Lehed

laupäev, 11. mai 2019

Kaakaagakaaakkk



Eilsest on kuuri taga kodu seitsmele Tyrannosaurus Rexi nõbule. Kaagutavad, munevad, logelevad. Elu nagu kontoris.
Lapsinimesed on avanud vihmaussikaevanduse, ilmselt pean suvel oma peenraid kotkapilguga jälgima - pehme muld, hea kaevata, ega laps rumal pole. Laps on koguni nii nutikas, et hammustab ruttu läbi eduka (vihmaussi)jahi põhitõed: mõtle nagu saak! Käitu nagu saak! Ole saak!

Mul on pesus nelja vihmaussi tunked. Enne masinasse toppimist sai neid õues surveveega loputatud, loputuskohas on nüüd peenratäis pehmet musta mulda, enne oli seal paeplaatidest rada.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.
Põrsast pole kellelgi müüa?


Tühi

             



Une kirevad mustrid on keeranud mind oma pehmetesse sallidesse, juba olen välja valinud, mida sellel ööl uneelus tegema hakkan ning rahu jõuab kohale. See on nagu soe udu, nagu kiik või meri, mis mind kergelt kannab kuhugi, kus pole mälestusi ega soove.
Äkki tuleb kusagilt tuul mis viib pehmuse, soojuse ja värvid, järele jääb teravate servadega must ja valge maailm. Jälle tunnen füüsilist valu, peas tunglevad mured - "Mina esimesena! Ei, mina, ma olen suurem! Aga mina olen värskeim!".
Kisun end sellest hakklihamasinast mõistust pidi välja, järjekordne kuutõbine uneratsu libiseb terade vahel kildudeks. Tavaline pooltoonides ebamugav maailm, mille astlad on peidus ümarates nurkades ja pehmus pole kunagi ilma hernesteta madratsi all.
Tuleb alustada algusest. Leida asend, mis ei tee haiget, lasta mõtetel mõõnas kaduda, kukutada oma meeled olematuse sametpimedusse.
Seekord ehk õnnestub.

Kusagil teisel pool kõike
On kadunud asjade kodu
Ajakirjade  väljalõiked
Maha pillatud müntide rodu
Üksi hulkuma läinud sokid
Valmis keeranud vaenuköie
Nukujuuksed ja  titelokid
Aga ühte on üle kõige
Üle kõige on kadunud aega
Seal vedeleb suures virnas
Kuhi triiki on taevalaega
Varem tühine, praegu hinnas


