Inimestest ja hobustest

   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Kaja

„Ära karju nii kõvasti!“  peenike terav sõrm ehmatas Leoni nii, et ta oleks äärepealt üle vaateplatvormi piirde vääratanud.
Selja taga ei olnud ju mõni sekund tagasi mitte kedagi ja krõbisev kruus jala all reetnuks iga läheneja. Kuidas ta ometi ei kuulnud? Äkki oli Leon lihtsalt liiga keskendunud mäekurude vahelt kaja ootamisele, oli ju platvormi servas silt, mis teatas, et just sel kohal hõigatu tuleb mägedest kajana tagasi.
Tegelikult oli silt eksitav. Hüüdis Leon mis ta hüüdis, karjus või kriiskas, laulis või kiljus.. mäed vaikisid. No ja nüüd siis see sõrm.
Leon pööras end järsult ringi, sorkija astus ehmatades sammukese tagasi.
„Ehmusid või? Kuule, ma ei tahtnud nii..“ hääl oli vabandav, pisut kähe.
Vastasseisja oli nii kidur ja kõhnuke, et Leonil oli piinlik oma kohkumist tunnistada.
„Ei, mine ikka, mis siin ehmatada. Kas sina tead, miks siin ei kaja, sildil ometi lubatakse, et kajab?“
Kribu vajus veelgi enam kössi.
„Ära hakka sina ka! Kõik karjuvad mida iganes sülg suhu toob, tahavad oma lärmi kümme korda tagasi põrkamas kuulda, mis sa mõtled, et see on kerge amet?“
„Mis amet, kas mõni hõikaja saab palka ka veel? Hõikab siit ja kassamasin muudkui kõliseb?“ Leon naeris, mõte oli päris lõbustav.
Vastasseisja väänas ebameeldival raginal oma pliiatspeenikesi sõrmi.
„Ei saa siin keegi palka, iga töö eest ei maksta. On töid, mida pead tegema võla katteks, kuni tuleb keegi veel suurem võgnik, kellel amet üle anda“ midagi häirivat oli rääkija sõnades ja viisis, kuidas ta neid välja ütles. Leon judistas õlgu.  Samas võis see ka udu olla, mis külmavärinaid tekitas.
„Mis võla eest töötamisest sa räägid? Tänapäeval?“
Absurdne mõte. Selliseid töid tänapäeval ei olnud.
„ No aga kui sa soovid kelleltki midagi võimatut, lubad selle täitmise eest ükskõik mida, sest oled kindel, et su soovi ei saa täita  ja saad oma soovi siiski täidetud? Oled ju võlgu?“
„Kes loll soovib asju, mida tema arust niikuini täita ei saa, mõttetu tahtmine. Kihlveoks paras.“
„Umbes nii jah. Vead näiteks kihla, et karjud mägedesse küsimuse ja sealt kuuled kaja asemel hoopis vastust oma küsimusele“
„Hahaaa... haha..ha..“ naer hääbus, Leonil hakkas kõhetu kaasvestleja pilgu all kuidagi jahe.
Mida kõike udu ei tee.
„Tahad proovida?“ vibalik naeratas äkki laialt. Heldene aeg, isegi ta naeratusest õhkas lume lõhna.
Leon kõhkles.  „mille su panus oleks?“
„Lõpmatu jõukus, noorus ja ilu“
„Kustkohast sa selliseid rikkusi võlud, aitab äkki lõpmatust jõukusest ka?“  Leonile tundus teise pakkumine väga naljakas.
„Võib ka niimoodi“
„Kuidas ma tean, et sa ei peta?“
Kribu pistis käe oma samblarohelise jaki põue ja tõmbas sealt välja sametist kotikese klaasikildudega. Või oot, ei, need ei olnud klaas..isegi udusse mattunud vaateplatormil säratas iga tera ja tükk võõra pihul vikerkaarevõrve ja tuld. Teemandikuhi. Briljandihunnik.
Leon ahhetas siiralt. „kihleveo võidu korral oleks see minu?“
„Vabalt“ võõra hääl oli täiesti ükskõikne.
„No aga... „ Leoni hääl värises, inimlik aplus lõi silme ees kirjuks „ega selles midagi ebaseaduslikku ei ole?“
Samast taskust koukis võõras väledalt mingi gooti kirjadega kaunistatud dokumendi. „Sertifikaat, mis tõestab kivide ehtsust ja omandiõigust. Minu omad. Kui võidad, on kõik sinu.“
Uh. Uhuh. Teemandihunnik oli suur, sametriidest kotti ei saanud peo peal lõpuni lahtigi teha, kausjad ääred hoidsid varandust laiali pudenemast.
Leoni kõhklus hajus. Mille peale küll kihla vedada, mille peale.. et ikka kindel oleks, et ikka võitjaks jääks...
„Olgu, teeme ära.. kas seesama pakkumine kehtiks veel? Noh, et ma hõikan mägedesse küsimuse ja saan sealt kaja asemel vastuse, kas see kõlbab kihlveoks? Mina ütlen, et see on võimatu, sina vaidled vastu ja siis vatame, kummal õigus on?“
„Kõlbab. Lööme käed!“
Võõra käsi oli jahe. Enamgi veel kui jahe, külm lausa, aga see ei olnud hetkel oluline.
„Veame sinu kivikeste peale kihla, et mägedesse küsimust hõigates ma vastust ei saa!“ täna ei olnud ju üldse mingit kaja kostnud, Leon oli kindel, et mäed ei kaja ülde, mis seal vastusest oodata.
„Veame kihla! Kui sa kaotad ja kaja su küsimusele vastab, oled mägedes tööl järgmised viiskümmend aastat!“
„Oot, palga eest ikka?“
„Jep. Teenid teemante, nii, et sulle on olukord niikuinii win-win“
Käed löödud.
Leon astus vaateplatvormi piirdele lähemale. Mida küsida, mida ometi küsida... võiks ju midagi mõttetut hõigata, aga elegants loeb ka ometi.
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Kaotad...kaotad...kaotad...kaotad....kaotad“
Ei ole võimalik, see ei ole võimalik.... kõrv pettis, eksole..
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Sa kordad ennast nagu kaja..kaotad, kaotad..kaotad...“
See ei olnud illusioon. See oligi päriselt...
Leon pööras end kiresti ringi. Võõrast ei olnud seal enam. Leon pilgutas kohkunult silmi. Võõras oli äkki jälle kohal, hetkel, mil silmad pilkusid oli ta justkui tekkinud eikusagilt.
„Kaotasid. Sa kaotasid. Asu nüüd tööle, briljante teenid niikuinii“
Leoni südamelt vajus raskust vähemaks. Peaasi, et liiga raske töö poleks.
„Mida ma tegema pean?“
„Kaja oled.“
Vastus oli täiesti arusaamatu. Kaja? Mismoodi saab olla kaja, töötada kajana?
„Kuidas?“
Vastust ei tulnud. Võõras platvormil tundus kaugenevat, mitte ei tundunud, vaid kaugeneski, Leon tundis, et ta hõljus ise platvormist eemale, mägede poole, muutus ise mägede osaks...
Võõras hüüdid tale järele „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!“
„Appi!“ tahtis Leon hüüda, “Appi, ma tahan siit ära“,  aga tundis, et ta on võimeline sinult kordama võõra sõnu:  „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavaltahne... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!...“

***

Buss peatus platvormi keskel. Giid juhtis jaapani turistide grupi piirde äärde.
„Kui te hõikate siit mägede poole, siis peaks siit kostma vähemalt viiekordne kaja. Proovige, see on päris lõbus!“
Sädistav uudishimulike parv valgus platvormi servale lähemale ja hakkas entusiastlikult mägedesse hüüdma. Kaja oli igatahes korras, võõras keel lammutas edasi-tagasi kividel hüpeldes.
Giidile tundus, et päev varem oli kaja kuidagi...ei oskagi öelda...teise häälega.
Samas...ah, ei tea...

