Tuleb

 

Lindude söögimaja alune on talve jooksul kooritud päevalilleseemnetest must, suvel on seal tõenäoliselt päevalillepeenar, õnneks ilma kirsades kompostita. Varsti on aeg lindudele meelde tuletada, et nende eksistentsi mõte ei ole mu akna taga laamendada vaid sigida ja lülijalgseid harvendada. 

Natuke vara on veel. Lumi on kohati puusani, kuigi mõõta on seda praegu raske - põldudel on selline betoonkõva lumi, et isegi mina käin sellel nagu jessuke vee peal, ei vaju läbi, hea, kui jälgigi jätan. Ei usu? 

Pilt on täna hommikul poest tulles tehtud. Lumeväli laius nii paremal, vasakul kui ka selja taga ja ees künka varjus silmapiirini või metsani - kumb enne vastu tuli. Veel eile käisin õues vaatamas, mis imelikud kolksud köögiakna taga kostsid ja leidsin, et põhjapoolne katuseviil pillas alles lund tükikaupa maha. See, kuidas siinkandis kevad hiilib on armas.

Tegelikult....ma ei pea lindudele nende eksistentsi mõtet meelde tuletama. Ma peaksin enda eksistentsi mõtte proovima üles leida. See on kuidagi kaduma läinud. Mõnikord mõtlen, et polegi teist nagu õieti enam.  Stromaed kuulates näiteks. Jälgi ei jää kuhugi ja see näib nii õige.

Ja see on nii kuramuse vale.

Kuigi kevad, see tuleb niikuinii.

Kus sa oled, Brutus?

 

See juhtub niikuinii. 

Mida varem, seda parem. 

Enne kaotavad paljud oma elu sest need, kellel oleks võimalus aidata ei leia üles oma inimlikkust ja mune. 

Enne langevad mõnedki maskid. Kes peaks küll meeles neid lõustu mis kiidavad vägivalda või itkevad oma mugavust taga, sest tuule pöördudes peidab rõvedik end taas.

Enne muutub maailm tundmatuseni. Halvad asjad on õhus.

Brutust on hädasti vaja. Ma poleks elu sees arvanud, et ka minus on koletis peidus, sest ainult koletis saab midagi sellist soovida.  

Luikede järve baleriinid on ootel.

vabandust

 Kirjutan ja kustutan ja mõnikord isegi avaldan, aga ikkagi kustutan.

Natuke katki, eksole.

Võibolla kunagi...

Dixi

#

 

Mäletate, kuidas oli suhkur pakitud viiskümmend aastat tagasi? 

Just. Peaaegu nägu tänapäeval, lihtsalt paberkott oli pruuni värvi, mitte nii kirev.

Ja neid eriti vanu, Tallinna siluettidega kaunistatud kuivainepurke, mummuliste eelkäijaid mäletate ju ka? "Jahu", "suhkur", "tangud"....

Mu vanaema harjumused vormis sõda. Suhkur oli luksus, suhkrukott tuli viimse voldini lahti harutada kui magus kraam karpi puistati. Mitte teragi ei tohtinud kotti krõbisema jääda. 

Ma soovin, et keegi ei peaks oma harjumusi sel põhjusel vormima. Ja ma kardan kogu maailma noorte meeste pärast.

Jutujaht 7 ja 8

 

Tromboonid, fanfaaarid, trummid ja pasunad otse Jeeriko külje alt!

"Ma jätan järgmise vahele"

Marca

Katarina

Koduperenaine

Lendav

Maailmaparandaja, temal on kaks-ühes postitus

Raisakull 

Lendav Konn

"Tehisintellekt võtab üle"

Koduperenaine

Raisakull

Katarina

Marca

Lendav

Raisakull

Nagu te kõik juba veenduda olete saanud olen ma numeratsiooniga ammu juba lepikisse põrutanud, ärge pange pahaks! Või kui sellest kergem on, siis pange pealegi pahaks, ega ma targemaks ei muutu. Kord düsnumeraatik (on ju ilus uudissõna?), igavesti samasugune.

Endiselt - kes iganes mul kahe silma vahele jäi, palun köhige kommentaariumisse!

Eelmisse jutujahi trofeepostitusse lisandusid veel Lendava ja Tegelinski lood, ärge vahele jätke!

Elus veel

 

Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....

Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on. 

Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus. 

Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.

Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.

Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.

Loen tähti pimeduses, nemad loevad mind 

Kõik loeb mis peidus ööde tiibades ja ilmsi 

On tähed kõigi omad, nendel puudub hind 

 Nad pilgutavad vabalt öödes oma silmi 

 On täna taevas palju kirjum kui ta oli eile 

 Kuid kirju meile tuleb aina vähem, vähem 

 Saab saata sõnumeid ja kirjutada meile 

 Ka neis on mõtte kandjaiks ainult tähed 

 Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu 

 Öö vaikib, öeldes nõnda ainult tõtt 

 Nii vaikne, et on kosta aja tõtlik rutt 

 On selles hääletuses oma veider võlu 

 Nii nagu sõnades oma haarav lumm 

 Kui suur ja ilus üllatus on olla tumm

Jutujaht 6

 

Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Lendav

Tegelinski

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?

noniinoniionii

 Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, ma olin segaduses.