neljapäev, 2. mai 2019

Naised saunas




Pildu pererahvas tegi ikka reedeti sauna, see oli külarahvale ammu teada. Et Pildu saun oli küla kõige suurem ja pidas enneolematult kaua sooja ei keelanud pererahvas kellelegi saunamõnusid. Kes tõi kärutäie puid, kes toobiga kalja või õlut, teinekord oli saunatulijal vihtasid kaenla all enam kui endal vaja.  Sotid said sirgeks ja selg puhtaks.
Nõnda juba pea poolsada aastat.
Saun oli ehk pisut kükakile vajunud ja kerisekivid said näiteks eelmisel aastal välja vahetatud, kuid sooja pidas osmik endiselt ja tänu paar aastat tagasi pesuruumi veetud torudele võis pesuvett lausa kraanist lasta.
Ainult rahvast oli poole sajandi taguse ajaga võrreldes vähem, lausa mitu korda vähem. Näe, naistesaunas olid sel õhtul ainult kolm noorikut. Või, noh, kaks neist olid noorikud pea nelikümmend aastat tagasi, üks vast andis noorema naise mõõdu välja, kuigi pealt kolmekümne oli temagi.
Asi seegi, et keegi üksi saunas ei pidanud müttama, oli vähemalt kes vihtles ja selga pesi.
Mehed olid varem leilitamas käinud, nad olid naistele isegi Siimu tehtud koduõlut jätnud. Peale leilis rosinaks kuivamist ja tümaks vihtlemist kulus jook marjaks ära.
Hea magus oli.
Aga salalikult kange...
Ega sellest suurt aru saanud,  jutt kiskus vähe valjemaks ja naeru oli enam, aga naistel oli ju juttu niikuinii palju ja saun teeb alati hea tuju.
Vanemad prouad, Siimu perenaine ja Pildu enda proua istusid saunaedeses ja vaatasid, kuida noorem naine, Vissu tütar, end kreemitas ja õlitas.
Õlu oli uudishimu ketist valla päästnud ja nüüd söandasid naised küsida kõike, mis huvi pakkus.
„Mis sa nüüd teed?"  küsisid nad aeg ajalt, Vissu plika polnud kade ka, seletas muudkui, et „see palsam paneb juksed läikma" ja „jalgu kreemitan, et kannanahk õrn püsiks".
Moorid noogutasid selle peale targa näoga ja tuletasid meelde Rootsi ärakaranud onu käest saadetud pakke Nivea kreemiga, mis oli kindlasti väga kasulik, ainult, et ega seda siis jalgade peale raisatud, hea, kui sõrmed korra nädalas lõhna manu said. Siis jagus kauemaks. Ja juustele oli Aljonuška šampoon parim, pesi puhtaks nagu lamba tagumikuvilla. Sama takuseks ka, aga mida seal viriseda, kõik olid sellised tuustipead.
Kui Vissu-plika äkki tisside peale kreemi mökerdama hakkas läksid Siimu perenaise ja Pildu proua näod õige uudishimulikuks.
„Mis sa nüüd teed?"
„See kreem hoiab büsti kikkis, ei vaju ära. Ma juba ligi kolmkümmend, aga näe – pliiatsitesti teen ika veel naksti ära!"
„Ligi kolmkümmend olid sa kümme aastat tagasi," porisesid mutid.
Jupike aega oli kuulda anult kreemiste käte lätsumist, kui noorem naine end võidis.
„A mis see pliiatsitest on?" ei pidanud Pildu proua siiski vastu.
Vissukas teadis, et see küsimus tuleb. Ta ise ka naine, ta teadis uudishimust kõike.
„See on sedasi, et paned pastaka..." ringi vaadates pastakat silma ei hakanud „või noh, ükskõik mis pulga" – hambahari oli seinariiulis kohe võtta, tont teab küll kelle jagu ja kui vana, aga sopane ei näinud olevat – „ tissi alla ja kui see sinna kinni ei jää, siis on rind veel ilus nagu tüdrukul" lõpetas noorik jutu maha pudeneva hambaharja  kõlina saatel. Selg oli küll tahapoole kõveras, et hambaharja vars jumala pärast kuidagi kinni ei jääks, aga  maha ta kukkus.
Siimu perenaine kommardus ettepoole ja oma lopsakat rinda üles upitades pistis harja peitu.
„Ja sinna see kadus!" ütles ta veel õõnsa häälega harja haihtumist kommenteerides.
Naised lõkerdasid nagu varsapõlves..hääled olid küll juba vanema hobuse vurhvi, kui kes see kuulmas oli.
Kuniks Vissu tütar oma sissemäärimisega hakkama sai,  lõksutasid naised  veel pool küla läbi. Küla oli väike, Vissu noorik kiire ja peagi istusid moorid kahekesi .
„Need imeasjad küll, mida kõike tänapäeval inimesed oma ihuga teevad.. Kreemid ja õlid ja salvid, nagu jessukest pärast surma võiavad end elusast peast sisse. Meie ajal seda ei tehtud ja kas me millegipoolest kehvemad oleme?" Siimu perenaine oli veel äsjasest naerust punaste põskedega ja end peeglist piieldes tundus talle, et ega aeg väga ülekohtune pole olnudki.
„Mis sa räägid, vaata ennast nüüd peeglist, põsed kaelani välja ja kulmud kukuvad kohe suu kõrvale, pole sa enam tüdruk ühti!"
Pidi see Pildu-mutt siis sedasi torkama.
„Minul on vähemalt põsed veel siledad, vaata oma palesid, peenike kortsukribu justkui riisipaber!"
„Ära seleta!"
Pildu proua oli krapsti peegli ees, kuniks Siimu moor end riide sättis uuris ta oma nägu ninapidi vastu peeglit olles küll ühelt, küll teiselt poolt.
No mis sa ütled, oligi nii. Peenike kribuline kortsumuster oli näo ära kündnud. Mis sellest kasu, et põsed ja kulmud oma kohal seisid, kui nahk nende ümber rabarberilehte meenutas.
Nii ei oleks tohtinud Siimu eit talle ikkagi öelda.
„Ma siis lähen!" Siimu perenaise hääl oli tõre.
„Eks sa mine" polnud ka Pildu perenaise toon väga lustiline.
„Oota, anna mu vanamehe hambahari enne tagasi!"
Siimu proua mühatas ja hakkas särgisabasid üles kerima. Kumma.. kumma alla see pagana hari saigi? Ei, siin ei olnud, teise tissi all siis...
Mutid hakkasi tasapisi itsitama. Juba natuke häälega naermagi. Ja lõpuks, kui Siimu perenaine Pildu proua vanamehe hambaharja üles leidis - „Vahi, kuhu puges!" – naersid nad mõlemad jälle nagu varsad.
Sellised tsipa vanemad varsad.
Ütleme, et üsna vana hobuse kombel.



