Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“ 

„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“

Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile. 

Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on  alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom? 

Küsimused, küsimused. 

 Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada.  Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada. 

Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad. 

See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll. 

Mis teha, kui see siiski meelde tuli. 

 Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud,  kellel fopsakootasid juba oli. 

Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired. 

 Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge. 

"Tulevad kohale järgmisel päeval" 

Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“. 

Tulevad. 

Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes. 

 Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu. 

 „Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud. 

 „Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks. 

 Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas. 

Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt. Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes. 

 Naabrid kadestagu! 

***

 „Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“ 

1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik. 

 „Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“ 

5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.

 „Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale. 

 „Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“ 

 Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.

Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.

 Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid. 

"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga. 

***

 „Oi kui armsalt nad piiksuvad!“ Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid. 

Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.

Mure

  

„Alexander, sa ei räägi seda ometi tõsiselt? Ma kuulan sind ja ei usu oma kõrvu, nii rumal jutt, et piinlik hakkab! Minul hakkab piinlik, minul! Selliseks ma sind ei kasvatanud!“

Ema ohkas korraga kurvalt ja ärritunult. Terve elu, terve oma elu oli ta õpetanud oma lapsi nii kuidas oskas -ja ta oskas seda hästi! – puhtusest lugu pidama.  Kätepesu oli nende majas ikka au sees,  põrandad olid vähemalt korra päevas pühitud, kirpe nende majas ei olnud,  kui toit läks hallitama ei söödud seda enam.

Noh, teinekord kui moosipurgi peal oli mõni kübe, siis ehk… ja juust, muidugi, juust! Hallitus naksti maha ja läks jälle. Aga keedukartulid või puder – ei iial!

„Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid, ma ei mõista! Ise sa ju ometi rääkisid, et Allison on lohakas inimene, ei oska nii hoolega korda ja puhtust pidada kui sulle meeldiks ja nüüd räägid hoopis teist juttu!“

Proua Grace oleks äärepealt teatraalselt ringutanud. Kogu ta hoiak väljendas ülimat pettumust.

„See on ju hallitus! Hallitama lähevad räpased asjad! RÄPASED! Ja sina.. sina tahad seda inimese sisse toppida! Inimesed hakkavad surema, saa aru! Nad kasvavad seest hallitust täis – sa ju oled näinud,  mis leivaga juhtub, kui see hallitab?“

Äkki, äkki ikka jõuab see lihtne tõde kohale. Hallitus on räpane – see on ju titelegi selge.

„See pole hallitus, ema, see on aine, mida hallitus eritab…“

„Mis vahet seal on, hallitus eritab-šmeritab -  hallitus jääb ikka selleks mis ta on! Sa ei lähe ju sõnnikuhunnikust voolavast virtsast midagi väärtuslikku välja sõeluma, see on ju ka räpane, miks sa siis seda hallitusega teed?“

Emal olid pisarad kurgus, poeg näis oma tões nii kinni olevat.

„Mõtle nüüd oma peaga – sa tahad toota midagi, mille tegemiseks on vaja hallitust, palju hallitust. See juba kõlab jubedalt! Kas sa tahad, et inimesed hakkaksid tulevikus käima ringi nagu roiskunud kartulid, üleni hallitusest karvased? Seda tahad, jah?“

„Ema! Sellest hallitusest saab ainet, mis tapab baktereid, mõtle ometi. Inimesed surevad mädanevatesse haavadesse, kopsupõletikku, isegi katkine hammas toob mõnikord surma ja nüüd on meil ravim! Kas see pole sinu arust hea?“

„liiga vähe lüsooli! Kasutatagu lüsooli, kloori ja joodi nagu alati! Piiritus. Piiritusest on abi. Kõik korralikud puhtad ained, ei mingit seost hallitusega, tuleta meelde!“

Alexander lõi käega.

Emadega ei vaielda. Jäägu siis nii. Las riidleb, ega see Alexandrit niikuinii ei takista. Kivi juba veereb.

Ema jäi vait.

Oh, oleks tal ometi võimalus kõiki selle hirmsa …olluse, just, olluse eest hoiatada.

Naabrinaisele ei saa ju rääkida, Alexander on ju siiski oma poeg. Aga nii, omaette, ilma nimesid nimetamata, kui saaks niimoodi inimesi hoiatada…

Hallitus!

Nimeta seda kuidas tahad… penitsilliin… häh, hallitus on hallitus.

Geenius

„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 

Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 

 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 

Mis nüüd siis lahti on? 

Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 

 Us-ku-ma-tu! 

Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 

Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 

 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 

 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 

Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 

Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 

Keegi kolkis vastu ust. 

Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 

„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 

Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 

Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 

 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 

 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 

Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 

„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“

 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 

 Tool kukkus ümber.

 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 

„Mis mees ta enne oli?“ 

 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 

„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 

Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 

„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 

Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 

„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“

Ilus õhtu

„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!" 

Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud. Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli. 

 „Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!" Kokal on mune, peab mainima. 

 „Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!" 

 Vanem pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus. 

 „Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada. 

 „Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!" 

 Uks langes kinni. 

 „Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?" 

 „Koka ja viinerid friikatega." Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat. 

 „Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!" 

 Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud. 

 „Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?" 

 Kokk hõikas, burgerid said valmis. 

 „Teie burgerid, palun! Ja teil?" 

 „Kotletisai. Friikad" 

 Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga.. 

 …hundist mõtled, hunt toas… 

 „Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!" 

 Ülemuse hääl oli sisisev. 

 „Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!" Peldikuuks langes ülema järel kinni. 

 Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.

 „Vabandage, kas mu viinerid…?" 

 „Vabandust, kohe tulevad!"

 „Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"

 „Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„ 

 „Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks. 

 „Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?" 

 „Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!" 

 „Bataadifriikad on otsas, vabandust!" 

 „Sa ei tohi nii kliendile öelda!" Issand, ta polegi veel ära läinud.

 „Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?" 

 Ülem naeratas magusalt luugist välja 

 „Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?" 

 „Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.." 

 „Kuulsite? Kiiresti!" Sigarett põles jälle enne uksest väljumist. 

 Reeli vaatas koka poole. 

 „Mismoodi?" 

 Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta. 

 „Vabandust, aga meil pole bataati" 

 „Andke siis tavalisi" Pff. Seegi hea. Aga midagi oli üleliia saanud.

 „Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"

 Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem. Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.

 Kassa juures oli pliiats. Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll. „Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."

 Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi. Käsi hoidis linki. Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli. Luugist paistis uudishimulik nägu: 

„Kas mu tellimus..?" 

 „Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!" 

 Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse. 

 Viimane hetk oli niikuinii. 

 „Kus Reeli on?" 

 Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli. Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju. 

 „Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!" 

 Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga. 

 „Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!" 

 Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.

 Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll. 

 Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.

 Hing oli uskumatult kerge.

Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi...

„Mida te kuulate pappe, pappidel on alati küüned oma poole!“ 

Kõlas nagu tõde. 

„Kes meisse usub, jääb ellu, põrgu tuleb maa peale ja teised põlevad selles tulesambas uskujate silma all elusalt!“ 

Hirmus. Mõtle vaid, kui see ongi tõde? 

„Palvemajad ja kirikud on suur vandenõu lihtsa inimese vastu, nemad on süüdi meie naiste edevuses ja meeste joomises!“ 

Jaa, naised olid edevad ja mehed jõid, see oli kindel. Hukas on see maailm, tööta end või vigaseks, aga rikkust ja õnne ei tule ega tule. 

„Kes meisse usub, selle jaoks voolab piim ja mesi jõgedes! Teised surevad tulesambas, kirikuõpetajad valetavad meile!“ 

Piim ja mesi jõgedena, mis sa hing veel tahad! Kaugemalt hakkasid kostma jutud, et Tallinna lähedal on päev paika pandud, mil laev paistma hakkab. Suur, valgete purjedega laev, mille pardale võetakse need, kes tõeliselt usuvad. Ei ole vaja vara kaasa võtta, las need lehmad ja põllud jäävad, kes laevale saab, läheb otse taevasse, mahajäänute karjed leekidest kostmas. 

Ahvena talu Kustas teadis seda täpselt. 

Eks tal oli teistest külameestest kahju ka, aga mis teha, ise nad otsustasid kuulata pappide juttu. Kui Kustas oma põlluriistad teise küla Viidikule andis, mõtles ta, et las nad vaesekesed saavad veel enne surma korraks maisest varast rõõmu tunda. Lehmad läksid Kirbu-Marile, Sead tappis Kustas niisama keset õue ära ja loopis kaevu – pole ju kaevugi enam vaja, taevas on talle kõike küllaga. Naine küll rippus varruka küljes ja kiljus, et mees, ära tee pattu, aga kui Kustas korra käratas, sai eit kohe aru, et pattu teeb ta siin hoopis ise kui proovib oma meest takistada. Kui mees kanad metsa ajas ja toakraami naabritel laiali tassida lubas oli ta juba üsna vait, vaatas ainult, et poegadele puhas särk selga jäi, pastlad viidi niigi minema enne kui silm pilkuda jõudis. 

