Lehed

pühapäev, 16. veebruar 2020

Vasak, parem, pääsuke ja uuesti!




Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.

Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?


reede, 14. veebruar 2020

Olete kuulnud, et Sander ja Märt suudlesid?



Olen joomise maha jätnud.
Nüüd on tulemus käes - tass kohvi keres ja enesetunne nagu elektrijänesel. Vana hea mina jooks praegu ühe korraliku tummise-tummise tudukohvi ja hommikul enam ei mäletaks kas teki vedasin ise peale või hoolitses selle eest keegi teine.

Spordi kätte surnud pole, isegi vigane pole veel, ega see pole niikuinii õige sport ka, mida ma teen.
Peale riskide hindamist otsustasin pühapäevasest matkast võtta vaid pool. Või, noh, umbes kolm viiendikku - esimesed kaks viiendikku ehk kümmekond kilomeetrit jätan sel aastal ära, nõme ka, kui poole tee pealt laibakaga ära lohistatuks osutun.

Aitab kehakultuurist, jätkame kultuuriga.

Teatris käisin.
Täna lausa käisin.
Viimati nägin paljast meest laval...sauna ei arvesta, eks?...Tartu sadamateatris. Või oli see Endlas?
No Endlas näib see omamoodi traditsioon olevat, tänagi oli porgandpaljas maskuliin kohe silma rõõmustamas.
Olgu, olgu, ega see klikisööt (samas võtmes nagu mu pealkirigi) polnud etenduse mõte. Ausalt öelda ma ma väga täpselt ei mõistnudki, mis etenduse mõte oli, kuid hoolimata oma taibutusest võin täiesti siiralt öelda, et mulle meeldis. Mulle üldse metsikult meeldivad Kreeka legendid ja kõlvatud jumalad, olgu, et näidend ei rääkinud otseselt neist, oli äratundmisrõõmu palju. Täiesti seosusetult mulises mälu tagatubadest mõttetu info Kreeka antiikkangelaste jaburatest vägitegudest ja jumalate seemnekülvist, mis kohati meenutab kodumaise kärgperenduse keerulisi punutisi.
Kes teab, milleks see pildivoog hea on.
Muide, ma ei jõua ära oodata Uute Uudiste kultuurirubriigis (neil on selline olemas? Ei?) ilmuvat arvustust Endla teatris etendatava näidendi "Pidusöök" kohta. Antiik-Kreeka ikkagi! Ja  ...ah, lugege pealkirja!

***

Tööst ka.
Tegelikult hajameelsusest ja rööpähklemise miinuspoolest.
Meil on kombeks paar päeva enne puhkuse ametlikku algust tehase üldmeili kiri "puhkan alates x päevast kuni x+n päevani".
See on informeeriv kiri, sellele ei vastata.
Täna oli minu kord.
"Puhkusel alates päevat x, tagasi päeval x+ poolteist kuud"
Kuu ajaga mööda, nii pikka puhkust ei antagi. Tegelikult pidanuks olema "tagasi päeval x+ 2nädalat".

Ossapoiss..ossa! Kus alles hakkas vastumeile tulema: "ma tahan ka sihukest puhkust!" - "kadeeeee....!!!!" - "mis sul arus arus on???".
Pff. Uus kiri.
"Puhkan pävast x päevani x + 2 nädalat. Tagasi sel-ja-sel aprillikuu päeval"
Selle, et enne aprilli on selline tore kuu kuu nagu märts unustasin sujuvalt ära.
Mul pidi irvhammaste kommentaaridest postkast umbe jooksma.
Teatrisse mineku pärast läksin täna töölt varem ära. Ka see nõuab üldmeilis teatamist.
"Täna kella kahest majast väljas. Lähen koju kalendrit pähe õppima".
Sedasi siis.

reede, 24. jaanuar 2020

Spor....uh, ma ei saa, kole sõna...



Septembrist olen kontoriinimene.
No ikka nii kontoriinimene, et anna abi, teinekord läheb kaks päeva enne kui tekib vajadus tootmises midagi vaatamas käia, tõsisemat tegemist sealsamas „päris töötajate" vahel on heal juhul (mu ametit arvestades tegelikult halval juhul) kord paari nädala jooksul.

