Lehed

kolmapäev, 13. juuni 2018

Unest (jälle) ja harimisest



Uskumatult tobe on töölt suurte maa- ja maailmaparanduslike plaanidega koju tulle lihtsalt selleks, et lasta väsimusel pool tundi peale koju jõudmist endal jalad alt lüüa. Vältimatu kustumine tabab mind kus iganes, ükskõik millise tegevuse ajal, kohati on unenäo- ja pärisilm lootusetult segi.
Praeguseks olen ligi kaks tundi maganud ning ärkasin selle peale, et unenäos olin mingi pika laua ääres. Ei, mitte SELLE pika laua ääres, minu laual olid kõikvõimalikud tehnikavidinad, tööriistad, pabernutsakutes näritud ja närimata söögiollust ja mingisugused fauna esindajad, kes meenutasid merisigu.
Ahjaa, ärkamine - selle põhjuseks oli vajadus minna laual oleva varandusega lähemalt tutvumiseks teisele poole lauda. Ärkasin siis, kui juba püsti seisin,  kõik eelnevad liigutused toimusid täisunes.
Jajah, ja siis jätkub mul jultumust osatada oma poega, et see nooremana uneskõndi harrastas.

Homme on teatripäev. Suur murepäev nagu normaalsel naisterahval ikka: midagi pole selga panna. Mul on mutiseelikuid, mis mulle ei meeldi ja mutikleite, millele ei meeldi mina. Ja siis on mul veel juuksed, mis ei meeldi kellelegi.
Millegipärast olen kindel, et kiilakana oleks paraku veel hullem.
Jalanõusid pole tegelikult üldse. Tossud ja tennised ei küüni teatripapude levelile nagu plätudki, kingi on ebadaamilikult ainult üks pooletoobine paar.
Kuulge, elab siin majas mõni naisterahvas üldse või ei??? Paistab, et "või ei".
Tühja kah, ega ma ennast näitama lähe, olen nagu olen. Pesen, kammin, lilli kaasa ei vea ja lähen.

"Igas suvekuus korralik kultuuriüritus!" oli meie stammseltskonna loosung, kui juunis võllamehe, juulis tšellodega poiste ja augustis Kremli laululindude vaatamiseks lubatähed lunastasime.
Spontaanseid sutsakaid tuleb vahele niikuinii.
Kui põld ikaldub, siis saagu vähemalt hing haritud.

Lisan.
Algsele tekstile on hea igasugust manti lisada, kirjutamata olla ei saa, kiusab, aga eraldi jupina ka esitada ei taha.
Üksindusest. Ma armastan üksindust, aga viimasel ajal häirib mind mõte, et see ongi nüüd midagi, mis jääb minuga lõpuni. Üksindus pole enam valik, vaid püsiseisund. Veel ühest vähestest tee peal olnud ustest olen nüüd mööda läinud, see oli kinni ja tagasi minna ei saa.
Sellega harjub, ma tean, samuti tean, et üksindus meeldib mulle ka edaspidi.
Praegune tobe faas läheb üle.  Pole sel elul häda midagi, rosinaid on kröömike vähem, aga hammastele ongi niimoodi parem....


esmaspäev, 11. juuni 2018

...



Aegviidu mets põleb.  Õu on suitsu täis, kui turbapõlemise haisu poleks, arvaks, et see on udu. Kurgu paneb kipitama nagu mõni teinegi asi.










Rongid veel käivad




Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?




laupäev, 2. juuni 2018

Kuiv. Nõiun



Nüüd olen ma kindlasti kõike teinud.
Varem on see alati aidanud, aga sel aastal mitte, ei, sel aastal on kõik lihtsalt mahavisatud vaev.
Ma pole vihmavarju või keepi mitte ainult kaasa võtmata jätnud, vaid pole neid üldse välja otsinudki.
Ma olen usinasti kastnud ja kastnud ja kastnud, rekordpäeval tiksusin vihmutit liigutamas käies kümme tundi pluss lasin vagude vahele tonnise veepaagi tühjaks.
Pesu olen pesnud nagu sõge, õues on pesunöör juba õhukeseks kulunud.
Olen lausa äärmustesse laskunud, unustades üheks ööpäevaks sauna trepile vooluvõrku ühendatud akulaadija (ärge seda kodus järgi tehke!).
Varem oli enam kui kindel, et neile tegevustele või tegemata jätmistele järgneb vältimatu vihm.
Aga praegu on kõik läinud tühja. Vihma pole.
Ainult täiskuuööl alasti olles ohvrikivile raha põletama pole läinud. Ma olen kitsi ja viiesendine, mida ohverdada raatsiks põleb ikka väga kehvasti....
Ainus, mis lohutab on teadmine, et sääskedel pole kusagil oma järeltulijaid kasvatada. Metsatiigid on suuremalt jaolt kuivanud.
Nõuandeid? Kellelgi? Üks kobe kobe pauguga vihm kuluks ära, kas üle pole kusagil?

