Pillijutt. Mitmes mõttes

Akordion oli voodi jalutsis selili maas, päitsis kõrgus külaliste mantlite kuhi. Mantlid olid villased, ilm õues varakevadiselt rõske ja tuba lõhnas natuke villase lõnga järele. Tüdruk oli poolest saadik rõivakuhja alla pugenud, rõivaste turvaline raskus andis julgust sõrmega pilli toksida.
Bassinupud olid tema poole, klaviatuur teisel pool. Lõõtsal oli näha ühte parandatud kohta, heledamast nahast õhukest paika.
Lapp oli juba küünega proovitud, see oli korralikult kinni.
Tüdruk hakkas kahe käega rihmast pilli küljel, mis meenutas koolikoti sanga. Koolikoti oma oli küll pillirihmast erinevalt punakaspruun ja servist mõranenud ja läikiv ja pikem...aga muidu täpselt samasugune, mõtles piiga.
Natuke aega kulus mõttele, kuidas koolikotist akordion ehitada.
Peaaegu juba oleks välja mõelnud, aga klahvide juures tekkis kahtlus, et kas kooli klaveri klahvirea lühenemine ikka jääks tähele panemata. Vist mitte.
Huvitav, kui nupu peale vajutada, kas siis tuleb nii kõva hääl, et teise tuppa ema sünnipäevalistele kuulda ka on?
Tüdruk ootas, kuni kõrvaltoas lärm valjemaks läks ja vajutas...valis heledama nupu, sealt peaks ju peenem hääl tulema, ehk ei kosta?
Ei kostnudki, mitte mingit häält ei tulnud. Ometi oli tüdruk enne kuulnud, kuidas onu akordioniga teises toas hästi valjusti mängis.  Siis oli järelikult pill korras olnud? Miks ta praegu häält ei tee?
Järgmiseks sai valitud tumedam nupp.
Ikka hääletu.
Aga võibolla onul olidki need nupud katki ja ta mängis ainult klahvidega? Tüdrukul oli näiteks üks konstruktor, millel olid kõik suured plaadid kadunud ja kraanasid sai kokku panna ainult väiksematest tükkidest. Kui mänguasi on mängimiseks hea, kui ta on poolkatki, siis võibolla on pillidega samamoodi?
Need lood, mida onu oma poolkatkise pilliga mängis olid valjud ja sünnipäevarahvas laulis kõvasti kaasa ka, kes sõnu ei teadnud, sellele jagas ema kapist laulikuid. Seekord oli külalisi palju, mõnest laulikust pidid naabrid kahekesi sõnu vaatama. "Noorus on ilus aeg" ja "ütle meeeerii mu meeeriiii" ja "suulikoooo..". Mõni laul oli nii ilusa kurva viisiga, et tüdruk ei saanud neid mõtteski laulda, võttis silmanurga märjaks.  Vanaema ütles küll, et "mis sa piiksud neid noote, endal juba hing kinni ja silmad punased!", aga ega siis sellepärast silm märg polnud, ikka kurbusest. Tüdruk ei osanud öekda, kustkohast see kurbus tuleb, äkki ei tulnudki kusagilt, oli kogu aeg kohal ja ootas, millal tema aeg käes?
Ah, raputas tüdruk pead, praegu ju keegi ei laula, praegu on lõbus.
Ta sirutas end mantlivirna alt natuke rohkem välja ja küünitas käe klahvide poole, pill oli suur ja käsi lühike, sõrm juba...no natuke veel..peaaegu..puudutaski klahvi kui äkki tüdruk vääratas ja vajus pillile peale. Terve käsi vajus klahvidele, keha bassinuppudele ja lõug kolksatas vastu pilli. Tuline valujutt käis lõuast läbi, samal ajal oli kuulda, kuidas keegi toaukse linki vajutas. Siuhti kadus lapsekeha mantlivirna alla nagu tigu kotta. Tuppatulija rabas pilli voodilt ja laps taipas, et nüüd tuleb ta kuritegu ilmsiks. Kindlasti lõhkus ta pilli ära, oleks ju muidu mingigi hääl klahvidele pihtaminekuga kaasas käinud. Küllap sellepärast, et nupud said pihta. Või äkki lõhkus lõug midagi tähtsat?
Kõrvaltoas oli üsna vaikne.
Uuritakse, miks pill rikkis on, teadis laps täpselt.
Tasapisi hakkas jutukõmin hoogu võtma, eks nüüd arutatakse, kui suure keretäie pilli lõhkuja ära on teeninud...piiga oli oma saatuses väga kindel. Isegi hirmus ei olnud enam, paratamatus on paratamatus. Nagu vihm või tuul, midagi ei olnud teha.
Äkki kostus akordioni heli.
Paar esimest nooti olid kobavad, siis tuli üks pikk "uuuuuuu" ja täiskasvanud hakkasid kooris laulma "nüüd eelaan mussstamäel.."
Nüüd oli hea nutta, teise tuppa ei kostnud ja kellegi mantli siidvooder vastu nägu oli mõnus, sinna võis kogu nututati ära nuusata.