Ametiühingurakukese loomine

Lugupeetud koosviibijad!
Oleme siia kogunenud lahendamaks meie arhetüüpi muserdavale murele ühise lahenduse leidmiseks. Aastasadu on meie probleeme eiratud, feminismi võidukäik ei ole toonud lõplikku lahendust ülekohtule, mis on osaks saanud suurele, et mitte öelda parimale osale inimkonnast - tütarlastele, kes samastavad ennast printsessidega. Silmakirjalikult on jäetud tähelepanuta kuningatütarde elu varjukülg, fookusesse on tõstetud ainult printsessinduse roosiline fassaad. Nii jäetakse noortele süütutele hingedele mulje, et kõik algab tiaarast, roosiõitega kaunistatud skeptrist ja roosast krinoliinkleidist.
(Sügav ohe saalis)
Tõsi!
Kes teaks meist veel paremini, mis peitub sellise klantspildi taga? Milline vaev, rängad kehalised piinad ja uskumatud vaimsed takistused peituvad teel sellise iluni!
Tuhkatriinu võiks teile rääkida tahmase kolde ääres veedetud aastatest, tuhaga ummistunud pooridest tekkinud aknest ja hiirehaisulistest "hobustest". Muide, temal läks veel hästi, tuletage meelde tema kasuõdesid, kes lõpetasid sandistatud jalgadega vanapiigadena, olgugi, et ka nende päritolu on aadellik!
Või toogem näiteks õnnetu tütarlaps, kes pidi veetma isa toodud kiirelt närtsinud punase lilleõie eest tasumiseks  pika aja piiratud territooriumil koos elajaga, kes alguses ei tahtnud ennast neiule isegi näidata. Ise piilus ja luuras akende taga ja kui lõpuks end näost-näkku tutvustas, ilmnes, et tegu oli silmatorkavalt inetu meesisendiga. Kahjuks on peaaegu kõigi printsesside noorpõlv selliseid perverssusi ja hälbelisi kogemusi täis. Konnade suudlemine, laibapilastajaist printsid, kes naisi isegi klaaskirstudest välja rebivad, kuningatütred, kelle voodist ei viitsita isegi hernesupitooret välja kloppida - nimekiri on lõputu.
Pole sõnu.
Just nimelt seepärast kutsun teid, lugupeetud printsessid, moodustama printsesside kutseliitu!
Kui meie, kuningatütred ja printside pruudid ning nendega võrdsustatud isikud, ei seisa enda eest, siis kes seda veel teeb? Misogüüniline Kalevipoja siil? Šovinistlik kuldkala? Vanapoisist ahjualune?
(Naer saalis. Aplaus.)
Tänan, tänan!
Kes on nõus astuma moodustatavasse ametiühingusse palun lauale ligemale...jah, siiapoole, palun... kirjutage palun alla põhikirja projektile, kuu aja pörast kohtume. Siis liiituvad meiega paar vanemat ja kogenumat emeriitprintsessi, näiteks Baba Jagaa ja Libahunt, nemad jagavad oma kogemusi kuningatekeskses maailmas toimetulekust ning tutvustavad abielulepingu lisa seadusandluses.
Kes allkirja andnud, võib tagaseina ääres olevalt laualt sponsorite poolt jäetud suupisteid võtta. Õuntel soovitan punast poolt mitte süüa, piparkoogid ja küpsised on annetanud Swartswaldi nõid, kelle küpsisemaja lammutati printside hobuste hooldusjaama ehitusele ruumi tegemiseks.  Muide, ka nõid liitub meiega juba järgmisel koosolekul. Oli meediv kohtuda, peatse jällenägemiseni! (Printsess Leila sulgeb dokumendimapi ja liitub lähima omavahel vestleva kuningatütarde seltskonnaga)

Kole muinasjutt, õnneks on lõpp õnnelik

"Lapsed, sööma!“
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes.  Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim,  teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uudishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“



***


Elasid kord ema ja tütar,  tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid.  Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema juurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid  ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..

Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja  läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja  õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.

Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll  sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.

Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.

Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.


***


„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.

Töömured

''Jälle praak!"
Hannese pahameel kasvas iga sekundiga.
"Mis ajast nad seda kaupa liinitööna tegema on hakanud, vanasti.."
Jah, vanasti tehti kõik liivakellad ometigi käsitööna, nimeliste ainueksemplaridena. Nüüd oli tegemist masinaga valmis vorbitud ühenäoliste sanduuridega, kere odavast plastikust nagu otsi sulgevad kaanedki. Nime asemel number. Seitse miljardit numbrit... jah, käsitöölisi poleks pisanud niikuinii.
Hoolimata sellest, et liiv oli pärit endistelt igavikuväljadelt, mida nüüd, tõsi küll, igavikukarjäärideks nimetada võis, ei töötanud kellad enam ammu nii kui vanasti. Niiskus pääses kaante vahelt kondensveena sisse ja rohkem ei olnud vajagi.
Hannes raputas kella pahaselt.
Kasutu liigutus, liiv oli klompis. Kokku vast paar tera, kuid kinni mis kinni.
Hannes oli Rutsi sängi ees seisnud ligi pool tundi, pool täiesti ülearust tundi. Täpsust armastava tegijana olid need tema jaoks tuhat kaheksasada raisatud sekundit.
Sõjaaeg tuli meelde. Siis oli töö lihtne ja kogused suured. Peaaegu ühtegi korda ei meenunud, mil mõttetult ootama oleks pidanud.
Ruts liigutas ennast läbi une. Hannese pilk vilksas pihku surutud liivakellale.
Ei midagi, märja liiva tükk ummistas kella piha täielikult.
Hannes muigas pähekerkinud kohatu võrdluse peale.
Kellal on kõht kinni.
Hannes teadis, et tegelikult pidanuks tal juba ammu Rutsiga arved selgeks olnud klaaritud, tänaseks oli ette näha veel paari hospiitsi kiirkülastused ja läbisõit mingist mägikülast, kuhu ülemus oli pealelõunaks maavärina planeerinud, aga nüüd aeg aina tiksus ja tiksus.
Selja tagant vilksas läbi kolleegi tume rüü, jättes lennujälge maha jäise õhu fraktaalidena keerduvaid pööriseid.
"Noh, ikka veel passid? Ülemus juba imestas, et kuidas sulle küll alati need rikkis liivakellad satuvad. Või on need ehk "rikkis" hoopis? Tunnitasu, kogus ei loe - hea mugav koht..."
Hannes tundis, kuidas Madise õelad sõnad teda ükshaaval tabasid, valusalt ja ülekohtuselt raskelt. Ta oli juba ammu tajunud, et kolleeg ei pidanud teda endaga võrdseks, kuigi nii töö kui staatus oli neil sama. Pisikesed õelad naljad ja esialgu sõbralikuna tundunud tögamine, mis nüüd oli igaviku jooksul moondunud sarkastilisteks solvanguteks.
Ülemuse tõi Madis täna esimest korda mängu.
Enne kui Hannes reageeerida jõudis oli Madisest jäänud vaid mustritesse keerduv õhk ja kibe solvumismekk.
Ruts liigutas ennast jälle, näha oli, et tilgutite voolikud ei lasknud tal end magades mugavalt tunda.
Hannes vaatas pihkusurutud ajamõõtjat.
Ei midagi, sama seis. Mitte ühtegi tera ei pudenenud kuhugi.

Äkiline, enneolematu ja meeleheitlik vihahoog tabas Hannest. Küllap olid just Madise sõnad viimaseks suleks kaameli koormas. Silme eest tõmbas lapiliseks, mõtetest jäi järgi vaid üks - töö peab lõpule viidud saama, loogika haihtus hetkega. Kõhna pihku surutud liivakell lendas hoogsalt üle õla.
Hannes rabas vikati õlalt ja hakkas raevukalt niitma. Niitma... ei, see ei olnud niitmine, see oli sõge rapsimine, vikat, mida Hannes kasutas kord haamrina, kord kaikana, kõige vähem sellena, milleks vikat tegelikult mõeldud oli tabas Rutsi lahmides ja rapsides, kord sai vaene tõbine matsu pähe, kord kolkis vars ribisid, paar korda lammutas Hannes löega põlvede kallal. Hannes tormas kord ühele, kord teisele poole Rutsi sängi, mõnikord kerkis lausa voodi kohale. Masinad ümber voodi läksid sõgedaks.. pikad sirged jooned vaheldusid saehammastele sarnanevatele tõmblustega, hapnikuaparaat lõugas kui politseiauto ja põide surutud kateeteri ots laperdas ligijooksvate arstide poole ähvardavalt linaserva alt tühjeneva õhupalli moodi oma sisu laiali pritsides.
Vikatikand tabas maha visatud liivakella. Õrn purunemise heli oleks peaaegu kuulmata jäänud kui mitte viimaste sillerduste ajaks ei oleks saabunud ootamatut vaikust. Rutsi küljes olevad masinad rahunesid silmapilkselt, kõik tiksus, tilkus ja sussises täpselt nii, nagu pidi, lamaja nägu roosatas , ripsmed värelesid, sõrmed pigistasid tilgutinõela kohendava õe kätt kergelt ja elavalt.
Ainult Hannes lahmis veel, üritades oma tööd lõpetada... kuid aega ei mõõtnud enam miski.