***

Ma valetasin hiljuti ühele inimesele ja see natuke vaevab mind.
Valet ennast ei kahetse, aga inimesest on kahju.
Esimest korda elus käisin...kuulge, ma ma unustasin ära, mis selle protseduuri ametlik nimi on, aga kui ma ütlen, et käisin mõõka neelamas, siis te saate ju aru?
Arsti pidi pisut ootama, ukse taga olin mina ja veel üks inimene.  Kumbki ei teadnud täpselt, mis ees ootab. Saime omavahel hirmusid jagada ja teineteist julgustada. Kui tohter tuli, läksin sisse esimesena.
Ossaissandapüss, kui vastik see oli! Arst õnneks ei saa loodetavasti kunagi teada, et iga kord kui ma protseduuri ajal pikutades jala natuke üles tõstsin ja seejärel kohe laksti kukkuda lasin tähendas see "ma löön sind #€@@###::#-t jalaga" ja lihtsalt teadmine, et tema löömine teeb mu olukorra kehvemaks sundis sundis mind alustatut pooleli jätma. Muide - sama mõte takistas mind kunagi mu pimesoolt rappivat arsti lükkamast. Tõmbasin käe rihmadest lahti, võtsin natuke hoogu...ja panin käe ise rihmadesse tagasi. Ega ma siis viha pärast...lihtsalt nii paha oli olla.
Iga asi saab ükskord läbi, õde aitas mul tati ja pisarad näolt maha pühkida, samal ajal arvas arst, et  peaksin suitsetamise maha jätma ja rohkem piimatoite sööma. Hm, selle nõuande kuulda võtmiseks peaksin kõigepealt suitsetama hakkama ja piima (millest peamiselt elangi) menüüst välja viskama. Mul vedas, et ta hommikust konjakijoomist maha jätta ei käskinud.
Ahjaa, see valetamine....
Kui ma uksest välja läksin, küsis ukse taga oodanud kena inimene "Kuidas oli?"
Mina naeratasin laialt ja ütlesin, et ei midagi hullu, talutav protseduur.....

***

Üks kolleeg õpetas oma vennatütre kuusevõrseid sööma. Vitamiinid ja värki. Nüüd kuulutab see laps kõigile, et tädi näitas talle, kuidas kuusepõrsaid närida.
Peaasi, et vitamiinid ja värki.








Uniselt ja talviselt (niikuinii unistate talvest...)



Väljun tundest, et mind üldse pole
ning mis paistab on nii läbipaistev.
Ma pööran nõudlikult kella poole.
vaatan aega ja "stopp!" kõlab vaikselt.

vaikus kõuehäälne, sügavöine,  tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis ootamatult sume
silmapaistmatu ja ulatumas Kuuni

Edit: esimest salmi olen vist juba viis korda ümber nokkinud. Ikka ei meeldi. No las olla siis.

***

Lumehelbed kogunevad loikudesse parve,
lõunatuul neis äratanud äralennutarbe.
Stardirada pisut kasin, kõigest loigu piires,
raske leida sirget lõiku, lihtsam teha tiire.
Ühe tiiru peal võib äkki lennutuju tulla.
Helves tuuleiilis hõljub pilveks taeva alla.
Homme sajab maha hoopis mingi kõrbe kohal,
homme lumememmevõsa kauges kõrbes vohab.

***

Kui lumi läheb, sulab välja palju.
Suur hunnik liiva näiteks.
Surnud kass.
Me onu Endel oma koerasitanalju
ei jäta tegemata,
ta on oss.
Nii kole on et vaataks ainult pilvi:
seal lömmis pudel pori sees
ei vedele.
Ent kui kord jalge ette suunad silmi-
üks vars, üks õis, üks lill,
üks lumikelluke.

teisipäev, 29. mai 2018

Sadistlik



Õmmelge tuliuus kleit mulle kohe!
Valge see olgu kui märtsikuu lumi
Lühike olla see kindlalt ei tohi
Pikk olgu justnagu talvine uni

Õmmelge mulle kleit, nüüd on küll kiire!
Pitside arvelt ei pea üldse säästma
Rullige meetreid, ei ole sel piire
Kangas on särav kui vihmapiisk  räästas

Õmelge mulle kleit, nõuan ma hüüdes
Pärleid sel kangal las jookseb nüüd rohkelt
Rinnal volange ja piha peal rüüse
Slepp saagu ukseni, vau moodi uhke

Keit jääb nüüd kappi, seal on tema  pesa
Öösel ta üksinda hüüab, et kantaks
Hüüdmist ei lõpeta, põikpäine,  visa

Kandma ei hakka ja ära ei anna
Kuulan vaid mõnuga hääletut kisa
Kord müün ta maha ja rahu saab hinnaks





laupäev, 19. mai 2018

Head und!



Uskuge või ei, aga täna on laupäev.
Ma ise öösel paaril ärkamiskorral ei uskunud eriti, iga kord käis peast läbi, et millal nüüd siis telefon huugama hakkab, appi-appi, ma pole ju korralikult maganudki veel....
Läbi saanud töönädalal tundsin üle tüki aja, et väsimus jooksutas refleksidelgi juhtme kokku. Neljapäeval koju tulles avasin külmkapi ukse, võtsin kella käelt, panin selle korralikult piimakannu ja juustupaki vahele, vantsisin vannituppa, pesin päevakooriku maha, panin telefoni kraanikaussi ja edasi...ei mäleta, igatahes öösel ärgates ei onud kusagilt kella vaadata.
Käekella leidsin kiiresti, vana komme väsinuna asju külmkappi toppida (rahakott, auto võti, märkmik...) on lihasmälus alles, telefoni leidsin iseendale teise telefoniga helistades. Pursuide värk.
Ainult, et äratuse unustasin sisse lülitada.
Olgu tänatud naabrimees, kes oma peni igal hommikul ühel ja samal ajal õue laseb ja olgu kiidetud minu koera ebasümpaatia naabri koera vastu. Ei, nad ei tülitse, lihtsalt hommikutere asemel hauguvad nad pahuralt kumbki oma kodu eest teise poole. Meil pole tarasid, kõigest tihe võsamets, aga piire ei ületata.
Nonii, küll paarkümmend minutit hiljem kui vaja, kuid siiski ma ärkasin. Vedas.
Eile panin magama minnes prillid külmkappi.