Merekoerad

Peeglil oli igav.  Tegelikult ei oleks tohtinud peegel midagi tunda, kuid mis teha, juhtub ka parematesse peredesse veidrikke sündima ja satub ka kvaliteetse kauba sekka praaki. Oleks tegu olnud lihtlabase kõverpeegliga või olnuks peeglinurgas banaalne pragu, ei räägiks ma praegu seda juttu. Pragulised või kõverad peeglid, rääkimata mõranenud kõverpeeglitest heideti kõik suurde konteinerisse kildudeks, nad surid enne kui neis midagi korralikult peegelduda jõudis.
Tundeid ei osanud peeglitest otsida keegi, nii ennekuulmatut kõrvalekallet normidest polnud enam aastakümneid kohatud, viimati kõneldi millestki sarnasest klambritega puualusele kinnitatud laadapeeglite ajal.
Kuid ennäe, üks selline trümoo igatahes mööblipoest ära viidi.
Peegel ise ei teadnud, et ta kuidagi eriline on. Seisis kenasti raami sees ja peegeldas kõike, mis ette jäi. Sõna otseses mõttes ette. Toa sisustust, mis aastate jooksul peaaegu ei muutunudki ja inimesi, kes olid ise nägu iga päev. Peegel nägi nende naerunägusid ja nutuseid silmi, ühkeid soenguid ja räpaseid tunkesid. Lastest, kes peegli ees käisid, sirgusid noored täiskasvanud ja siis kadusid nad ära, mõnikord siiski korraks ilmudes, et taas peaaegu aastaks kaduda. Üks oli inimestele omane: nad käisid peegli ees end vaatamas ja lahkudes võtsid kaasa teadmise, millised nad välja näevad. Peegel tajus seda nii, et inimesed andsid oma peegelduse hetkeks ära ja siis võtsid selle taas tagasi, peegli käest endale. Midagi ei jäänud alles peale viimase tapeedimustri veani pähekulunud vastasseina.
Kuni majja võeti koer.
Pooleaastane lontu, kes oma esimesed tutvused peegliga oli teinud pisikese pambuna kutsikakodus mingi tavalise emotsioonitu kapiukspeegli ees ja teadis juba, et peegeldus ei ole teine koer.
Tema ei hoolinud, milline ta välja näeb ja ehk saaks karva näiteks kenamaks sättida, tema lihtsalt jooksis peegli eest mõnikord läbi või äärmisel juhul istus inimese kõrval kuniks see end sättis. Istus, istus ja lasi jalga korrakski vaatamata, kas koon on puhas või kõrv pahupidi.
Tavaline peegel ei oleks järgnevat teinud. Tavalised olid need tudetud, mäletate küll.
Too peegel aga...temal oli igav. Iga päev üks ja sama, iga päev üks ja sama: peegelda ja anna pilt tagasi, peegelda ja ole jälle tühi...nii ta siis tegigi midagi ebatavalist.
