Lehed

reede, 20. märts 2020

Kodukontor, minup...



No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.



kolmapäev, 18. märts 2020

Köhh




....mõelda vaid - kui kollviirus oleks nagu marutaud või mõni muu ellujäämisvõimaluseta tõbi ja mingil sombusel hommikul ärgates näed peeglisse vaadates just täpselt "homme on juba hilja!"- nägu, kas see tähendaks, et oleks paras aeg varem hoolikalt ja läbimõeldult kokku pandud nimekiri välja otsida?
Võtad rebitud servaga, aastate jooksul kollakaks tõmbunud, murdekohtadest viledaks kulunud ning pika koostamisaja jooksul mitme erineva kirjutusvahendiga kirjutatud nimesid täis paberi näppu ning hakkad käima ukse tagant ukse taha.
Tirr!
"Tere! Mäletad veel mind? KÖHHHHHH!!!!"
Ja lähed rahulikult edasi.
Lehekülje lõpuni tuleb veel palju käimist.

***
Jaa, ma tean seda anekdooti "teil on marutaud!" - "palun paberit ja pliiatsit, ma pean hammustatavate nimekirja koostama!"
Mind hakkas kummitama pilt nimekirjast.
Mitte habemega naljas kirjeldatud värske nimede jada, vaid aastaid kogutud nimekiri. Mõni nimi on selles kirjutatud sellise energiaga, et pliiatsisüsi on enne murdumist läbi paberi surutud, nimi algabki auguga esimeses esimese tähe alguses ja lõpeb nüri pliiatsi lohistatud uduse jämeda joonega.
Oma ristiretke alustaval katkuhaigel pole paberit tegelikult vaja. Need nimed on ta peas samamoodi - terava valusa torkega alguses ja nüri nüri armiga lõpus.



teisipäev, 17. märts 2020

Et paari aasta pärast meeles oleks



Tehase parkla on tühjem kui tavaliselt, külaliste parkimiskohad puhta tühjad. Kabinetiinimesed istuvad vagusi ja ei kappa piki tootmisliine. Mitte, et nad seda ennegi eriti innukalt teinud oleks,  aga kui enne ei teinud nad tsehhides midagi, siis nüüd ei tee nad samas kohas sedagi.
Ma ka, ma ka.
Kuigi eile sai paar meest kaasa meelitatud ja Narvas tuutorit tegemas käidud.
Kõige mustem mõte, mis pähe tuleb on täis kõhedust, et äkki vean ma pesemata käte ja kasimata kingadega kellelegi suvaliselt vedelevat viirust käeulatusse. Muu on esialgu teisejärguline.
Hamsterdamas ei käinud. Ma olen maakas, maakaeluga käib kaasas võimalus jääda lume-, pori- või katkise auto lõksu ja see tähndab alati FIFO süsteemi köögikappides ning LEAN-ladu sahvris. Kui millestki läheb käiku viimane pakk, on aeg uus tuua.
Kinod-teatrid on kinni, raamatukogu samuti. Riiulites on mõned tuhanded raamatud, äkki leian midagi, mis enam meeles pole. Kui ei leia, siis jääb alati võimalus teha väljasõit linna ostukeskuse parklasse ja jälgida elavas looduses kempsupaberi kokkuostjate kevadist pesamaterjali kogumisretke. Aknad peavad kinni olema ja parem, kui uksed lukus, ohutus on oluline.
Lõuna asemel tehtav kappamine ei ole veel ära tüüdanud aga meeldima pole ka hakanud. Meeldib muidugi uute kommetega kaasnev kaalulangus ja võhma kasv, aga praalitava tulemuseni on veel nii pikk tee minna, et...et nii vanaks lihtsalt ei elata. Täna panin muide tähele, et kui ma tavaliselt oma kõnniotsale lähen, on kergliiklusteel lume olemasolul väga harva kellegi teise jäljed ees, siis täna oli lumi jälgi täis nagu pärast rahvamatka.
Inimestel on igav...
Hoidku saatus meid liigse põnevuse eest.