Õue ei taha minna, õues ootab tumedas undrukus Töö. Ta on agressiivne ja süüdistav, miks ma peaksin oma laupäeva hommiku temaga suhtlemisele raiskama? Kipub teine isegi tuppa, aga selle vastu on hea nipp: ma ei pane prille ette.  Niimoodi näib kõik ideaalne, pastelne, sile ja puruvaba.
Seega.. oeh, kirjutamine on nii väsitav. Peaks pisut veel magama....


neljapäev, 17. mai 2018

Mõttelagedus väheste põllumajanduslike motiividega




Töölt tulles üle maakonna piiri sõites sõitsin üksiti üle ka triibust, mis eraldas vihmamärga maad tolmavast põllust.  Vesi sai piisapealt otsa just enne mu kodumaakonna piiri ületamist.
Vanasti öeldi põuaaja kohta, et küllap vihmata jääjatel on kirikumaks maksmata.
Loogika ütleb, et Eesti põuaseim maakond peab olema Jõgevamaa, seal on mu teada ainus linn, kus pole kirikutki. Maakonna pealinn pealegi.
No mis nad muidu oma küüslaugufestivale peavad, eks tegemist on sügisese vampiiripuhastusega, küllap need on aasta jooksul kirikuta linna oma hõimud ja suguvõsad kui ilusasse ohutusse paika kokku kutsunud.
Küüslaugufestival on nagu putukatõrje, eksole.

**
Vahemärkus: õues on täitsa valge ja linnukesed röögivad sädistavad nii kuidas torust tuleb. Kell on 03.09.
**

Ristimata rahulolev pagan nagu ma olen on mul kirikumaksust või kirikuta linnast puhta ükskõik, lihtsalt vihma oleks kangesti vaja.
Kellel on üle?
Mu aiamaa tolmab  ja krõbiseb. Omal kombel on see tore, sest oodatava kehva saagi saan force majeure kaela ajada, olgu siis tegelik põhjus hoopis edaspidine nigel rohimine või varasem ülejala külvamine. Metssead hakkavad paraku otsa saama, vähemalt ühel varasemal aastal võtsid nad mul kartulid täiesti puhtalt üles. Hea makaroniaasta oli. Oskaks ise ka nii korralikult ja kadudeta mugulad üles saada.

**
Vahemärkus numbes kaks: miks ma seda üldse kirjutan? Aa, ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud aiandusfänn ja ei kavatse oma orientatsiooni muuta. Seega on tegemist lihtsalt halinaga.
**

Täna läksid õunapuud õitsele.
Huvitav, nii põhjas kui lõunas olid puud juba mõnda aega pruudiehtes..?
Vanatüdrukud ka lõpuks mehele saanud. Mesilased musitasid tulevased õunad loodetavasti kibedast magusaks.

Laatadele sel aastal ei lähe.
Liiga palju inimesi, vaja ka justkui midagi pole.
Soola ja tikke.
Pidupäeval heeringat ja suhkrut ka.
Õige, sitsiriiet paar meetrit.
Ja üks kõrvitsataim. Kui ei saa, pole ka katki midagi. Meil niikuinii kõrvitsat pea keegi ei söö.
Lihtsalt...kombeks on.

Magage nüüd natuke veel. Ma rohkem ei sega, las linnud teevad oma lärmi edasi.


neljapäev, 10. mai 2018

Mõni hirm saab tõeks




Kes kardab ussi ja kes lennukiga sõita, mõni pelgab suurt rahvast täis ruumi ja mõni lifti kinni jäämist. On neid, kes ei näi midagi kartvat kuni äkki hiir kapi alt piilub ja on teisi, kes kardavad külge saada argpüksi maine ja on selle vältimiseks nõus lõvi eest liha varastama.
Mina olen kogu aeg kartnud massaaži.
Judinaid tekitav mõte, et annan end abitult kellegi väänamishimuliste käte valdusesse ja lasen tal end nagu tainast sõtkuda.
Niikuinii on valus.
(Ei, väljakannatamatult valus see ei olnud.)
Niikuinii murrab mõne luu.
(Ma tean, see on kõige ebaratsionaalsem masseerimishirmude seas, aga siiski!)
Niikuinii teeb sinikaid!
Tegigi. Armas aeg,  mu selg näeb välja nagu Kopli parmu nägu pärast pikka nädalavahetust. Kukal ilmselt ka, kammida on valus. "Valutavad juuksed" kuuluvad vist ka parmuleksikasse?
Kui ma nüüd mõtlen, et vere hemoglobiinitase on niiehknaa alla igasuguste mõistlike normide ja nüüd on suur osa allesjäänust pargitud sinikatesse, siis hakkab enesest suisa hale.  Nagu sellest veel vähe oleks, et ma oma kaks sõrme kuuma õliga ära frittisin.
Ise olin loll, seda kui kergelt ma sinikaid hangin, teadsin ju suurepäraselt. Kes käskis küsimusele "Kas eelistad kerget massaži või teen tugevamalt?" vaprusest väriseva häälega vastata "tugevamalt loomulikult!"

Sellest nüüd siis didaktilise alatooniga lõpumoraal: ärge astuge oma hirmudele vapralt vastu! Kui hiir on hirmus, siis seda ta on ja ainult laua peal seistes ning kiljudes võib kohutavast saatusest pääseda! Kui lift tundub ahas, siis ei takista miski peale treppide puudumise viieteistkümnendale korrusele jala marssimast!

Ja nii edasi.
Ja las lõvi sööb liha ise ära. Võtke parem küüliku käest kapsast, aga igaks juhuks valige hetk, mil ta on seljaga teie poole. Te ju olete ta hambaid näinud?

kolmapäev, 9. mai 2018

Langetame pea



Täna on kurb tähtpäev. Meenutame miljoneid kadunuid, sama palju on selles lahingus üksijäänuid ja ebaõiglaselt seetõttu omade seast välja heidetuid.  Kõige kurvem on kuulda lugusid, kus algselt kadunu ilmub ootamatult teiste sekka tagasi ja leiab oma lootuse kaotanud kaaslase lõhutud keha alandavas näruse kaltsu rollis, mingis täiesti vääritus olukorras ja põlastusväärses ametis teiste järelt sõna otseses mõttes jäätmeid korjamas. Pahatihti polegi enam kedagi leida, kaaslane on juba hukkunud. Või hukatud, ka nii juhtub.

Muide, käisin täna ühe inimese juures tema tööd ja teenuseid kasutamas. Tal oli jalas üks valge, mustade täppidega sokk ja üks tume, vist tumesinine sokk.  Kultuurline mitmekesisus. Meeldejääv.

Täna on Kadunud Sokkide Mälestuspäev.

Homme on Korista Oma Tuba Ära - päev.
Nii, et....lapsevanemad ja muud läbuste korterikaaslastega hädas olijad: tähelepanu, valmis olla....


reede, 4. mai 2018

Unenäost ja muudest ilmaimedest




Unenägude seletamine kuluks nüüd marjaks ära.
Unenäo algus oli optimistlik ja erakordselt meeldiv:  ma andsin tööl lahkumisavalduse ja tundsin end kui õhvake varakevadisel karjalaskepäeval.
Edasi kiskus vasakule: mul oli uus töökoht täiesti ootel. Popsukeeramisspetsialist, puru kausis ja igal pool laiali, paberid kuhjas ja pisut "eelvolditud".  Magades oli kõik kõige paremas korras, lihtsalt ärgates tundus mu rahulolu veidi raamidest väljatolgendavana. Siiani paneb unenäo meenutamine mind "ma ei tea midagi"-näoga lakke vaatama ja vilistama....

***
Kohaliku toidupoe ees oli täna õhtul korraga kaks asja: esiteks soe ja teiseks paar tikkontsaga saapaid jalgrattatoe peal.  Justkui oleks soojus nõnda mõjunud, et saabaste omanik otsustas kohe nüüd ja selles punktis suve alustada.

***

Ma sain täna paberi, millel muu teksti hulgas, mis kirjeldas mind kui patsienti, sisaldub lause "Patsient on täiesti adekvaatne ja hästi orienteeritud".
Ma arvan, et raamin selle paberi ära ja panen kuhugi nähtavale kohake. No nii ilus tekst, onju?


esmaspäev, 30. aprill 2018

Filmist ajendatud mikromõte



Kuulun nüüd nende ridadesse, kes asuvad teisel pool kriidijoont mis eraldab hetke kuumimat kodumaist filmi näinuid neist, kes seda (veel) vaatamas pole käinud.
Aitäh ässitajale.
Film oli ajastutruu ja see aeg tõesti haige.  Vaata üht, mõtle teist, räägi kolmandat ja käitu neljandat moodi. Siis jääd ellu, kui näkkab.

Aga mitte sellest...

On üks koht filmist, mida arvatavasti jäängi kandma. Leelo ema äraviimine, tema sõnad tütrele.
Sõnad, millega ta manitseb Leelot olema hea laps, kui tütar on hea laps, siis saab ema kiiremini koju. Lapse käitumisest sõltub, kas ja millal ta saab oma ema tagasi.
MIDA MÕTLEB INIMENE, KES PANEB KEEGI OMA LAPSELE SELLISE KOORMA?

(Siiani kuri, siiani nõutu)


teisipäev, 24. aprill 2018

Silmapilgud



Eestlasest isa kahe pojaga arutlemas Tallinna ühissõidukite marsruutide ja piletihindade üle. Tundub, et nad on mõnevõrra hädas, sest arutelu lõpuks olid nad ühel nõul - "võtame parem takso!". Samal ajal oli nende jutust selgelt aru saada, et Helsingi ühissõidukite süsteem ja linn ise pea kõige pisemate kõrvaltänavateni välja on neile selge kui oma köögipõrand.


Bussitäis tillukesi hiina vanakesi neile iseloomulike sõjaväelaslikult ühesuuruste paksude kohvritega, väsinud vanainimestele omase ebaühtlase tippiva kõnnaku ja muljetest küllastunud tuhmi pilguga. Pikkade juustega pikk brünett giid jookseb nende ees nagu rahutu taks, kord kümmekond sammu edasi, seejärel kapakuga tagasi, et grupp silmist ei kaoks.
Närviline õhkkond, pigem küll närviline giid, sest grupil on ilmselgelt juba täiesti ükskõik, peaasi, et ellu jääks.
Ja siis see tuleb, ilusa selge häälega lajatatud lause.
"We'll be late, move your asses  faster!"


Vene abielupaar, vaikne, kuid kuuldav vestlus. Mees kasutas oma jutus ühte labasust, sõna, mida me ükskõikselt "sidesõnana" kirjeldaksime.
Ossa püha püss, kus naine vihastas! Väga ilusas ja  suurepärast sõnavara kasutades avaldas naine arvamust, miks talle ei meeldi selline matslus, mida ta kavatseb ette võtta, kui ta veel kord peaks kuulma taolist lamedust ja üleüldse....
Mees oli väga vaikne ja väga punase näoga.





pühapäev, 22. aprill 2018

Hommik



Esimesed linnud teevad häält natuke peale kella kolme. Pime on, minu, inimese silma jaoks täiesti öö alles, aga näe - nemad teavad. Tundub, et mitte veel täiesti kindlalt, pigem aimavad, sest hääled on raasuke nõutud ja viisitud. Nagu küsimus: "Hommik, ae, kas poleks juba aeg? Kõht on tühi ja uni sai otsa, keera lambid põlema!"
Mul sai ka uni otsa, pea neli tundi tagasi läks minema.
Reetur.
Unehäired on äkki tagasi tulnud, ma tean isegi täpset nihke tekkimise aega ja põhjust, aga ega teha midagi anna. Küll needki klaasikillud jalge alt ja mõtetest kunagi kuluvad.
Uni on niikuinii karmilt ülehinnatud hüve.
Välja arvatud tööpäeva hommikuti, loomulikult.  Kuidas seda küll siis äkki nii palju on? Saaks und ära petta...
"Oled kuulnud, ma töötan nüüd öövahina, õhtul lähen tööle..?" Volksti on uni õhtul aknast sees ja asub mu valvuritööd ära rikkuma.
Eh, kaotada pole midagi. Homme proovin.
Praegu on aknatagune lindude õllesummeri järelpidu juba päris lärmakaks läinud.
Maikuus saab sellest praegu viisipidamatust kambast korralik laulupidu. Mitte, et praegugi tore poleks...



laupäev, 21. aprill 2018

Karjäär



Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 
"Kes tuli?"
Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.
Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.
"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"
Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.
"Veri?"
"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."
"Ema küll ei kakelnud kunagi."
Õhus oli äkki pinget
"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"
Poisi silmad läikisid reetlikult.
"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"
Kallistus. Sellest oli ikka abi.
"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"
Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.
Mees vaatas end peeglist.
Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.
Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.
Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.
Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 
Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.
Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.
Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....
Oli.
Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.
"Niimoodi jättis meid hätta."
Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 
Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.
Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!
Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.
Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 
"Juttu!"
Olgu siis, lubatud ju sai.
"Mis juttu ma loen?"
"Vampiiridest....ei, zombidest!"
Iga kord sama.
"Ükskord elas üks zombi..."
"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"
Äh.
"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.
"Eee... Ei tea..."
"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."
"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"
Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!
Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....
"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."
Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...


kolmapäev, 18. aprill 2018

*#*#*



Inimesed peavad öösel magama, mitte netist maailma kõige jaburamaid teooriaid otsima ja end nende arvelt lõbustama.
Ah, ikka parem kui lakke jõllitada ja ise samasuguseid välja mõelda.
Nüüdseks olen juba kolm tundi end harinud lapikmaalaste ja õõnsa maakera usku inimeste teadmisküllase tarkuse valguses.
Millegipärast ei hakka külge. See on see kooliharidustefloniga kaetud inimese häda, kurb küll.
Aga üks idee tuli küll, äriidee (öösiti, kahest viieni, olen ma eriliselt arenenud ärivaistuga teadusmogul).
Meil ajab üks konverentsikeskus teist taga, kui aus olla, siis kohati polegi neil keskustel omavahel muud teha kui matsu mängida. Korraldaks õige õõnesmaalaste ja lamemaalaste ühise teaduskonverentsi? (Andku Newton mulle andeks sõna "teadus" kasutamine sellises kontekstis!)
Konverentsi kulud võiksime ise kanda, aga ülekande- ja salvestusõigused jäävad siia. Usun, et absoluutne hitt oleks näiteks "Teise konverentsipäeva ennelõunane debatt põhjapoolusel asuva Maasisesesse maailma avaneva sissepääsu sobitamisest lapiku Maaga, kommenteerimas Juur ja Kivirähk"

(Näe, tund aega saab veel magada, jee!)


teisipäev, 17. aprill 2018

Maskeraad



Emamaskides oleme emad
Olles armsamad - maskid on teised
Olen ilus. Need maskid on kenad
Olen rikas...vot see mask on veider

Kõik on hästi, saan hakkama uhkelt!
Enam võltsimaks minna ei anna
Vajan abi - mask mõningail puhkeil
Üle poriste ojade kannab

Aga ükskord, kui oled sa ise
Ilma maskita, täiesti paljas
Tuleb võõras, käes relv üsna haljas

Randmeliigutus, lihtsalt üks vise
"Rebi eest see võlts mask, vana madu!"
Peidad näo. Oled jäädavalt kadund


pühapäev, 15. aprill 2018

Kuidas ma tõrvikurongkäiku korraldasin (ja kättemaksu osa)



Mind aeti praegu köögist ära ja seega ei jää muud üle kui kaebama hakata.
Alustuseks ei kaeba, vaid kiitlen: esimene palavikuta ööpäev on õnnelikult üle elatud. (Ptüi-ptüi-ptüi!) Kehaline jõudlus on tasemel, mille puhul kevadised aiatööd lõpetan praeguses tempos jätkates juba pärtlipäevaks. Värske saak seega enne jõulu käes nagu naksti.

Nüüd siis kaebamise ja kaeblemise osa.
Praegu on külas kaks pojatütart isaga, küllatuleku kindel eeltingimus oli, et mingit vanaematamist ei toimu, lapsed minu otsa hüppama ei tule ja musitama ei ole lubatud hakata.
See osa kokkuleppest kehtib kenasti.
Aa, see kaebamise-osa.
Ma ei ole oma elus veel orgi otsas küpsetatud vahukomme söönud. Eilseni, tähendab, ei olnud. Eile kutsusid preilid mind oma kohustusliku õhtuse lõkkekribu juurde ja pakkusid seda võimalust. Ajasin oma kommi teibasse ja jäin neidudega mingit tähtsat juttu ajama. Jutt ei olnud üldse naljakas, kuid piigadel tundus aina lõbusam hakkavat. Lõpuks ei pidanud noorema närv närv vastu ja te viskas mokaotsast, et "nama, su komm põleb!"
Ja kuidas veel põles! Suure sinise leegiga, lehvitamine tule kustutamiseks ajas poja homeeriliselt naerma ja soovitama mul järgmise tõrvikurongkäiguga ühineda.  See, et lehvitamise ajal vahukommiplötsakad igale poole lauali kippusid lendama olevat eriti pheeeen.

Täna hommikul koitis kättemaksutund.
Poeg keedab hommikuti tütardele putru, tavaiselt mingitest helvestest. Ootamatult on viimase aja hitiks osutunud mannapuder, mille keetmine on tema jaoks pisut keeruline. Algul on piima parajalt. Siis tundub, et mannat on vähe. Seejärel ilmneb, et vähe on hoopis piima. Kohe näib, et piima sai palju, mannat on vaja juurde. Ikkagi on piima vähe - selleks hetkeks jaotub puder juba päris mitmesse potti - ja tont seda manna kogustki teab...
Lõpuks on terve köök mannaputru täis ja mina tuletan "täiesti muuseas" meelde, et Maša ja karu analoogne stseen on fimitud kusagil mujal, mitte minu köögis.
Siis mind köögist ära aetigi.
Hm, miks ometi...?




Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....


kolmapäev, 11. aprill 2018

Leidsin endale ideaalse ameti



Kohe panen kuulutuse lehte ja läheb hulluks kütmiseks.
"Välja üürida väga hoolas haudejaam"
No ei saa terveks, oma viga, mis teha. Ei oleks tohtinud nii kiiresti tööle ronida, nüüd on jälle radiaator keres talvisele kütterežiimile lülitatud.
Praegu olen esimest korda kuue aasta sees haiguslehel, esimese ringi gripiga olin liiga logu, et arstile isegi helistada (tööandja on mul kohati väga mõistev), tasapisi hakkan ära harjuma.
Aa, see haudejaama - jutt...ma olen laiseldes erakordselt staatiline inimene, raudselt saaksin munadest tibud ära idandatud. Võtaks õige hanemunad, nii tore oleks jälle tööle minnes enda sabas piiksuvat paraadi näidata.


esmaspäev, 9. aprill 2018

Mõrtsuk



Puu. Tuli. Maha. Saagida.

Ühel korral oli ta juba digimuutunud kolmeharulisest tammest kaheharuliseks tammeks,  kolmandik puust kukkus otse elumaja poole. Osaliselt lausa katusele, hoolimata sellest, et  katust riivasid vaid ladvaoksad oli hämmastav, kui palju kahju needki teha jõudsid.
Nüüd laienes välgu löödud lõhe kahe allesjäänud haru vahel iga kuuga, juba ammu ei parkinud ma autot tuulise ilmaga õue, vaid põllule ja ei saa salata - mure oli suur, ükskõik kumb neist harudest langenud oleks, jäänuks me igal juhul elektrita. Boonusena oleks kaasnenud laudakatuse hävimine.
Lehteminekuaegset purjede heiskamist poleks tamm enam üle elanud.

Inimene on tõesti vastik olend. Puu oli igal juhul vanem kui ükski hoonetest, vanem kui see talukoht üldse. Rääkimata elektriliinist, mille vedamisest just seda triipu pidi pole möödas paarikümmet aastatki. Aga näe - mitte mina ei ole vallutanud puu eluruumi, vaid hoopis tamm on minul ees.

Olgu, olen paha.

Elektrileviga suhtles poeg, natuke pidi neid veenma, et selle puu tarvis arboristi tellimine kuulub nende vastutusalasse. Ametnikelt tuli lausa pakkumine, et miks me ise puud langetada ei taha. Ma saaks küsimusest aru, kui ametnik ei oleks puud näinud, kuid ettepanek tuli praktiliselt parajasti tollesama tamme tamme all tatsavalt inimeselt....naljatilk.
Eile tegin viimased pildid vanamehest. Pea kogu saagimise aja olin toas, iga kord, kui tõstuki kõrguselt järjekordne paarimeetrine palgijämedune oks langes, värises maja tuntavalt. Juba alguses tegid mehed ise juttu, et äkki jätaks tüveosa püsti, see on allpol liine ja langetamisega tuleksime ka ise toime. Jäigi nii. Laip seisab, kiigeoks õieli küljele sirutatud.
Näis, kaua me seda talume.

Õu on tammepalki täis.
Otsin kohta, kus sellest tehtaks pisut enamat kui halge.
Kuidas küsida... "Teate, mul on siin üks tammelaip, tahate äkki hambatikke nikerdada?"

***

Totaalne teemapööre, hädavajalik hädaldamise hetk:
Esimest korda elus kandsin retuuse. Pool päeva. Pika tuunikaga (et te ei arvaks siin igasuguseid asju...)
Kordamisele see ei tule, ebamugavuselt on see rõivatükk igal juhul esimesel kohal. Seni oli esikoht torumütsi käes.


teisipäev, 3. aprill 2018

Toidust. Põhiliselt



Päeva nali on imelihtne
Tuleb lihtsalt osta söökla ja
pakkuda seal päevast päeva päevasupina
eilset seljankat,
mis on keedetud üleeile sekserile kuivama jäänud
singist
vorstist
praest
ja paarist pissivabaks leotatud neerust.
Laupäevane hapukapsasupp kõlbab hädaga pooleks samuti.
Päevasupiks.
Ainult, et päeva naljast saab siis päeva muhelus muhelus pikituna puuksunaljadega.
Kingitud nalja suhu ei vaadata.
Heitke parem meelt ja olge meeletud.
Kandke keelt ja tehke keelt tarrendis, ärge herneid unustage.
Heitke nalja, aga enne vaadake, et naljal oleks pehme maandumiskoht.
Aega pole mõtet surnuks lüüa, KARS §114, teate küll...

Mis kõige tähtsam: ärge püüdkegi mõista teisi inimesi. 
Selleks on elu liiga lühike.




pühapäev, 1. aprill 2018

Pime aeg




Koitu veel pole kuid seeme on mullas
Öö korjab seelikuid, peljates valgust
Aeg tundeil minna ja aeg mõtteil tulla
Seisatan akna ees vaadates algust

Iga kord hommikul sünnib uus ime
Õhtul ma loodan ta peale nii visalt
Mõtted, need tumedad, teavad, kui pime
On minu sees kui läind päevalind pesalt

Kui tuleb käsi mu õlale raskelt...
Teisele joonistab hingeõhk lause
Lause kui löögitäis heledat vaske

Mõlemad võtame hingates pause
Silmapiir vajub ja lõõmavat kaske
Päike on loomas. Ja öö on nii kaugel



Elus vist



Miraakel-miraakel! Ma olen nädalaga kaotanud kuus kilo eluskaalust! Peaaegu 13 pätsi Leiburi mitmevilja röstisaia..saialaadset toodet?  (Õigekirja eest ei vastuta)
Nüüd hakkan nõustajaks ja jagan oma edu saladust suure raha eest, omadele võin siin öelda: gripp. (Maksujõulised võõrad on mulle nüüd võlgu)
Oleks pidanud õige tüve vastu vaktsineerima. Ja üleüldse.... Mul on tunne, et haigeks jäämine sõltub ka meeleseisundist, mis mul oli "Mis mul haigusest, nakatada pole niikuinii kedagi".
Haigusaegse kolme mälukapäeva tagajärgi likvideerin siiani, nii oma füüsises kui kodukorras. Uskumatu kui mitu korda ma olen tahtnud juba põrandale kummuli kallatud pudinakastide sisu (miks? Miks ma seda tegin? Aiman, aga kindel pole) jalaga lihtsalt kapi alla lükata. Ei lükka sellepärast, et hästi ei jaksa. Homme ehk juba jaksaks, aga siis tuleb köhiv ja nina löristav südametunnistus kusagilt nurgast välja ja hakkab virisema. Südametunnistusel on kindlasti nii nohu kui köha, sest mul pole ja kellelgi ometi peab olema.
Mis kehalisse kobedusse puutub, siis täna juba mõtlen, et järgmisel nädalal ujun jälle.


Aah, tahaks jagada prügivedajate stiilinäidet....
Reedel tankisin autot tanklas, millest oli näha meie firma värav.  Prügiauto sõitis värava taha, jäi seisma. Kohe ju sisse ei saa, valvur tuleb välja, kirjutab autonumbri üles ja võtab sohvrilt allkirja. Enne paneb valvur jope selga, oma kaameraruumi ukse lukku, väljub välisuksest.....
Autojuht seisis värava taga maksimaalselt viis sekundit, kõige rohkem kaks sekundit pikemalt kui peetakse sündsaks stoppmärgi taga seista, keeras autonina ringi ja kadus. Valvur oleks pidanud selle ajalimiidi sisse mahtumiseks ilma ilma jopeta läbi akna viskuma.
Huvitav, et tööpäevadel nad seda ei tee. Prügiautode juhid nimelt, siis on aega valvurit oodata ikka. Kord on sama nii riigipühal kui vabal päeval....




esmaspäev, 26. märts 2018

Tolmuimeja

„....ueesi.....e"
Erni koputas uuesti, need ebamäärased helid teiselt poolt ust võisid tähendada mida iganes. „kaugele saatmisest" kuni appikarjeteni. Loodetavasti pole tegu appi röökimisega, mõtles Erni, muidu nagu kuidagi narr siin seista, äkki Voltsi toas pussitatakse või...
„TULE SISSE!"
Nii, selles enam eksida ei saanud. Selge kutse. Erni muigas – nagu vampiir, kutsumata sisse ei tule.
Ukse tagant valgus Ernile kaela toatäis hämarust ja hirmu. Sõbra siluett paistis vaevu-vaevu taamal akna taustal diivanil, Volts oli püsti ja jõllitas pingsalt põrandat.
„Uks kinni, uks kinni, sealt tuleb valgust! Ja ruttu siia, ta on sind juba märganud!"
Uks prahvatas Erni selja taga pauguga kinni, põranda ületamiseks kulus kaks pikka sammu ja üks hüpe.
Hirm oli uskumatult nakkav, Erni ei saanud arugi, mis teda hammustas, et ta ennast äkki nii ärevalt tundis.
„Mis toimub?"
„Tasem, lärm paistab teda ärritavat! Ennist kui sa ukse taga lõhkusid, tuli ta mitu korda diivani alt välja, oleme vaiksemalt!"
„Kes?"
Madu, niikuinii oli voodi all madu. Või skorpion, eriti suur ja õel. Või ämbl...
„Sinu voodi all on madu? Mis sa arvad, et see voodisse ei saa?" Erni oli tõsiselt mures. Madu ei ole naljaaasi.
„Ei ole madu, SEE voodi peale ei saa, põrandal ainult..."
"Mis SEE?"
„Masin"
Masin? „sa kardad masinat, mis mahub su diivani alla?"
Volts viskas end prõmmuga diivanile istukile.
„Loe!" koukis ta kusagilt patjade vahelt välja ajakirja. „Loe, siin on kirjas, kuidas nad meid üle võtavad. Targemad annavad lihtsatele käsud ja algabki jaht inimese peale"
Erni tundis ajakirja ära. Poolteadust täis olev lõbustav ja lihtne zurnaal, mis selles numbris arutles arvutite võime üle mingil ajal inimkond „tarbetuks" tunnistada.
„Noh?"
„Mis noh?"
„Sa ei saa aru? See on alanud! Eile hommikul hakkas pihta!"
Misasi on alanud? Mis toimub? Erni hakkas vaikselt tunne, et ta jookseb kohe kokku, Voltsi räägitu oli täiesti ebaloogiline ja mõttetu.
„Ma ei saa sinust aru, räägi täpsemalt"
„EI SAA ARU? Sa oled pime! Eile hommikul näiteks – kas sinu kodumasinad olid kõik korras?"
Erni mõtles viivu oma kodu vaikselt suriseva ja lambikesi vilgutava sisustuse peale. Tehnika oli moes ja temal oli alati kõige moodsam tehnika.
„Korras olid"
„Sul vedas. Sul oli õnne. Mul hakkas kõigepealt dušivesi keema. Siis keeras hambaharja vars looga sisse ja lõi mul hambast killu välja. Kümkapis oli kõik läbi külmunud. Telekast tuli ainult pornot, igalt kanalilt..."
„see ei meeldinudki siis või?" Erni hakkas naerma.
Volts muutus veel süngemaks. „meeldis. Miks sa arvad, miks mul naist ja lapsi siin pole? Selle kuradi pärast, et porr meeldis mulle liigagi, muud jamad olid pea kuidagi segi tõmmanud ja... ühesõnaga,  Minni läks lastega oma ema juurde tagasi."
„ossaaa...."
„Nüüd on sul ossaaa, mis tunne veel mul on? Ah?  Ja nüüd see tolmuimeja ka veel, see, kurat, on mõrva peal väljas! See sihib nimme mind. Alguses proovis niisama jalust maha sõita, siis hakkas rammides särtsu andma, iga litakas läks aina tugevamaks. „
„Näita"
„Mida?"
„kuidas sõidab, näita!"
„Loll väheke või mis, ma peaks ennast tappa laskma lihtsalt sellepärast, et sina näha tahad? Proovi ise!"
Erni kõhkles vaid hetke. Mida see üks hale tolmuimeja talle ikka teeb.
Üks jalg. Teine. Samm. Teine.
Juba oli Erni keset põrandat. Tolmuimejat ei kusagil.
„Tule siia, näed ju, et pole su kolli!"
Volts võttis pikalt hoogu, aga siis ta hüppas.
Samal ajal sööstis diivaniserva alt väike ilusasti lepatriinuvärviliseks võõbatud tolmuimeja välja. Täiesti müstilise kiirusega sööstis ta joonelt Voltsi poole, sama kiire ja arusaamatu oli Voltsi reaktsioon – ta rabas sõbra õlgadest ja pööras tolle endale ette. Tolmuimeja kolksatas sädemeid pildudes vastu Erni  luupekseid, põrkas veidra nurga all korraks üles ning...suri.
Erni hoidis laibakest oma käes, keeras seda siia- ja sinnapole, kulm kortsus.
„Vaata, sul on püksisäär katki!"  Volli  hääl oli  närviline.  Erni vaatas alla – tõepoolest, ja mitte ainult säär, vaid ka nahk, ilus ümar liigesekapsel oli lausa näha.
„Pole midagi, ei valuta" kohendas Erni püksisäärt. „Ma viin selle prügikasti..?"
„Jaa, jah, jah, muidugi, kui sa saaksid, palun, ma ei tahaks seda kuidagi torkida. Kas sa pahkluu peale jääd ei taha või miskit? Vot jääd on mul praegu nagu putru."
„Ei"
Mkm, mitte nii järsult.
„Ei, aitäh, ma lähen koju ja vaatan.. ee.. oma masinad ka üle, eksole"
„Jah, ikka, loomulikult..."  Volts oli ikka veel endast väljas.
Erni seisis avatud ukse vahel. „ see oli niikuinii üks juhus, erakordselt kehv päev lihtsalt, on ju?"
„Aitäh sulle!" oli kõik mida Volts vastas.
Kui Erni minekule pöördus, liikus katkine püksisäär ta pahkluu kohalt eemale.
Voltsile tundus..kas ikka ainult tundus.., et sealt paistis metall.  „Huvitav, väga hästi tehtud protees, ma ei teadnudki, et tal mingi viga on.."
Erni viskas tolmuimeja vaikides prügikasti.
„Peab meetodeid muutma. Ühekaupa läheb jube aeglaselt"
Volts loopis kiiruga asju spordikotti telefon, pulsikell, arvuti (oehhh), kõik, mis töötas patareidel ja näitas pilti või piiksus jäi maha. Tont teab, mis neist ohutu on. Metsas on vananaisa majast veel seinad ja ahi püsti. Mida rohkem ja rohkem ta Erni lahkumise peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et teksaste sääre vahelt oli näha metalli, paari kaabliotsa ja ripendavat nahataolist materjali.
Metsa. Seal  on veel lootust.


reede, 23. märts 2018

Mõned tarbetud nõuanded



Mul on kolme viimase päeva jooksul kogunenud korralik kuhi kogemuspõhiseid nõuandeid, mida keegi kusagil just praegu ja just nüüd ootab.
Olge lahked, ega ma kade pole.
Pealekauba pea niikuinii hetkel midagi mõistlikumat ei tooda ja tont seda mälugi teab, küllap neil päevil põlesid kolbas päris mitu pirni läbi.
Gripp, saage aru.
Esimene lõik puudutab tegevusi, mida võib sooritada palaviku laesoleku ajal.
Näiteks võib alati sorida oma koduapteegi põhjatutes sügavustes, leida sealt mingi vees lahustamist vajav pulber ja paki sisu peale avamist kraanikaussi kallata, sest ükski normaalne asi ei saa niimoodi haiseda. See, et palavik ja lõhnamoonutused on seotud, meenub hiljem. Liiga hilja.
Järgmiseks on lauale kuhjunud soliidne valik kõikvõimalikest "äkki on abi?" tablettidest. Need on tore panna kaussi ja sealt lusikaga taga ajades endale sisse kühveldada. Leige (öäkk!) vesi kõrval on soovitatav.
Lisateavee: gripiga on silmad niikuinii nii valusad, et vähemalt jääb ära netis haigustunnuste lainel surfamine ja karjed "See! See mul on, sellesse ma suren!" Mingil ajal tekivad filosoofilised mõtted, et gripp võiks olla zooantroponoos ja hiiri sellesse nakatades annab lootust hiirtest vabaneda. Avad kraanikausi aluse kapi ja köhatad sinna paar korda. Palju see hiireke ikka vajab?
Uus mõte. Tabletid pole veel mõjuma hakanud, palavik püsib. Mis mõttes? Ma ju võtsin neid juba viis minutit tagasi! Tuleb vann kuuma vett täis lasta ja seal ligunedes tõvest lahti saada.
Vesi jooksma. No need viis minutit võin ma voodis ka vedelada. Teki all. Ah, et jope ja müts veel...? Pärast võtan ära!
Kahe tunni pärast on jope ja müts läbimärjad, sest tabletid ikkagi mõjusid, vannivesi jääkülm, sest boilerist sai kuum vesi ammmmuuuuuuuu otsa ja köögis selline laga, nagu oleks seal steroide tarbivad gripis hiired kakelnud.
Kuii ka keegi viimases väites peaks kahtkema - jääge oma sõnadele kindlaks!
Keegii ei näinud ju niikuinii.