kolmapäev, 1. mai 2019

Keelelised iseärasused




"Mis sellel kuulutusel kirjas on?"
"Homme ei tohi siin alevis autoga sõita, kõik peavad jala tööle tulema."
"Jala? Kuule, mees, ma elan siit neljakümne kilomeetri kaugusel ja ei tohi autoga tulla?"
"Seadus on sihuke, mina neid ei teinud."
Küsijad panevad pead kokku, näod surmtõsised. Kas paluda vaba päeva? Ei tahaks hästi, siia sai ju tuldud tööle, töö tegemine on raha, vaba päev on kulu. Kas on mingi võimalus bussiga tulla? Ehk saab kombineerida bussi- ja rongisõitu?
Igaks juhuks tuleb teiselt kolleegilt üle pärida, mis sellel paberil ikkagi täpselt kirjas on.
"Homme peate lemmiklooma tööle kaasa võtma."
"Mis lemmiklooma?"
"Koera. Näed ju, koera pilt on paberil? Kassi võid ka võtta, kui koera pole."
"Kumbagi pole."
"Üldse pole lemmiklooma? Hamstrit ka pole või? No papagoi ikka on? Ei olegi?  Näe, meil valvuritel pole ka muid lemmikloomi kui kalad, igal jumala hommikul tuleb valvur vahetusse oma kalaga!"
Seda öeldes viibatakse laia kaarega valvelaua akvaariumi poole.
"Tõsiselt?" küsijad astuvad akvaariumi poole ja vaatavad seal ringi vilklevaid kalu.
"Millal ma sulle enne tõtt rääkinud olen?"
Vastaja piiksutab väravakaarti ja läheb laialt naeratades õue.
Küsijad uurivad kalu. Vaatavad valvurit. Uurivad jälle kalu.
"Ütle, mis seal paberil kirjas on?" näitab küsija seinale kinnitatud pisikese koera pildiga paberit.
"See on teade homse autovaba päeva kohta"
"Ah, et ikkagi peab ilma autota tulema? Kuidas me saame, meil nii pikk maa tulla?" mure on nägudelt näha.
"No nii hull see asi pole..."
Valvuriproua seletab murelikele murelikele meestele autovaba päeva mõtet: kui elad lähedal, tule jala või jalgrattaga, kui elad kaugel, sõida ühistranspordiga või pargi auto kaugemale ja tule vähemalt mingi maa jala.
Sõnum jõuab kohale, üks väike mure veel kripeldab.
"Öeldi veel, et lemmiklooma peab kaasa võtma."
"Mis jutt see nüüd on?"
"Näe, siin on koera pilt, see pidi tähendama, et lemmikloom olgu ühes."
Seletamine, et tegu on kohaliku kooli vapiloomaga läks keeleliste iseärasuste tõttu pisut puisemalt.
Igatahes järgmisel hommikul olid ukrainast pärit töömehed oma auto tavalise majaesise koha asemel päris kaugele parklanurka jätnud, aga akvaariumikalu käivad nad ikka aeg-ajalt igaks juhuks üle vaatamas: äkki on tõesti igal valvuril oma erinev kiluparv pütis? Võimalik, et vaatavad niisama, ilma tagamõtteta, aga las ma luiskan.




laupäev, 27. aprill 2019

Mida te teete, kui te olete purjus?