"Tule astu minu poolt läbi. Kohe!"
Ülemuse hääl oli nõudlik nagu alati.
Käsk oli käsk.
Hannes seisis ülemuse ees ja kuulas vaikust. Ta lihtsalt ei osanud midagi vastata äsja kõlanud soovitusele võtta üks korralik puhkus, et mitte päris läbi põleda.
Puhkust. Tema ja puhkus....
Veider oli niisugust asja isegi ette kujutada.
"Ma arvan, et paarsada aastat sooja päikese all ei teeks sulle tõesti paha. Küll Madis hakkama saab, ma lasen uue seagripi ja veel mõne zonoosi liikvele, aga paar sõda lükkan edasi. Las noormees tõestab ennast, ta olevatki liivakellalaos rääkinud, et üksiknope sobib talle paremini kui massiniide."
Einoh... kui Hannes nüüd ülemuse toonist valesti aru ei saanud, siis tajus ta esmakordselt selles iroonianoti.
Puhkus rannaliival hakkas ootamatult ahvatlevana tunduma.

Kolmkümmend aastat hiljem kergitas basejumpi instruktor Rutsi passi vaadates kulmud õige kõrgele.
"Sada kümme. Saan ma õigesti aru, et te olete saja kümne aastane?"
"Jep. Täpselt sada kümme. Lapselapselapsed ostsid mulle sünnipäevakingiks teie kursuse."
Tervisetõendit uurides kehitas instruktor õlgu. Olgu siis pealegi, kui kingitus, siis kingitus. Ta ees seisis vitaalne, lehviva juukspahmakaga särasimne inimene. Mingit põhjust ei olnud kursustele litumisega keeldumiseks.
Tont neid passegi teab, trükiviga või miskit...
Ruts lausus kõhkleva vaikuse katkestamiseks oma juba automaatseks muutunud nalja "Näib, et surm on mind ära unustanud.."
"Hea küll. Esmase instruktaaži viime läbi siinsamas. Teised on juba kohal"
Instruktor viipas ebamääraselt käega oma selja taga asuvate ruumide poole.
Ohates järgnes Rutsile pisut rääbaka välimusega kaitseingel. Selle töö lõppu ei paistnud kusagilt. Isegi Hannes oli puhkusel, alles paar päeva tagasi oli Ruts käinud sukeldumas rannas, kus kaitseingel sai mõne sõna juttu ajada lebotoolil peesitava ja rummikoolat limpsiva Hannesega, tollel oli nii kadedakstegevalt lõõgastunud aura, et... et.. Oeh.
Kaitseingel kohendas rapitud tiibu ja lonkas edasi.

Madis raputas käes plastmassist liivakella. Ratastoolis hingeldav naine ta ees oli tsüanootiliselt siniste huultega ja peaaegu sama kuivetunud kui Madis ise, kindlasti oli ta aeg juba ammu üle jooksnud.
Ainult see neetud liivakell. No ei töötanud, vana risu, liiv oli jälle niiske.

Köögimõtted

"....oli ta juba kuus aastat niimoodi kahe vahet lasknud ja kummastki ausat naist ei teinud, kui siis Milde tõmbas poe ees moskvitsi ukse lahti ja käratas kõvasti üle platsi Ilsele "lits masinast välja!" ...Madis ei liigutanudki ennast rooli taga, istus, nägu tuim nagu kivi.  Aga näe - sügiseks kosis Milde ära ja.."
Selg kuumas, pliit oli juba kella kuuest puid õginud ja köök oma lõhnade ning muttide vadaga meenutas lõunamaist turgu. Mitte, et Taisi oleks lõunamaa turgusid just üleliia palju näinud, aga midagi muud võrreldavat ei tulnud pähe.
"Mis sa jälle unistad seal, pane need vormid nüüd palaka peale nõrguma ja tule aita salatikartulid ära pesta,  varsti peab sülti puhastama hakkama!"
Kõike need Suurmamma ja Väikemoor ka nägid, pruukis korra mõttesse vajuda ja kohe piits laksus.
"...ütles Tõnule, et oi mida ta küll unes nägi - nagu oleks suur karvane ämblik naabrinaise sahvriaknast koidu ajal välja roninud ja Tõnu rumala peaga käratas kohe, et kus kurat sa olid, et nägid, nii ta vahele jäigi..."
Lõugutamine läks edasi nagu poleks vahepealset käsklust olnudki.
Üks mamslitest vatras oma lugu edasi, teine kummardus süldipaja kohale, mekutas puukoosta servast leemekest maitsta ja nentis valjuhäälselt "Mage on!", sahmas seinalt vakast pihuga jämedat soola ja puistas patta.  "Lähen toon sahvrist munad sooja, muidu keevad pärast lõhki"
Teine lõpetas pika lause, mis oli alguse saanud umbes tema ema kooliminekuga ja lõppes vallaliste külameeste elukommete arvustamisega, rapsas käed põlle sisse puhtaks, tõusis, pomises, et "ei sült tohi magedaks jääda!" ja kahmas kõva pihutäie soola samast vakast, kust esimenegi.
"Ei ole mage!"
"Ole vakka, kas sina maitsesid!"
"Suurmamma pani juba juurde...." Taisi lause lõpp kõlas soola sulpsatusega üheaegselt.
Munarestidega tuppa astunud Suurmamma sajatused ja Väikemoori hädaldamine täitsid köögi laeni. Suures lärmis ei kostnud Taisi hääl alguses kuidagi, alles siis, kui ta köögikapi ustega kolistades Suurmamma riisipurgi keset lauda lajatas ja kõvemat häält tehes suuremat marlijuppi nõudis jäid mamslid vakka.
Ega kaotada ei olnud midagi, sült oli niikuinii soolane kui seenesoolamisvesi.
Taisi keeras kolmekordsesse marlisse pakitud riisi nutsakuks ja laskis selle keevasse süldipatta nagu patuseid põrgukatlasse kastetakse. Veerand tunni pärast oli süldileem juba päris parajalt mage ja laual kausis  kuhjus suur hunnik auravat riisi.
"Mida paganat me sellega pihta hakkame?"
Vaikus oligi juba liiga pikk olnud.
"Pirukaid teeme. Lihaga ja kapsaga, teeme nii, et küll saab!"
Taisi tundis ennast seda öeldes kui sangar. Kohe nägi ta sedagi, et pirukate idee meeldis mamslitele.
"Sina tüdruk too jahu sahvrist ja sõelu kaussi, tee seda siinsamas pliidiserva peal, et soojaks läheks! Me Väikemammaga puhastame süldiliha luude küljest lahti, sa sõtkud seni taigna ära, me ütleme kuidas! Noh, hakka liigutama, ega meil aastat aega pole!"
Oh.
See kauss oli suur.
SUUR.
"....ei noh, kui nad tülis olid, siis ikka kaklesid ka, Veera jooksis kodust äragi teinekord, aga ega ta väga ruttu ei jooksnud, ikka nii, et Evalt oma haige jalaga järele jõuaks..."

Seinalt sõela võttes tundis Taisi kiusatust käsi soolavakka suruda...

Vesi

"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.

Kiusujutt (pealkiri pole sisule vastav)

