Lehed

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Millepärast pesemine üks hää asi on

 


Pildike Tartu Kopsukliinikust: nii abiotsijad kui abipakkujad on end koridore pidi maskistatult ja hajutatult laiali laotanud. Üks natuke kulunud härrasmees istub kabineti ukse taga ja ühtäkki on tema võbisevatest silmalaugudest ning kergelt kuklasse sirutuvast peast võimalik välja lugeda kibedat vajadust aevastada.

Kellel poleks juhtunud? 

Vasaku käe sõrmed haaravad kogenud liigutusega ninajuure kohalt maskist ja tõstavad selle üles, suu pealt ära. Parema käe pihupesa katab suu ja nina ning sinna see aevastus maandub koos kõigi rekvisiitidega. Enne nende istmeserva sisse pühkimist vaatab aevastaja mõtliku näoga üle taas suu ette kukkuda lastud maskiserva oma saavutust.

Ta ei teinud seda pahatahtlikult meelega. Aga tema refleksidega peame ka meie arvestama.



reede, 9. oktoober 2020

Fotojaht. Ring

 

Kõik käib ilmas ringi. Kõik. Mõni on teistest lihtsalt aeglasem tiirutaja. Muide, lapik maakera on ka ringikujuline, selles pole kahtlustki. Mõnikord esinevad ringid pallikujuliselt ja hulgakaupa.

Näiteks koormatäis päikeseid, olge lahked:


Või nööritäis kuid. Nii täiskuid kui neid, mida me öötaeva pimeduse taustal ei näe:

Ringe sibavad teha teisedki:

Veelkord TwD

teisipäev, 6. oktoober 2020

Väljakutse: vaade köögiaknast

 


Lendav Konn kehutas avalikustama oma köögiaknast nähtavat peisaaži.

Jaa, miks mitte, ma armastan oma köögiaknavaadet! Esimene on eileõhtune pilt,  peategelasel on kahjuks pea kaadrist väljas ja torso juba õhtuselt poolalasti.




Teine on pilt, mis mulle endale kõige rohkem meeldib - köögiaken, öö, virmalised. Ja kui te veel teaksite, kui külm seda pilti teha oli!




Loodan, et keegi ei pahanda, kui köökide akendest avanevate vaadete lingid siia ahnitsen?
Kõik on oodatud!

pühapäev, 4. oktoober 2020

Kõige stereotüüpsem ema

 




Autonumbrit vaadates peaksin  oktoobris käima sellega ülevaatusel. 
Viimasel ajal olen ma hajameelne...ei, mitte hajameelne, ükskõikne selliste ajamääranguga kohustuste osas. Lapsed tuletavad meelde - "korstnapühkija? kündmine? ülevaatus?" Nende meelerahu huvides teen asju mida ise lõputult edasi lükkaks.
No nii urrima ükskõik on, noh. 
Aga olgu, auto ülevaatus niisiis. 
Iga päev sõites märkasin asju, mis kulumisega kaasas käivad. Kolinad, loksud, lärm. Roolivarras, amordid, sumbutaja(?). Filtrid. Õlid. Midagi oli veel...ah, suva. Nimekirja pikuse järgi oleks autole võinud määrata raske puude. 
Aga sõita on hädasti vaja ja ülevaatus tulemas, palusin pojal kõik üle vaadata ja korda teha. Vaatas ja tegi. 
Pall sai jälle mulle tagasi. 
Kiirkontroll: mu auto kohustusliku ülevaatuse aeg on järgmise aasta sügisel.
Kas hajameelsus võib olla põhjuseks tervisetõendi kehtetuks tunnistamisel? Kui jah, siis edaspidi käin tööl ühega pildil kujutatud sõiduvahenditest. Dekoratiivdetailidega mudel on spetsiaalselt mulle disainitud kallite kolleegide poolt, sest teine, metallikvärviga, ilmutas mul aktiivse kasutamise tõttu juba samasuguseid tundemärke nagu mu auto enne poja näputööd....



reede, 2. oktoober 2020

Fotojaht. Pehme

 


Peeglike, peeglike seina peal, mis on kõige pehmem ilma peal?

Jaanalinnusulg...on pehme küll see


Kuid lennukas seeme on pehmemgi veel.