Peegel hakkas igal võimalusel koera peegelpilti varastama. Sips, ja jooksev koer, plaks ja sibav peni...peeglisse mahtus palju. Koeri muudkui kogunes ja kogunes. Kümme, kakskümmend, viiskümmend, sada...
Seda peegel ei teadnud, et iga varastatud pilt teeb ta peegelpinda tillukese prao. Olid ju vanad laadapeeglidki varastatud mälestusi pungil ja sellest tuhminud ning mosaiigiks muutunud peegelpinnaga. Müüjad teadsid nende peeglite halvast kombest, kuid keerasid selle müügi ajal enda kasuks: "Perenaine, osta peegel, selles oled surmani tütarlaps!" Muidugi oli perenaine selles surmani tütarlaps, peegel tuhmus koos naisega, mida vanemad mõlemad olid, seda udusem pilt paistis....
Hakkas tuhmuma ka see trümoo. Aastatega läks hõbedakiht kollakaks, tekkisid ämblikuniidina peened praod, lõpuks hakkas peeglikiht helvestena pudenema. Inimesed algul tegid näo, et kõik on korras, nii peabki olema, kuigi nad teadsid, et asi pole õige. Peegel oli ikkagi vana ja oma ja....aga mis teha, lõpuks oli asi hullem kui hull ja trümoo viidi sinna, kus nad tänapäeval kõik lõpetavad. Jäätmejaama. Sealt edasi klaasivabrikusse, kus temast sai keegi teine, keegi, kellel puudusid tunded, täpselt, nagu see alguses oleks minema pidanudki.
(Aga see on juba teine lugu. Pisike mõttetu ümberrääkimist mittevääriv lugu nagu kõik ümber- ja uuestisünnid tavaliselt on.)
Peegel oli majast väljatassimise ajal puistanud oma tagaküljelt ohtralt helbeid põrandale. Penile need helbed meeldisid, mõnus tolmu ja mineviku lõhn oli neil küljes. Koer alguses nuusutas neid ja kui üks kübe talle ninna kargas, püherdas ta mõnuga tolmusel põrandaruudol ja sügas nina, et pahategijat sealt kätte saada.
"No kas sa saad, mis sa müttad seal mustuse sees! Vanamees, mine koeraga välja kuni ma põranda puhtaks teen!"
Käsu vastu ei saa.
Mere äärde oli juba rada sisse tallatud, nad käisid vanamehega kahekesi tihti rannas jalutamas. Sooja ilmaga suplemas ka, kuigi sooja ilma mõõt oli neil erinev. Näiteks sel päeval oli ilm soe vaid peni jaoks.
Ega vanamehel sellest lugu ei olnud. Las sulistab.
Seekord aga...seekord juhtus midagi. Koer jooksis merre, kasukas peeglihelbeid täis ja lained pesid need sealt lahti.  Korraga pääsesid vabsks kõik koera peegelpildid, mis peegel oli näpanud. Neid tuli merest kümme, kakskümmend, sada...
Merekoerad.

Tea, kas lesta ikka oli...

