Milano. (Kolmapäev, neljapäev, töö)
Minimaalselt aega, tuju kindlalt rikutud, seltskond... meelsamini oleks üksi keset Viru ristmikku.
Mis on see, mida Milanos tegemata ei tohi jätta?
See on konkreetne küsimus, ausalt!
Milano. (Kolmapäev, neljapäev, töö)
Minimaalselt aega, tuju kindlalt rikutud, seltskond... meelsamini oleks üksi keset Viru ristmikku.
Mis on see, mida Milanos tegemata ei tohi jätta?
See on konkreetne küsimus, ausalt!
Kõik on samas punktis tagasi.
Väsimus on. Und pole. Lumi kukub katuselt.
***
Reedel mõtlesin tükk aega, kas minna tehasesse kohale või lüüa köögilauale kontor lahti. Ah, kontor on juba soe, kodus oleks pidanud kütma, mõtlesin. Õhtul kütan niikuinii.
Öö läbi oli tuisanud, talv ju. Koduõuelt hoogu võttes saab tuisuvaaludest ennast läbi rammida ja edasi on tee allamäge. Kui hoog sees, saab suure teeni välja.
Jaa, ikka. Ma oleksin pidanud koduõuel turvavöö kinni panema, mitte hoovõtul sellega pusima. Rammisin auto ilusasti hange sisse ja hetkel, mil rattad maani ei ulatunud ja putukas kõhu peal hanges libises sai hoog otsa. KUI ma poleks vööga kohmerdanud, OLEKS hoog suurem olnud ja auto oleks üle hange pisut paljama teelõiguni jõudnud.
Oleks, poleks. Lumi oli umbes poole ukseni ja sealtkaudu ma välja ei saanud. Tegin akna lahti ja vingerdasin ennast nagu õunauss õue.
Ma oleks pidanud ikka suuremate akendega auto ostma. Väga ebamugav oli. Puhhil Jänese urusuudmes oli kindlasti sama tunne. Ka siis, kui ma lõpuks selili auto kõrval vedelesin ja oma elu valikute üle nukralt järele mõtlesin ei olnud mugav, lumi tuiskas kapuutsi sisse ja üldse... Robert Scott lõunanabal. Nuuks, kevadel mind leitakse ja ...
Peaaegu poolteist tundi kaevasin end koju tagasi.
Traktor tuli öösel.
***
Õues tuiskab midagi. Lumi kukub iga natukese aja järel jälle mingi katusesiilu pealt maha.
Uni, uu...?
Talv kestab.
Äng kestab, AD-d said otsa - need ei sobinud raasugi, pigem läks asi hoopis imelikuks, seega... teate küll seda anekdooti kitsest ülerahvastatud korteris? Nüüd on kits toast väljas, nüüd tean, et võib veel hullem olla.
Hundid uluvad. Täiesti normaalne aeg selleks, tuttav sai paar päeva tagasi hundid isegi pildi peale. Kade olen. Mõtle ometi - elusaid vabasid hunte nägi!
Peale huntide on ilvesed. Mu õuekassid, heas toitumuses elukad, läksid ilvestele kõhutäieks. Imelik kui vähe see mind kurvaks tegi. Kas ma olen julm? Ei tea, võibolla olengi.
Nüüd kui kassid õues jälgi ei tee on kummaline näha kui paljude loomade ristteel ma elan. Kitsed, jänesed, oravad, rebased on igapäevased tallajad, küllap on teisigi. Ja mina magan sel ajal toaes nagu mätas ning ei tea midagi.
Kassidest veel - toakassid püüavad hiiri ja ei söö neid. Aga nad pole ka nii diskreetsed, et murtud hiir minu käest magustoitu välje pressides lihtsalt kaunilt serveerida, ei, nad tükeldavad oma saagi korralikult ära ja siis ma korjan seda mööda tube kokku: "Kolm jalga on olemas..ahah, siin on pea... kere. Kus neljas jalg ja saba on? Aa, siin!" Ebameeldiv, kuid mis teha. Nagu mingi pommirühm. Sellega seoses tuleb alati meelde olukord, mis viis Eesti politsei laibakottidega varustamiseni. Mäletate kirjeldust, kus politseinikud korjasid leidur leosid poest kauba toomiseks mõeldud kilekottidesse pärast miini lahtisaagimist kokku? Mingi eraettevõtja annetas siis laibakotte... imelikud ajad olid. Vanaks hakkan jääma, veidrad asjad meenuvad.
Jah. Äng kestab.
Moel või teisel saab see ükskord minevikuks.
Muide, tegelikult tahtsin kindlasti imestada ka Calvin Kleini alukate reklaami üle. Vaatan seda reklaaminägu ja näen tõenäoliselt adenoidide suurenemise pärast aina lahtise suuga ringi lippavat kena pestud meest. Ei mingit erootilist vaibi, veidike piinlik lihtsalt.
Jaa, vana, mis muud.
"Naiste koht ei ole taevas, vend! Jumal lõi mehe enda näo järgi ja naise tegi ta millestki, mida mees muidu koertele närida annab, see ei ole sulle ju teadmata?"
Enesetunne on nagu munal mikrouunis.