Just selline küsimus.
Ja et ei tekiks mingeid kaksipidimõtlemisi: ma olen seda kirjutades võrdlemisi vintis.
Kuna mu maks on mind juba titepõlvest saadik reetnud, siis piisab kahest õllest, et mu koordinatsioon kaoks täielikult ja näitlejat vääriv diktsioon  muutub lapse lalinaks. Seega õukonnajoodikuks ma ei kõlba. Kaks õlut, nina täis ja magama, olgu, et peas on mõtted selged ja kummaliselt külmunud.
Ma olen näinud purjus inimest, kelle diktsioon on olematu, kuid üldine kehaline koordinatsioon selline, mida ma ei suuda ka oma parimail päevil saavutada.
Ma olen näinud süldiloiguna lamavat filosoofi, kes tsiteeris David Hume' , leidmata kahjuks kaasväitlejaid.
Ma olen näinud kuulsaid "A tõ menja uvažaješ?"- jorsse, kes on sel hetkel enda meelest maailmanabad.
Mina pole kindlasti joodik, kuid ma elasin 36 aastat koos alkohoolikuga, ilmselgelt kaassõltlasena, õnneks ei olnud ma eriti raske juhus.
Kord elus alkohoolik, igavesti alkohoolik.
Kord elus kaasssõtlane, igavesti kaassõltlane.
Normaalset suhtumist alkoholi ei taasta iial. Aga milline on normaalne suhtumine?

Hiljem pähe karanud küsimus: miks te end üldse  pisut sassi kammite? Väsimusrigiidsus (minu põhjus)?
Kindlasti on teie põhjus teistsugune. Võibolla olete nii korralikud, et teil ei juhtugi.....



reede, 26. aprill 2019

Maailma Parima Vorstivõileiva retsept



Me kõik teame, mis on võileib. Samuti on kõigile mõistetav võileiva alamliigi "vorstivõileib" spetsiifiline koostis.  Nimi annab ära, pole siin midagi keerulist.
Nosin praegu kirjutamisega vaheldumisi Maailma Parimat Vorstivõileiba ja mõtlen, et äkki tahate teiegi selle sõltuvusttekitava roa umbepeent retsepti saada.
Oh, ma pole üldse kade.
Esimene nõue sellise toidu valmimiseks on tühja kõhu olemasolu, tipptulemuse saavutamiseks peab see kõht lausa enda oma olema. Kõik ülejäänu on lihtne nagu polka ja heinategu.
Laduge lauale koostisosad:
Leib
Või
Vorst
Salatilehed
Viilutatud juust
Määrdejuust
Redised
Tomat
Roheline sibul
Till
Hapukoor
(Vabal valikul mida veel kapist välja kukub)
Määrige või ühele leivaviilule
Kleepige või külge salat, puistake salatilehele peeneks hakitud tilli ja sibulat.
Lödistage sinna otsa natuke hapukoort.
Lätsatage peale pisavalt suur juustuviil. Kui juustuviilu suurus on ebapiisav, pange teine veel.
Veel on ruumi ühe salatilehe jaoks, selle peale pange redise- ja tomativiile.
Võtke teine leivaviil, määrige sellele lopsakas kiht määrdejuustu.
Vajutage leiva määritud pool nägupidi tomati- ja redisepalade vastu.
Koristage laud.
Tehke tass teed või kohvi või võtke midagi muud vedelat joomiseks.
Nautige.
Nautige oma vorstivõileiba....




pühapäev, 21. aprill 2019

Skoor





Värvitud mune - null.
Värvimata mune - null.
Kohupiimaroogasid - üks kohupiimakook, aga see vist ei loe, sest ahjus põlema minemise eest kook diskvalifitseeriti. Kokk oli ok, koogi enda viga. Igatahes!
Metsas kohatud karud - null.
Metsas tõenäoliselt hängivad karud - vähemalt kaks, vallasema röökiva jõnglasega.
Poja nr 1 saavutus - Usain Bolti rekordite purustamine metsast väljajooksul. Mitteametlik,  kuigi registreerimist tasub kaaluda. Kas karu loetakse dopinguks?
Poja nr 2 saavutus - Võhandu maratoni isikliku rekordi parandamine umbes saja koha võrra. Sinikad ebasündsas kohas.
Kollektiivne saavutus - umbes 40. meetri jaanipäevakartuli mahapanek.
Isiklik saavutus - kanakaka ja kasvuhoone omavahel kokku viimine. Öäkk.