...ja siis ühel päeval ei tulnud kalamees enam paadi juurde. Ta tahtis küll, tema iha mere järele oli endiselt põletav, aga keha ütles, et nüüd aitab.  Vahemaa paadi ja kalamehe vahel oli ajapikku märkamatult aina pikemaks jäänud, iga järgmine käik võttis jälle jupikese enam aega kui eelmine ja lõpuks koitis päev, mil kalamees enam paadini ei jõudnud. Ei jõudnud niigi kaugele, et paadikülge käega siluda ja parda najal enne tagasiminekut mõni minut jalga puhata nagu mitmel viimasel korral sündinud oli.  Mereleminekust pole mõtet kõnelda.
Paat ootas. Kuumadel suveilmadel levis temast tõrva, kalade ja mere lõhna aga mida sügise poole, seda hallimaks tõmbus parras ja lõhn voolas merre tagasi.
Kalamees käis veel koduõuel teinekord väravani, juhtus, et ta koguni võttis pajuvõru, mis jalgväravat kinni pidas lippide otsast lahti....ja pani rõnga samasse tagasi. Ilmad läksid käest ja nii ka ka vana mehe tervis. Pärast mõnenädalast voodi oma olemist ajas taat küll jalad alla, kuid jäi siiski tubaseks.
Ah ei, korra veel ärkas vana arm ja vanake tõmbas kojanagist õliriidest kuue ja pleekinud süüdvestri üll ja astus trepile, aga tundis seal, et kuub ja müts olid aja jooksul kuidagi väga raskeks muutunud ja näh, kummisaapad olid ka kuhugi ära pandud....
Paat ootas. Aastad tiksusid. Taat oli ühel talvedest juba läinud oma taevastele kalavetele, aga kuidas pidi paat sellest teadma.
Küljeplangud olid osa naelu välja sülitanud, paadipõhja ankurdasid kalda külge võilillede juured, meri oli paadi maha jätnud ja ei ulatunud enam ka suure tormiga parrast noolima. Paat andis lõpuks alla.
Kaua sa ikka ootad.
Ta jättis oma kiilu ja vööri ja ahtri ning kõik lagunenu ning maise randa maha.
"Hei!" hõikas ta taadile, kes sealtilma mere ääres õnge leotas, imekerge õlikuub õlgadel ja süüdvester ontlikult lõua alt lehviga seotud, "Hei! Miks sa kalamehe nime narrid, tule kobi paati, vöörikappi on sul kena lestavõrk lapatud!"
Ise lõhnas värskest tõrvast, merest ja kaladest.
"Tule nüüd, ega meri ei oota!"
Kus sel merel kaduda oli, küll ta oodanud oleks.
Kalamees ja paat teadsid seda küll, kindlasti teadsid.
Kuid milleks venitada, kui on olemas paat, meri, kalamees ja lestavõrk.
Ei tea kohe, kas lesta ikka oli....

Õnne sünnipäevaks, Wanda June

Peaaegu minutipealt kaksteist aastat tagasi alustasin oma esimese kirjutamisega siia, kell üks öösel, meelde tuli.

Vahepeal on kogu maailm täiesti teiseks muutunud.
Võib olla, et maailm on sama, lihtsalt mina olen teine?



Mõttepaus.



Mõttepaus.


Näkää, asi on ikka maailmas.
Sellessamas, mis mind muutnud on.

Et uus tuleks parem. Nii neile, kellel oli juba hea aasta kui neile, kellel pea põhjas ära käis.

Rituaal

Mees põlvili on oma kuninganna ees
Pilk riivab maad ja mõte valus vaevast
Kas rüütlina saab tõusta täna veel
Või lahti laseb rumal pea sest kaelast

Üks kätepaar on hoidmas terast haljast
Veel mõõga ots näe, toetatud maha
Silm sihib relva, mõõdab kaela paljast
Ja mõistus ei tea täpselt, mida tahab

Mõõk tõuseb siiski, lausa riivab taevast
Üks küsimus on õhus hirmsal viivul
Kas peatub tera õlal...või käib läbi kaela..
...?