"Teie nimi?"
"Jehua"
"kus te olete sündinud? Teie vanus?"
Ametnik ei tõstnud arvutiekraanilt pilku, küsimused oli rutiin, teab mitmes kord juba korratud.
"Liibanon. Ma olen kolmekümne kolme aastane."
"Aga teie dokumentides on kirjas, et tulete Süüriast?"
"Jah, ma elasin seal."
"Miks te oma sünnimaale tagasi ei läinud?"
"Mul on missioon."
Sumisevklõbisevat ruumi haaras äkki tardunud vaikus. Senine küsimuste-vastuste monotoonne muster sai läbi lõigatud, pilgud tõusid, pead pöördusid.. hämaraist nurkadest valgus ruumi hirm.
Ametnik vaatas oma ees seisvat Meest esimest korda.
Ei midagi seninähtust erinevat. Sama hallikasmust jume, lillakad huuled, kammile allumatu soeng. Üsna näotu, aga Ametnik oli poole aastaga juba harjunud. Ega nad pidanudki talle meeldima, tema asi oli vaid ankeet täita, otsavaatamine ei kuulunud töökohustuste hulka.
Pilk langes taas klahvidele. Vaikses ruumis kõlas vaid Ametniku hääl.
"Mida te sellega öelda tahate?"
Mees teisel pool lauda ei olnud vist vaikust hoomanudki. Ta oli selleks liiga väsinud, liiga harjunud küsitlustega, liiga teadlik tulevikust...
"Ma ei saanud Liibanoni tagasi minna, sest mu misioon ei pidanud toimuma seal. Ma pidin siia jõudma."
Ametniku käsi libises lauaserva alla. Paanikanupp oli hea mõte, kuidas küll ülemused oli selle vastu -  aga näe, nüüd on vaja...
Kabineti uksed prahvatasid lahti, turvamehed juhatasid teiste laudade taga istunud ja seisnud inimesed kiiresti välja, ainult Ametnik ja Mees jäid keset ruumi. Tühjana tundus tuba suur, tagaseina äärde rivistunud turvameeskond tundus Ametnikule olevat kaugel. Liiga kaugel.
Ankeediga peab jätkama, peab, see on ta ülesanne... "Mis on teie missioon"... aega peab võitma, aeg on elu...
"Ma tulin siia surema, ainult see päästab inimkonna igavesest hävingust"
Oli näha, kuidas uksele kõige lähemal seisnud turvameeskonna liige libises külg ees uksest välja ja kadus. Keegi hüüdis väriseva häälega "keskus, meil on probleem.. keskus, saatke abi, meil on probleem..."
Nüüd see siis juhtus, mõtles Ametnik, meid on hoiatatud sellise võimaluse eest, siiani olid nad kõik nii vaiksed, väsinud. Pidin see just mina olema?
"Millal teie missioon ...ee... toimub?" hääl ei värisenudki väga. Kui ehk siis õige pisut.  Ametnik tundis isegi pisut uhkust oma vapruse üle.
" Ma pole päris kindel. Lähiajal, ma usun."
"....ja milline teie missioon välja näeb?"
"Mina suren."
"Aga teised?" Ametnik teadis, et see on õige küsimus.
"Teised pärivad igavese elu."
Kabuhirm ilmus kusagilt sügavalt, võimalik, et kuklast, võimalik, et kõhust. Kõik kaotas värvi, külm hakkas, käed toksisid masinlikult klahve edasi, käed olid veel liikumises, jalad juurdusid põrandasse.
Kusagilt maja trepikodade sügavisest oli kuulda raudsaabaste kolinat.
"Pommimeeskond on kohal" taipas Ametnik.
"Miks te seda teete?"
"Mida?"
"Seda surma-värki..."
"Isa soovil. Maailmaga on halvasti, on aeg"
Ametnik kahetses, et ta üldse midagi küsis. Ta tahtis lihtsalt aega venitada, et profid jõuaksid temani, kuid vastused küsimustele olid ta meelest kohutavad. Jõuga sundis ta end tõusma, kahe käega pidi ta end lauaservast üles suruma... huvitav, Mees teisel pool lauda ei olnudki väga suur, pigem selline... lühike ja kõhnapoolne.
Ametnik ajas selja sirgu.
"te ehk vabandate mind, ma käin korraks toast väljas"
Tagaseina ääres ei olnud enam kedagi. Tühjus.
"Loomulikult," Mees tundus olevat üllatunud, e ta ees üldse vabandati. Viimastel kuudel ei kuulnud ta viisakaid sõnu just sageli.
"Ma arvan, et teiega tegelevad nüüd teised inimesed..." pobises Ametnik end laua tagant lahkuma sundides, "teised".
Mees tundis äkki kohustust tänada Ametnikku,  kes just oli temaga viisakalt kõnelenud. Viisakuse pärast, ei millegi muu.
"Ma õnnistan sind ja su peret!" tõstis Mees oma käed Ametniku poole.
Käed tema poole.
KÄED TEMA POOLE.
K Ä E D  T E M A  P O O L E!

Kui terrorivastane rünnakkomando tuppa jõudis, seisis Ametnik keset tuba, purunenud kaanega läpakas käes ja värises, Mees lamas toa teise seina ääres. Mehe peast oli näha, kuidas arvuti katki oli läinud.
Komando juht patsutas Ametnikku rahustavalt õlale.
"Sa tegid õigesti. Neid ei tea kunagi uskuda, sa käitusid patrioodina!"
"Missioon on läbi!" hõikas ta koridoris ootel olevatele sõduritele.
"Kõik lõpes hästi!"

Vedru

Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.

Laev

Need õhtud, kui valutavad põlved või haamriga pihta saanud pöial enam laeva kallal toksida ei lasknud olid kõige hullemad.
Ei saanud salata, et ka tihedat ehitamist täis päevadel pigistasid valusad mõtted nagu võru meelekohti, kuid siis oli kergem teeselda, et nad ei sega. Aga õhtuti.. valus oli, pööraselt valus.
Lemeki poeg istus köögis laua taga, vaatas aknast aina lõputut halli vihma. Veel ei olnud sadu nii tugev, et naabrite maja poleks paistnud .
Naabrid.
Varsti neid pole, pole nende maja, õue, mida naabrinaine igal laupäeval kareda luuaga hanesitast puhtaks pühkis ega peenramaad, mis igal sügisel kandis kõige muu kõrval augusti täiskuu valgel helendavaid kõrvitsaid… Naabrinaistki enam ei ole, tema valgetes särgikestes ja tatiste ninadega põngerjad.
Mees pööras pilgu aknalt, ilmselt oli see klaasi taga voolav vesi, mis te silmad pisut punevtama oli ajanud. Vihm oli süüdi kindlasti. Noa oli ju lõppude lõpuks mees. Ta ei nuta, ei, mitte mingil juhul….
„Ma tegin täna lihaga pajarooga, sa oled nii luiseks jäänud..“
Naise hääl oli lohutavalt pehme ja soe.
Nagu toitki.
Nagu naine ise.
Pehme ja soe.

 Öösel ärkas magaja piksemürina peale, juba paar kuud oli igal öösel olnud tugev äike ja tegelikult pidanuks kõik lärmiga juba harjunud olema. Igatahes oli siiski hea oma ärkamist müristamise süüks ajada, olgu, et tegelik põhjus oli hingevalu mahajääjate pärast.
Mees astus trepile. Varikatuse servadest voolas jugadena sooja vihmavett, välgunooled lõid küll ümbruse valgeks, kuid valgus tõi välja vaid  jässaka kuju trepil ja õhtul ukse taha jäänud kassipoja, kes teise sooja keha lähedust otsides surus end vastu inimese pahkluid. Pisike ja kohev.
Mees kummardus ja tõstis loomanääpsu oma näo ette.
Ülearune.
Sest kõigist liikidest lubati võtta vaid kaks täiskasvanud looma. Kassipoeg pidi maha jääma.
Maha pidi jääma ka naabrinaine oma laste, peenramaa ja kõrvitsatega. Eile koorunud kanatibud ja poegade kiigepuu, lapsepõlvesõber koos oma haige isaga.
Juba nädala pärast on nad läinud, kadunud igaveseks.
Noa tundis kuidas kõik mahajääv eemaldus temast kui unes, jättes hinge musta valutava tühjuse.

Kunagi, ta teadis, täidab ta selle tühjuse veiniga.

 Aga mitte praegu, mitte enne kui vihm on lõppenud.