Hobune ja vanker olid ainsad, mis Kustasele keset õue alles jäid. 

Ja siis nad läksid, tolmupilv kiiresti hajumas ja külarahvas õuel veel aidast leitud seelikukangast jagamas. 

*** 

Ootaja aeg on pikk. 

Kui alguses oli neid, kes arvasid silmapiiril laeva nägevat rohkesti ja kogunenute seas kõlas rõõmus jutt kohe-kohe jõudvast paradiisiteest ning kurvad ohked vaheldumisi pilgetega mahajäänute pärast siis juba varsti hakkas kogunenutele kohale jõudma, et külm ja nälg ei olnud paradiisi piiril veel kuhugi kadunud. Naised olid need, kes esimesena nurisema hakkasid – lapsed olevat näljas ja külmetasid. Mõni mees tegi lihtsalt kõva häält, mõni pidi naise jõuga vakka sundima, aga varsti alustasid eided jälle. Kellelgi olla kusagil titt surnud, kas see küll tõsi oli, aga itkema hakkasid mõnedki. 

Päevad läksid ja laeva nägid aina vähesemad, juba jäi servast inimesi vähemaks – läksid tagasi koju oma valelike papide ja ootava põrgutule juurde. 

Küllap need, kes jäävad, saavad taevas rohkem, mõtles nii mõnigi.

Laev peab tulema, kas nende usk siis midagi ei loe? 

Ei lugenud, ei tulnud laeva, ei tulnud ka neile viimastele, kes lõpuks alla andes kodu poole pöörasid, põsed aukus ja õled longus. Pilgud vilksatasid viimase hetkeni üle õla, vankris tõusti postigi, et vaadata, kas ometi… 

Aga ei. 

Ei tulnud. 

Kustas oli viimaste minejate seas. Naine ei julgenud juba ammu piiksugi teha, lapsed olid väsinud ja samuti vakka. 

Kustases kees midagi, ta ei teadnud enam, mida teha ja see ei olnud hea tunne. Ohjaotsad käisid hobuse kõhnunud kolgedel sagedamini kui ta kunagi varem seda teinud oli, hobune andis endast mida jaksas aga loopealse lahja rohi, mida ta paljude teiste setukatega jagama pidi oli jaksu ära võtnud. 

Kustasel oli sellest ükskõik. Laeva ei tulnud, naine vaatas altkulmu, pojad nägid räpased ja lahjad välja, tehku siis vähemalt hobune tema tahtmise järgi. Niigi vaatas läbi sõidetavates külades rahvas neid muigel pilguga ja mõni kippus pilkamagi. 

Kahju, et piits sai muu kraamiga maha jäetud, ohjad inimesteni ei ulatunud. 

Vastik rahvas, kui prohveti sõnad oleks tõeks läinud, oleks nad ammu juba leekides krõnksu põlenud! Kustas ei jäänud ka öösel seisma, oligi parem sõita, inimesi ei olnud. Hobune kõikus ja komistas, naine magas vankri rappumisest hoolimata nagu pojadki. 

Lõpuks jõuti koju.

Hommikuvalges vaarus äraaetud hobu üle maha murtud väravate kodu õuele ja varises kokku. Vanker rappus, kui ais hobu külje all murdus, naine kukus õuetolmu lendu lüües maha, poisid ärkasid kohkunult karjatades. 

Tükk aega olid kõik vaiksed, naine vast soigus pisut põruttatud selga triikides.

Kaevust tõusev lehk pani kõik hingetõmbeid lühendama, lõpuks ei pidanud eit vastu ja hakkas oksendama. Nüüd oli tal ometi õigus nutta, öökimise varjus pisaratel voolata lasta. Ega sealt maost midagi tulemas ei olnud, aga nutta oli hea. 

„Meie lehmad on nüüd Kirbul ja meil on ainult paljad persed jäänud, hobune ka suri maha…“ 

Poiss ei oleks pidanud seda ütlema. 

*** 

Kui naabrimees Kustase naise kiljumise peale kohale joostes poja küljest lahti sai oli põrgu juba maa peal ära käinud. 

Vähemalt nii Kustase poeg eluaeg jutustas, kui ta kõrtsi juures kargu najal oma ühe silmaga teiste õllekappasid piiludes kõva häälega seletas. Ega ta muud ei osanud, hea, et pea niigi palju võttis, koht, kus pealuu sissepoole lohku oli paistis isegi juuste alt välja.

****

Ma ei hakka keerutama, tean, et see lugu on Vilde poolt juba miljon korda paremini kirja pandud, aga on üks inimgrupp, kelle toimetamist vaadates mulle Leinbergi jüngrid meelde tulevad. 

Mis vigaseks pekstud poega puutub, siis see on siin kohalike poolt räägitud meenutus ajaloost.

Puu

„Ema!“ 

Poiss oli juba mitu korda hüüdnud, aga kedagi ei tulnud. Nad ei tulnud kunagi kohe, alati pidi poiss mitu korda hüüdma. Ema ütles alati, et poiss hüüab iga tühja asja pärast, ega ta jõua ju kogu aeg maja pidi joosta. 

„EEEMAAA!“ 

„No mis siis seekord on?“ 

Ema oli pahur. Ta oli alati õhtuti pahur, see olevat poisi süü, poiss oma hüüdmistega ei lasknud tal kööki koristada või tolmu pühkida. Poiss teadis küll, et ega ema kogu aega ei toimetanud, mõnel õhtul istus ta lihtsalt niisama diivanil ja vaatas telekat, aga ema ütles alati täpselt nagu täna: 

„Mis sa jälle karjud, ma pidin kõik toimetused sinu kisa pärast pooleli jätma…“

„Puu on jälle imelik“ 

„Mis puu?“ 

„Ma rääkisin eile, akna all olev puu. See vaatab mind täna jälle.“ 

„Lõpeta ära, sa oled suur poiss ja tead väga hästi, et see pole võimalik. Jää ometi magama!“ 

„Pane aken kinni“ 

„Ei pane. Õues on soe, värske õhk on sulle vajalik. Ära mõtle asju välja.“ 

Uks klõpsas kinni. Seekord oli see lõplik, poiss teadis, ema hääletoonist oli aru saada, et nii jääb. 

Paneks ise akna kinni? 

Põrand oli jahe, peaaegu külm. Kardinad liikusid õrna tuulehoo käes, puu akna taga sahises. Poiss kuulis sahinas solvumist, ta ise oli teinekord samamoodi omaette puhisedes kellestki ära pööranud. Solvunult. Aknaraam oli samaoodi külm nagu põrandki. 

Tuul puhus kõvemini, puulehtede sahinas vormusid sõnad. 

„Ära pane akent kinni!“ 

Poiss põrkas ootamatusest tagasi. 

 „Eemaaaa!“ 

Tuul. 

„Ta ei tule enam, sa tead küll“ 

„Kes sa oled?“ 

„Kastan. Kogu aeg olen kastan olnud“ 

„Puud ei räägi!“ 

„Ma ei usu hästi. Sa ju saad mu jutust aru?“ 

Puu sahisevad sõnad olid inimhäälest erinevad, kuid täiesti arusaadavad. 

„Ma räägin sinuga ja sina saad mu jutust aru“ 

See polnud enam küsimus, see oli sõnum. 

„Miks sa minuga räägid?“ 

„Mu meelest on sul praegu külm, pane midagi jalga vähemalt. Ma räägin sinuga, sest mul pole kellegi teisega rääkida“ 

Jah, sussid võis varba otsa ajada tõesti. 

„Sa oled ju ema ja isa toa akna taga ka, miks sa nendega ei räägi?“ 

„Ma proovisin, nad ei taha kuulda“ 

Seda tunnet poiss teadis, proovimist ja mittekuulmist. Puu oli ühtäkki tema moodi.

„Millest sa rääkida tahad?“ 

„Ma ei teagi. Ah, tegelikult tean küll, ma olen akendest televiisorit näinud, seal räägitakse, et on kohti, kus kõik on teistmoodi. Räägi mulle neist kohtadest!“ 

Poiss sai aru küll, puu tahtis, et poiss räägiks talle näiteks Antarktikast või vulkaanidest või kasvõi Sahara kõrbest. Need jutud meeldisid poisile endale ka. 

