"Kas sa saad siia tulla?"
"Homme kell kümme, kas sob..."
"Tule kohe, palun tule kohe, mul on abi vaja!"
Truudi hääl telefonis oli nii ärev, et mõtlemiseks, saati veel vaidlemiseks ruumi ei olnud.
"Tulen"
---
"Astu kohe edasi, aita see kapp paigast lükata. Pärast tagasi ka ja divaniga teeme kohe sama!"
"Mis sa ...koristad või?"
"Võta siit kinni, jah, just niimoodi ja nüüd ...korraga...!"
Kurat, selles kapis hoiti vist naelu. Kuupmeeter naelu, vähem ei olnud lihtsalt võimalik. Truudi oli kadunud seina ja kapi vahele, tolmuimeja üürgas, lapp välkus, paari minuti pärast pistis ta higise salkus juustega pea kapi tagant välja ja kamandas "Nüüd tagasi! Kõvemini, see on päris raske!"
Jaah, ega ma sellest aru ei saanud, et raske, kus sa sellega.
"Aitäh, et ütlesid, ma ei teadudki, et raske! Mida sa nüüd nii laamendad, president tuleb külla või..?"
"Tuleb või? Millal? Kust sa tead?"
Näis, et Truudi mõtles millelegi muule, mu jutust noppis ta välja ainult talle arusaadava valemi abil mingid märksõnad ja sisu - see tuli kusagilt mujalt. Sisekosmosest, nagu ta ise tavatses öelda.
"Ei mina tea, kes siia tuleb või ei tule, sa kraamid nagu segane. Mingi häda peab selleks olema ...?"
Samal ajal oli Truudi vaiba diivani ees rulli keeranud ja kaugemale tõmmanud.
"Tule nüüd, see tuleb oma kohalt ära saada, issand, mis seal all võib veel olla!"
"Mis seal ikka on, krõpsupuru ja mõni õllepudeli kork parimal juhul. Rikkaks sa sellega ei saa"
"Jäta naljad, võta otsast!"
Ma ei teadnudki, et Truudis nii kõva kamandaja peidus on.
"Issand jumal küll, siin on kaks sokki ka! Mustad sokid!"
"Tore, saavad kaks õnnetut paari jälle kokku, maast leitud raha!"
Täna ei jõudnud mu naljad üldse kohale. Mitte, et tee oleks pikk olnud, teed lihtsalt ei olnud enam olemaski. Selge sirge kõva müür oli püsti, sellest kukkusud kõik muiged vigastena maha.
"Kus ma neid pesen nüüd, mul masin juba käib!"
"Pesukorv põles maha?"
"Pesukorv on tühi!"
"Siis mahuvad need sokid sinna ilusasti ära"
"Ei, ei tohi, seal ei tohi pesu sees olla, mis minust niimoodi mõeldakse.."
Nüüd ei saanud ma millestki aru. Kaks sokipossi pesukastis oleks justkui maailma lõpp olnud. Ma küll teadsin, et Truudi jaoks on korras kodu väga tähtis, ta oli mitmeid kordi kurtnud, kuidas ta ei taha koristada, kuid peab, sest "Kodu peab korras olema, muidu inimesed räägivad.." - aga nii hull polnud ta mure kunagi olnud, et pesukorvis olev pesu teda meeleheitele oleks ajanud.
Midagi oli valesti kohe väga valesti.
"Mis nüüd lahti on, mis sündmus sul kaela kukkumas on, et..."
"Ära küsi. Õudne" Truudi pilk langes kellale, "Issand, vaata mis kell on!"
Nüüd ta isegi ei juhendanud mind, rabas ise diivaniotsast kinni ja ta meeleheide oli nii suur, et oleksin võinud vanduda: ta oleks selle hiiglase täiesti üksi paigale tagasi saanud, ise kasvõi pooleks murdudes. Kargasin appi, sõbrannat sandina näha oleks olnud liig.
"Kööki!"
See oli käsk.
"Külmkapp!"
Nüüd ma juba teadsin, mida minult oodati.
Kapi tagant tuli välja natuke tolmu ja kuivanud hernes, mis Truudi lausa õhku ahmima pani.
Kapp tagasi. Elutoa vaip lahti rullida. Sokid käsitsi kraani all puhtaks ja koos pesumasinast võetud riietega kuivatisse..
"Need ei kuiva ära!" Selles lauses oli ahastust ja pisaraid.
"Kuivavad ju, varsti on kuivad"
"Õigeks ajaks ei kuiva!"
"Millal on õige aeg?"
Truudi lõi käega ja läks kööki, istus seal tooliservale nagu vaene sugulane, kõõludes ja hoides end lauale toetumast. Näis, et rabelemised olid rabeletud, nüüd oli ootamise aeg. Lasin pilgul köögis ringi käis.
Truudi oli alati korralik. Alati. Aga nii korras kööki ei olnud ma isegi temal enne näinud.
"Millal sa seinad üle värvisid?"
"Ma ei värvinud, ma pesin need eile õhtul üle"
"Lae ka pesid üle?"
"Muidugi"
Vaatasin üle ukse elutuppa. Aknad olid nii puhtad nagu poleks seal klaasegi ees.
"Kudas sa aknaid pesid, sa kardad ju kõrgust?"
"Ah, ära küsi"
"Räägi nüüd, mis juhtus, mis sul hakkas? Selline lahing peetud, ma ju rääkisin sulle kaks kuud tagasi et mis sa tapad ennast, võta koristaja!"
"Võtsingi"
"Misasja... ise endale maksad koristamise eest palka?"
"Ei"
"Mida ma siis siin praegu nägin?"
Truudi justkui sättis end vastama ja samas hoidis vastust tagasi. Midagi lihtsalt pidi olema valesti.
"Kas sa palkasid koristaja või ei?"
"Palkasin"
"Kas koristaja ei võtnud tööd vastu?"
"Võttis"
"Mis ajaks, miks sa praegu ise rookisid?"
"Kohe tuleb, kümne minuti pärast umbes..."
Ma ei saanud enam millestki aru. Isegi küsida ei osanud enam midagi.
"Kuule, koristaja on võõras inimene, ta tuleb siia ja mida ta minust mõtleb kui mul kõik sassis on? Ma ei saa enam niimoodi tänavalgi käia, mõtle, kui tuleb mõni koristaja tuttav vastu ja mõttes naerab - näe, see on see mutt, kellel diivani all sokid vedelesid!"
---
Uksekell helises.
"Issand, mul on pesu veel märg, mida minust mõeldakse..."
Truudi ahastus enne esikusse sööstmist oli südantlõhestav.