öelda, et olen kultuuriinimeste üritusel pikutamas käinud. Pikutamisvõimalus ajaski mind sealt päris kiiresti ära, ma oleks seal päris kindlalt magama jäänud. Päev oli selleks ajaks kestnud juba pikalt ja mu päevane iluuni, teate küll.... Oleks-poleks-tuleks - vähem väsinuna ei oleks ma sealt pagenud.

Muide, molutamine on ka äärmiselt mõnus tegevus. Kui silmad lahti seisavad, siis on uskumatult lahe inimesi vaadata. Kui ei seisa, siis inimesed vaatavad tõenäoliselt mind. 

Selleks ajaks kui etenduse aeg lähenes olin tegelikult nii väsinud, et see paistis välja.  Ühel kaaslastest juhtus rõivastega parandamatu õnnetus ja me pidime talle uue kleidi ostma ning kaubamajas nimetas minust ehk viisteist aastat noorem müüja mind pisut üle kolmekümnese noore naise vanaemaks. Võeh. Tulevik on tume. Aga võibolla ta alahindas mu kolleegi vanust? Ma igatahes eelistan seda varianti.

Ja viimaseks etendus. "Pisuhänd 2".

Armas aeg, kuidas esimene vaatus venis. See oli nagu Eesti film. Pikad pausid, lauseehitus, kus "anna mulle õun" asemel öeldakse "minu armas emapoolne nõbu, kas sa oleksid nii lahke ja ulataksid mulle vilja roosõieliste hulka kuuluva puu otsast?", sündmusteliini hõredus. 

Nojah, aga ikkagi omamaine etendus.

Teine vaatus oli tihedam ja kaasahaaravam, see silus alguse koperdused. 

Võis vaadata, kui just meeletu gurmaan pole, ma ei kahetse.

Gurmaanlusest: Hansatall, Sheakespeare ja Vaga Mama. Päev oli jube pikk, noh. Aga täna (veel) süüa ei taha, palju sai. 



esmaspäev, 8. mai 2023

Tinder

 


Rääkisin täna ühe endast napisti noorema kolleegiga Tinderist.

"Ma ikka tegin endale korraliku profiili, ega ma siis nalja tee seal. Hakkasin siis mehi vaatama, omavanuseid ikka, omavanuseid ja pireke vanemaid. Kusagil kümnenda mehe pealt sai valik otsa, tühi leht ees ja kogu lugu. Täpselt nagu elus, muudkui lükkad neid kõrvale ja lõpuks on kummuli malenupud selja taga ning sina istud ikka üksi."

Naljakas oli ja kurb oli ka.

Muide, ma ise oleks vähema pirtsutamise korral ehk laupäeval mehele saanud või miskit. Pigem küll või miskit, aga ei tasu midagi ninaga loopida, minu eas, eksole.

Käisin nimelt Eestis teist korda hiinakas söömas ja avastasin oma üllatuseks, et hiina toidukohad on niiöelda uued õllekad. Kuna reedel said need, kellel selleks õigus oma pensionid ja toetused kätte, siis, nagu alati, läks mõnel õnneseenel peoks. Laupäeva hommikul oldi hiina toidukohas aftekal värinaid likvideerimas. Ruum oli üsna täis. Istusin oma kohal ja ootasin tellitut, kui üks silmatorkavalt võbisev härrasmees mulle silma peale viskas.... Viipas laia käega, et ma tema juurde istuksin ja puha, plagistas silma teha ja naeratas võbiseva suunurgaga.

Arvan, et ta lihtsalt ei näinud hästi. 

Minu maitse jaoks oli ta liiga valesti vibreeriv, isegi Tom Kha ja kaks õlut ei suutnud tema tremolot vaigistada. 

Oh jah. Minu eas ja puha. Kümne aasta pärast räägin lastele, kuidas ma printsi ära põlgasin. 


kolmapäev, 3. mai 2023

Kadunud asjade kodu



On teil kunagi midagi kadunud olnud? 
Niikuinii on, kellel poleks. 
Paned midagi hetkeks käest ja läinud see ongi. Hakkad otsima, tead ju, et just sinna, jah, sinna see pandud sai aga mida pole, seda pole. 
 Täna ei leia. 
 Homme ei leia. 
 "I'll think about it tomorrow!" ja "Mis täna tehtud, see homme hooleta" kaklevad peas nagu koerad.
Vaigistad koeri ja ei saa mahti otsimisega tegeleda. 
 Lõpuks unustad kadunud eseme sootuks. 
Niikuinii pole sellega midagi teha, elu rullib oma nõudmistega kõigest üle. 
 Oli see kadunud asi üldse kunagi olemas, äkki oli ka siis tegu lihtsalt elu viguriga, silmapettega? 