„Tahad ma loen raamatut ette?“ 

„Loe!“ 

Puu oli piisavalt kaua akende taga olnud, et põhilisest aru saada. Noh, nagu mis on raamatud ja televiisor ja mida inimesed päev otsa teevad. Poiss oli piisavalt kaua puud akna taga näinud, et teada põhilisest. Näiteks millal lehed pungadest välja poevad ja kuidas õiest kastanimuna saab. Aga puu tahtis enamat teada – mida tähendab kui televiisorikraanil on pilt suurest liivaväljast, kus pole ühtegi puud või miks lumi mõnes kohas kunagi ära ei sula ja poissi huvitas, kui sügavale ulatuvad puu juured ja kas ta seal all ka mõnda luukeret näinud on. Või vähemalt rahapada, kui just luukeresid käepärast pole. 

Valgus paistis ukse alt veel kaua. 

Ema, kes magama minnes seda nägi muigas omaette.

"Väike argpüks, ei julge pimedas magada..."

 *** 

Seda võiks lõputult jätkata. 

Võiks. 

Ma veel ei tea.

Kiik

„Milda, kuule, Milda, mäletad, kui me noored olime ja laupäeva õhtul teiseküla-Volli karmoskaga tanuma otsa mängima tuli?“ 

Milda ei kuulnud või ei tahtnud kuulda, kunagi ei saanud täpselt aru, kumb seekord vastamata jätmise põhjuseks oli. Hilda oli mõlema võimalusega kursis, sestap tegi ta igaks juhuks lihtsalt natuke kõvemat häält ja küsis uuesti: „Teiseküla-Vollit ikka mäletad? Laupäevaõhtuti Reediku juures, kuidas ta mängis, mäletad?“ 

Hilda teadis, et kui Milda ka jonni pärast ei vastanud, siis lõpuks tüdineb ta korduva küsimise peale ikka ära ja teeb häält. Või kui Milda lihtsalt ei kuulnud, siis oli ehk abi valjemalt välja öeldud teisest küsimusest. 

„Mäletan, mäletan. Koledasti mängis, tal ju kortsmoonikul pooled nupud ei töötanud, Tont teab missuguse venelase käest ta selle viina vastu vahetas!“ 

Reageeris! Ometi sai juttu puhuda! 

„Mine ikka, ilusasti mängis, tantsulood olid täitsa äratuntavad kõik. Ega see meil mingi kontsert polnud, ikka tantsu pärast, ikka tantsu pärast!“ 

„No kellega seal niiväga tantsida oli, mõni oli muidu joodik, teisel jälle jalg kõver või silm peast väljas!"

„Kas see silm sul tantsis! Ja eks need joodikud olid ka alguses poolkained, andis tantsida küll!“ 

Jutt kulges kahte rada nagu alati, Hilda meenutas kui toredaid aegu kunagi elatud sai ja Milda tuletas kogu aeg meelde, et ei olnud seal ilusat midagi, kogu aeg oli midagi pahasti olnud. 

„Mäletad, kui hästi Sass tantsis, tüdrukud lausa lendasid ta käes ja ei väsinud sugugi ja varvastel ei tallanud?“ 

„Mäletan muidugi, lõpuks olid kaenlaaugud põlvedeni higised ja teisel päeval jäid sääremarjad valusaks, kole asi kohe.“ 

„Ja see kali, mida Helmuti naine piimanõudega platsiveerde tõi, kui magus see oli!“ 

„Jaa, kogu aeg oli kopsikus mõni magusasse uppunud herilane, parmudest ma ei räägigi!“ 

„Ja kui ilusasti poisid vastu hommikut meid koju saatsid, näe, mehelegi saime vennastele just tantsuõhtute pärast…“ 

„Saime jah, mul oli titt juba põlle alla ja sina said sellise joodiku, et…!“ 

Aikurja, siin oli tunda, et Hildale ei meeldinud seekord vastus põrmugi. 

„Mis sa seletad, eks ta oli suurema osa ajast ikka kaine ja majapidamise eest kandis kenasti hoolt nagu sinu vanameeski!“ 

„Kandis hoolt jah, kogu aeg pidi meelde tuletama. Et see või teine töö oli tegemata ja siis vast pika hambaga nokkis midagi teha“ 

„Katus oli meil elupäevad pea kohal ja näljas ei olnud ka kumbki, sul poeg juba vanaisa ja mul tütrel kaks last!“ 

„Minia on nagu on, laisk teine. Ja sinu tütre lastest on ka üks ju puhta mehe oma, kaasavarana saadud.“

Jutt loksus kaldast teise. Pikk õhtu oli veel ees. Mis seal ikka kraagelda. Hooldekodus ei olnud teisi inimesi kellega kõneleda kui oma õde, puha võõrad ümberringi. 

Isegi hästi, et samasse tuppa saime, üksi oleks päris kole olnud, mõtles Hilda rõõmsalt. 

Oma tubagi pole enam, öösiti kuula teise inimese norskamist, rahu ei saa, vangutas Milda murelikult pead. 

 Ei saa loota, et vanana on elu nagu Des Brophy akvarellidel, kui elatud elu meenutab Edward Hopperi maale.

Leida ja luik

Kõige rohkem kartis Leida, et külarahvas hakkab tema üle naerma. Isegi mehe pahameel ei tundunud nii hirmutav, ometi oli Tõnu teada just oma järsu meele poolest. Seda, et Tõnu äkilise meelega käis kaasas ka kergelt tõusev käsi küla ei teadnud. Pere asi, ei ole kõigil vaja teada, mis koduseinte vahel juhtub. 

 Aga külarahva naer oli midagi, mis meele juba ette mõruks tegi. Niikuinii hakkavad ilkuma. Kes seda enne näinud oli, et lind naise kannul käib, tiibadega embama tikub ja... Leida ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid tema meelest käitus lind nagu Tõnu, kui too napsuga liiale läks. Niipea kui Leida maha istus, oli lind teda pikali trügimas ja kippus nokkapidi seeliku alla. Hull loom, kuhu see kõlbab! No ei saa luigest lahti. Nii, kui ta peete kõplava Leida jalge ette lendas teda jälitava kotka eest kaitset otsima, nii ta Leida juurde jäi. Kotkas pööras pärast esimest kõplaviibutust kohe minekule, aga luik tuterdas vagude vahel edasi. 

Ei tulnud töö tegemisest enam midagi enam välja, mida sa ikka kõplad, kui suur lind tiibu ümber naise sättis ja muidu veidrusi tegi. 

Alguses arvas Leida, et lind sai viga. Naine istus põllupeenrale maha ja vaatas luige üle. Kusagil ei paistnud mingit haava – tiivad, jalad, kael – kõik olid terved. No ja siis oligi selline imelik hetk, mil Leida tundis, et linnu huvi tema vastu oli enamat kui päästmise tänulikkus. Täiesti tahtmatult vaatas Leida kohkunult ringi – ega keegi ometi ei näinud? Ei, ei näinud. Leida kargas püsti, rapsis seeliku sirgeks ja tõttas kodu poole. 

Eks kell oli niikuinii palju ja Tõnule oli vaja söök valmis keeta, küll klõblata ikka jõuab. Polnud see põld nii hukas ka tegelikult. 

Luik lendas Leidale järele. Mõne lennutiiruga jõudis ta naisest ette, siis ootas valge hiiglane teeveeres, millal leida talle järele jõuab, mõni teine kord tuli lind lestade lätsudes naise kõrval. Näis, et ta teadis, kuhu Leida läheb. Ega seda väga keeruline ära arvata ei olnudki, üksainus maja metsa veeres paistis, eks luigelgi nii palju mõistust jagus, et minekusuunast aru saada. Leida sundis end seda uskuma. Raske oli, aga sundis. 

Maja juures oli Leidal tükk tegemist, et luik tuppa järele ei tuleks. Vägisi pressis, kord oli tiib ukse vahel, kord löö teisel või kael pooleks. Lõpuks sai Leida ukse ikka kinni. Kes siis loomi majja laseb. Eks lindki on üks loom. Luik käitus nii kuidas tegelikult loomad käituma ei peaks. Läks Leida kööki, oli lind köögiakna taga, tiivad laial. Oli naisel elutuppa asja, kolistas luik nokaga seal vastu klaasi. Pruukis Leida sammud esikust läbi seada, kolkisid tiivanukid vastu välisust. Leidale tuli meelde, kuidas Tõnu noorena ehal käies pea samal moel käitus. Kui lakka ei lastud, istus hommikuni maja ees, lõpuks tuli marju korjama läinud Leidale metsa järele. Kusagil polnud tast asu. 