Õhtu

"...pärastlõunal levib alates Kagu-Eestist üle maa mandriosa laussaju front.."
"Mis ta ütles?"
"Sadama hakkab, meil hakkab umbes õhtul sadama või nii umbes."
"Ei saa siis sedasi kohe öeldagi, muidu mingi front ja lauss...midagi" vanaema häälest kostis läbi torina pisike muie.  Eks uudistekeele kallal targutamine oli Gerdal ja Vilmal juba mõnda aega omamoodi ajaviide.
Vanaema vahetas varrast. Sokinina ringid edenesid kannaga võrreldes üsna väledalt.
"Miks sul toas suusamüts peas on?"
Küsimus üllatas Gerdat.
"Pole ju..?"
"Ära seleta, ma juba pool päeva vahin, et tutimüts peas. Mis sa veel talvel teed, kui praegu ilma ei saa?"
Gerda katsus juukseid, vanaema hääl oli nii veendunud, et hetkeks  kahtles naine isegi. Äkki tõesti on müts...
Ei. Ainult krunn keset pealage. Sõrmed jäid korraks seisma, siis Gerda taipas.
Memme prillid ka ei aita enam, käis mõte läbi pea.
Gerda tõmbas juuksekumi peast, salgud vajusid laiali, osa kuklasse, tülikam osa siuhti üle silmade.
"On nüüd parem?"
"Teine asi kohe! No aga äkki on sul tõesti külm,  ära siis alati mind ka kuula..."
"Las olla, eks ma unustasin"
Kevadel saab alles kaelõikusele, tuletas Gerda endake meelde. Kevadel, kui Vilma tervis muidu alt ei vea. Senikaua saab hakkama, lihtsalt..parem, kui vanaemaga tema silmanägemisest juttu ei tee. Naine teadis kui pahuraks see memme võttis, eks ta kartis lõikust, küllap Geda isegi pelgaks pisut.
"Miks sina kunagi mingit näputööd ei tee?"
Vanaema küsimus katkestas uitama läinud mõtted.
"Ma ei viitsi, tööl saab ennast nii rihmaks joostud, et lihtsalt ei taha midagi teha"
"Äkki sa ei oska?"
"Kus ma siis ei oska, sa ise õpetasid. Muud ei olnud kui haruta ja haruta, ma olen sokke vist rohkem üles harutanud kui kudunud, sa polnud kunagi rahul"
"No silmad jooksid ja puha, ega ma siis paha pärast.."
"Ma tean, memm, mis sa nii vabandavalt alati seletad! Sain selgeks, kui vaja, siis koon."
Memm on kuidagi tihti vabandama hakanud. Harva, kui endine sirge ja lühikese jutuga vanaema veel sellest pisikesest pontsakast kehast välja piilus.
Uudised olid läbi saanud, Gerda pani teleka kinni ja võttis laualt raamatu. Lehe pööramise krabin ja vanaema vardavahetuskõlksud olid ainsad helid ruumis.
"Sa mehele ei ole mõelnud minna?"
"Vanaema!"
Gerda lausa karjatas selle sõna endast välja.
"Sa oled üle kolmekümne,  mis sa nüüd selle pärast kisad niimoodi. Pärast oled nagu Helmi. Vaiksem muidugi kui Helmi, aga..ah, said aru küll."
Gerdat üllatas Vilma taktitus. Samas pahasti öelda ka ei tahtnud..
"Pole mul mehele vaja, mul oled ju sina"
Nääh, natuke valesti läks.
Nüüd oli Vilma see, kes kõvemat häält tegi.
"Mis mina? Mina olen vanamutt, mul on plaanis varsti ära surra, mis sa naljatad siin. Mis sa teed siis, elad vanatüdrukuna, võtad karja kasse ja hakkad neid silkudega söötma?"
Gerda kujutles end kümne kassi keskele elukaid näpu vahelt silkudega nuumamas nagu hülgeid. Pilt oli nii koomiline, et ta purtsatas kohatult naerma.
Küllap vanaemagi oli sama mõtteni jõudnud: kass, kilud ja Gerda.
Kahehäälne naer kestis mõned päris pikad hetked.
"Hea küll,  ajame neid meheleminekujutte teine kord edasi, aga seda mina ütlen, et üksi ei tohi sa jääda! Aita mind nüüd selle tobeda tooli pealt püsti, kondid on kangeks jäänud."
Vilma oskas oma juttu nii lõpetada, et sinna otsa targutada ei tundunud enam kohane. Gerda käsivarre ja elegantse spatsiirstoki abil läks Vilma oma tuppa.
Gerda võttis raamatu uuesti kätte, kuid lugemine ei edenenud.
Ütle nüüd memme oma jutuga.
Raamat lendas kolksuga lauale.  Poolik sokk oli jäänud tugitooli käetoele, vardad kui geiša juuksenõelad polenisti lõngakerasse vajutatud.
Gerda rahmas sokipooliku oma kätte, tiris sealt vardad välja ja harutas kuni kannani kõik üles, siis nokkis silmad taas vardale ja hakkas kuduma.
Tänane meheleajamise jutt..see tegi meeled nii erksaks, et näpud liikusid palju rutem.
Gerdale tikkus naer peale.
Vanaema oleks oma ähvardustega vanatüdrukuks jääda eile lagedale pidanud tulema. Kanda oli ju palju tülikam nokkida.

Töö

Hommik oli vilu ja vihmane, paksemad riided kulusid marjaks ära. Kampsikule teine otsa, kilekeep peale ja kõige otsa suur, aga liru mantliräbal.

Tööl käimiseks head küll.

Õhukese rätiku alla oli paras korralik suusamüts tõmmata, villasukad kalosside sisse.

Nii, nüüd sai vist paras.

Ukse peal  tekkis korraks veel mõte tagsi pöörata, õhk oli külm ja kõle, hakkas naksti põsesarnadest kinni.

Ah, raha oli vaja. Muu pärast ei käikski...

Vilomenja  sirutas hetkeks selga ja võttis end kokku. Liikumahakkamine oli kõige raskem, isu koju ööunest  veel sooja voodisse tagasi pugeda tundus tugevam olevat kui vajadus raha teenida. Teine samm tuli kergemini ja sealt edasi oli tegemist rutiiniga.

Vaata,  Elviire oli juba aegsasti platsis, märkas Vilomenja kohale jõudes. Ei tea, mis teda magada ei lasknud?

„Tere!“

„Tere, Vilomenja!“

Naised jäid külg külje kõrvale seisma.

„Noh, mis täna oodata on?“

„Bussitäis sakslasi läksid just sisse, linnas nägin palju jaapanlasi, soomlased muidugi...“

„Soomlased on kitsid.“

„Mhm“

Vilomenja  vaatas Elviiret. Tollel oli hea mantel seljas, tasku oli musta niidiga nõelutud ja krae hästi kulunud karvaga jänesest.

„Kust sa selle mantli said? Eelmisel aastal olid puhvaikaga!“

„Turu peal oli kaltsukas müügis,  euroste kodinate kastis. Vabakudujatele, noh“

„Sul vedas, et enne kätte said“

Ilus pehme riie oli, sellise oleksid vaibakudujad ruttu omale kaltsuvaiba tarvis ära kahmanud.

„Kuidas tütrel läheb?“

„Kolmas kursus juba, sai linnavalitsusse praktikale. Ta on mul tubli!“

„Ta on sul tubli jah. Näe, mul poeg  jättis kooli pooleli, nüüd on Taanis, ajab torumehena raha kokku“

Vilomenja teadis, et Elviire  ütles seda nimme. Näe, tema poeg on rikas, minu tütar on ikka veel ülelpeetav...

„Mul tütreke tahab ikka riigitööle saada, seal hea karjääri teha. Mõne aasta pärast istub oma kabinetis, puhas ja kindel töö“

Vilomenja hääl oli külm nagu jääpurikas.

Naised olid pisku aega vait, teemad olid veidi libedale pinnale kiskunud.

Pole vaja kohe päeva alguses sedasi kiusu üles jätta, mõtles Vilomenja.

„Elviire, sa kogenud inimene, kuidas te oma korteriühistus  koerapidamisega kokku leppisite?“

Korteriühistu jutuks toomine oli hea mõte. Elviire oli ju ühistu juhatuses, tundis end  seepärast natuke  Vilomenjast  üle olevat. Ega ta siis tegelikult üle ei olnud, aga las ta tundis ennst siis seekord tähtsamana. Tööl ei tohi vngu ja riidu üles jätta, siis ei teeni kumbki..

Elviire pehmenes pilkselt.

„No me otsustasime, et kassi võib toas pidada, aga koera ei tohi, koerad on lärmakad..“

„Oi see oli tark otsus..“

„Tulevad!“

Jutt katkes poolelt mõttelt. Töö ootas.

Kibekähku toppisid naised kilekeepide servad pealistiiete alla peitu, sikutasid kulunud kampsikuvarrukad palitusuudest nähtavale, koukisid põuest välja näritud näoga konservitopsikud  ja lasid seljad küüru.

Kirikuuksest valgus välja selle päeva esimene bussitäis, seekord siis sakslased.  Eh, ega nemad ei olnud kunagi eriti lahked annetajad olnud, aga ikka paremad kui soomlased.

„Annetage vaestele vanainimestele, õnnistagu teid jumal...“

Kogemused,  kogemused olid need, mis lugesid.

Halb ilm oli ainult kasuks.

***

Istusin natuke üle tunni Kuberneri aias, silmad lossiesise platsi poole suunatud. Olid turistid, olid kerjusnaised ja nende kehakeel.

Mõtted sinna juurde on julm fantaasiamäng.

Ilm oli tõesti päris niru.

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.