 *** 

 Täna seon jälle ühele ammu antud lubadusele lipsu peale ja panen valmis asjade riiulisse.  
Aastaid tagasi ütlesin paarile inimesele, et keedan neile nõgesesuppi. Näib selline tühine asi, aga hinge peal istus ikka. 
Täna näpistan seda tühist tagumikku - kaua ta istub, hakaku astuma.  Äkki leian isegi enda ükskord üles, kuhugi riiuliservale ma selle ju suskasin ometi....

***

Mhm, ennast otsin, oma elu. 
Tabud on läinud, väravad on valla ja tühjad lehed ootavad seda, mis peas kobrutab.
Kevad, kas ole?


pühapäev, 30. aprill 2023

Vahuküla näitetrupi esietendus

 

"Kohtumine kandidaadiga" oli näidendi nimi, autor oli näitetrupi liige. Tõenäoliselt oli too inimene ikka päris mitme misiganes kandidaadi kohtumisi valijatega väisanud, igatahes arengupeetusega kandidaadi ja tema karjäärihimulise abilise kujud olid otse elust enesest (iroonia, sarkasm ja sapipritsmed pärispoliitikute suunas, aga naljakas oli)

Ma pole väga palju just harrastusteatrite etendustel käinud ja seekord oli esimest korda tegemist näidendiga, milles esinejaid ma isiklikult tundsin. Täiesti omamoodi fenomen. Kui tegelaskuju X kärkis tegelaskuju Z-ga tahtsin Z-le hõigata, et ära lase endaga kärada, mis kuningas see X nüüd äkki on...

Kujutan ette külateatrit, kus publikum läheb õigust mõistma ülekohtuse Othello ja valeliku Jago üle. Üks pääseb sinise silmaga, teine saab korraliku ketuka ja Desdemona evakueeritakse turvakodusse.




laupäev, 22. aprill 2023

Folkrokki ka vahele

 

Trad.Attack! on vist korrektne.

Pisike Paide kultuurimaja saal - mitte "pisike" nagu "ah, mis see maakultuurimaja ikka on!", vaid just nimelt väike saal, mitte suur, mis majas ka olemas on ja seal sees muusika, mis linnagi ära ei mahu.

Tavaliselt olen ma sellistel kontsertidel lava ees, seekord kobisin rõdule, sest lava ees olid lapsed. Pensionärid olid rõdul ja hüppajad saali keskel. Nagu igal korralikul rokk-kontserdil oli ka seal üks kohustuslik tuim nui, kes hoolimata tema ümber hüppavast, tantsivast ja huilgavast publikust kõrvugi ei liigutanud. Ei, see polnud mina, minu sisemine vedru lammutas kogu aeg.

Lõpuks ta küll murdus ja - oma silmaga nägin- õõtsus paar korda muusika taktis.

Trad.Attack! on kontserdibänd. Teda PEAB laval nägema! (Ma olen natuke nagu õnnelik praegu või nii.)

Aga nüüd mõneks ajaks aitab. See nädal läks pisut hulluks kätte ära, nüüd võiks kodus ka molutada.

Keset ööd taipasin, et tegelikult on suurem osa inimesi arvatavasti toda bändi AMMU juba laval näinud, mu leius pole midagi uudisväärtuslikku.

Ja mis siis. Minu jaoks on 


reede, 21. aprill 2023

Puuvillaväljade sõsarad

 

Jala kõndimise aega ma enam arvestada ei oska. Aeg-ajalt on valu olnud selline, et saja meetri läbimine mitte ainult ei näi vaid ongi võimatu ning samas kui korralik valuvaigistikrunt all kappan nagu noor sälg. Viimane variant tagab järgmiseks päevaks muidugi korraliku roomamispäeva.

Seega homme rooman. See-eest täna jõudsin Balti jaamast Alexelasse nii armutult vara, et sain Solarise kinos "Savusanna sõsaradki" vabalt ära vaadata.  