Suplus

Joonatan võttis alguses seljast jope, voltis selle ülikorralikult kokku, pani enda kõrvale maha, siis tõmbas tööpükste traksid vöökohale alla ja sättis t-särgi jope peale lappesse. Saapad jalast, sokid sinna sisse peitu.
Jalad hakkasid külmetama. Lund oli küll marlipaksuselt,  aga maa kivikõva.
Pükse oli jalast võtta kõhedavõtu, külma pärast, aluspükste allatirimine oli korraga nii külm kui ka piinlik.
Mis teha, Joonatan oli otsustanud. Kui mees ikka midagi otsustab, siis nii peab sündima, olgu piinlik või külm või mõlemat.
Niisiis seisis ta jõel, piireteta purdel, all keerlemas servist külmunud vool.
Sinna Joonatan tahtiski minna. Keerlevasse jääkülma vette, igaveseks, lõplikult, kohe. Enne sillale tulekut, kodus, oli ta täpselt teadnud kuidas see toimub. Kuidas ta oma riided korralikult kokku paneb, sest need ei olnud tema otsuses süüdi, kuidas ta end sirgelt tumedasse vette kukutab, pritsmed kaldalumme sulanud haavlitäppe jätmas ja kuidas ta liikumatult põhja vajub ning isegi seda oli ta kujutlenud, kuidas kalad lainete rahunedes teda uudistama tulevad. Särjed siblivad juustes ja haugid haukavad varbaid. Selle kohani jõudnult läks Joonatani silm kodus alati natuke niiskeks.
Riided olid lappes ja kuhjas, saapad hunniku otsas. Porgandpaljas Joonatan kippus näksiva õhu käes aina rohkem kössi vajuma,  niimoodi oli raske eneseväärikust säilitada. Tuli tegutseda, plaan ootas elluviimist.
Joonatan ajas selja sirgeks ja lasi end kukkuda nagu saetud puu. Ta kukkus. Kukkus. Kukkus.
Jägmisel hetkel ärkas Joonatan umbes saja meetri kaugusel sillast, suu sellist vandumist täis, et oleks ta vanaema seda kuulnud, oleks mutike Joonatanil käskinud mitte ainult seebiga suud pesta, vaid ka pesupulbrit lusikaga peale süüa. Joonatan ropendas ja lõdises ja jooksis ning kui ta alguses oli kirunud ainult külma pärast, siis mida lähemale jõudis kodu, seda enam oli kirumises enesekriitikat sillale minemise mõtte suhtes.
Juuksed külmusid, näpud ja varbad olid valged ja näisid nii haprad, et Joonatan kartis läbi võsa joostes, et need murduvad krõpsudes küljest ja taguotsa peale pudisenud lumi vist ei sulanudki enam.
Õnn, et kodu oli nii lähedal. Vedamine, et Joonatan oli ukse ära minnes lukku panemata jätnud, arvates, et milleks enam... Vahva, et vesi pliidil pajas oli soe, nii soe, et plekist lastevann, kuhu Joonatan enda kõhetu kuju hoogsalt toppis sai kiiresti sulavate ihuliikmete koledat valu täis.
Poolteise tunni pärast, kui päästeametnikud koos vallavanemaga uksele kloppisid, istus Joonatan küdeva ahju suu ees, kopsik kuuma moosiveega nina all.
"Sul on kõik korras? Oh, no kes see siis...purdel olid kellegi riided, arvasime algul, et sina läksid jõkke, kohe hea meel sind näha...mure muidugi ka, keegi on ikkagi jões..."
Algul otsustas Joonatan vaikida. Siis mõtles, et jõuluaeg ikkagi, miks peaksid päästeameti mehed külmas jões solistama...
"Eee...need minu riided, ärge pange pahaks! Ma siin..eee...talisuplemist proovisin, pole ikka minu jaoks...."
Pireke aega olid kõik vait ja mõtlesid omi mõtteid.
"Ära siis teinekord rahvast sedasi ehmata..." ütles vallavanem lõpuks aeglaselt.
"Ära jah...tule parem meite poole sauna,  saad tiigis end jääauku jasta ja kohe saunas konte sulatada, sul jõgi kaugel..." lausus päästeametnik, kes lähemal vaatamisel osutus Joonatani naabrimeheks metsa tagant.
"Tead, tule parem ülehomme vallamajja, sa nii peenike poiss, jääaugus käijatel peaks veidi rohkem liha luudel olema, tule rahvatantsu tegema.  See kasvatab natuke musklit ja eks meil on meeshingi juurde kogu aeg vaja!" Suurte meeste tagant piilus pisike konstaablipreili ja ütles ka sõna sekka.
"Jah," ütles Joonatan vallavanemale, "Tulen," sõnas naabrimehele, "Mis kell peab kohal olema?" küsis konstaablipreili käest.
Hiljem moosivett edasi juues oli Joonatan vägagi kahevahel. Oli see siis hea, et ta jõkke tikkus  või paha. Mine võta kinni. Samas...minna jäätükkide vahele sellepärast, et kogu maailmal näis parem olevat kui temal..? Sellepärast, et tuba oli kuuseta, kõle ja tolmune, et lauale ei olnud keegi pipstükke ladunud...Joonatan viskas paar halgu veel pliidi alla ja hiivas oma soojaks sulanud ahtri tabureti pealt üles.
Keldrist vaja kartulid üles tuua, külmikus on tükk pekist searibi. Ahjukartulid oleks omal kohal, kuniks need küpsevad, jõuab vaibad lumelõhnaliseks saputada.