Tulemus?
Jaanuari teisel tööpäeval tundsin, et siia ma suren. Tagapaled tooli sisse juuripidi kinni kasvanud, silmad punased nagu kanepipõllul elaval jänesel ja surma põhjusena läheb kirja „küünitas liiga kiiresti pastaka järele ja sai kuus lihasrebestust ning rabanduse". Lihasrebestuste osa oli oletuslik, võimalik, et selleks ajaks ei oleks mul enam ühtegi lihast, mida rebestada. Puhas valge pekk, paras tihastele sööta. Soovituslikult Hispaania tihastele, kuulu järgi olevat seal lumi ja seega tihased nälgas, saaks selle moega veel Hispaaniassegi. Pole käinud, noh.

Aga 16. veebruaril on Pitka matk.
Ja mina ei jaksa.
Pole mitu aastat jaksanud. Kord tuju, kord tervis.

Jaanuari kolmandal tööpäeval, pärast teise tööpäeva valgustushetke, hakkasin tegema pooletunniseid kiirmarsilõunaid. Ära sa märgi, ligi kolm kilomeetrit jõuan selle ajaga oma hiinlasesammuga ära vudida.  Mu söömiskombed on viletsad niikuinii ja need veel enam untsu keerata polnud mingi vaev, lõunasöök pole niikuinii kõigile Maa elanikele kättesaadav, mis vahet seal on. Üllataval moel ei paisunud sellest mu õhtune isu.

Olgu, ei hõiska enne õhtut. Kolm nädalat pole mingi näitaja, kui kaua võtabki harjumuse kujunemine aega? Ja kui kiiresti võib loota, et kahekümne kilomeetri jagu võhma juba on? Ja kui suure koormuse juures üldse see võhm tekiks?
Ma isegi ei otsi neile küsimustele vastuseid.  Need ilmselt ei meeldi mulle.

Ainult, et... jube tuuline talv on. Iga jumala kord, mil ma jälle vastutuult nühin tuleb Puhh meelde. Kahjuks küll selles võtmes, et kui Puhh oli pisike notsu, siis praegu on tegu täiskasvanud ja igal söögiajal korralikult kodus olnud seaga.
Vähemalt tagasi tulles on tuul pea alati tagant. Sobib!

16. veebruaril on Pitka matk.
See kõik ei tähenda, et ma supi nimel üldse selleks valmis oleks.
Tuju või tervis, teate küll.
Elama peab veel sinnani, on ju?



pühapäev, 12. jaanuar 2020

Moraalne dilemma



Mõned vanad inimesed elavad üksi.

Selline klaasine lihtlause, üheseltmõistetav ja jahedalt kurb.
Üksiolemise põhjused ei ole alati nii lihtsad ja ühe lausega kirjeldatavad, ka üksikute inimeste hulgas on lihtsalt üksikuid ja on sügavalt üksildasi, on saatuse julmuse kui ka enese kidalise iseloomu tõttu üksikuks jäänuid.
Need viimased...need on natuke hirmuäratavad inimesed.

Olgu, preambula on läbi.
Hakkan ambuma.
Mul on ligi üheksakümne aastane naabrinna. Vanuse kohta raudse tervisega, kompromissitu moraalikompassiga, mis töötab eranditult ainult teiste inimeste hindamisel ja hingega kinni nooruses, mis möödus Ida-Virumaa tööstusasulas kommunistliku partei aktivistina.
Seda viimast pole mõtet talle enam ette heita,  ei muutu etteheidetest ta minevik ega mõjuta see kellegi praegust elu. See fakt on praegu lihtsalt naljakas, eriti, kui arvesse võtta, et ta praegune kõige suurem hirm on saada kiriklikult maetud.