Isegi lõpptulemus oleks etteaimatavalt enam-vähem sama: ilgelt palju kasimist ja kasu ei mingit.
Talv on ilus. Ja õudne. Ja ilus.
Olete kuulnud tuulerõugepeost?
Jaa, ma ka väga ei ole, mis siis, et tean peo põhjust ja oodatavaid tulemusi.
Emad tassivad oma lapsed kokku kellegi juurde, kelle laps on tuulerõuged kusagilt üles korjanud ja kõik siis loodavad, et kokku kogutud kamp näpib üksteist ning köhib usinasti, et ka seni terved põngerjad korralikud kärnad ning palaviku saaksid. Pidi parem olema kui vaktsineerimine. Ma olen ses osas muidugi eriarvamusel, aga ega minult ei küsita. Oleks oma lähedased sellised, siis saaksid nad mu käest nõuandeid ka küsimata nii, et küll saab, see on kindel.
Musta katku ja rõugete ajal selliseid pidusid vist väga ei peetud.
Meitel oli firmas koroonapidu. Nüüdseks on kena veerand pea sajasest kambast kummuli, hoian pöialt, et tervenemine oleks kiire ja korralik.
Koroonapeo nime sai see jämm tagantjärele, kuniks kestis, oli kõik lõbus.
Ma siin "mõtlen oma peaga" ja (ptüi-ptüi-ptüi!) hakkan enda puhul tundma nagu oleks ma kuulikindel. Jutustasin peo ajal mitme kolleegiga nii lähestikku koos, et kui kellelgi meist olnuks täid või sügelised oleks need juba kõigil, hääled olid meil valjud (teate, kui kõva lärmi Smilers teeb?), nüüd on teised kõik tõbised, mina oma kahte triipu kuidagi kätte ei saa.
A ma olen värskelt poogitud ka, gripp ühes ja koroona teises õlas, sinikadki veel paranemata.
Tervist teile kõigile!
Esialgne variant oli venekeelne, sealjuures mitte LK omalooming, kuid piisavalt kõlvatu, et seda mitte originaalis esitada.
Tõlge naaberrahva lopsakast lugemusvarast:
Käes ongi lõpp
Novembrikuul
Mind selga nügib
Jäine tuul
Nööpaugus lill
Ja taskus sent
Ning pükstes
Imet ootav telk
Detsembris käitume siivsalt.
"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"
Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?
Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda.
"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.
"Mul on vaja.."
"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"
Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.
Aga sinna ei lubata.
"Vaja on."
"Alumine sild, alumine!"
Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.
Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.
"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"
"Miks?"
"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"
Mõni teine kord.
Olgu siis nii.
Kodu ei olnud kaugel.
Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.
Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.
Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.
Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.
"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"
Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.
Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe.
***
Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.
Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.
Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.
Viriseda tahaks. Virisemine on ohtlik, inimesed võivad lohutama tulla ja siis peaksin ennast justkui lohutatuna tundma ja seepärast vähem virisema ning oma tänulikkust välja näitama. Mis mõttes võetakse mult õigus kiunuda oma raske elu, kehva tervise, nälja, külma, pigistavate aluspükste (see on praegu moes!), kolistavate teise korruse naabrite ja litsakate kasside üle, ma küsin? Olge hoiatatud, ärge proovigegi!
Elaks aastalõpu pimeduse üle. Hakkaks nagu vang oma sängi kohal pimedusregistrit pidama, kriipsuke iga tontja päeva kohta ja iga viies kriips eelmisest neljast risti läbi? Ah, et see ei klapi seitsmepäevase nädalaga? Miks peaks, nädalavahetused on sama sünged.
Nelikümmend kaks kriipsu saaks kokku, iga järgmine eelmisest lühem. Neljakümne kolmas on juba midagi paremat, terve minut valgust nagu maast leitud. Aga enne võtan kätte ja suren kahekümnenda kriipsu tõmbamise ajal maha ning kuuesaja aasta pärast kui mu muumia avastatakse on arheoloogidel peamurdmist oi kui palju....
Jutuks hea küll.
Aa, teatris käisin. Jälle, muidugi, janti vaatamas. Pilet oli ostetud helgemal, valgemal ajal, praegu vaatasin laval käivat pila ja mõtlesin, et kas, te, tuutud, ei tea, et õues on pime ja kollid? Ja pärast etenduse lõppu püherdasin oma meeleheites teatri õues lumehanges, sest pori oli otsas. No hea küll, tegelikult oli lihtsalt libe. Ei, tänan küsimast, ei olnud valus, mul on sisseehitatud padjad.
Aa, tööl läheb samuti kehvasti, et ma ei unustaks. Küberrünnakust juba toibume, nüüd lendas osa tehasest natuke õhku. Ja ma ütlen teile ausalt, et legend võluvatest mundris ja musklis pritsumeestest on räme vale, suurem osa neist on kõhukad ja kole pisikest kasvu. Ja ma nägin neid palju, tosin ekipaaži käis end näitamas, nii, et ei olnud see mingi "tegelikult olen ma kotkas, lihtsalt vahepeal olin haige!"-üksikjuhtum. Aga mine tea, keerulised ajad, need võisid ka päkapikud olla. Inkognito.