reede, 13. märts 2020

Mäluprobleemid



Väidetavalt olevat unenägu, milles inimene avastab avalikku kohta jõudes, et  ta on unustanud mingi tähtsa rõivaeseme selga panna üsna levinud.
Ärkvel elatud ajal tuleb selliseid asju harvem ette.
No näiteks läheb inimene tööle, võtab jope seljast ja avastab, et jope all on poole vähem rõivaid kui meeldiks.
Mul igatahes oli täna selline ebamugav hetk. Jäta või jope selga, sest tööjakk on koju jäänud ning jopel on taskud, kuid seljas oleval polol ei ole.
Kuhu ma panen oma kaks kuni kolm telefoni? Taskulambi? Pastaka ja markeri? Kommid, mis mulle tehases kõndides taskusse ...eeee....satuvad? Supleri? Pihutäie polte, kruvisid, mutreid...nimekiri on lõputu!
Kole, kole päev oli....isegi hommik, mil unustasin läpaka koju oli kergem üle elada.
Teinekord jäägu pigem püksid koju kui jakk.

esmaspäev, 9. märts 2020

Udu



"Mööööh!"
Nüüd oli selge, et see ei olnud unenägu. Helev viskas teki kõrvale ja hüppas kõhuli otse voodi kohal olevale aknalauale. Suveöö oli soe, aken lahti ning praegu, koidu ajal, oli udu tsenseerinud pea kogu tänava, välja arvatud madala maadligi riba sellel kõndiva mehe ja lehmaga. Ei olnud teiselpool ristmikku olevat toidupoodi, kadunud oli vastasmaja koos selle taga kössitava katlamaja korstnaga ja tänavaäärsed puud olid umbes poolteise meetri kõrguselt udu poolt maha lõigatud.
Ainult mees lehmaga.
Ülikonnas, rohelise koleda lipsuga mees ja punane rahulik loom küljelt küljele õõtsuva udaraga.
Helev tõmbus tuppa tagasi, vastnähtud pilt settis ta peas nagu pilt tekib fotopaberile: aeglaselt, esiti ähmasena, tasapidi aina teravamaid kontuure näidates.
See oli uni, kindlasti oli see uni. Südalinnas ei kõnni lehmad. Lipsuga, ka koledate lipsudega mehi on küll, aga lehmad olid maal. Või televiisoris.
Helev rinnutas veelkord aknalauale.
Muidugi oli see uni, tänav oli tühi. Udu, justkui teades, et etendus on läbi, oli kardinaid veel pool meetrit allapoole tõmmanud.
Aknast ei paistnud enam midagi, aga rahutus jäi.
Kell oli umbes kolm, õues ei olnud enam pime, kuid päevani oli veel aega. Kõik magasid, korter oli vaikne, maja nohises, linn natuke norskas.
Ainult Helev ei maganud.
Võibolla olid ärkvel ka lehm.
Ja lipsuga mees.
Tüdruk tiris pidžaama peale dressid ja hiilis esikusse, sealt, napsanud tennised näppu, lipsas koridori. Tennised jalga, trepist alla. Trepikoja uks kippus paukuma, Helev hoolitses, et seekord nii ei juhtuks.
Udu oli nagu vatt ümber tüdruku pea. Ta kükitas ja vaatas sinnapoole, kuhu kummituslehm ja tema omanik olid läinud. Jaa,seal nad olidki, nende jalad. Ikka sama rahulik samm ja küljelt teisele põntsuv udar. Nad olid üllatavalt kaugele jõudnud, Helevil andis joosta enne kui ta neile järele jõudis. Ta jäi lehmast natuke tahapoole, jätkates kummalise paariga samas tempos.
Nii nad kulgesid, mees loomaga ees ja väike tüdruk kannul, linnamajade vahel, nagu peakski see niimoodi olema. Teekond viis kivimajade kanjonist agulisse, sealt piki suure tehase planguäärt raudteetammi äärde. Tammil oli rohi niitmata nagu alati. Kevadeti meeldis Helevil seal mängimas käia, aga suvel kippusid joodikud pika rohu sisse magama jääma ja neid ta kartis, suvel ta seal ei käinud. Lehmaga mees istus tänava äärde maha, lastes käe ümber keritud oheliku vabaks. Lehm ohkas, nagu peaks ta tõsist tööd tegema hakkama ja astus raudteetammi äärsesse pikka rohtu, hakates seal isuga sööma. Tema joodikuid ei peljanud.
Nojah, võrreldes tüdrukuga oli ta suur ka.
"Miks sa meil kannul käid?"
Mees oli ammu tüdrukut märganud, tüdruk teadis.
Tegelikult oli mõlemal ükskõik, miks ta seal oli.
"Kuhu sa lähed?" Küsis Hekev.
"Koju"
"Aga kuhu sa lehma viid?"
"Koju"
"Lehmad elavad maal."
"Lehmad elavad maal"
"Sina elad ka maal?" Helevi hääl oli natuke ärev. Tüdrukul ei olnud siiani ühtegi tuttavat maal elavat inimest. Kõigil ta klassikaaslastel oli maavanaema, mõnel isegi mitu, kuid temal mitte.
"Jah, maal"
Tüdruk vaatas pika pilguga teeserval istuvat meest. Üsna tavaline mees, ta oli taolisi pisut lühikeste käistega pintsakutes kortsuslipsulisi mehi tänavatel palju näinud. Küllap oli ka nende seas maainimesi, lihtsalt siiani ei olnud tal nende seas ühtegi tuttavat.
Näed, nüüd üks oli.
Helev istus mehe kõrvale kõnnitee äärele.
"Miks lehm linnas on?"
"Tuli rongiga"
Selle peale hakjas tüdruk valjusti naerma. Nii rumalat juttu ei uskunud ta kindlasti.
"Lehmad ei sõida rongiga!"
"Kaubavagunis sõidavad. Lihakombinaati."
See jäi nüüd Helevile natuke arusaamatuks, aga ta teadis, mis on kurbus ja mehe hääles oli sedakorda kõvasti kurbust. Nüüd oli õige aeg natuke vait olla.
Natuke sai läbi.
"Kuidas lehm sinu juurde sai?"
"Ma varastasin ta tagasi"
Varastamine oli kindlasti halb. Aga mõnikord ütleb hääl, millega sõnu öeldakse hoopis midagi muud, kui sõnad tähendavad ja Helev kuulis hoopis suurt rõõmu. Nii suurt rõõmu, et selle peale ta lihtsalt pidi ütlema "Tore!"
Mees piidles teda silmanurgast.
"Sa ikka said aru, et ma varastasin selle lehma?" küsis ta ettevaatlikult.
"Mhm"
"Olgu."
Pintsakut kohendades pööras ta pilgu lehma poole, kes joodikuid kartmata ikka veel süüa rapsis.
"Kuule, mine nüüd tagasi sinna kust tulid. Me hakkame ka minema, muidu viskab vissi end veel mäletsema ja ma jään keskpäeva kätte. Sul ema ikka teab, kus sa oled?"
Oi.
Poolest jutust ei saanud tüdruk suuremat aru, aga see, et kodus ei teadnud ju keegi, kuhu ta läks...
Oioi.
"Jah. Aitäh. Nägemist."
"Palun! Nägemist!"
Nagu olekski pidanud kõik nii olema. Mees varastatud lehmaga ja kodust minema hiilinud pisike tüdruk sumesuvises hommikus teineteisel viisakalt kätt surumas ja teine teisele poole kõndimas.
Mõlemal mõnevõrra kiirem minek kui ennist.
Pea see udu ei haju.
Pea need vanemad ei ärka.
Ei hajunud.
Ei ärganud.