laupäev, 20. aprill 2019

Arvustav





Hommikul tõusen ma üles.
Joon oma kohvi. Sagedamini on mu kohv hoopis tee. Olla midagi muud, kas või tee kohvi asemel on oluline.
Lähen tööle. Mitte, et ma väga tahaks, aga siiani on see üks põhilisi asju, mille eest raha antakse. Heakskiit ja raha, need on olulised.
Tulen koju ja
Teen
Midagi
Vajalikku.
Oh, kaugeltki mitte alati, alati lihtsalt ei jaksa. Enamasti kuuldakse "ei jaksa" asemel "ei viitsi".
See
Ei
Ole
Minu
Mure
Kuulake paremini
Ma tulen toime.
Mõnikord olen jultunud ja olen endaga rahul.
Hõõguv
Punane
Rahulolu
On
Karistatav
Kustkohast võtan ma häbematuse olla rahul? Endaga? Sest teised ei ole ju minuga rahul?
Kerge käeviipe või õpetliku tooniga torgatakse mu enesekindluse õhuloss visinal tühjaks.
Torgatakse mind ennast visinal tühjaks.
Ma olen jälle õõnes. Täiesti tühi, midagi ei ole mind seestpoolt toetamas ja see tunne on
Erakordselt
Kurb
Sest
Ma
Ei 
Saa
Kunagi
Piisavalt
Heaks
Mitte enne, kui ma muudan ennast või oma tegusid.
Mitte enne, kui ma olen keegi teine, mitte see, kes ma praegu olen.
Et olla piisavalt hea ei tohi ma olla mina.
Ja mis kõige hullem: ma teen sedasama teistele.
Tahate, et ma kiidan teid? Hakake kellekski teiseks. Alles siis, hinnang on antud, taipan käe suu peale lüüa.
Hilja
See köis ei katke vist kunagi.



kolmapäev, 17. aprill 2019

.... kah!



Kui ma siiani võisin veel öelda, et mu autos on veetud kõike tsemendist küttepuudeni, ainult sõnnik on veel vedamata, siis sai täna ka see viimane tara ületatud.
Ärge fantaseerige midagi. Ei loopinud otse hanguga pagasiruumi, tänapäeval on sitaveoks sõiduautos sobilikud suured paksud prügikotid.
Kanakaka on kohal, sel aastal on mu põld nagu ürgmets. Rohima minnes võtan kompassi ühes, muidu enne sügiskündi mind ei leita. Selleks ajaks olen endale kaalika sisse maja närinud ja käin salatilehtedest seelikus ringi.

No ja millal teie oma kardulad maha panete ja kunas kapsuid kükitate?