Tegelinski
TwD 2

Mõrv/arm/trepp

 


Ma trepil seistes teritasin nuga. 
paar korda sõrm läks katki sellest polnud lugu
jah viitsin aega kasutult sest juba 
väits saigi terav muu on ajalugu
nii pehmelt tera lõikus sooja ihhu 
ja kukkus kõlinal seejärel astmeilt alla
üks oste't nutunaine eilsest saadik tihkus 
ma unustasin talle öelda, millal tulla
ta tuli varem töö sai ruttu kaelast 
ja saadud raha eest võis jälle jooma minna 
ma jälle võtan sahtlist roostes naelad
ja veel kord kinni löön su südametu rinna

Arm jääb su rinnale su rinnas pole armu
ma palun andeks kuid ei iial palu armu



neljapäev, 1. oktoober 2020

Juhuslik mõte




Ma peaksin praegu olema juba ümber lülitunud töömurdmise režiimi, aga ei tule kuidagi välja. Mul on arvutis fail igasuguste poolikute ja valmis, kuid trimmimata juttudega, mõnikord on mu amet selgete sinekuurlike joontega ja ma nakitsen võrdlemisi ebaproduktiivselt nende kallal. Alles paar päeva tagasi taipasin, miks see nii vaevaliselt läheb.
Keel. probleem on keeles. Ma töötan päev läbi võõrkeeli kasutades, lülitudes ühelt teisele, teiselt kolmandale, andes edasi ühes keeles esitatud väiteid teises keeles ja sealjuures üritan veel aimata, mis peitub mu rohkete samu võõrkeeli mitte emakeelena kasutavate kirjasõprade kirjavigade taga (nagu nemad kahtlemata ka minu kirju dešifreerivad). 
Kas nii tunnevadki end inimesed, kes istutatakse ümber võõrale maale? 
Emakeelest saab kodune salakeel, mille kasutamine on puhkus....
Mu vanaemaga nii juhtuski. "Laita se kalbassaa nyt haladilnikuuhun ja mene magasiini leipä tuomaan". Nii selgelt on meeles lause, mida juhul kui ma seda lapsena poleks kuulnud, poleks praegu vist tõlkida osanud. 
Niipea kui ei pidanud kasutama sõnu, mis puudusid ta noore ea keeles oli ta jutt voolav nagu oja, kui oli vaja kasutada uusi mõisteid, tulid kivid voolu segama. 

 Jajah, tööle-tööle, kurekesed. 

 *** 

 Uus blogger on vastik! 
 See on mu isiklik "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!"
(Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!)



laupäev, 26. september 2020

Fotojaht. Värviline

 


Palun vabandust, et vahepeal puudusin. Ema tõend kehtib ikka tänapäeval? Ma oskan neid juba ise kirjutada!


Hall värvilisel


Värviline hallil

Staap on nagu alati Tegelinski juures.

Tegelinskile suur aitäh!


reede, 25. september 2020

Džungel



„Kes sa oled?“ 
„Kass. Aga sina?“ 
„Tiiger“ 
Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi. 
Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida. 
Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud. 
Kõige rohkem oli ta väsinud. 
Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige. 
„Mis sul viga on?“ 
„Ma olen väsinud“ 
Nojah. 
Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.
„Kurb“
„Mis on kurb?“
„Sina oled kurb. Miks?“ 
„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“ 
„Kus su kodu on?“ 
Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi? Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu? 
„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“ 
Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel. 
„Džunglisse tahan“ 
„Milline on džungel?“ 
Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama. 
Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea. 
„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“ 
Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud. 
„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“ 
„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“ 
„Kuidas džungel lõhnab?“ 
Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn. 
 „Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“ 
Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali. Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.
Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“ Ema ei jõudnud sügiseni...
„Sügise lõhn...seda ma tean.“ 
Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal. 
„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“ 
„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“ 
Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata. Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole. 
„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“ 
Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök. 
 „Sa sööd neid?“ 
„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“ Kass ei hakanud täpsustama. „Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“ 
Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas. 
 „Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“ 
Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud. 
„Ma ei tea...“ 
„Palun!“ Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus. 
„Palun!“ 
Kass mõtles veel. 
„Palun“ 
„Ma toon. Oota siin, ma toon!“ Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti.... 

 Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel. 
„Hei, ma tõin...!“ 
Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud. 
Kass hõikas veelkord. 
Tiiger ei tõstnud pead. 
 Inimesed astusid puuri. 
 Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma. 



neljapäev, 24. september 2020

Pausist


Võitsin bingolotoga kaks eurot. 
Veel 499998 sellist võitu ja ma olen miljonär. 
Pilet maksis kaks eurot. 

Pidasin vahepeal blogipausi, sest pärast eelmist (väga pikka) pausi uuesti alustades olin kindel, et ei hakka enam kunagi tegema postitusi teemadel, mis mulle TEGELIKULT korda lähevad ja see plaan ei õnnestunud. Mõtlesin pausi ajal, kas lõpetan blogimise üldse ära või lasen neil emotsioonidel mõnikord kaane pealt lüüa. 
Ei ole siiani otsusele jõudnud.  Ennast tundes...mul on väga lennukas kaas.
Ja siis läksin puhta sotsiks kätte ära, mõtlesin, et niikuinii olen juba aastaid sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, olgu siis asi ametlik. Mehele enam ei saa niikuinii, lähen erakonda. Mul on sügavalt suva, mis teised arvavad, aga kindlasti oleks kahju kui seetõttu mõne sõbra kaotaksin. 
See põhjendus, et ju siis polnud õige sõber ei loeks, sõpru on mul niigi enneolematult vähe. Aga on nigu on.