Õunad

"Kohvi?"
"Teed. Anna teed. Sidruniga, sul on sidrunit ikka?"
"Mhm"
Vaatasin ringi, köögis oli justkui midagi puudu.
"Kus su toolid on?"
"Otsas"
Tõepoolest ei olnud ühtegi istumisalust näha. Imelik. Väga imelik... Toetasin selja vastu seina, kuum tass kõrvapidi näpus. Ootasin, teades, et ta räägib niikuinii.
"Sa mu vanaema mäletad? Karm memm, kui aias oli peenar, siis pidi see olema ideaalses korras, mitte üks umbrohulible ei tohtinud sellel ilutseda. Kahtlustan, et ta ootas nende tärkamist, sõrmed juba haardevalmis. Tilliread külvas ta nööri järgi ja porgandeid harvendas joonlauaga..."
"Nüüd küll liialdad!"
"Ise nägin!"
"Kuule...tore jutt, läheme istume verandale?"
"Toole pole."
"Tuppa?"
Toas oli diivan. Teetassiga lebo muutus kohe tükk maad mõnusamaks.
"Vanaema ei sallinud lohakalt tehtud asju. Ah, sa teadsid teda ju natuke.
Marjakorjamist mäletad? Põõsas pidi tühi olema. Nii tühi, et hoidku jumal kui sealt kaks marja veel leida oli, kohe said laristaja märgi külge..."
Jep. Mind ei tahtnud see pedandist mutt peale esimest katset enam aias kunagi näha.
"Iga õunaviss pidi mahlaks või moosiks saama. Oh pagan küll, sügis oli üks jube aeg. Terve aiaharimiaaeg oli jube, aga sügis...ma proovisin ükskord plekilisi õunu kompostihunnikusse sokutada...kurat, ma sain kõigepealt kere peale ja siis pidin need õunad moosi jaoks ära puhastama! Õunakooreteed ei või ma siiani juua, kogu see terve sügise moosidest ülejäänud pahn kuivatati ära ja joodeti talvel sisse..."
"Mulle küll meeldis sinu juures käies talvel teed juua. Moosiga... "
"Sa ei kujuta ette....kujutle, et sa pead seda iga päev jooma. Iga päev! Kui keeldusid, olid tänamatu tatikas, kui jõid, kuulsid kui kalliks sa talle lähed!"
Jutt muutus ebamugavaks.
"Sa räägi toolidest..?"
"Räägin ju."
"Sa räägid oma füürervanaemast. Räägi toolidest."
"Sama teema ju. Õunad. Ma ei kannata õunu. Ära visata ka ei saa, siis näen öö läbi vanaema unes. Vanaema ja kompostihunnikust korjatud õunu."
"Toolid!"
Paistis, et jutt läheb ilma meeldetuletuseta jälle uitama.
"Nüüd korjan ma õunad kilekotti ja panen värava taha. Maha ei saa ju panna, koerad kusevad täis. Eks ma siis tooliga panen. "
Nägu oli mul vist...nõutu.
"Aga tool varastatakse iga jumala kord ära. Iga kord! Isegi nii on tehtud, et õunad on alles, aga tool lännu."
Viimaste sõnade ajal laiutas rääkija ootamatult oma käsi, see ei olnud isegi nõutuse väljendus vaid pigem nagu linnutiibade rapsak maasttõusmiseks.

Tundsin, kuidas kusagilt sisemusest hakkas välja trügima pupsuv naer. Piinlik oli, kuid pidurdada naeru olnuks sama hea kui proovida meres lainet tagasi ajada. Vaatasin naeru käes luksatades süüdlaslikult võõrustaja poole....ka tema naeris. Alguses vaikselt, siis juba pisut ulakalt ja lõpuks ei suutnud me naerdes isegi pisaraid tagasi hoida....kõht oli valus, hingamine justkui astmaatikutel ja naersime, naersime, naersime...

Kodutee venis pikale, kiiret ei olnud kuhugi ja võõrastesse aedadesse piilumine võttis samuti oma aja. Ilusad aiad olid. Põõsaste ladvus veel mõned marjakobarad ning ubinapuud täpilised kui tähistaevas.
Mõnel tänavanurgal sai jalgu puhata toolidel, mis justkui ei kuulunud sinna. Üksikud hüljatud istumiskohad tühjade tänavate veeres. Nii hea mõte...

Sündimata

„Lapsik“
„Onju?“
Kui naise hääles oli kõva annus üleolekut ja isegi ehk pisut põlgust, siis mees ei näinud seda tähele panevatki.
„Ma pool päeva lappasin seda kokku, vaata, nüüd on nagu elus, eks?“
Tõreda häälega mühatades nõustus naine korrakas veel vaatama mopist, padjast ja nõudepesuharjast  teibiga kokku keritud üleelusuuruses merihobu meenutavat kuju.
„Mis see olema peab?“
„Kratt, mis sa siis arvasid?“
„Seda ma ütlesingi, et lapsik, ise ikka midagi mõtlesid, kui midagi sellist tegema hakkasid?“
„Teen krati, lähen nelja tee ristile ja sebin kratile elu sisse..? Täna on muide täiskuu ja neljapäev!“
„Issand.. nii loll,  nii loll, suur inimene ise ja nii loll!“
Kordamine kõlas kui loits ja andis sõnadele raskust juurde ja see raskus vajutas naerataja suunurga allapoole.. aina allapoole.
„Kuule, naljast sa ka aru ei saa. Mis see oleks siis teinud, kui ma läheksin täna öösel proovima?“
„Lolliks teed ennast. Naabrid näevad. Suur inimene harjast tehtud nukuga, ikka täisloll pead olema....“
„Ja kui näevadki – mis see mulle teeb? See on ju nali!“
„Nõme nali.“



Teineteise vastas seisid kaks pettunud inimest.
„Nii lapsik..“
„Nii sünge..“



Täiskuu linnas.. midagi veidrat oli selles. Tänavalaternate kollakad valgussõõrid olid seal kus nad pididki olema, kui tavaliselt hämarad majadevahelised kujad ja parkide pime koobastik oli justkui pintsliga veetud hõbedakarva kuuvalguse triipusid täis.
Linn oli tühi,  mõni taamal järsult kiirendava auto hääl või kiirustav ja kummituslikest kuuvalguse triipudest eemale hoidev jalakäia ei suuutnud seda elustada.

Ristmikule lonkas üksik mees, käed sügavalt taskus ja kaabuserv silmi varjamas.
Ei, ta ei ületanud tänavat, ta lihtsalt kõndis sõiduteel, peatus keset ristteed ja vaatas ringi justkui ootaks ta kedagi.
Seisatas.
Kummaline, kuid ta ootus oli kuidagi poolik, justkui oleks lombakas juba ette alla andnud, teadmas, et tulemas pole kedagi, lihtsalt... äkki siiski, ehk seekord veab...
Kedagi ei tulnud.

Lootusetus õigustas end taas.
Nagu alati.
Ainus asi maailmas, mille peale kindel võis olla.

Ebaühtlaste sammude kõla vaibus, mees kadus pargipuude esimese varju sisse ja ei ilmunudki  kuuvalguse triibus nähtavale.

Tüli ajal kööginurka püsti pandud eksootilist mereelukat meenutav pusa liikus ootamatult, oleks võinud isegi vanduda, et liigutas ennast ise.
Sellest vähesest piisas, tasakaal kadus ja hoolimata keskkohta moodustava padja pehmusest oli kukkumise kolksatus päris vali.

Minek

„Hakkame nüüd minema.“
Gerda hääles oli korraga nii kannatamatus kui leebe soojus.
Lastega räägitakse niimood, mõtles Vilma pisut solvunult, kuid hakkas ennast ikkagi järilt aeglaselt üles upitama.
Anna käsi… ma…“ Gerda sirutas ülespoole pööratud peopesaga käe Vilma poole, memm haaras lapselapse soojadest sõrmedest . Tõepoolest oli nii kergam.
„Lähme.“
Läbematus oli häälest hajunud, kutse kõlas ohkena. Viimane minek. Rohkem ei jäänud sellesse külla enam kedagi.
Vilma astus sammu ukse poole, peatus hetkeks ja vaatas üle õla tagasi.
„Mäletad, kuidas sa siin talvel laua ääres pannkooke ootasid, ise teki sisse keeratud nagu ussike?
Mõlema naise nägu riivas põgus naeratus.
Gerdale tuli meelde, kuidas teki seest välja ulatunud jalad olid hoolimata kohinal pliidi alla põlenud puudest külmetanud. Kummaline meenutus, hea ja halb korraga.
Elu ongi ju selline. Hea ja halb.
Tunnid tagataoas, lõnga kerialua pealt kerasse sikutades. Oi kui ilusad olid keritud pehmed pallid ja kui vastik oli villase lõnga lõhn sõrmedel, mitu päeva ei saanud sellest lahti. Koolis oli tunne, et kõik tunnevad seda loomarasva haisu.
Lõngakerad olid ikkagi ilusad.
Või siis need tunnid porgandivagudes, päike selga kütmas ja parmud puremas. Üks vastikumaid mälestusi üldse.. aga seelikusabasse puhtaks tõmmatud rotisaba moodi noore porgandi maitsest paremat ei olnud, isegi hapude karvaste karusmarjade mekk ei olnud nii selgelt meeles.
Naised astusid vaikides majast välja. Pakkimine oli omajagu aega võtnud ja lõpuks oli vanaema soovinud tühjaks jäänud tubade põrandad üle pesta.
See oli küll ülearune, mõtles Gerda.
Hea, et põrandad pestud sai, mõtles Vilma.