Leida punastas omaenda mõtetest. Kõigepealt seepärast, et talle tuli meelde kuidas tal ju tegelikult ei olnud metsa väga asja, mustikaaeg oli niikuini läbi saamas ja järgmiseks seepärast, et ta üldse võttis lindu Tõnuga võrrelda. Kustkohast sellised lollid mõtted üldse pähe tulevad... 

Tuleb midagi tegemist leida, rumalate mõtete vastu paremat rohtu pole. Leida rapsis kartuleid koorida ja lajatas lihapaki lauale. Pole siin aega unistada. Tõnule tarvis lõuna valmis teha, ega mees tohi mingi lolli linnu pärast söömata jääda. Leida vehkis köögis nagu vurrkann, iga liigutus oli mõttega tehtud, pea sai päevapahnast palju tühjemaks. Tõnu pidi saama korraliku toidu, mees PEAB saama korralikult kodust süüa, muidu pole naine naise nime väärt. 

Taldrikud lauale. 

 Kartulitelt vesi kraanikaussi. 

Liha laulis panni peal, Leida keeras koorekastme sina otsa ja vaatas automaatselt aknast välja – kas Tõnu oli juba väravas? 

 Väravat aknast seekord ei paistnud. Akna taga seisis suur lumivalge lind, tiivad akent katmas ja silmis meeletult igatsev pilk. Linnul ei oleks tohtinud sellist pilku kindlasti olla. Ei, mitte linnul, see oli mehe pilk. Sellise ees keerarakse kõik lukud ja riivid lahti ning nööbid kukuvad ise eest, niisugune pilk oli see.... 

Leida põrkas akna alt tagasi, pages tuppa, ust vahepealt pauguga kinni lüües. Ega ta mingi ebard ole, lind ei ole mees, nii ei tohi mõelda! 

 Aken klirises. Killud lendasid tuppa laiali, suur valge kogu oli ootamatult toas, Leida jalge ees, Leida rinnal. Leida ei teadnud äkki, mida teha. Mida ta olekski saanud teha? Lind oli enam kui sihikindel, põrand oli kilde täis ja oleks naine väga rapsinud, oles ta end nendega kõvasti veristada võinud. Ta küll surus lindu endast kätega eemale, kuid luik ei hoolinud. Nagu Tõnu... 

„Mida kuradit?“ 

Tõnu. 

Tõnu käsi rabas luige kaelast ja rebis linnu Leidast eemale. 

„Ma sulle, raisale..“ 

Leida kattis silmad ja jäi hoopi ootama. 

 Tõnu rasked sammud liikusid välisukse poole, oli kuulda suure linnu tiibade pekslemist, Leida hüppas kiiresti rõivaid kohendades püsti, just ajaks, et näha kuidas Tõnu poolt välja visatud lind keset õue maandus ootamatult õuepuid purustava välgulöögi varjus kuhugi pages, peaaegu haihtus. 

 „Mis sellel linnul viga oli? Ma pole sellist segast veel näinud. Tegi ta sulle viga ka?“ Tõnu küsimused olid murelikud, mitte pahased. Eks Tõnu jaoks oli see lihtsalt lind. 

 „Ei ole midagi, võibolla paar sinikat sain. Need lähevad üle. Tule sööma, pärast on vaja aken klaasida...“ 

Millised silmad sel linnul olid...

Sada viiskümmend päeva enne

Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.

Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 

Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 

Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 

Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 

Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 

Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 

Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.

Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 

Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 

August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 

Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 

Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.

Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 

Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.

Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.

Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.

Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.

Kell 4.05

 

Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad. 

Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.

Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.

Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.

Võta kanad, see on lõbus...

Kell on neli hommikul. 

Pool viis, viis on ka veel üsna hea aeg, kell pool kuus hakatakse mu peale juba kaagutama. 

"Kella ei tunne või? Päike on juba pooles taevas, sina ilmud ilmud praegu! Oo, punased varbaküüned!" 

Litaki!

Nokad on neil nagu kirkad. 

Lonkan tuppa, proovides pooleldi otsast raiutud varvast mitte muru sisse kaotada ja poen tagasi teki alla. 

 Kell on ...midagi. Igatahes on viisakas juba ärgata. Ma vähemalt püüan viisakas olla, vabadel päevadel väga ei õnnestu, aga tõesti, ma püüan. 

Katkun värsket mahlast rohtu, võtan näpu otsa ämbri leotatud koerakrõbinatega, võibolla on seal ka mannapudrujääke või muud taolist. Mind oodatakse. 

 "Munakoori polegi? Suppi järele ei jäänud? Õgardid. Ükskord oli kohupiima, miks täna pole? Oo, punased varbaküüned!" 

 Kirkahoop tabab täpselt sama kohta nagu hommikul. 

Pole hullu, ma olen lonkamises juba proff. 

Kuudis on neli muna. Neli! Munemiskohuslasi on kümme tagumikku! 

Toas kontrollin, ega varvas õue ei jäänud. Õnneks mitte. Valutab. Võtan riiulist juhusliku raamatu, juhtumisi on tegu kokaraamatuga. Täiesti juhuslikult avaneb see kana-klimbisupi retsepti kohalt. Kae kokkusattumust... 

Kell on viis õhtul. Või kuus, igatahes mitte veel seitse. Viin linnuaeda peenardelt rohitud pahna. Vastu võetaksegi seda nagu pahna. 

 "Hm, kuiv umbrohi. Isegi putukaid pole küljes, igav! Oo, punased varbaküüned!"

 Kirkast noka asemel on asfaldipuur. 

Kuudis on veel mõni muna. Panen toas varbale plaastri. 

Kell on pool üksteist õhtul. Mina olen ühel pool aeda, teisel pool võrku vaatavad vaatavad mind kümme silmapaari. Meenuvad filmid vangilaagritest. Tunnen kerget süütunnet, lähen tuppa ja pistan kokaraamatu tagasi riiulisse. Poole tunni pärast, kui seni kanadeks peetud dinosaurused osutuvad öökullideks ja kuuti magamamineku asemel mind endiselt läbi võrgu jõllitavad võtan raamatu jälle välja. Raamatut lauale visates avaneb taas supiretsept. Juhuslikult, loomulikult. 

 Pool kaksteist. 

Kanu pole näha. Kuudi ust kinni panema minnes kuulen põõsas paari kana hingamist. Sabistan käega põõsas, solvunud prouad liiguvad demonstratiivse aeglusega kuudi poole, valgustan neile taskulambiga teed. Varvaste peale valgust ei lase, see oleks enesetapp, olen seda viga teinud. 

Südaöö. Varbad puhtaks, uus plaaster peale, magama. 

Kohe saab kell ju neli... 

   

Pildil olevad kanad pole teemaga seotud, need on hoopis teised tibulinnukesed, kümme kilomeetrit linnulennult minu kondorikarjast.

Koristaja

"Kas sa saad siia tulla?" 

"Homme kell kümme, kas sob..." 

"Tule kohe, palun tule kohe, mul on abi vaja!" Truudi hääl telefonis oli nii ärev, et mõtlemiseks, saati veel vaidlemiseks ruumi ei olnud.

"Tulen" 

---

"Astu kohe edasi, aita see kapp paigast lükata. Pärast tagasi ka ja divaniga teeme kohe sama!"

"Mis sa ...koristad või?"

"Võta siit kinni, jah, just niimoodi ja nüüd ...korraga...!" 

Kurat, selles kapis hoiti vist naelu. Kuupmeeter naelu, vähem ei olnud lihtsalt võimalik. Truudi oli kadunud seina ja kapi vahele, tolmuimeja üürgas, lapp välkus, paari minuti pärast pistis ta higise salkus juustega pea kapi tagant välja ja kamandas "Nüüd tagasi! Kõvemini, see on päris raske!" 

Jaah, ega ma sellest aru ei saanud, et raske, kus sa sellega. 

"Aitäh, et ütlesid, ma ei teadudki, et raske! Mida sa nüüd nii laamendad, president tuleb külla või..?"

"Tuleb või? Millal? Kust sa tead?" 

Näis, et Truudi mõtles millelegi muule, mu jutust noppis ta välja ainult talle arusaadava valemi abil mingid märksõnad ja sisu - see tuli kusagilt mujalt. Sisekosmosest, nagu ta ise tavatses öelda. 