Kõik on seda filmi näinud, nüüd nägin minagi. Tsenseerimata lood naistelt ja naistest. Kõige kibedam oli neis lugudes ja kirjeldustes tajuda kui palju teevad naised ise suguõdedele valu. Emad, vanaemad. Ise naised olles ...nad teavad, kuidas haiget teha.

Muide, filmi visuaalselt ilusaim kaader oli mu jaoks pilt saunasuitsus kumavatest suitsusinkidest.


No ja seejärel "Puuvillaväljade üksildus". Ma otsisin enne arvustusi, kogemusi, midagigi. Mitte midagi ei leidnud, kehvasti otsisin vist. Leidsin ainult krüptilisi kirjeldusi, millele võis juurde mõelda mis iganes pähe tuleb. Etenduse esimese kümne ...ei, paari minuti jooksul muutus see lugu mu jaoks elust väsinu ja surma omavaheliseks kauplemiseks. Soov, hirm, kahetsus, igatsus, süütunne. Lõpplahendus oli aimatav. Maja võidab alati, kauple kuidas tahad 

Näitlejad? Kes olen mina, et arvustada. Malkovich oli väga veenev, tema rolle vaataks veel ja veel.

Kümne minuti pärast hakkab rong sõitma. Siis veel tund autoga ja enne südaööd olen kodus.




kolmapäev, 19. aprill 2023

Supikukk

 

"Aabitsa kukk" tegelikult.

Ma olen Tõnu Oja mängitut näinud. Nii hea näidend ja nii hea etendus oli.

Nüüd nägin Lauri Liivi Maunot ka.

Nii hea näidend oli. Sedagi arvan tolle pärast, et olen Tõnu Oja Maunot vaadanud. Kui tänane olnuks esimene kord Aabitsa Kukke vaadata, ei arvaks nii.

Kahju. (minust on saamas krooniline vingupill)

Tõnu Oja mängis Mauno lõpuks üsna hirmuäratavaks totukeseks.

Lauri Liivi Mauno oli otsast lõpuni tasapaksult igav.

Kahjukahjukahju...

Lisaks veel mõttetu piinlikustunne noorte kaaslaste ees, kellele näidendit mõõdutundetult ette kiitsin. Näidend muidugi oli sama, ent kui üks kokk teeb etteantud lihast gurmeeprae, siis seekord saime kõrbenud käki, mille küpsetamise sütele jokkis naaber oma plastmasskahvli oli pillanud.



esmaspäev, 17. aprill 2023

Meie igapäevast hädaldamist anna meile...




Kogemus, mille põhjal kujunes mul arvamus, et Viking Line on nagu Kopli tramm ja Tallink nagu ekspressbuss Tartusse on sügavalt subjektiivne. Mul läheb kaua, kuni ma sellest võrdlusest lahti saan.
Kogemus, et Tallink pargib oma laeva keset Soome lahte ja laseb sealt reisijatel mööda plekktoru mitmeid lõputuid kilomeetreid jala mandrile vantsida on samuti subjektiivne. Vähegi kõbusam inimene ei lonkaks järgmisel päeval nagu preihaige setukas. Mina pole piisavalt kõbus, seda enam, et kui seal torus juba hoog sisse sai jõudsin kapates Mere puiestee Viru ringi poolsesse otsa. 
Kuidas? 
Kuidas saab suunda nii valesti arvestada? 
Ja mis linn see ometi on, millest ma läbi trampisin, sellises pole ma olnud? 
Ma olen ikka täiesti maakaks muutunud.


kolmapäev, 12. aprill 2023

Etendus



 "Meie abielu pühaduse nimel panen ma selle patupesa põlema!"