Muru oli pikavõitu, kõrred kõditasid sääri.
Kolijate masin oli juba tunnike varem õuelt läinud, Gerda pisike roheline auto sulas hämaruses sirelipõõsastega kokku.
Kusagil kriiksus rääk.
Roostes, mõtles Vilma.
Aidauks, mõtles Gerda.
Gerda vaatas naabrite poole. Või pigem ikkagi sinnapoole, kus varem elasid naabrid. Helmi oli ülemöödunud talvel surnud, sellest saadik ei olnud selle maja akendes tuli põlenud.
„Mäletad Helmit?“
Gerda mäletas.
„Ma ei ole kunagi näinud, et keegi nii palju lobiseks kui tema,“ muigas ta, „ja ma mäletan, et selle jutu vahele juba sõna öelda ei saanud. Nii kui ta nägi, et ma suu lahti tegin, läks jutt kohe paar tooni valjemaks ja kui kiiresti need sõnad tal tulid!“ Gerda hääles oli isegi pisut imetlust.
„Ma tunnen temaga räägitud juttudest puudust,“ ohkas Vilma.
„Mis juttudest, ega ta sinuga teisit ei kõnelenud, samamoodi tema lobises ja sina lihtsalt olid vait..?“
„Just.“
Gerdale tuli meelde, kuidas vanaema sealsamas maja ees pingil istudes igavleva näoga üle põllu vaadates kindlas rütmis noogutanud oli ja Helmi tema kõrval istudes samamoodi põllu poole vaadates oli vahetpidamata vadistanud.
Muigama ajas.
Kui hea oli Helmi lobisemise ajal oma mõtteid sirgeks kammida, meenutas Vilma. Helmi ei saanud niikuinii kunagi aru, kas teda kuulati või istuti niisama ta kõrval.. peaasi, et elus hing ligi oli, vanapiiga asi…

„Istu ette, seal on jalgadele rohkem ruumi“
Gerda kohendas vanaema seelikuserva ukse vahelt üles. Poolvillase seeliku kare lõim tuletas sõrmedele meelde vanas riidekapis reas rippunud rõivaste read.
„Sa oma leerikleidi võtsid kaasa?“
„Ikka“
Kuidas siis kleiti ei võta..
„Ma tahan, et mind selles maetakse!“
„Tean. Ära kiirusta selle asjaga.“ Gerda hääles oli pisike tõredusnoot.
„Parem, kui on öeldud…“
Mõlemad ohkasid korraga.
„Nad unustavad niikuini“
„Ta on seda nii mitu korda juba öelnud“
Gerda pani autoukse klõpsuga kinni. Tagurdava auto tuled valgusasid hoovist välja keerates maja treppi, kuuriseina ja sirelihekki, pisike välgatus säras üle naabermaja akende.
„Ma olen viimane, tead, eks?“
„Siin külas tõesti“

Auto keerutas metsa vahel, tee oli kevadel metsaveoautode poolt pahasti rööpasse aetud. Vanaema haaras käega ukse käepidemest nagu oleks ta tahtnud sõidu pealt välja astuda.. ah, lihtsalt autos loksutas, ega ta siis kuhugi minna kavatsenud.
„Me tuleme sügisel tagasi, kui su tervis paremaks läheb!“
„Jah.“
Naised vaikisid kogu ülejäänud sõidu aja.
Kas vanaema teab, mida arst tema neerude kohta ütles? Gerda ei julgenud seda mõeldes Vilma poole vaadata.
Kas nad teavad, mida arst mulle neerude kohta ütles? Vilma vaatas pimedas vaevumärgatavat teeperve.

Rääk krääksus põllul peaaegu hommikuni.
Sirelite lõhn voolas udus laiali nagu sulav jää.

Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.

Joosep

Ruum oli peaaegu pime, ööaeg ometi. Üks pisike õlilamp ei suutnud valgustada enamat kui väikest ringi, millest hammustas suure sektori laua kohal kookus istuva mehe vari.
Väiksem lõik valgust kadus õllekruusi aegajalt mehe suuni tõusva varju sisse.
Mida sagedamini tõusis kruus, seda enam vajus kössi mees.
”Ai-ai, lükkasid oma pruudi häbisse, ei kannatanud siis pulmadeni oodata!”
Külamoorid, kõike nad teadsid, kõike nad nägid. Kõigile lobisesid.
Joosep vajus veel jõnksukese rohkem kössi.
Maarja, Maarja, miks sa niimoodi…
Mees oli oma kihlatut näinud vaid setupalju kui vanemad neid söögilauas tutvustanud olid, teine teises lauaservas, aga ega siis enne pulmi rohkem vaja polnudki. Ilus tüdruk, söönud ja sile, palged ümarad ja pilk malbe.
Ah, nad kõik olid tegelikult sellised, malbed. Ühe pidi Joosep ometi lõpuks ju omale saama, küllap vanemate valik oli õige. Kõigil oli õige olnud. Kui nüüd ainult seda jama poleks olnud…
”Huvitav, kes see oli..”
Mõte oli tuim. mis vahet seal enam oli, kes. Tegu oli tehtud, pruut kellestki teisest rase ja pulmad peavad ära jääma.
Kann tõusis, mees vajus.
”Joosep, kuule, Joosep!”
‘Mh?”
Valguseringi ilmus veel üks käsi. Võõras.
”Kuidas..? Toauks oli ju kinni ja kuidas sa koertest mööda said?”
”Koerad või asjad sul.” Võõras muigas.
”Nonoh, mis sa seletad, mul üle küla terased..” Joosep lõi selja nördinult sirgu, aga eks õlu oli oma teinud ja kui võõras poleks teda õlast püüdnud, oleks kärkija põrandale selili maandunud.
Võõra käsi oli üllatavalt tugev.
”Ole nüüd rahulik, ma ei ole siit pärit”
”Naaberküla mees siis. Ikkagi, kuidas need koerad sind siia lubasid?”
”Ei ole naaberkülast ka, ma olen saadik.. kaugelt olen, tahtsin Maarjast rääkida”
Nüüd ei kõikunud Joosep tõustes peaaegi üldse, rusikas, oli kiire tõusma ja külaline ei jõudnud oma nägu eemale tõmmatagi.. aga äkki tundis Joosep, kuidas ta käsi vajus võõra näost läbi. Joosep kukkus, ta oleks pidanud kogu kehaga tabama oma ohvrit, kuid ei, ka keha tundis ainult sooja lainet ja ei mingit tuge. Viimasel hetkel, just enne põrandale langemist haaras võõra käsi, ikkagi lihast ja luust käsi Joosepist. Vähemalt nägu ei tabanud põrandat, põlved, need olid valusad, kivipõrand ikkagi. Joosep jäi põlvedele, ootamatus oli keha nõrgaks teinud.
”Tõuse, mul on sulle üks jutt”
”Ma ei taha.”
Võõras vaatas hetke põrandal kössitavat murtud meest ja ohkas,
”Olgu peale, aga rääkima me peame siiski”
Külaline istus maha, Joosepi kõrvale.
”Maarjast tahan sinuga rääkida, su tulevasest naisest”
”Ma ei saa temaga abielluda, sa ei ole kuulnud?”
‘Saad. Pead. Sul pole valikut.’
”Aga ta on ju..”
”On,” Kiiresti katkestas võõras Joosepi lause.”’ on, ja sina kasvatad selle lapse üles. Meil.. teil on vaja lunastajat ja su… Maarja.. ah, jumala poeg saab selleks Lunastajaks.”
”Mida sa räägid, mees, Maarja on rase ja see ei ole mina, kes tema endale sai, ma ei saa teda naiseks võtta, saad sa aru?”
”Sa kuulad mu sõna, sest ma too selle käsu sellelt, kelle ei ei öelda!”
”Haha, ma olen vaba mees, ainult jumal on see, kes mind kamandab”
”Just”’
Paus sai pikk.
Joosep taipas, et ta salasoov oli kogu aeg olnud saada käsk kelleltki teiselt, käsk, millele alludes ei peaks ise otsustama.
Jumal kõlbas käsuandjaks küll.
”Sa abiellud Maarjaga see ei saa kerge olema, ja sinu asi on tollest poisikesest kasvatada meees. Jah, ta salgab sind ära, jah, ta ei ole suurem asi käsitööline, aga sina oled ta isaks niikaua kui tuleb aeg lahku minna. Ausalt öelda pole Ta veel otsustanud, kumb tema juurde esimesena tuleb, sina või tema..”
”Oota, pea hoogu.. ma kasvatan ta üles, ta salgab mind ära.. mis rõõmu ma sellest saan?”
”Isekas oled, isekas. Lastest ei saa kunagi rõõmu, kas sa ei tea? Üks südamevalu teise otsa, hea, kui natuke rahu saad, rõõmuga on nagu on, peaaegu polegi teist õieti.”
”Kas ta jääb mu ainsaks lapseks? See.. võõras..?”
”No on sul siis midagi viga, Maarja on küll terve naisterahvas..?”
”Mh. Pole mul miskit viga.”
”Lollid küsimused teil, inimesetel”
”Kas sa arvad, et kui ma Maarja naiseks võtan minult küsimusi ei hakata küsima?”
”No eks sa midagi ju ikka vastata mõistad.”
”Ei. Mida ma vastan? Jah, Maarja saab lapse, ei, mina pole selle lapse isa näinud, jah, ma kasvatan ta enda omana üles..?”
”Valetada ei oska või?”
”Sina, SINA soovitad mul valetada?”
”Mnjah, see nüüd küll hästi ei läinud. Aga ole vait, ära vasta midagi.”
Vaikida Joosep oskas. Vaikides oli ta ju siianigi oma kibedat valu kandnud. Hea mõte tol võõral, just nii ta teebki.
Vaikib.
”Kuule, ma nüüd lähen. Sa teed nii, nagu me siin arutasime? Võtad Maarja ära ja kõik muu jutt..?”
Joosep tundus tukkuvat. Siis tõusis ta pilk pikkamööda võõra silmadeni.
”Ma võtan naise, kes on kellestki teisest rase, kasvatan selle lapse üles, nähes ta õpetamisega mõttetut vaeva, saan ta poolt reedetud..? Midagi on kindlasti veel, mida sa rääkimata jätsid.”
Joosep ohkas raskelt.
Maarja, ah, Maarja…
”Jah, ma teen nii nagu sa ütled. Maarja pärast teen.”
Võõras tõusis Joosepi kõrvalt püsti.
”Tead, ma mõtlesin siin nüüd… ma lähen räägin Temaga, las ta võtab sind enda juurde enne kui poja võtab. Ma arvan, et see lõpp.. see ei oleks sulle muidu kerge taluda.”
Joosep nägi võõra kuuehõlma läbi ukse lehvivat.
”Koerad peab terasemate vastu vahetama”oli Joosepi viimane mõte vaikust kuulates.
Uni tabas teda sealsamas põrandal.