"Ei mina tea, kes siia tuleb või ei tule, sa kraamid nagu segane. Mingi häda peab selleks olema ...?"

Samal ajal oli Truudi vaiba diivani ees rulli keeranud ja kaugemale tõmmanud.

"Tule nüüd, see tuleb oma kohalt ära saada, issand, mis seal all võib veel olla!" 

"Mis seal ikka on, krõpsupuru ja mõni õllepudeli kork parimal juhul. Rikkaks sa sellega ei saa"

"Jäta naljad, võta otsast!"

Ma ei teadnudki, et Truudis nii kõva kamandaja peidus on. 

"Issand jumal küll, siin on kaks sokki ka! Mustad sokid!"

"Tore, saavad kaks õnnetut paari jälle kokku, maast leitud raha!"

Täna ei jõudnud mu naljad üldse kohale. Mitte, et tee oleks pikk olnud, teed lihtsalt ei olnud enam olemaski. Selge sirge kõva müür oli püsti, sellest kukkusud kõik muiged vigastena maha.

"Kus ma neid pesen nüüd, mul masin juba käib!"

"Pesukorv põles maha?"

"Pesukorv on tühi!" 

"Siis mahuvad need sokid sinna ilusasti ära" 

"Ei, ei tohi, seal ei tohi pesu sees olla, mis minust niimoodi mõeldakse.." 

Nüüd ei saanud ma millestki aru. Kaks sokipossi pesukastis oleks justkui maailma lõpp olnud. Ma küll teadsin, et Truudi jaoks on korras kodu väga tähtis, ta oli mitmeid kordi kurtnud, kuidas ta ei taha koristada, kuid peab, sest "Kodu peab korras olema, muidu inimesed räägivad.." - aga nii hull polnud ta mure kunagi olnud, et pesukorvis olev pesu teda meeleheitele oleks ajanud. 

Midagi oli valesti kohe väga valesti. 

"Mis nüüd lahti on, mis sündmus sul kaela kukkumas on, et..." 

"Ära küsi. Õudne" Truudi pilk langes kellale, "Issand, vaata mis kell on!" 

Nüüd ta isegi ei juhendanud mind, rabas ise diivaniotsast kinni ja ta meeleheide oli nii suur, et oleksin võinud vanduda: ta oleks selle hiiglase täiesti üksi paigale tagasi saanud, ise kasvõi pooleks murdudes. Kargasin appi, sõbrannat sandina näha oleks olnud liig.

"Kööki!" 

See oli käsk. 

"Külmkapp!" 

Nüüd ma juba teadsin, mida minult oodati. Kapi tagant tuli välja natuke tolmu ja kuivanud hernes, mis Truudi lausa õhku ahmima pani. Kapp tagasi. Elutoa vaip lahti rullida. Sokid käsitsi kraani all puhtaks ja koos pesumasinast võetud riietega kuivatisse.. 

"Need ei kuiva ära!" Selles lauses oli ahastust ja pisaraid.

"Kuivavad ju, varsti on kuivad" 

"Õigeks ajaks ei kuiva!" 

"Millal on õige aeg?" Truudi lõi käega ja läks kööki, istus seal tooliservale nagu vaene sugulane, kõõludes ja hoides end lauale toetumast. Näis, et rabelemised olid rabeletud, nüüd oli ootamise aeg. Lasin pilgul köögis ringi käis. Truudi oli alati korralik. Alati. Aga nii korras kööki ei olnud ma isegi temal enne näinud. 

"Millal sa seinad üle värvisid?" 

"Ma ei värvinud, ma pesin need eile õhtul üle"

"Lae ka pesid üle?" 

"Muidugi" 

Vaatasin üle ukse elutuppa. Aknad olid nii puhtad nagu poleks seal klaasegi ees. 

"Kudas sa aknaid pesid, sa kardad ju kõrgust?" 

"Ah, ära küsi" 

"Räägi nüüd, mis juhtus, mis sul hakkas? Selline lahing peetud, ma ju rääkisin sulle kaks kuud tagasi et mis sa tapad ennast, võta koristaja!" 

"Võtsingi" 

"Misasja... ise endale maksad koristamise eest palka?" 

"Ei" 

"Mida ma siis siin praegu nägin?" 

Truudi justkui sättis end vastama ja samas hoidis vastust tagasi. Midagi lihtsalt pidi olema valesti.

"Kas sa palkasid koristaja või ei?"

"Palkasin" 

"Kas koristaja ei võtnud tööd vastu?" 

"Võttis" 

"Mis ajaks, miks sa praegu ise rookisid?" 

"Kohe tuleb, kümne minuti pärast umbes..." 

Ma ei saanud enam millestki aru. Isegi küsida ei osanud enam midagi. 

"Kuule, koristaja on võõras inimene, ta tuleb siia ja mida ta minust mõtleb kui mul kõik sassis on? Ma ei saa enam niimoodi tänavalgi käia, mõtle, kui tuleb mõni koristaja tuttav vastu ja mõttes naerab - näe, see on see mutt, kellel diivani all sokid vedelesid!" 

---

Uksekell helises. 

"Issand, mul on pesu veel märg, mida minust mõeldakse..." 

Truudi ahastus enne esikusse sööstmist oli südantlõhestav.

Musi

„No teeeereee!“ 

Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada. 

Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse. 

„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“ 

Jutt vajus kuidagi äkki laiali. Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa. Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale. 

„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki. 

„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.

 „Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“ 

„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat. 

Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi. Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad. 

Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.

„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad. Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt. 

 „Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“

Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.

„Minu köök, teen mis tahan“ 

Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“ 

„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes  jalgu kingadesse.

„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „ 

Jakob ei lasknud end segada 

„Ma teinekord tulen jälle!“ 

Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu. 

Kõigile, isegi Jakobile endale. 

Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda. 

Otse. 

Suule. 

Mopsuga! 

Ja läinud ta oligi. 

Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.

„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine. „Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk. „Kas ta käib siin tihti?“ 

Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole. 

„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“ 

Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia. 

„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“ 

„No Jakob on vanem ju!“ 

„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“ 

Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda? 

Nii ta küsiski: „Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“ 

„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“ 

Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita. 

Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg? 

Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait. 

 Oli ka aeg. 

„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“ 

Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea. 

"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"

Poeg ja minia olid päris vakka. 

Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda. 

Uks läks pauguga lahti.

„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“

„Tema võttis ka maasikaid!“ 

„Sina võtsid enne!“ 

„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“ 

Hilda ehmatas oma sõnadest isegi. 

„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.

 „Novot!“ 

Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja. 

 No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada. 

Või veidi kaugemale. Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on. 

Neljapäevani

„Neljapääääev!“ Jaana käsi veinipudeliga oli kõrgele tõstetud, hääl vali ja peaaegu võltsilt õnnelik.

 „Kas teised on juba kohal? Meeli, Kerda?“ Jaana trügis uksest sisse kiiremini kui Valli eest astuda jõudis, hea, et esikus oli pisut rohkem ruumi kui tavalises Mustamäe paneelikas. Eks nad sellepärast Valli pool käisidki, teistel olid korterid kui tikutoosid, Valli ei ei jõudnud ära imestada kuidas Jaana enda omasse sellise žetikuleerimiskombega üldse ära mahtus. 

Võibolla ei mahtunudki, mõtles Valli, võibolla on oma korter ümber Jaana õlgade nagu liiga kitsas kleit pingul ja neljapäeviti käib ta lauamänguõhtul peale mängimise ennast lihtsalt lahti ringutamas? Mõte tõi Vallile lausa naeratuse suule, see sobis hetkesse nagu valatult.

“Kerda on kohal, paneb köögis kohvi üles, Meeli helistas, et jõuab kümme minutit hiljem.“ 

„Nagu alati! „Jah, nagu alati, nüüd ta vähemalt helistab ette. Varem lihtsalt hilines, nüüd teatab.“

„Mis vahet sel on, me teadsime enne ka, et ega ta õigeks ajaks jõua“

Lauseid pillates olid daamid tuppa astunud. 

Oh, see vana mõnus ümmargune laud, mitte nii suur, et teises servas istujad omavahel jutuajamise asemel kirju oleksid pidanud saatma, kuid piisavalt lai, et mängides ei tekkinud suult-suule hingamise tunnet. Valli oli lauaservale pannud paar tuhatoosi, küpsisekauss mahtus ka kenasti ära ja jäi ruumi nii kohvitasside kui mängulaua jaoks. 