Tanel  ja Kruuta istusid juba tund aega hiirvaikselt terrassil ja jälgisid etendust.  Naabrinaine oli mehele vahele jäänud, seekord vist oma massööriga. Või oli see juuksur? 
Midagi kindlat polnud, nii massööri kui juuksurit olid nad näinud naabrite tagauksest tihti edasi-tagasi saalimas. Eelmisel korral olid kahtlusalusteks üks tundmatu suurt kasvu neiu, loomaarsti assistent kõrvaltänavas asuvast kliinikust ja ülimas toonuses musklimees tont teab kustkohast. Naabrinaise puhul oli kõik võimalik, sugu, vanus, kasv - miski polnud kivisse raiutud. 
Mees oli valivam, tema külalised olid eranditult lühikesed pikkade juustega blondiinid. Oli neid üks või käis mitu tütarlast kordamööda oli keeruline aru saada, nii kindel oli naabrimehe maitse.
"Pere au nimel vannun, et selles rüvetatud voodis ei maga enam kunagi mitte keegi!"
Vein oli hea, võibolla natuke liiga magus, kuid selle loosungi kõlades sobis üks korralik lonks võtta igatahes. 
Terrassil istujad teadsid juba, mis tuleb järgmiseks. 
Bensiin.
Eelmine kord oli siiski piiritus mängus olnud, tuli neile meelde. Piiritus oli parem, etendust ei häirinud vastik kirbe hais.
Jah, ka seekord kasutati piiritust.
Sinine leek lahvatas üles, naabrid seisid käsikäes põleva voodi ees ja loitsisid peaaegu sünkroonis "põle, patu kodu, puhasta meie tulevik" või muud midagi sellist. Tanel ja Kruuta ei jälginud enam ammu täpset teksti. Kui nad õigesti mäletasid tegid nad kolmanda korra ajal joomismängu, kus klaasist tuli korralik punnsuutäis võtta iga kord kui kõlas sõna "patt", igatahes sai tookord vein enne otsa kui vaatemäng. 
"Kas sa vannud, et midagi sellist enam ei juhtu?"
Ahhaa, küsija oli naine, seega jäi nüüd vahele mees.
"Vannun, kallis, mitte iial enam!"
"Ma andestan sulle, andestan viimast korda"
Viimase korra kohta tuli teadustus iga kord. Kuues? Seitsmes voodi? Arvepidamine oli sassis. 
"Kallis, ma olen sulle tänulik, mitte iial ei maga  Grista enam meie pühas sängis, patt ei tule enam meie kodusse!"
Hm, kas neid pikajuukselisi blonde oli siis tõepoolest mitu, milline neist oli Grista ja kas too on nüüd sealt reast välja lükatud?
Draama veel niipea lõppu ei saa, see oli nüüd küll kindel.
Leek paisus suureks, madratsist tupruv must pilv oli kõrge nagu vulkaan. Viiendal korral oli toss nii kaugele paistnud, et maanteel sõitnud bussi juht kutsus tuletõrje, pidades nähtut mingiks õnnetuseks. Õnnetusega oli tegu muidugi, kui kõike seonduvat arvesse võtta. Naabritel võttis päris palju aega, kuni nad oma ilukõnelises stiilis pritsumeestele asju selgitasid. Noh, et mees oli koju tulles leidnud naise koos võõra tütarlapsega linu kortsutamas ja et see voodi enam neile kahele ei kõlba ja tegu on ohvrilõkkega, mis puhastab nende abielu ja... Tookordne šõu oli eriline, need olid kõik erilised, kui nüüd hästi järele mõelda. Nagu päev, mil naabrid vesivoodit põletasid, näiteks. See kummik ei läinud normaalselt põlema ja kui lõpuks leegid üles saadi puhus tuul tahma otse naabrite ustest, mis voodi välja vedamisest veel selja peale lahti olid, otse sisse ning hiljem oli spetsiaalsel koristajate brigaadil hulk aega tegemist, et nõge lühtritelt ja vaipadest kätte saada. See oligi vist esimene kord?  Hilisemad olid kõik vedrumadratsid, üks oli isegi suhteliselt odav vahtkummist latakas. 
Vahtkummist ja vesivoodist ei jäänud vähemalt vedrusid.  Ikka jäi mõni kuhugi mulla sisse maha ja tuletas end muruniitja karjete saatel meelde.
Tossu tuli juba vähem, mana läks järjest enam sünkrooni, naabrid olid klammerdunud teineteise ümber ja justkui kasvasid teineteisesse kinni.  
Vein sai ka otsa. 
Ilm polnud kuigi soe, oli aeg tuppa minna. 
Järgmine kord on tõenäoliselt umbes septembris, palju üle viie kuu enamasti ei läinud. Peab vaatama, et selleks ajaks kodus head veini on. Terrassile tuleb mõned soojad tekid panna.