Ma käisin kunagi iga pühapäev tollase "teise talu" naabrinnaga seal kohvil. Siis oli elus veel tolle maja omanik, sama punase minevikuga vanamammi.
Siis suri naabrimammi.
Käisime naabrinnaga seal edasi.
Siis suri mu mees.
Ikka käisime paar korda kuus kohvi joomas, helistasime igaks juhuks ette, sest mammi, kes teiste juures vihkas joomist nii, et katkestas ainsa lähisugulasega suhted täielikult, sest too jõi, ei sülitanud ise iial pitsi.
Teate, kui kohutav on kaheksakümne aastane maani juua täis naine?
Niisiis, kohviõhtud toimusid harvem.
Siis suri mu endine naabrinna.
Mul sai jaks otsa.
Sel hetkel sai otsa, kui ma läksin mammile külla ja ta mu silme ees nagu puuhalg keset kööki pikali kukkus, sest hamba ravimise viin... Käisin tol õhtul südaööni ümber ta maja, et olla kindel, kas ta hommikut näeb.

Naabrimammi eest jäi hoolitsema kena inimene, kes maja endale ostis.
Tasapisi lõigati läbi mammi võimalused alkoholi hankida.
Tasapisi muutusid suhted omaniku ja mammi vahel teravamaks.
Milleks muutused? Milleks uus katus, õunaaed noorte puudega, kasvuhoone? Vanasti sai ilma, miks nüüd ei saa?
Mammi lubas eriti tulistel hetkedel minema kolida - tal on see võimalus olemas, ainult, et ega ta enam üksi normaalselt toime ei tuleks, seega oli see ähvardus nagu kolmeaastase "ma lähen minema!"
Aga erinevalt kolmeaastasest on täiskasvanud inimesel rohkem õigusi.
Näiteks õigus lasta tappa oma koer, sest "näete, ma ei saa ju koera korterisse kaasa võtta, nüüd olete teie süüdi, et ma oma koera pidin magama panema!"

Täna mõtlesin, et lähen mammit üle hulga aja vaatama ja sattusin selle uudise otsa. Olevat eelmisel nädalal "ära korraldanud". Ärakolimise suhtes olevat ümber mõelnud....

Iiveldama ajab.
Ja samal ajal...ta on siiski üksik vanainimene.
Baaaaaahhhh.....





pühapäev, 29. detsember 2019

On's seda vaja...



Horoskoop hoiatas, et sel aastal leian ma armastuse.
Oh.
Häälekalt, südamest - OH!
Ütle sa nüüd, nagu neid muresid selletagi vähe oleks.
Mis ma teen sellega, jälle üks jama juures.
OH!
Näe, eile leidsin kümme senti ja poolsulanud pisikese šokolaadikommi ning tollest teisest leiust oli ainult tüli. Kalorid ja kleepuvad näpud ja kuhu see pagana paber pärast panna...jahmerda sellega nagu mingi armastusega.
Leiaks parem küüneviili üles ja siis ühe pisikeste roosade lilledega soki, mille paarilist ma ei raatsi ikka veel ära visata.
No ja kümnesendiseid võiks kohe kiloga leida. Või kui juba, siis pigem paberraha, aga mitte märga ja mudast.
Armastust leida...OH!
Mul on veel kommipabergi ära viskamata...
Tegelikult tahtsin seda kommi sulle hoida.
OH.




neljapäev, 26. detsember 2019

Täna on SEE päev



Aasta aastalt on pööripäeva ootus aina piinavam. Aeg jääb seisma, mõte muutub tuhmisilmseks tokerdanud tombukeseks, lootusel on reuma.
Aasta aastalt on tõus sellest kleepuvast massist aina aeglasem.
Enesetsensuuri võimas liim.





TÄNA ON PÄEV ÜKS MINUT PIKEM KUI EILE OLI.


pühapäev, 22. detsember 2019

Sa ei sa iial olla...




....liiga pidulikult riides, kui lähed slaavi peole.
Lihtsalt väga raske on massi sulanduda. Teisest küljest jälle - tuhkatriinud peavadki taustast esile tõusma, eristumine on alati reklaam. Ütleme nii, et printsidega oli küll väike ikaldus, aga seltskond oli ülekeevalt sõbralik ja jalustjooksvalt temperamentne.  Osaliselt ka sel põhjusel on mu rõivad nüüd üleni kaetud blingi ja litritega, koju jõudes nägin välja nagu ülisuur helkur. Ohutus kõigepealt!