Bridžiõhtu oleks paremini kõlanud, aga Meeli pea ei olnud enam see, õhtul, mil ta tihide lugemise asemel maarjase tabeli paberile maalis said sõbrannad aru, et kui nad tahavad ka edaspidi oma neljapäevaõhtuid koos veeta, peab ühendajaks olema midagi muud. Lisaks oli Kerdal kõrini pidevatest kaotustest Vallile ja Jaanale. 

Nagu öeldud – Meeli pea poolnud enam nii terane kui enne.... 

See, et Valli ja Jaana teinekord natuke sohki tegid, seda Kerda ja Meeli ei märganud. Kuni vahele jäänud pole, siis võib. Vana hea kaardimängureegel. 

Valli kolistas kapiustega, klaasid veini jaoks leidsid oma koha otse mängulaua servadel. Seal oli neil ennegi koht olnud, papptahvlil jäid ümmargused veinirõngad ilusasti näha. Naised nimetasid neid lõbumärkideks, ise kavalalt itsitades. Mida rohkem veiniklaasidest jäänud rõngaid õhtul lisandus, seda rohkem mäng naistele nalja tegi, nii, et tolles nimetuses polnud midagi vääriti. Itsitada võis ikka.

Uksekell andis märku Meeli saabumisest. 

Oo, Meelile oli alati meeldinud grande entrance, ta oli selles osav. 

Pisut hilinemist – publik pidi teda oodates pisut rahutuks muutuma – mingi silmatorkav aksessuaar, dramaatiline poos uksel, käsi sigaretipitsiga kaarjalt tõstes ja oodates, millal mõni sõbranna välgumihkli põlema klõpsab. Pea, see polnud enam...välgumihkli süütamine näis teinekord üllatavalt keeruline. Sigaretipits oli Meelil alati juba trepikojas valmis seatud, seda ta ei unustanud. Kollane, keskelt teibiga kinni tõmmatud kuid muidu täiesti toimiv vidin. 

Kerda oli kohvikannu serveerimislauaga mängulaua kõrvale sättinud, see enam Ümbermaailmareisi juurde ei mahtunud. Omal ajal kui daamid veel bridžiga õhtuid veetsid, oli ka kann laual. Sinna taha oli päris hea kaarte sokutada. Ja kui Kerda endale koort valas, võis Jaana oma väleda pilguga hõbedasel kannul peegelduvaid Kerda kaarte lugeda. Pagan, ta oli osav!

„Prouad, lauda!“ 

Jaana ootas hea perenaise kombel, kui kõik olid oma kohvitassid täis valanud, samal ajal ise veinipudelilt korki maha keerates. 

Jaana tundis kerget minevikupistet. Bridžilaud, korgiga veinid, kondiitriküpsised. Nüüd on teeküpsised ja vindiga korgi all olev vein. Ah, ega need veinid nüüd nii kehvad ka pole, mõtles ta leebelt, kui enam ei pistnud. Eks tänapäeval on lihtsalt nii...tont teab, kus see korgitsergi olla võib, kas ongi alles. 

„Nooh, kes täna alustab?“ 

„Kerda võitis eelmine kord, tema alustabki!“ 

Täringud veeresid hoogsalt esimesi numbreid, naised kilkasid alguses seepärast, et nii oli kombeks ja natukese ja pärast juba seepärast, et vein oli kohvi kõrvale päris hea rüübata. 

„Kuus!“ 

Vahi aga, Jaanal vedas. 

„Kuidas su Kuuno elab?“ Meeli mälu ei olnud tõesti enam... 

„Kuno on viiendat aastat surnud, ära naljata!“ 

„Ega teda elusast peastki näha polnud, mänguõhtutel korra hõljus läbi ja siis kadus kui aur,“ Kerda pehmendas viga kuidas oskas. See teema sai kenasti pareeritud. Mitte nii, nagu mõned nädalad tagasi kui Meeli Vallilt lastelaste kohta päris. Mitte, et lastega midagi pahasti oleks olnud, lihtsalt kaugel elasid need põnnikesed, ni kaugel, et ülejäänud õhtu kulus naistel nuuskamisele ja meigi korrastamisele.

Soo tõusis silmisse ja hakkas end kuivendama. 

Jaana oli juba teise nupu mänguväljale saanud, Kerda ei saanud ainsana veel rajale, aga teda see väga ei vaevanud. 

On mingi vanus, millest alates ei olnud enam muresid, mida vein ei leevendanud. Vähemalt mängulaual oli see niimoodi ja Kerda tundis rõõmu sõbrannadest, veinist ja täringute kõrinast. Eriti naljakas oli, kui mõni vürfel laualt plagama pani ja silmist kadus. 

„Kapi alla veeres!“ – „ole nüüd, ma ise nägin, et Jaana tooli alt läbi ja telekalua taha kadus!“ 

Juba olid Meeli ja Valli pärandal käpuli teine teisest kohast täringut koukimas. 

 „Kuule, see oli meil kolm nädalat tagasi laual!“ Meeli oli kapi all kobades veinipudeli korgi kätte saanud. Vindiga kork või mitte, vahet pole – kuhugi kippusid need õhtu lõpuks ikkagi kaduma. 

Meeli aietas natuke ja koukis põlve alt vaibalt mingi pudina välja. 

„Võta oma kätte, nii võib haiget saada,“ ulatas ta selle Kerdale. Täring. 

 „Tule nüüd sealt kapi tagant ära, kätte said vürfli!“ 

„Ma ju ütlesin, et telekalaua taha veeres!“ oli Meeli üsna uhke. 

 Jaana hakkas midagi ütlema, kuid loobus. Las olla pealegi. Lõi selle asemel käed laiali ja hõiskas „Lauda! Mäng jätkub!“ 

Meeli sigaret oli vahepeal tuhatoosist maha veerenud ja veiniloigus kustunud. Paneks uue põlema? Ei tea..need tänapäeva suitsud ei olnud enam need, žestikuleerimiseks head küll, aga pakid ei kõlba kuhugi ja maitse on kole. Aga mis teed ära, ilu nimel kannab Valli kontsigi, kuigi endal on varbanukid nagu kotkapead jalgu vaevamas. Suitsupits ei tee vähemalt haiget ja hoiab pilku endal, keegi ei vaatagi, et ta viimasel ajal kõrged kontsad baleriinade vastu vahetanud on, mõtles Meeli. Trepid kodumajas olid kulunud ja kontsad ei olnud neil käimiseks mugavad. Muidugi oli asi treppide kulumises, igal juhul!

 Mäng edenes, keset küpsisepuru ja veiniklaasi jälgede vahel rühkisid viimasedki musketärid finiši poole. Valli oli täiesti kindel, et Jaana oli vahepeal viie sammu asemel kuus keksinud, aga kuniks keegi ei märganud, et viimase nupu lauale saamiseks sai ühest tema enda veeretatud kolmest kuus, oli ta vakka. 

Vahepeal, kui Kerda rääkis oma kiusakatest naabritest, kellele ta tegelikult ühtigi võlgu ei jäänud oli mängus pikk naerupaus ja kui Jaana oma vanu peigmehi meenutas muutusid kõik natuke melanhoolseks ja aeglaseks, aga lõpuks sai mäng läbi. 

Jaana lehvitas esikus kui tuuleveski, Meeli ei leidnud oma käekotti kohe üles – kes seda enam mäletas, et ta selle kempsu kaasa oli võnud nagu ikka daam, kellel huulepuna värskendamist tahab ja Kerda, kelle mänguõnn oli lõpuks teda esikohale tõstnud naeris iga pisiasja peale lausa läkastamiseni. 

„Neljapäevani!“

Bussid käisid veel. 

Oleks võinud muidugi taksod tellida, aga vein ei saanud enam palju odavamaks minna ning ilma veinita poleks mänguõhtu sugugi see. 

 Nii, et bussi peale. 

 Neljapäevani.

Ämblikulugu

 

"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"

Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.

Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.

Kudumine.

Õhkama võttis. Kudumine...

Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!

Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?

Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.

Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?

Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!

Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.

Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.

Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.

Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!

Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.

Ikka juhtub.

Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!

No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.

Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.

Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?

Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.

"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.

Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.

Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.

Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.

Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.

Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?

***

Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...

Imelaps

Ta ei nutnud kunagi, kui ta ei saanud oma tahtmist. 

Ei jonninud. 

Ta sai piiridest aru enne kui ta nendega endale sisse lõikas. 

See, et ta õppis lugema aastaselt ja kolmeselt lahendas Gardneri maagilise ruudu oli eelnevat arvestades absoluutne pisiasi. 

