laupäev, 4. september 2021
Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval
kolmapäev, 25. august 2021
Mure
„Alexander, sa ei räägi seda ometi tõsiselt? Ma kuulan sind
ja ei usu oma kõrvu, nii rumal jutt, et piinlik hakkab! Minul hakkab piinlik, minul!
Selliseks ma sind ei kasvatanud!“
Ema ohkas korraga kurvalt ja ärritunult. Terve elu, terve
oma elu oli ta õpetanud oma lapsi nii kuidas oskas -ja ta oskas seda hästi! –
puhtusest lugu pidama. Kätepesu oli
nende majas ikka au sees, põrandad olid
vähemalt korra päevas pühitud, kirpe nende majas ei olnud, kui toit läks hallitama ei söödud seda enam.
Noh, teinekord kui moosipurgi peal oli mõni kübe, siis ehk… ja
juust, muidugi, juust! Hallitus naksti maha ja läks jälle. Aga keedukartulid
või puder – ei iial!
„Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid, ma ei mõista! Ise
sa ju ometi rääkisid, et Allison on lohakas inimene, ei oska nii hoolega korda
ja puhtust pidada kui sulle meeldiks ja nüüd räägid hoopis teist juttu!“
Proua Grace oleks äärepealt teatraalselt ringutanud. Kogu ta
hoiak väljendas ülimat pettumust.
„See on ju hallitus! Hallitama lähevad räpased asjad!
RÄPASED! Ja sina.. sina tahad seda inimese sisse toppida! Inimesed hakkavad
surema, saa aru! Nad kasvavad seest hallitust täis – sa ju oled näinud, mis leivaga juhtub, kui see hallitab?“
Äkki, äkki ikka jõuab see lihtne tõde kohale. Hallitus on
räpane – see on ju titelegi selge.
„See pole hallitus, ema, see on aine, mida hallitus eritab…“
„Mis vahet seal on, hallitus eritab-šmeritab - hallitus jääb ikka selleks mis ta on! Sa ei
lähe ju sõnnikuhunnikust voolavast virtsast midagi väärtuslikku välja sõeluma,
see on ju ka räpane, miks sa siis seda hallitusega teed?“
Emal olid pisarad kurgus, poeg näis oma tões nii kinni
olevat.
„Mõtle nüüd oma peaga – sa tahad toota midagi, mille
tegemiseks on vaja hallitust, palju hallitust. See juba kõlab jubedalt! Kas sa
tahad, et inimesed hakkaksid tulevikus käima ringi nagu roiskunud kartulid,
üleni hallitusest karvased? Seda tahad, jah?“
„Ema! Sellest hallitusest saab ainet, mis tapab baktereid,
mõtle ometi. Inimesed surevad mädanevatesse haavadesse, kopsupõletikku, isegi
katkine hammas toob mõnikord surma ja nüüd on meil ravim! Kas see pole sinu
arust hea?“
„liiga vähe lüsooli! Kasutatagu lüsooli, kloori ja joodi
nagu alati! Piiritus. Piiritusest on abi. Kõik korralikud puhtad ained, ei
mingit seost hallitusega, tuleta meelde!“
Alexander lõi käega.
Emadega ei vaielda. Jäägu siis nii. Las riidleb, ega see Alexandrit
niikuinii ei takista. Kivi juba veereb.
Ema jäi vait.
Oh, oleks tal ometi võimalus kõiki selle hirmsa …olluse,
just, olluse eest hoiatada.
Naabrinaisele ei saa ju rääkida, Alexander on ju siiski oma
poeg. Aga nii, omaette, ilma nimesid nimetamata, kui saaks niimoodi inimesi
hoiatada…
Hallitus!
Nimeta seda kuidas tahad… penitsilliin… häh, hallitus on
hallitus.
kolmapäev, 11. august 2021
Geenius
esmaspäev, 2. august 2021
Ilus õhtu
neljapäev, 29. juuli 2021
Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi...
reede, 16. juuli 2021
Puu
kolmapäev, 14. juuli 2021
Kiik
kolmapäev, 30. juuni 2021
Leida ja luik
esmaspäev, 21. juuni 2021
Sada viiskümmend päeva enne
Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.
reede, 18. juuni 2021
Kell 4.05
Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad.
Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.
Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.
Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.
neljapäev, 17. juuni 2021
Võta kanad, see on lõbus...
pühapäev, 6. juuni 2021
Koristaja
neljapäev, 3. juuni 2021
Musi
teisipäev, 1. juuni 2021
Neljapäevani
reede, 28. mai 2021
Ämblikulugu
"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"
Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.
Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.
Kudumine.
Õhkama võttis. Kudumine...
Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!
Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?
Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.
Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?
Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!
Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.
Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.
Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.
Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!
Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.
Ikka juhtub.
Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!
No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.
Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.
Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?
Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.
"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.
Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.
Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.
Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.
Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.
Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?
***
Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...
neljapäev, 27. mai 2021
Imelaps
esmaspäev, 24. mai 2021
Võõras mõte
Kohv oli lahja ja leige, aga vähemalt päike paistis soojalt
ja tuule eest varjas kohviku terrassi sein üsna hästi.
Eva oli kohvikus peaaegu üksi, taamal istus üks vanapaar ja
veidi lähemal üksik noormees, teiste mõtted ei seganud teda, ega ta väga ei
jälginud neid ka, kui aus olla. Eva oli
ammu otsustanud, et temast superkangelast ei saa, ei ole mõtet aidata neid, kes sellest
huvitatud ei olnud.
Neid kordi oli kindlasti rohkem kui kümme, mil Eva proovis
kedagi aidata ja tänu asemel hukkamõistu osaliseks sai. Paaril korral oli pahakspanu
lausa füüsiline, paljudel kordadel nii intensiivne, et Eva pidas targemaks
kiiresti taanduda, enamasti vaadati teda lihtsalt kui hullu või tüütut vanaprouat.
Eva oli peaaegu loobunud sekkumiskatsetest
Ikkagi oli valus, kui ta nägi kellegi peas mõtet, mis tolle
kaaslasele halba soovis või oma ükskõiksuses lihtsalt haiget tegi. Tõsi, mõnikord – ja mitte harva – oli teiste
inimeste mõtete nägemine nagu peitepildi lahtiharutamine. Mõttejooned olid omavahel sõlmes ja servapidi
kattuvad ning ei olnud lihtne aru saada, milleni need ulatuvad.
Nagu toogi kord, kui Eva nägi kõrvallaluas istuva paarikese naispoole
mõtetes märatsevat koera, välkuvaid kiskjahambaid tema paarilise käte ja näo
juures välkumas, tajus jälestust naise mõtteis ning ta siirast murest paari
tolle koduni jälitas. Aga aias, kuhu noored sisenesid oli hiiglaslik dogi kes
noormeest nähes õnnest pöörasena mehe näo lödinal üle lakkus ja naisega sama üritades
tõrjumise osaliseks sai, kuigi ka naisel oli koera nähes hea meel. Meigitud nägu
lihtsalt. Selle lakkumine oleks neiu ilule ehk liiga loovalt mõjunud.
Eks selliseid vääritimõistmisi oli veel. Kuid oli ka
juhuseid, kus Eva hirm oli põhjendatud, kuid tema hoiatused kõlasid kurtidele
kõrvadele. Mehed ja naised, kes kosisid paarilist, mõttes enese võlad, mida kaaslase
maja müügist tasuda saaks ja mälus äsjane kirglik öö hoopis kellegi teisega,
aga suu lubamas tervet maailma ja osa kosmosestki sellele, keda mõtteis just
paljaks varastati.
Mitte ainult paarid ei olnud need, kelle mõtteid vaadates
Eva meeled tihti haiget said. Üksikud inimesed, kelle peas jooksid kümned
võimalused enda elu lõpetamiseks, inimesed, kes tundsid end halvasti, kuid ei
jugenud arsti juurde minna... nemad vajanuks ehk ainult sooja sõna, tunnet, et
neid on vaja, et nende tervis ja olemasolu on kellelegi tähtis..? Eva ei
teadnud, mida neile öelda. Mõnikord ütles ta midagi tühja ja mõttetut ja väga
harva tajus ta, et ta suutis midagi muuta. Enamasti ...enamasti vaadati teda
nagu ikka hullukest vaadatakse.
Alguses, aastat poolteist tagasi, kui ta peale hambaarsti
juures minestamist oli avastanud, et näeb teiste mõtteid, oli ta rõõmsalt
üllatunud. Eva uskus tõsimeeli, et ta sai võimaluse muuta maailma paremaks. Kui
ta siis tajus, kuidas inimeste mõtted ei ole ilus sirgjooneline klaar rida nagu
raamatust loetud mõttemullid ja -kirjeldused, pettus ta esimest korda.
Vähemalt kolm kuud võttis aega enne kui Eva hakkas aru saama, kuidas välja
noppida oluline. Järgmised kolm kuud kulus aru saamaks, et kedagi ei huvita
tema abi. Inimesed olid kinni oma mullis, nad ainult arvasid, et tahavad teada,
mida teised mõtlevad, kuid kui neile vastus sellele küsimusele kandikul ette kanti, lõid nad nähtu uppi ja nõudsid muud. Nad ei uskunud sõnumitoojat.