kolmapäev, 4. märts 2020

Ujula (ei ole spordijutt!)



Algus oli ilus. Pea pool tundi oli Vera basseinis üksi edasi-tagasi ujunud. Rinnuli sinna, selili tagasi, mõnikord mustrit lõhkudes. Vahepeal silmad kinni,  lihtsalt vesi ja tema.
Nii ei pannudki ta teist ujujat enne tähele, kui too paar rada eemal pommina vette sumatas. Terve bassein lainetas, pritsmed lahisesid vette tagasi nagu vihm. Kohe hakkas tulnu jõuliselt kroolima, tempo oli enam kui muljetavaldav, Vera üritas esimesest ehmatusest ülesaanuna sama kiirust hoida, kuid teise jõud oli vähemalt poolteist korda tema omast üle.
No see pole ometi võimalik, mõtles Vera. Ma pole nii aeglane, äkki on mingi tippsportlane?
Ta proovis uuesti. Kruvis keha viimse piiri peale, tegi kõik ideaalilähedaselt. Üle kahe tõmbe sissehingamine, jalad sirged ja tempo nagu paadi päramootoril.
Ei midagi. Teine ujuja tegi talle kolme basseinipikkuse pealt täiesti vabalt ühega pähe.
Vera proovis hingamise arvelt kokku hoida, pani käed eriti jõuliselt vedama.
Ajaks, mil Vera õlalihasesse kramp lõi oli ta jälle teisest ujujast teve basseinipikkuse võrra maha jäänud.
Pulss tirises kui koolibril, õhk oli nii otsas, et silme eest kiskus punaseks ja õlalihas tundud katsudes justkui kivi naha all.
Mida sa seal enam ujud või oled.
Basseini administraator naeratas Veralt kapi võtit vastu võttes ja küsis rõõmsameelselt „Kuidas täna vesi oli?"
„Rõve. Ma ei taha enam siia tullagi" sisises Vera läbi hammaste ja sööstis välisuksest välja. Ta isegi üritas ust pauguga kinni lüüa, aga esiteks oli just selle käe õlg valus ja ega need uksed siis nii kegelt end tänapäeval paugutada lase.
Adminidtraatori kohkunud meelt lohutas pisut järgmine lahkuja, kes oma kummist ujumislestasid laua peale latsatades kiitis bassseinivett ja mõnusat homikuujumist taevani.