Ta vanemate juures käisid isad ja emad kõigilt kontinentidelt nagu palverännakul, otsides vastust ideaalse lapse kasvatamise mõistatusele. Lapse, kelle tulevik sillerdas kui haldja hame, kes ei pidanud kunagi raha kulutama psühhoanalüütiku diivanil lebamise eest ja kellel polnud määratud iial teada saama kuidas maitsevad kallima poolt maha jätmise pärast valatud pisarad. 

Lapse vanemad ei osanud pilgrimeid nende mures aidata. Laps lihtsalt sündis sellisena. Limase vastssündinuna ei nutnud ta meeleheitlikult ja ahastavalt, vaid häälitses täiskasvanulikult köhatades kopse lahti, saades hingamise triki väga kiiresti selgeks. Imikupõlves ootas ta rahulikult, kui ema ta rinnale sööma tõstis, käima hakkamine näis olevat ebamaiselt süstemaatiline protsess, kus järgmist etappi ei alustanud laps enne kui eelmine oskus oli korralikult kinnistunud. 

Ütleme siis juba selle sõna välja. 

Imelaps. 

Enneolematu enesekindluse, erakordse õppimisvõime ja hämmastava taibukuse täiuslik kooslus. Laps, kes ei pidanud kunagi mõtlema mida teised temast arvasid või kas ta on ikka piisavalt hea, teda lihtsalt ei huvitanud need madalad argised teemad. Ta jaoks olid kõik inimesed ühtemoodi ja samal ajal erinevad, keegi ei olnud oma erinevuste tõttu parem või halvem temast endast. Kui keegi proovis teda narrida või tahtis iseenda pisikesena tundmise tõttu talle mingit plekki juurde mõelda ei tundnud see laps mingit muret. Ta ju teadis, et ta oli see kes ta oli, parim, kelleks ta end vormida oskas, välimusega, mis sünniga kaasa anti. Milleks siis muretseda nende inimeste arvamuse pärast, kes iseendaga pahuksis olid? Mõnikord oli tal neist lihtsalt kahju, kuid kuna haletsus oli tunne, millega midagi mõistlikku peale polnud hakata võõrdus ta sellest ruttu. Kõigil oli vabadus oma teadmiste piires arvata mida nad soovivad mille või kelle kohta nad soovivad, tema kaasa arvatud.

Laps kasvas.

Keha kasvas aeglasemalt kui mõistus, kuid see ei olnud probleem. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuidas muutub keha, millised tungid on küpsemas. Kõik oli loogiline, miski polnud otamatu ja valulik. Ta liikus elus edasi. 

Otse. 

Tee oli ees nagu nool, vaid silmapiir oli seinaks. Kahel pool seda teed olid inimesed, kes mõnikord üritasid temaga tempot hoida, mõnikord tahtsid temaga rada jagada, mõni, ta pani tähele, proovis tal isegi käest kinni hoida. Keegi ei jõudnud lapsega sammu pidada. Lõpuks kukkusid selles tõmbetuult täis koridoris kõik peale tema. 

Ainult laps läks edasi, kasvades, küpsedes, olles igal õhtul targem kui ta oli hommikul, tundes end aina tugevama ja täiuslikumana. 

Teisi inimesi ta ei vajanud. 

Ta tundis end täiuslikuna ja teadmine, et ta ei pea enda olemasolu õigustamiseks kellegi õlale toetuma või kellelegi lootusrikkalt otsa vaatama tegi ta õnnelikuks. 

Laps teadis, et kõik jälgivad tema teed ja tahavad olla tema moodi. Kurb muidugi, et nad sellega toime ei tulnud, aga jah, kaastunne on ju tulutu emotsioon, pole vaja oma energiat sellele kulutada.

Järjekordne käsi, mis tema õlast kinni haaras libises tuge leidmata maha. 

Väike tümps selja taga andis märku, et keegi kukkus jälle.

Võõras mõte

 

Kohv oli lahja ja leige, aga vähemalt päike paistis soojalt ja tuule eest varjas kohviku terrassi sein üsna hästi.

Eva oli kohvikus peaaegu üksi, taamal istus üks vanapaar ja veidi lähemal üksik noormees, teiste mõtted ei seganud teda, ega ta väga ei jälginud neid ka, kui aus olla.  Eva oli ammu otsustanud, et temast superkangelast ei saa,  ei ole mõtet aidata neid, kes sellest huvitatud ei olnud.

Neid kordi oli kindlasti rohkem kui kümme, mil Eva proovis kedagi aidata ja tänu asemel hukkamõistu osaliseks sai. Paaril korral oli pahakspanu lausa füüsiline, paljudel kordadel nii intensiivne, et Eva pidas targemaks kiiresti taanduda, enamasti vaadati teda lihtsalt kui hullu või tüütut vanaprouat. Eva oli peaaegu loobunud sekkumiskatsetest

Ikkagi oli valus, kui ta nägi kellegi peas mõtet, mis tolle kaaslasele halba soovis või oma ükskõiksuses lihtsalt haiget tegi.  Tõsi, mõnikord – ja mitte harva – oli teiste inimeste mõtete nägemine nagu peitepildi lahtiharutamine.  Mõttejooned olid omavahel sõlmes ja servapidi kattuvad ning ei olnud lihtne aru saada, milleni need ulatuvad.

Nagu toogi kord, kui Eva nägi kõrvallaluas istuva paarikese naispoole mõtetes märatsevat koera, välkuvaid kiskjahambaid tema paarilise käte ja näo juures välkumas, tajus jälestust naise mõtteis ning ta siirast murest paari tolle koduni jälitas. Aga aias, kuhu noored sisenesid oli hiiglaslik dogi kes noormeest nähes õnnest pöörasena mehe näo lödinal üle lakkus ja naisega sama üritades tõrjumise osaliseks sai, kuigi ka naisel oli koera nähes hea meel. Meigitud nägu lihtsalt. Selle lakkumine oleks neiu ilule ehk liiga loovalt mõjunud.

Eks selliseid vääritimõistmisi oli veel. Kuid oli ka juhuseid, kus Eva hirm oli põhjendatud, kuid tema hoiatused kõlasid kurtidele kõrvadele. Mehed ja naised, kes kosisid paarilist, mõttes enese võlad, mida kaaslase maja müügist tasuda saaks ja mälus äsjane kirglik öö hoopis kellegi teisega, aga suu lubamas tervet maailma ja osa kosmosestki sellele, keda mõtteis just paljaks varastati.

Mitte ainult paarid ei olnud need, kelle mõtteid vaadates Eva meeled tihti haiget said. Üksikud inimesed, kelle peas jooksid kümned võimalused enda elu lõpetamiseks, inimesed, kes tundsid end halvasti, kuid ei jugenud arsti juurde minna... nemad vajanuks ehk ainult sooja sõna, tunnet, et neid on vaja, et nende tervis ja olemasolu on kellelegi tähtis..? Eva ei teadnud, mida neile öelda. Mõnikord ütles ta midagi tühja ja mõttetut ja väga harva tajus ta, et ta suutis midagi muuta. Enamasti ...enamasti vaadati teda nagu ikka hullukest vaadatakse.

Alguses, aastat poolteist tagasi, kui ta peale hambaarsti juures minestamist oli avastanud, et näeb teiste mõtteid, oli ta rõõmsalt üllatunud. Eva uskus tõsimeeli, et ta sai võimaluse muuta maailma paremaks. Kui ta siis tajus, kuidas inimeste mõtted ei ole ilus sirgjooneline klaar rida nagu raamatust loetud mõttemullid ja -kirjeldused, pettus ta esimest korda. Vähemalt kolm kuud võttis aega enne kui Eva hakkas aru saama, kuidas välja noppida oluline. Järgmised kolm kuud kulus aru saamaks, et kedagi ei huvita tema abi. Inimesed olid kinni oma mullis, nad ainult arvasid, et tahavad teada, mida teised mõtlevad, kuid kui neile vastus sellele küsimusele kandikul ette kanti, lõid nad nähtu uppi ja nõudsid muud. Nad ei uskunud sõnumitoojat.

Eva lõpetas katsed teisi õnnelikuks teha kiiresti.

Harva, kui miski teda nii haaras, et ta vaatama jäi.

Isegi selleks ei olnud ta võimest kasu, et näha, kas ülekäigurajale lähenev auojuht peatub või ei. Mõni, kelle mõtteis oli selgelt näha, et ta näeb rada ja inimesi sellel ei reageerinud karvavõrdki ja jalakäijad pidid hüppama kui jänesed, teised, kelle peas olid sootuks mingid muud uidud jäid reflektoorselt, ilma ühegi mõttetäpita seisma.