Lugemisest, hästi pinnapealselt

Lapsena lugesin palju.
Väga palju, eriti, kui võrrelda praeguse mõttelaiskuse ajastuga mu elus.
Kõik läks järjest, oli see siis "Trummlööja saatus" või gooti kirjas piibel - mõlemad olid põnevad ja panid fantaasia lendama. Kui raamatul oli lõpp puudu, sai selle ise juurde mõelda, pisiasi!
"Pollyanna lõpp oli kadunud. Kollakas servist sakiliseks elatud köide, läbi sõja ja kolimiste veetud, lõpust mõni(kümmend?) lehekülge kadunud.
Minu Pollyanna jäigi masendunult jalutuna voodisse. Olenevalt tujust võisin oma väljamõeldistes jättagi ta sinna, lasta tal viiskümmend kilo kosuda ja piinarikkalt suretada Pollyanna lamatistest tekkinud gangreeni või tõsta peategelane üleöö jalule koos äkki ilmnenud virtuoosse klaverimänguoskuse ja isetekkelise baleriinitalendiga.
Ei mäleta enam, kumb värv - must või valge - prevaleeris. Muide, ma ei tea siiani, kuidas tal läks.
Nüüd ei ole see enam oluline ka, kui aus olla.
Veel toredam oleks olnud lugeda "Väikest tikumüüjat" või "Mumuud", kui need oleks jäänud lõputa...
Mis seal's ikka. Mulle meeldivad ilma lõputa lood.

Mõttemängud 2

Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.
 Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.
Sven vaatas peegli ees istuvat naist. Kummaline olukord, naise nägu oli nagu pastellmaal, millest kellegi raske käsi oli hõõrudes üle käinud. Ainult pilk oli elus, täis kurbust ja viha.
Sven ei osanud midagi öelda.
"Ma siis lähen?"
Sama hästi oleks see võinud olla "Koerad on loomad" või "Muru peaks niitma". Wanda õlalt libises seljale sassis juuksesalk. Sven sirutus alateadlikult naise poole, keha mäletas, kui hea oli Wanda juukseid sasida.
 Ei, kui lõpp, siis tulgu see kohe.
"Ma siis lähen!"
Sven pööras järsult, uks ta selja taga vajus sneprisse, külm õhk lõi nagu vesi vastu nägu. Läheks baari, telliks kurbuse uputamiseks külma viina, mõtles mees. Milleks? Sven taipas, et polegi ju midagi uputada. Kuidagi nagu läbi piimklaasi paistis olnu, leebe ja udune. Siidfilter, millest läbi ei paista midagi teravat.
Mees astus esmese sammu minevikust välja.
Veel viimast korda tundis ta enda küljes Wanda lõhna.
Üks peatükk sai otsa.

Mõttemängud

Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.  Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.