esmaspäev, 2. märts 2020

#enigmaatiline#



Päike tõuseb, vaata!
   Näen jah, et tähed kustuvad üksteise järel
Tule, ma teen sulle võileiba
   Mõistan. Minule sa pankooke ei tee
Sul on ilusad silmad
  Tähendab, et muu kõik on rõve?
Miks sa ennast nii inetult kirjeldad?
  Sa pead mind elajaks, jah?

Aga tead.
Päike tõuseb ikkagi, võileivad kuivavad laual paatideks, silmad võivad kasvõi kinni olla, aga sa oled alati ainult see, kellena end ise näha tahad.
Su peegel on kõver.

laupäev, 29. veebruar 2020

Kui palju maksab purk rebasekakat?



Tegi ära! Talv käis ikka korraks ära, nii tore!
Hommikul oli neliteist kraadi külma, eelmise õhtu udust oli saanud kõike kattev pitspesu, mis küll päikese piiluva pilgu ja tuule siivutute näppude koostoimel kiiresti pudedaks muutus, aga tühja sellest kaduvusest.



Ässitasin vahepeal tuttavaid, et läheks õige...
Ja kuna nad olid nõus, ei saanud hommikul hoolimata mind raskelt rabanud laiskusrabandusest neile ometi öelda, et minge õige...
No ja siis me läksimegi.
Minemise käigus avastasin, et mu sammulugeja loeb samme valesti, kilomeetritest rääkimata.  Kahtlustasin teda juba varemgi, aga et ta lausa veerandi korstnasse kirjutab tuli üsna ootamatult.
No ega masin ikka inimese tööd ära teha ei oska. Loll masin, paha-paha, mine nurka!
Aa, vastus pealkirjas olevale küsimusele on seitse eurot, kui ma ei eksi.
RMK Aegviidu looduskeskusest saab osta. Jänku, põdra, metssea või kelle iganes junne saab ka.
Mkm, ma ei ostnud, tänan küsimast!


esmaspäev, 17. veebruar 2020

Niisama. Lihtsalt inimesed



Juuksur müttas mu soengu kallal kuidagi veidralt kaua. Kamm siblis juustes küll ühte, küll teistpidi, käärid klõbisesid justkui õhku lõigates, juuksur tammus ümber minu nagu ekstsentriline kunstnik poolelioleva taiese ümber. Ohked olid jõudnud vaiksetest nohinatest skaala dramaatilisemasse otsa, veel pisut ja frisöör oleks võinud fööni vabalt välja lülitada...
No ma ei mõista. Lihtne lõikus, ainus erisoov oli, et ma selja tagant võimalikult vähe meenutaks paksu meest. Ma tean, ulmeline soov, aga alati võib ju proovida.
Nüüd siis selline draama. Mitmed kammid, föön, lokitangid, vedelikke mitut värvi pudelitest, ohked, ringutused, lähemale-kaugemale keksimine.
Lõpuks oli juuksuri jaks ja fantaasia otsas.
"Kuidas on?"
"Pean prillid ette panema, ilma nendeta olen ma praktiliselt pime."
"Issand jumal, ma mõtlesin, et midagi on valesti, mina kammin ka lõikan ja te ei liiguta kulmugi, ma mõtlesin, et kõik on valesti!"
See oli ootamatu.
Täitsa...no vaene juuksur.
Ta oli nii segaduses, et tal oli täiuslikkust saavutada püüdes õnnestunud mu soeng peaaegu kipsi valada. Lokid kolisesid, kui neid näpuga toksida.

Tolle mullika juures vestlesid vanaema ja lapselaps.
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Hy ладно, cобака".

Kaua sa ikka vaidled. Ega eesti lapsega teisiti poleks olnud.

pühapäev, 16. veebruar 2020

Vasak, parem, pääsuke ja uuesti!




Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.

Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?