laupäev, 21. oktoober 2017

Küsimus laiale ringile



Päikesetõus jäätunud udus. Siin-seal ilmuvad ja hajuvad vikerkaarejupid,  noore muruna kerkiv härmatis lausa krabiseb kasvades.
Suvine lebotool keset kirevaid jäänõeltega palistatud vahtralehti, pehme ja kohev toasoojast toodud madratspadi ja kaelani magamiskoti soojas üsas lebotav mina, suur aurav teetass käte vahel ja silmad mõnust vidukil...


Jeah, muidugi.
Kuurist puid tooma minnes võtan korraga kaasa sodi, mis kompostihunnikusse läheb. Kompostihunniku juurest napsan näpu otsa tühja tuhapange, laon nii selle kui puudekorvi halgusid täis. Toas panen esimese korvitäie puid pliidijalgade alla, tuhapanges olevatega panen pliidi küdema. Tuhk ahjust välja. Tühi puudekorv ja täis tuhaämber kätte ja punuma. Tuhk komposti, ämber teiba otsa tagasi. Korv puid täis, tee pealt garaažist õueluud kaasa ja tuppa.
Käed puhtaks.
Pott tulele.
Kotletitainas valmis plätsida.
...
...
...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Aga kell kaks on kustumise hetk ja siis sõitke või teerulliga minust üle. Mul ükskõik.
Poja pere olevat aiast viis traktorikäru täit lehti minema viinud. Ei mina tea, kas viisid või ei, mina magasin.

Nonii. Ja nüüd siis esimese lõigu juurde tagasi tulles: kuna puulehed on väidetavalt aiast põllule veetud, kas siis oleks ehk nutikas oma hommikune unistus lebotoolist, härmatisest ja kuumast teest üle viia sinnasamasse põllule, lehepolstri keskele?

Kommentaare ei ole: