„....ueesi.....e"
Erni koputas uuesti, need ebamäärased helid teiselt poolt ust võisid tähendada mida iganes. „kaugele saatmisest" kuni appikarjeteni. Loodetavasti pole tegu appi röökimisega, mõtles Erni, muidu nagu kuidagi narr siin seista, äkki Voltsi toas pussitatakse või...
„TULE SISSE!"
Nii, selles enam eksida ei saanud. Selge kutse. Erni muigas – nagu vampiir, kutsumata sisse ei tule.
Ukse tagant valgus Ernile kaela toatäis hämarust ja hirmu. Sõbra siluett paistis vaevu-vaevu taamal akna taustal diivanil, Volts oli püsti ja jõllitas pingsalt põrandat.
„Uks kinni, uks kinni, sealt tuleb valgust! Ja ruttu siia, ta on sind juba märganud!"
Uks prahvatas Erni selja taga pauguga kinni, põranda ületamiseks kulus kaks pikka sammu ja üks hüpe.
Hirm oli uskumatult nakkav, Erni ei saanud arugi, mis teda hammustas, et ta ennast äkki nii ärevalt tundis.
„Mis toimub?"
„Tasem, lärm paistab teda ärritavat! Ennist kui sa ukse taga lõhkusid, tuli ta mitu korda diivani alt välja, oleme vaiksemalt!"
„Kes?"
Madu, niikuinii oli voodi all madu. Või skorpion, eriti suur ja õel. Või ämbl...
„Sinu voodi all on madu? Mis sa arvad, et see voodisse ei saa?" Erni oli tõsiselt mures. Madu ei ole naljaaasi.
„Ei ole madu, SEE voodi peale ei saa, põrandal ainult..."
"Mis SEE?"
„Masin"
Masin? „sa kardad masinat, mis mahub su diivani alla?"
Volts viskas end prõmmuga diivanile istukile.
„Loe!" koukis ta kusagilt patjade vahelt välja ajakirja. „Loe, siin on kirjas, kuidas nad meid üle võtavad. Targemad annavad lihtsatele käsud ja algabki jaht inimese peale"
Erni tundis ajakirja ära. Poolteadust täis olev lõbustav ja lihtne zurnaal, mis selles numbris arutles arvutite võime üle mingil ajal inimkond „tarbetuks" tunnistada.
„Noh?"
„Mis noh?"
„Sa ei saa aru? See on alanud! Eile hommikul hakkas pihta!"
Misasi on alanud? Mis toimub? Erni hakkas vaikselt tunne, et ta jookseb kohe kokku, Voltsi räägitu oli täiesti ebaloogiline ja mõttetu.
„Ma ei saa sinust aru, räägi täpsemalt"
„EI SAA ARU? Sa oled pime! Eile hommikul näiteks – kas sinu kodumasinad olid kõik korras?"
Erni mõtles viivu oma kodu vaikselt suriseva ja lambikesi vilgutava sisustuse peale. Tehnika oli moes ja temal oli alati kõige moodsam tehnika.
„Korras olid"
„Sul vedas. Sul oli õnne. Mul hakkas kõigepealt dušivesi keema. Siis keeras hambaharja vars looga sisse ja lõi mul hambast killu välja. Kümkapis oli kõik läbi külmunud. Telekast tuli ainult pornot, igalt kanalilt..."
„see ei meeldinudki siis või?" Erni hakkas naerma.
Volts muutus veel süngemaks. „meeldis. Miks sa arvad, miks mul naist ja lapsi siin pole? Selle kuradi pärast, et porr meeldis mulle liigagi, muud jamad olid pea kuidagi segi tõmmanud ja... ühesõnaga, Minni läks lastega oma ema juurde tagasi."
„ossaaa...."
„Nüüd on sul ossaaa, mis tunne veel mul on? Ah? Ja nüüd see tolmuimeja ka veel, see, kurat, on mõrva peal väljas! See sihib nimme mind. Alguses proovis niisama jalust maha sõita, siis hakkas rammides särtsu andma, iga litakas läks aina tugevamaks. „
„Näita"
„Mida?"
„kuidas sõidab, näita!"
„Loll väheke või mis, ma peaks ennast tappa laskma lihtsalt sellepärast, et sina näha tahad? Proovi ise!"
Erni kõhkles vaid hetke. Mida see üks hale tolmuimeja talle ikka teeb.
Üks jalg. Teine. Samm. Teine.
Juba oli Erni keset põrandat. Tolmuimejat ei kusagil.
„Tule siia, näed ju, et pole su kolli!"
Volts võttis pikalt hoogu, aga siis ta hüppas.
Samal ajal sööstis diivaniserva alt väike ilusasti lepatriinuvärviliseks võõbatud tolmuimeja välja. Täiesti müstilise kiirusega sööstis ta joonelt Voltsi poole, sama kiire ja arusaamatu oli Voltsi reaktsioon – ta rabas sõbra õlgadest ja pööras tolle endale ette. Tolmuimeja kolksatas sädemeid pildudes vastu Erni luupekseid, põrkas veidra nurga all korraks üles ning...suri.
Erni hoidis laibakest oma käes, keeras seda siia- ja sinnapole, kulm kortsus.
„Vaata, sul on püksisäär katki!" Volli hääl oli närviline. Erni vaatas alla – tõepoolest, ja mitte ainult säär, vaid ka nahk, ilus ümar liigesekapsel oli lausa näha.
„Pole midagi, ei valuta" kohendas Erni püksisäärt. „Ma viin selle prügikasti..?"
„Jaa, jah, jah, muidugi, kui sa saaksid, palun, ma ei tahaks seda kuidagi torkida. Kas sa pahkluu peale jääd ei taha või miskit? Vot jääd on mul praegu nagu putru."
„Ei"
Mkm, mitte nii järsult.
„Ei, aitäh, ma lähen koju ja vaatan.. ee.. oma masinad ka üle, eksole"
„Jah, ikka, loomulikult..." Volts oli ikka veel endast väljas.
Erni seisis avatud ukse vahel. „ see oli niikuinii üks juhus, erakordselt kehv päev lihtsalt, on ju?"
„Aitäh sulle!" oli kõik mida Volts vastas.
Kui Erni minekule pöördus, liikus katkine püksisäär ta pahkluu kohalt eemale.
Voltsile tundus..kas ikka ainult tundus.., et sealt paistis metall. „Huvitav, väga hästi tehtud protees, ma ei teadnudki, et tal mingi viga on.."
Erni viskas tolmuimeja vaikides prügikasti.
„Peab meetodeid muutma. Ühekaupa läheb jube aeglaselt"
Volts loopis kiiruga asju spordikotti telefon, pulsikell, arvuti (oehhh), kõik, mis töötas patareidel ja näitas pilti või piiksus jäi maha. Tont teab, mis neist ohutu on. Metsas on vananaisa majast veel seinad ja ahi püsti. Mida rohkem ja rohkem ta Erni lahkumise peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et teksaste sääre vahelt oli näha metalli, paari kaabliotsa ja ripendavat nahataolist materjali.
Metsa. Seal on veel lootust.
Postitused