Wanda istus peegli ees. Lambid ümber peegli olid valusad, aga Wanda vaatas ennast emotsioonitult. Laiali hõõrutud ripsmetušš, padjapüürile jäänud puuder, kuklast pulstis juuksed ...naiseloli ükskõik. See oli mask, mitte tema ise. Täna oli viimane hommik, kohe võis ta oma maskist loobuda.

„Ma siis lähen"

Sveni hääl oli nõutu. Midagi pidi ju ütlema, päris sõnadeta oli ka veider lahku minna. Lgi viisteist aastat ikkagi.

Mees astus ebaleva sammu Wanda poole. Suudleks teda abaluude vahele? Pealeale? Õlale?

Ei tea.. naine oli nagu jää, külmus õhkus temast kui tõukav käsi. Ta ei pööranud pead, vaatas peeglis iseendale ainiti silma ja vaikis.

„Ma siis lähen"

Midagi murdus. Mees pööras end järsult ja läks. Viimast korda.

Wanda mõtles, kas ta peaks nüüd ehk nutma hakkama?  Ta puuris oma pilgu läbi peegli veel sügavamalt iseendasse ja proovis mõelda kurbi mõtteid, lahkuminek ikkagi.

Ei midagi, mitte midagi.  Kergendus, heameel, et see läbi oli, mõtted õhtusest söögitegemisest...ei midagi kurba. Kui, siis õige pisut, nagu oleks surnud vana hamster, kelle elu oli niikuinii juba piina ja karvutust täis.

Nüüd on ta läinud.

Wanda tõusis raskelt, öine rammestus oli küll hea, kuid väsitav.

Veel viimast korda viskas ta pilgu peeglisse. Seda nägu ei näe ta sealt enam iial.

Üks osa elust on läbi.

Kui äri liiga hästi edeneb

Kes näosaadet trehvasid vaatama - kas ka teile tuli Seemani pilaforzat vaadates meelde Ursula "Väikese merineitsi" filmist?  Selline?
Käisime kümnese seltskonnaga oma traditsioonilisel finaalsaatereidil,  heade sõpradega on  jaburaimgi üritus vaatamist väärt. Me pole käinud ainult esimesel finaalil.
No ja kui juba linnas, siis sai üksiti ka poodides käidud.
Mul oli oma nimekiri peas juba valmis, kui mant autosse pandud sai, võisin endale lubada lihtsalt kolamist. Kõik blingipoed sai läbi jalutatud, mida säravam, seda naljakam. Mida kõike ei müüda...
Peaaegu liiga hilja tuli meelde, et mu pahtli...vabandust, kreemipotsik oli tühjaks saamas. Noh, kosmeetikakaupu müüvat poodi nägin, siis meenus. Jalutasin riiulite vahel, seda, mida otsisin kohe ei leidnud. Nagu kombeks, lähenes mulle müüja ja küsis, kas ta saab aidata. Ikka saab, ütlesin, mis otstarbelist võõpa vajan ja müüja suunas mind sujuvalt lähima riiuli juurde. Praktiliselt kalleim bränd poes, sõrmeotsasuuruse lauvärvipotsiku hinna jõudsin fikseerida - 87 eurot. Ossapaganküll...
"Palun vabandust, aga teil on ju ka odavamaid kaubamärke?"
Sellist tüdimust, nagu teenindaja näkku ilmus olen ma viimati näinud üle jõu ja oskuste käivate matemaatikaülesannete kallal punnitavate laste nägudel.
Proua ajas end eriti sirgeks, vaatas mulle ülevalt alla (seda küll sõna otseses mõttes, ma olen lühike) ja ütles jäiselt: "Ma arvan, et teie võiksite Selverist vaadata!".
Vaata aga, ju sellel poel läheb eriti hästi...
Kõrvalpoest sain kiiresti, mida otsisin, müüja oli meeldiv ja asjalik. Irooniliselt peab mainima, et poes, millest otsitu ostsin, ei onud Selver, kuid seal kehtis sooduskaardina Selveri kliendikaart.