No mis teed ära, siiani olen segaduses. Või segane? On seal vahet?

Käisin just praegu ja viisin kanadele pangega homse eine ette. Miks praegu? Sest ma viisin sama soojaga prügikast tühja veinipudeli - aiman, et homne hommik ei tule väga tervislik. Aastavahetus on ees, šampus ootab dekapitatsiooni ja ega te ometi arva, et ma selle tegemata jätan, olgu, et punane vein juba otsas on?  Ärge olge nii naiivsed... Minust oleks sobivate klimaatiliste tingimuste korral saanud imetabane alkohoolik, täpne õpikunäide. 

Ma ei tee kunagi aastakokkuvõteid. Ma ei anna kunagi uusaastalubadusi. Eelmisest aastast võtan kaasa häid mälestusi ja üritan unustada kogu sõnniku. Mis läinud, see läinud. Mis tuleb, olgu hea. Aasta pole ring, see on teekond, mille rada on alati uus.

Olgu teil kõigil, kes juhtuvad seda lugema, õnne oma soovidega. Täitugu need, mis peavad ja jäägu varuks mõni unistus. Olgu te tee pikk.

Kas teha lahti järgmine veinipudel?  Mu varude poolest võiks ennast pool küla tsirroosi juua.... Ja meeleolu on ka sihuke....meh...

Lihtsalt niisama

„Mida sa sealt aknast näed?“ 

„Ei midagi. Pime on“ 

Pime oli. 

Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 

„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 

Mida sa selle peale ikka vastad. 

Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 

Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 

„Kas õues sajab?“ 

„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 

„Vihma“ 

Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 

Lumi ei ladiseks. 

Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 

Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 

Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 

Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 

Veel peab ootama. 

 Aega on. 

„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 

„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 

See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.

Kevadlillede lubadus mullas. 

Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 

Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.

Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.

Kulda on veel vähe

Kõik inimesed lähevad mõnikord katki. 

Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju juhtub. Korralik inimene korjab end seejärel kokku, sobitab killud, pöörab mõra seina poole ja naeratab nagu oleks kõik täiesti ilus ja korras nagu enne. Mis siis, et tegelikult ei ole, mis sellest, et mõni tükk jääbki puudu ja mõra jookseb otse läbi kõige valusamate kohtade, teised ei pea seda teadma. Puujalg on püksisääres peidus, klaassilm olgu nägeva silmaga sarnane, auk hinges tuleb kokupuserdatud valuga kinni toppida ja kaotustest ei räägita. 

Aga Jaapanis parandatakse katkiseid asju kullaga.

Maailm näeb, et sa oled elanud ja maailm peab sellega toime tulema.

Iga aastaga on talve talumine raskem. 

Mitte midagi pole juhtunud, millele saaks näpu peale panna, et „näed, sellepärast!“, aga kõike katab mõrade ämblikuvõrk. 

Seda kulda, mis need praod täidaks, seda on vaja otsida nii vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt, see on olemas, aga pime on otsida. 

Varsti! 

Tabanipäev on üks minut pikem kui päev enne seda. 

 Varsti on valgust rohkem.

Palun ärge võtke mu halavajadust liiga tõsiselt. Ma olen üpris sünge tüüp, aga mõnikord on see mudas pikutamine siiski naljakas. Kuulen täiesti juhuslikult „rongisõidu“ laulu, teate küll – Piilupart jne. Tavaliselt on see laul, mis kirjeldab mu meelest ametialaselt ebapädeva vedurijuhi lohakuse tõttu rööbastelt veerenud raudetee veerevkoosseisult pudenenud noorloomade muret sihtpunkti mitte jõudmise pärast. Praegu on tegemist õnnetusega, milles kannatanud loomakestel on kõigil muretsevad vanemad ja nende vanemate mure kraabib mu hinge nii, et kui see ei oleks jabur, ma nutaks. Päriselt. 

 Nii, te nägite mu mõrasid, sest ma olen elanud ja leppige sellega, aga samas keeran ikka igaks juhuks siledama külje ette. Kulda pole veel pisavalt.

(Ja ma käisin juuksuris ning pole esmakordselt elus tulemusega rahul, sest juuksur kartis mind liiga ära pügada ning kukkus teise äärmusesse - kui ma enne nägin välja nagu purjus öökull, sis nüüd olen ma soengu poolest pohmellis öökulli nägu. Mitte,et ma teaks, kuidas öökullile akohol mõjub. Ma olin liiga arg, et juuksurile öelda, et vähe sai, sest ilma prillideta ma ei näe mida ta teeb ja siis kui ma tulemust nägin oli ta oma töö juba ära teinud ju... Hiljem tegin pea poolsada selfiet ja haletsesin ennast.)