Muuseas, kui tihti olete teie näinud plastmasspõtru marmorsammaste vahel? Põdrad olid nunnud, söevärvi ja kohutavalt kohkunud nägudega.


kolmapäev, 18. detsember 2019

***nr palju



Torm möllab, oi, mulle meeldib see hääl.
"Koht, inimene!"
Ei karju, ei riidle, aga mitte kuulda on võimatu.
"Täna olen mina otsustaja!"
Ongi.
Mis keelaja mina olen, et tormi seisma panna?

***

Mäletate laulusalmi "Eestimaa käib vastu Hiina müüri?"
Ikka mäletate, kuis muidu. Laulus polnud küll mainitud, kui kaugele me maa teine serv ulatub, aga Kudruse Mart teab. Mis ta muidu siseministrina muudkui vasakule ja paremale praegu veel nime järgi teiste riikide siseasju korraldama tõttab.
Täna oli Soome kolleegide küsimustele vastates tunne, nagu oleksid nad kehva pornot näinud ja nüüd uurivad, kas "teil Eestis  ongi päriselt ka nii?" Räpane ja piinlik tunne.
Varsti küsivad sakslased, see pole välistatud.

***

Käisin pühapäeval Tallinnas kontserdil, sai veidi vara tuldud ja mõtlesin, et mis seal ikka, teen ülemistes aega parajaks. Käisin raamatupoes, pidasin seal kümmekond minutit vastu ja põgenesin. Terve linn oli vist ühes poes koos, hingamisruumi ka ei olnud.
Ahjaa, poes ma solvusin tõelise kaerahelbekese moodi. Või siis läksin kadedaks, ma pole veel otsustanud.
Mul oli linnaskäigu jaoks maniküür tehtud ja puha. Raamatupoes ostsin ikka ühe raamatu ka, teenindaja oli hästi kena ja asjalik noormees. Suurepärase maniküüriga noormees. Küüntega, mis hoolitsetuse ja kvaliteetse lakkimisega tegid minu omadele ringi sisse.
Iseendalegi üllatuseks tajusin äkki, et ma olin kade.
Ma olen ennegi kadestanud mehi, kellel on võimas juuksepahmakas, kordi võimsam kui ma omale kasvõi kanakakaga määrides saaks. No ja nüüd on meeste küüned ka minu omadest üle!
Mine või..neid..teate küll....valima... Las keelavad ära. Pole mul, olgu ka teised ilma või mis see nende kreedo ongi.

pühapäev, 8. detsember 2019

Prouad teavad!



Häbiasi küll, aga teinekord võib juhtuda nii, et joon näiteks aastaid mingit kindlat teed ja siis otsustab valmistaja, et muudab tee pakendit ning mul ei ole enam lemmikteed. Sest saage aru - ma ei ole iial lugenud, millise nimega toda võlupuru müüdi.
Nii võib juhtuda ka lemmikmuusikaga, ma tean, mis mulle meeldib, kuid kes seda esitab ja mis loo nimi on... uskuge, ma olen isegi Shazami abi üritanud kasutada, sinna ise viisi sisse jorisedes. Ärge seda kodus järele tehke!
(Seoses sellega küsin, kas keegi mäletab kümmekond aastat tagasi moes olnud lugu, milles õbluke tumedanahaline noormees laulis taevast alla kukkuvatest ulguvatest deemonitest või inglitest, suures hämaras ruumis peale tema veel kohati ilmuv-kohati kaduv naistrummar suure kaelastolkneva paraadtrummiga...või oli see bonga? Ei olnud mingi ballaad, vastupidi, labane tümps oli, aga meeldis. Perekooli klassika: kellasid ei olnud!)