Eva lõpetas katsed teisi õnnelikuks teha kiiresti.
Harva, kui miski teda nii haaras, et ta vaatama jäi.
Isegi selleks ei olnud ta võimest kasu, et näha, kas
ülekäigurajale lähenev auojuht peatub või ei. Mõni, kelle mõtteis oli selgelt
näha, et ta näeb rada ja inimesi sellel ei reageerinud karvavõrdki ja jalakäijad
pidid hüppama kui jänesed, teised, kelle peas olid sootuks mingid muud uidud
jäid reflektoorselt, ilma ühegi mõttetäpita seisma.
Mõttetu võime. Kasutu nii endale kui teistele.
Lihtsalt lärm peas. Isegi mitte lärm, Eva oli kiiresti õppinud
pilte üksteistest eristama ja soovi korral ignoreerima.
„Laua alla. Selle laua alla.“
Pilt lihtsalt tuli pähe. Noormees kõrvalt lauast?
„Teibiga. Kus nuga on?“
Jah, noormees kõrvaltlauast. Eva vaatas vilksti sinapoole, noormees
istus, tass teed ees ja klaasistunud pilk enda ette suunatud. Noormees näis pilgust häiritud olevat.
„Vahib. Ei saa“
Eval oli veidralt põnev. Ta tõusis ja läks kohvikust välja,
teisele poole terrassiseina. Sellest paistsid mõtted selgelt läbi.
„Jäi kinni? Jäi kinni? Jäi kinni! Jäi...“
Mõtted liikusid kaugemale ja muutusid segasemaks. Eva nägi,
kuidas mees astus mööda tänavat eemale, hüplev
rahutu kõnnak ja segamini mõttelapid pilvena järele liuglemas.
Eva läks terrassile tagasi, istus noormehe lauda ja leidis
kobamisi paki, mis oli laua alla kleebitud. Täpselt nagu mehe mõtted näitasid.
Pakk sajaeuroseid, üsna lopsakas ja kohev pakk. Eva kuulatas,
kas ta tegu on kellelegi silma hakanud.
Vaikus, ei ühtegi mõtet millesse oleks segatud tema.
Võibolla polegi see võime nii paha.
reede, 21. mai 2021
Unistaja
„Emme, kes ma olen?“
„Kes sa olla tahad?“
„Kes sina oled?“
„Mina olen hobune“
„Kas siis olen mina ka hobune?“
„Ma arvan küll. Mis sa ise arvad?“
„Ma olen sinu moodi, ma olen ka hobune. Mul tegelikult
tiivad ka, kas hobusel võivad tiivad olla?“
„Ma ei tea täpselt. Ma ei ole tiibadega hobust näinud, aga
see ei tähenda, et neid olemas pole, see tähendab, et ma pole veel kõike
maailmas näinud“
„Kas sa minu tiibu ei näe?“
„Ei, need ei paista“
Väike Hobu oli natuke mures. Tal olid tiivad, päris
kindlasti olid, sest unes sai ta alati lennata. Kui tahtis, lendas niisama õue
kohal, kui isu tuli, tiirutas puude ladvust kõrgemal. Tõsi küll, päeval oli
lendamisega natuke raske, Ta oli proovinud koplis kasvõi mõne madalama tiiru teha,
aga peale uljast hoovõtugaloppi ei leidnud ta kunagi oma tiibu üles, need ei
avanenud nagu unes. Emalegi ei olnud ta saanud neid näidata. Ta oli küll emale oma tiibu kirjeldanud,
valgeid, udusuliseid ja õrnu, kuid näidata ei olnud veel saanud.
„Ma arvan, et ma ükspäev näitan sulle oma tiibu!“ oli Hobu siiski päris kindel.
„Kas sa ükssarvik ei taha olla?“ küsis ema.
„Ükssarvik?“
„Sellne hobune, kellel on sarv otsa ees, üksainuke ja terav
sarv..?“
Hm, sarve oli Hobu näinud, kitsel olid sarved.
„Ei taha sarve, sarved on koledad“
„Kuss, mis sa nüüd niimoodi kohe, naaber saab pahaseks!“
Naaber, kitseema, kellel oli kombeks oma sarvi üle pea
kammida oli Hobu lauset siiski kuulnud.
„Sulle ei sobi sarved niikuinii, kaovad laka sisse ära!“
Õnneks ei olnud kitseema solvuja tüüp.
Naabritega oli vedanud.
Päike paistis.
Koppel oli roheline ja avar.
Tiivad – küll need ükskord ka päeval end sirutada lasevad.
Sellised ilusad, udusulised pehmed – nagu siidikanadel.
Natuke suuremad kindlasti!
***
Pilte on lihtsalt kogunenud...