teisipäev, 16. aprill 2019

Käomuna



Sel nädalal pidi koju jääma Siim.
Tal vedas, Eerit ei olnud kodus, tema niikuinii ei saanud tulla, hoolimata ema ilmsest vastuseisust otsustas isa pärast vanemate vendadega nõu pidamist, et kirikusse tuleb Siim. Eeri ei olnud kodus, ülejäänud kuus venda olid kohal – mida seal veel mõelda.
Häda nende vendadega. Seitse noort meest ja poisikest, kõik kenad tugeva kondiga inimlapsed, aga näe, kirikusse korraga mina ei tohtinud, Korra oli kirikus juba nähtud, kuidas seitsme Sootaguselt pärit lihase vennakse üheaegne kiriku ukse peal kõõlumine võttis tornikellad segaselt kolisema ja altari ees, vandusid Tagaküla mutid, olid põrandalauad nagisenud ilma, et kellegi jalg neil  tallas. Ega seda korrata tohtinud, sestap ei lubanud Pereraba Hilde ja Kaarel oma poegi seismekesi koos kiriku lähedalegi.
Nii pandigi kodus kord paika: Siim, Vello, Joosep, Eeri, Iivar, Paavel ja pesamuna Villem ei tohtinud kunagi samal päeval kirikusse tulla, olgu siis ristsed või laulatus, üks pidi alati koju jääma. Eriti just jõulude ja suvistepüha ajal oli poegade seas nurinat palju, aga just ema oli see, kes tavaliselt, olles pehme loomuga ja poiste tempudest mööda vaatav, kirikuasjas ranget joont pidas. Kuus, kuus venda kõige rohkem. Seitsmes olgu kodus.
Poisid proovisid iga nipiga ema nõusse saada, aga isegi jutt, et „Külarahvas arvab juba, et meil on nagu Põssuküla Simmol ja Siimul mitme peale saapapaar. Kirikusse minnes istuvad need ju  teine teise vankrikülje peal, saapaga jalg üle vankriääre rippu, pastlaga jalg tagumiku all..." ei mõjunud.
Ei, ainult kuus poega korraga, seitsmes ei tule!
Sel nädalal oli natuke teisiti, tavaline järjekord läks Eeri linnaskäigu pärast segi. Siim oli üsna rõõmus, silus muudkui kuuekülgi ja lõi tati ja rohutuustiga saapaid läikima, nädala sündmus ikkagi.
Kirikuhobune pikkvankri ette rakendatud, vanemad oma kohad sisse võtnud, pooled poisid vankris, pooled kõrval hakkamas ja minek! Tee peal said pojad sõidukordi vahetada. Eks hobune oleks neid kõiki ka jaksanud vedada, aga seda edevust tehti rohkem kirikuküla vahel.  Hobust saanud krikusõiduga reduks ajada.
Ilm oli kevadsuviselt helendav, tee kerge astuda ja kirikusse jõuti kiiremini kui mõnel nigelama ilmaga päeval. Sai veel külarahvaga hoone ees juttu puhuda ja ringi vaadata, poisid piilusid piigasid ja peremehed arutasid orase ilusa võrsumse üle. Kiita ei saanud, see oleks paha silma peale toonud, aga rääkida võis ikka, et „Mul see metavaheline tükk jajab kuus kõrt juurest üles" või „Seeme sai mineva sügisel vist parasjagu aega juuri ajada". Kui sinna juurde veel õigesti noogutada, ei olnud jutt kiitlemise moodi, aga natuke.. noh... ah, ilus jutt oli.
Ega emandad teisest puust olnud.  Kes köhatas nii mokaotsast, et tal kapsad juba pead pööravad (seda juttu muidugi keegi ei uskunud), kes mainis, et vaja rohkm võinappasid teha, pole teist enam kuhugi panna. Noogutati ka nende juttude vahele, veidi linnu nokkimise moodi see teinekord näis, kuid mis sellest.
Hilde pidas nagu muudki külanaised pisut mokalaata, kuigi täna oli ta varasematest kordadest pisut hajameelsem ja vaiksem.
Kevade aeg,  kapsaaias omad mured, laudas samuti, ega kogu aeg jõua lobiseda. Vahepeal vaja ringi ka vaadata. Ringivaatamine nägi vahepeal välja nagu oleks Hilde kedagi kirikuliste seast lausa otsinud, aga ju see tundus lihtsalt sedasi. Keda tal ikka otsida oli.
Kirikus oli nahistamist ja laulmist, jutluse ajal oli rahvas vaikne, vaid ehk mõni rahutu laps virises vahepeal. Hilde tundus pisut rahutu ja keerutas pead veidi enam kui tal kombeks oli, aga see ei seganud kedagi. Jutlus oli pikk,. lõpu poole oli virinaid tihedamalt, väga hullu ei olnud. Kui lõpuks veel paar palvet ja laul üles võeti,  näis Hildegi rahulikumaks muutuvat.
Rahvas hakas ukse poole minema, Hide-Kaarel kogusid poisid enda ümber kokku, et siis koos kohe välja minna ja kodu pole minna, kui äkki Hilde kiljatas.
Kohe väga heledalt ja ehmunud, kes iganes oli veel kiriku katuse alla jäänud, see pead kohe pööras. Alguses Hilde poole, siis kirikuukse valgusesse, kus seisis Eeri.
Seitsmes vend, noormees, kes pidi alles järgmisel päeval koju tulema, oli äkki koos oma kuue veljega kodukiriku katuse all.
„Ma arvasingi, et teid siit leian,  sättisin päev varem tulema, et saaks pool teed vankriga kodu poole..." ja siis nägi ta oma vendi.
Aga kirikukellad ei löönud ega põrand nagisenud. Kõik oli paigal nagu ennegi, isegi rohkem paigal kui enne. Isa Kaarel vaatas liikumatu pilguga Hildet, Hilde põrandat, vennad vanemaid.
Kojuminek oli seekord imelik. Isa jõllitas hobuse perset, ema naelutas silmad põlvedele. Vennad piidlesid salamahti üksteise poole.
Kõigil mõlkus meeles külatarga lause:
„Kui seitse lihast venda korraga siia kirikusse läheb, vajub kirikutorn maa alla..."