Mõttetu võime. Kasutu nii endale kui teistele.

Lihtsalt lärm peas. Isegi mitte lärm, Eva oli kiiresti õppinud pilte üksteistest eristama ja soovi korral ignoreerima.

„Laua alla. Selle laua alla.“

Pilt lihtsalt tuli pähe. Noormees kõrvalt lauast?

„Teibiga. Kus nuga on?“

Jah, noormees kõrvaltlauast. Eva vaatas vilksti sinapoole, noormees istus, tass teed ees ja klaasistunud pilk enda ette suunatud.  Noormees näis pilgust häiritud olevat.

„Vahib. Ei saa“

Eval oli veidralt põnev. Ta tõusis ja läks kohvikust välja, teisele poole terrassiseina. Sellest paistsid mõtted selgelt läbi.

„Jäi kinni? Jäi kinni? Jäi kinni! Jäi...“

Mõtted liikusid kaugemale ja muutusid segasemaks. Eva nägi, kuidas mees astus mööda tänavat eemale,  hüplev rahutu kõnnak ja segamini mõttelapid pilvena järele liuglemas.

Eva läks terrassile tagasi, istus noormehe lauda ja leidis kobamisi paki, mis oli laua alla kleebitud. Täpselt nagu mehe mõtted näitasid.

Pakk sajaeuroseid, üsna lopsakas ja kohev pakk. Eva kuulatas, kas ta tegu on kellelegi silma hakanud.

Vaikus, ei ühtegi mõtet millesse oleks segatud tema.

Võibolla polegi see võime nii paha.

 

 

 

 

 

 

 

Unistaja

 

 

„Emme, kes ma olen?“

„Kes sa olla tahad?“

„Kes sina oled?“

„Mina olen hobune“

„Kas siis olen mina ka hobune?“

„Ma arvan küll. Mis sa ise arvad?“

„Ma olen sinu moodi, ma olen ka hobune. Mul tegelikult tiivad ka, kas hobusel võivad tiivad olla?“

„Ma ei tea täpselt. Ma ei ole tiibadega hobust näinud, aga see ei tähenda, et neid olemas pole, see tähendab, et ma pole veel kõike maailmas näinud“

„Kas sa minu tiibu ei näe?“

„Ei, need ei paista“

Väike Hobu oli natuke mures. Tal olid tiivad, päris kindlasti olid, sest unes sai ta alati lennata. Kui tahtis, lendas niisama õue kohal, kui isu tuli, tiirutas puude ladvust kõrgemal. Tõsi küll, päeval oli lendamisega natuke raske, Ta oli proovinud koplis kasvõi mõne madalama tiiru teha, aga peale uljast hoovõtugaloppi ei leidnud ta kunagi oma tiibu üles, need ei avanenud nagu unes. Emalegi ei olnud ta saanud neid näidata.  Ta oli küll emale oma tiibu kirjeldanud, valgeid, udusuliseid ja õrnu, kuid näidata ei olnud veel saanud.

„Ma arvan, et ma ükspäev näitan sulle oma tiibu!“ oli Hobu siiski päris kindel.

„Kas sa ükssarvik ei taha olla?“ küsis ema.

„Ükssarvik?“

„Sellne hobune, kellel on sarv otsa ees, üksainuke ja terav sarv..?“

Hm, sarve oli Hobu näinud, kitsel olid sarved.

„Ei taha sarve, sarved on koledad“

„Kuss, mis sa nüüd niimoodi kohe, naaber saab pahaseks!“

Naaber, kitseema, kellel oli kombeks oma sarvi üle pea kammida oli Hobu lauset siiski kuulnud.

„Sulle ei sobi sarved niikuinii, kaovad laka sisse ära!“

Õnneks ei olnud kitseema solvuja tüüp.

Naabritega oli vedanud.

Päike paistis.

Koppel oli roheline ja avar.

Tiivad – küll need ükskord ka päeval end sirutada lasevad.

Sellised ilusad, udusulised pehmed – nagu siidikanadel.

Natuke suuremad kindlasti!

 

 

 

 

***

Pilte on lihtsalt kogunenud...

Šokolaad

Mida päev edasi, seda enam näis Tuulile, et hammaste pesemine võttis aina kauem aega. Duši all käimine samuti, kui täpne olla. Ja kuivatamine, kuivatamine oli viimasel ajal eriti kaua kestav tegevus. Kui sedasi oleks käitunud keegi teine, oleks Tuuli öelnud, et see keegi teine venitab neid tegevusi meelega. Tema ise seda muidugi ei teinud, kokkulangevus, lihtsalt kokkulangevus ja juhuste jada. 

Pärast hambaharja ärapanemist jõudis kätte hommiku ebameeldivaim hetk. 

Kummaline, kuidas alles aasta tagasi ei tekitanud kaalule astumine õigupoolest mingeid emotsioone, sups kaalule, hops maha. Näh, pool kilo vähem kui eile või samapalju juures – mis seal ikka, elu läheb edasi. 

 Praegu...praegu on lood Tuuli jaoks hullusti. 

Alguses jäi igas nädalas vähemaks „pool kilo vähem kui eile“-päevi. Kohe ei olnud sellest isegi võimalik aru saada, kes neid hetki ikka nii hoolega jälgis. Lihtsalt nullpäevi oli rohkem, plusspäevi tuli ühekaupa juurde, aga eks ilmad olid ju koledad ja päevad lühikesed ning külmaga keha lausa nõudis mõnikord midagi rammusamat. 

Kolm korda nädalas vähemalt. Või natuke rohkem. 

No mitte rohkem kui korra päevas, harva kui kaks korda. 

Pisiasjad, ei midagi erilist. 

 Kui hommikustel kaalumistel ei olnud juba paar nädalat kordagi olnud päeva, mil numbrid näidanuks vähem kui eelmisel päeval, oli tunne, et kaalu patarei on lihtsalt läbi. Aga ka patarei vahetamine ei muutnud midagi. Hoopis vastupidi, Tuuli püksid muutusid keskkohast aina pitsitavamaks ja lõpuks ei aidanud muud, kui tuli kapist laiema värvliga rõivatükk välja otsida. 

 Midagi pidi ette võtma. 

Ennast peab rohkem liigutama. 

Sööma peab vähem. 

Ned olid head mõtted, mis tulid Tuulile alati vahetult enne uinumist pähe. Homme peab jala tööle minema. Sööklasse ei lähe, tuleb kodust salatit kaasa võtta ja kohv on ilma suhkruta sama hea kui magusana. 

 Ainult, et äratusmuusika hakkas oma marssi lõugama siis, kui jala minemiseks lootusetult hilja oli ja ega siis salatisegamiseks enam aega ei olnud. Hea, kui kaalu peale kalpsamiseks mahti sai. Sööklas oli valik üsna ühesugune päevast päeva. Peaasi, et midagi hamba alla sai, tühja kõhuga pea ei nokkinud üldse. Õhtul kodus ei nokkinud pea ju niikuinii. Abi ei olnud ka külmikust lauale kuhjatud võileivakraamist, peas olid vaid lõuad need, mis korralikult liikusid. 

Kui Tuuli aju õhtulauas pisut juba toibus, hakkas tal endast nii kahju, et viimased võileivasuutäied maitsesid pisarate järele. 

Vana, paks, üksik, kole ja veelkord paks naine. Kaal aina kasvab. Kõigil on ükskõik. 

 Oot, kuhu see šokolaaditahvel jäigi... 

 Äkki teeks nii, et sööks ennast veel kümme-kakskümmend kilo suuremaks ja läheks küsiks arstilt maovähenduslõikust? Näib hea mõttena. 

 Uh, siis võtaks siis poolsada kilo alla nii, et silm ka ei pilguks, kõik aina vaataksid ja kahetseksid, et Tuulit varem tähele ei pannud, aga siis hakkab ta ise valima, kellele oma pilku kulutada! Keha oleks sire ja põsed trimmis...las kahetsevad, et varem ei näinud, siis on tema kord valida! 

 Mm, šokolaad sulas suus ja magus mõjus vaimule nagu äikesevihm heinamaale. 

 Õhtul voodis kippus Tuuli silm jälle niiskeks. Oli siis seda rasvast lõunat ja õhtust magusat vaja! Homme, vot homme võtab ta salati kaasa ja teeb kasvõi peale tööd pika jalutustiiru, kui just tööle jala minna ei jõua. 

See ei saa ju nii raske olla!

Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi. Pildil olev lojus on kolmkümmend kilo ülekaalus, maovähenduse peale ei mõtle. Pilk on paraku ka temal nukker.