Ärapõlatu

Maapind peopesade all oli kuum ja kare, tolm kleepus pisaratest lapilisele näole muutes põsed liivapaberi sarnaseks.
Naine tõusis teetolmust jõuetult ägades. Silmi tee poole tõstes ei paistnud enam ei meest ega poega, võis vaid ette kujutada neid kahte eemaldumas – poeg noore mehe reipal sammul, mees vanainimese vaevalisel astel.
Ainus poeg, kauaoodatu, ime läbi sündinu, Saarale jumala poolt kingitud poeg võetakse nüüd sellesama kinkija poolt ära. Nii ütles mees.
”Jumal käskis mul tuua vereohvri. Iisaki. Me lahkume hommikul, sina, naine, vaiki senikaua …tema vastu me ei saa”
Mehe hääl oli sama kare kui Saara põsed praegu.
Naine oli juba õhtul mehe sõnu kuuldes tahtnud poja tuppa söösta ja sundida Iisakit põgenema, mees haaras ta randmest nii, et täna oli mehe kämbla jälg kui sinine käevõru ümber Saara hapra eidekäe.
”Ära tee midagi, ega sa ometi arva, et sa midagi muuta saad? Käsk on antud, mõistad?”

Öö möödus vaikides. Mis kasu on jutust enam. Käsk oli juba antud.
Hommikul kattis Saara laua nagu tavaliselt, võibolla olid ta liigutused leiba lõigates pisut aeglasemad ja jook kannust nirises pisut peenema joana kui eelmistel hummikutel… võibolla. Saara ja Abraham ei rääkinud omavahel, ka see oli tavaline, rääkimise aastad olid möödas, juba oli õpitud vaikima.
Ainult Iisak ei suutnud suud pidada, teekond Moriasse ei olnud igapäevane ja tõotas vaheldust üksluisesse argipäeva.
”Mägedes ei ole nii kuum, saabki natuke värsket õhku… tõsi, sinna peab kõigepealt ronima, aga me ei pea ju peale ohverdamist kohe alla tulema, eks, isa? Vaatame, kas naaberoru mehed on juba vilja lõikama hakanud, ma tean seal ühte eendit, kust hästi näha on..”
Iga Iisaki sõna torkas uue nõela Saara rindu. Iga tema lause vajutas Abrahami õlad veelgi enam längu.

Ja siis nad läksid.
Kaks meest, isa ja poeg, poja õlul haokubu, isa habrast kogu toetamas kõver sau.

Meeste lahkumisest oli juba tunde möödas.
Saara istus lävepakul, silmad naelutatud mägedele ja äkki karjatas ta heledalt nagu oleks keegi teda löönud.
Mäe tipust tõusis tume suitsusammas.
”Iisak!”
See oli kõik, mida ta öelda suutis, ennast edasi-tagasi kiigutades ja küüntega teepinda kraapides ei öelnud ta tundide kaupa enam midagi.

”Ema, mis juhtus? Ema?”
Iisaki hääl.
”Naine, tõuse üles, läheme majja, rahvas vaaatab.”
Abraham.
See oli uni, hea uni. Küllap nii oligi. Päästev uni.
Saara tõusis meeste toel ja läks majja.
”Ema, mis sul juhtus?”
”Mine ära, poeg, mine oma tuppa, ma räägin emaga ise!”
Abraham oli pojaga järsk. Oodates kuni uks Iisaki järel sulgus istus ta südamest ohates maha.
”Mida sa tegid?” naine haaras mehe mõlemad käed,

Kas sa ei läinudki mäele?”
”Läksin.”
”Aga kuidas siis..?”
”Jumal ei tahtnud teda.” Abrahami hääles oli pettumus.
”Jumal saatis ingli ja jäära. Jäära saatis ta Iisaki asemele. Jäära. Jäära! Ta ei tahtnud meie poega, eelistas jäära…”

Saara käed langesid rüppe.
Ta ei saanud aru… poeg oli elus, see oli peamine. Aga jäär Iisaki asemel ohvriks…

Oleks siis härgki olnud. Vähemalt.

Vaikus

Mitmes öö see nüüd oligi? Neljas? Neljateistkümnes? Neljakümne neljas?
Naine surus padja vastu kõrva, kuid hiire krõbistamine kostis ka sellest läbi.
Kell oli kolm. Või pool kolm . Naine ei pidanud kella vaatama, ta oli seda juba mitmeid öid jutti teinud ja alati oli kell pool kolm. Või kolm.
Alati.
Hiire ragistamine oli ainus heli muidu täiuslikus öös.
Naine tõusis järsult istuma. Krõbin, mille suunda oli pea võimatu määrata- kord kostis see justnagu seina vahelt, samas tundus, et kapi all mürgeldab mingi supervõimetega näriline, siis jälle ragises terve laepealne -  vaibus vaid silmapilguks, et seda hullemalt jätkuda.
Naine võttis voodi eest toakinga ja viskas sellega umbes.. kuhugi toa sisemusse, ükskõik kuhu, peaasi, et ragistaja lõpetaks.
Sellest ei olnud abi. Naine surus  sõrmed läbi unesalkus juuste ja kattis ennast närviliselt edasi-tagasi kiigutades kõrvad  peopesadega, ise omaette ümisedes, et ometi mitte kuulda seda teravate hammaste alla puruneva maja raginat.
Kuid ta teadis ju, et vaikus oli illusioon.
Ta tõusis järsult, jalg kobas toakingi.. ah, õige, teine neist oli ju kusagil teises toaservas.. naine lennutas ka alleesjäänu närviliselt eemale ja läks paljajalu kööki.
Sigaret lahtisel aknal, jahe ööõhk pugemas põue, käsivarred kananahas. Pea ei olnud enam uneuimane, naisele meenus, et kusagil peab olema... Kiiresti, plaksudes avanesid kapiuksed, kiirelt kobav käsi leidis õige kiiresti otsitu. Hiirelõks.  Moodne, tuliuus, metallosad ähvardavalt kiiskavad, puust alus peos kare ja pinnuline.
Naine naeratas pisut ootamatult.
Unistus vaikusest...
Vinnastatud lõks libises ettevaatlikust käest kapiserva alla.
Toas oli vaikus, hiir oli selleks ööks oma närimised lõpetanud.
Nagu kõik need poolärkvel veedetud neli, või neliteist ööd... ehk oli öid juba nelikümmend neli olnud, naine ei suutnud enam meenutada.  Vastu hommikut kinkis vaikus naisele veel paar  tundi und.
See ei katkenud isegi kinnilööva lõksu püssipauguna kõlava plaksu peale.
Hommikul viis naine väikese halli juba kangestunud laiba prügikasti.
Naeratus.. lootus vaikusele muutis naise näo hoolimata poolikuks jäänud ööst lausa säravaks.

***

Kell oli kolm. Või pool kolm.
Uni kadus ootamatult.
Tuba oli pilkaselt pime ja vaikne.
Täiesti vaikne.
Liiga vaikne.
Isegi kõrvade katmine ei suutnud seda vaikust summutada.