Näh, jälle hakkasin heietama.
Millele see eellugu nüüd mõeldud oligi...ahjaa, ma armastan blogisid lugeda, olen seda teinud väga kaua, kuid tihti on jäänud mingi huvitav asi kuidagi kahe silma vahele. Näiteks on paljudel kirjutajatel lisaks pealkirjale päises veel kõrvalveerus nende olemust valgustav lause, mõttetera, pilt või muud sellist.
Võiksin tähelepanelikum olla.
Täna leidsin Epu blogist ütlemise, mis maakeelde ümberpanduna soovitab alati kabe ja kasitud välja näha, sest kunagi ei või teada, millal kellegi olulisega kokku põrkad. Jaa, ma tean, tõepoolest on mu tõlge erakordaselt loominguline, et mitte kasutada väljendit ebatäpne.
No ja siis?
Mõte loeb.
Seda ajatut soovitust lugedes tuli lihtsalt meelde kodumaiste pragmaatiliste prouade samasse teemasse lahterduv nõuanne noorematele suguõdedele:
"Daamil peab kodust väljudes alati puhas aluspesu seljas olema. Kunagi ei tea ette, millal trammi alla võib jääda!"
Nii väike ja hõredalt asustatud riik, et tõenäosus kohata oma kodust väljas viibimise ajal kedagi, kes võib edaspidises elus osutuda tähtsaks on oluliselt väiksem kui tõenäosus trammi alla jääda.
Ärge vaielge.
Küll prouad juba teavad!

kolmapäev, 4. detsember 2019

Moemeem



Ammu pole sellist meemi olnud, nagu Epp lendu lasi.
Alguses arvasin, et äh, ei tee... Nüüd arvan, et miks mitte?

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Peaasi, et oleks piisavalt soe või meeldivalt jahe ning mu välimus päris sündsusetu ei oleks. Kui riietumise tulemusega kaasneb enda või teiste rõõm, siis on tegemist boonusega.
Sellest kategooriast olen eluaeg välja jätnud rõivad, mis pannakse selga selleks, et lasta need seljast ära võtta. Need rõivad on alati teiste rõõmuks ja enda lõbuks.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Peaaegu mitte kunagi. Ma olen vähenõudlik ja ükskõkne ja uskuge mind - see on eelis.

Sinu stiili-iidol(id)?
Mustlased.
Kahjuks pole mul kannatust oma iidoleid järgida.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Kas selliseid moemaju on, kelle eriline huvi on kujundada hiiglaslikke neerumustrilisi narmastega siidrätte? Kaks tükki palun!

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
Kümme?
Ei, vist vähem.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
52€ jakk. Täpselt mäletan, väga viisaka ürituse tarvis oli vaja end ebatavaliselt lille lüüa ja see oli ainus, mis tee peale jäänud poes (khm...) niimoodi selga mahtus, et käed külgede peale harali ei jäänud.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Tasuta saadud asju on palju.

Mida kannad öösiti?
Tekki. Kui on kole külm, siis kahte tekki.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
No ei ole sellist asja. Pähklitele? Aa, rõivaese pidi olema...

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Töövest, millel oli pool miljonit taskut. Ma toppisin alati kõik taskud mingit träna täis ja nägin siis välja nagu hamster, kelle põsed on ümber taguotsa. Vestil polnud viga midagi, kandja oli tobe.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Mahalöömise hirmus kannaks me kõik kasvõi prügikotti. Veame kihla?

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Punane. Must. Või siis must ja punane.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kanda ju võin, aga välja ei kanna. Valget nimelt. Ma näen selles välja nagu kuhikpilv ning sedagi kümme esimest minutit, sest pärast neid minuteid olen end raudselt juba kusagil ära määrinud.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Kõigel elutul on hind ja rõivad on kõigest esemed.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Olen. Mõni on isegi päris ilus olnud.

Räägid ehetest ka?
Ehteid on. Enamasti ei kanna, sest unustan, et nad mul on.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Pahtlit, pliiatsit ja pürsti. Ehk siis silun, markeerin kulmujoont ja jämendan (see pole ju päris sõna?) ripsmeid.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Täpselt mäletan! Paarteist aastat tagasi läksin rajult paksuks. Ise ka ei tundnud ennast peeglist ära. Nüüd olen lihtsalt laiema peegli hankinud.