Lehed

laupäev, 23. mai 2020

?



Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/





neljapäev, 21. mai 2020

Fotojaht: Ärkamine






Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab
Kuid nemad magavad vist sügiseni
Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab
On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende
Ja päeval hullaja näeb päeva imet
Kumb enne on, kas ärkamise ended
Või algus seal, kus algab  unneminek?






Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.
Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.
Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.



reede, 15. mai 2020

Niisama




Sinisilmse lapse unepisar
Kukkus sinna, kus ta ase oli
Vajus maasse, püsis peidus visalt
Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet
Alles pole neid, kes mäletaksid
Kambri asemel on ammu toomed
Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas
Pisar ärkas mulla soojas pesas
Sinisilmse lapse suured silmad
Vaatasid ja vastu vaatas kevad

Fotojaht: Väsinud




Kõik väsivad, kõik väsib, kõigest väsib
Mõnikord on puhkusest abi, mõnikord ei ole.
Kui puhkus ei aita, saab ka väsimus otsa, aga see on juba täiesti teine teema.

Tänane teema on väsimus.


Mõnikord väsivad majad. kunagi oli neis elu ja sebimine, siis jäi sebimist vähemaks ja sisse kolis mingisugune muu elu. Seened ja hiired näiteks. Neile väsinud majad meeldivad.


Mõnikord väsib inimene ja tema meenutuseks ehitatakse hoone, millel väsida ei lasta. Karl Wilhelm von Tolli kabel Järvamaal.. Püstitatud mehele, kes ajaloolisest seisukohast oli ilmselt suur, kuid inimlikust vaatenurgast on teda õilistada raske. Sõda, teine sõda, veel üks sõda, dekabristide materdamine, veel sõda, poolakate peks...
Suur pilt on ajalugu, väike pilt on inimeste traagika. 


Täna on reede.
Täna võib väsinud olla.

Veel väsinuid:

kolmapäev, 13. mai 2020

CLQKRYAC

CLQKRYAC
 Proov lihtsalt

esmaspäev, 11. mai 2020

La bella vita è finita



Nüüd on jama majas.
Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.
"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)
Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 
"Mõrtsukas! Tagane minust!"
Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.
Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 
Auto24, porno ja Postimees. 
No tee neil nüüd vahet.
Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.
Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.
Palun vabandust.
Las olla, kui just roppus pole.

reede, 8. mai 2020

Fotojaht: Märka mind



Märka mind.
Seekordne teema, niisiis.
Alustaks kurtmisega, et blogipuu millegipärast ei märka enam sugugi kõiki blogijaid. Mitmed neist,  keda sealtkaudu lugemas käisin pean nüüd taga ajama nagu kitsi käega puistatud rosinaid saia seest.

Lisaks otsin ja leian ja märkan tänase teema kohaselt märgatud saada soovijaid.

Vee alt.


Vee pealt.


Enam kui saja kilomeetri kauguselt suurest veest.


Teised, kes midagi märganud on:

Epp
Ritsik
Tegelinski külalisesinejad
TwD
A.I.V.O.
Mummo


Tegelinski pakkus, et järgmine kord visualiseerime väsimust.
Lendav Konn oli nii virk, et juba tegi pildipakkumise ette ära. Saab järgmisel reedel vabalt laiselda.

kolmapäev, 6. mai 2020

Tõsine hoiatus



Inimesed...ljuudi!
Ärge kunagi, ma ma rõhutan: MITTE IIAL! sättige oma kodukontorit köögilaua taha! Te võite vastu panna juhuslikult tänaval vedelevatele plirrjantidele (need säravad asjad, mis pole kassisitt), kauniskõnelistele siidkleidimüüjatele ja isegi printsihordide tormijooksu on võimalik eirata, aga külmkapi võrgutav urin hüpnotiseerib teie sooltebakterid, keda teadupärast on teis rohkem kui isiklikke ihurakke ja teid lihtsalt võetakse üle.
Ja nii ongi.
Istusin täna nagu (miks üldse "nagu"?) loll ja toksisin tööd teha ühe käega, teises käes sinna imetabaselt sattunud võiku.
Või kohuke
Või vorstijupp.
Või... No ma ei tea, kuidas need mu kätte sattusid!
Külmkapp on süüdi.
Koos soolebakteritega.






esmaspäev, 4. mai 2020

Kobarmõtelung





Nüüdseks ehk juba neliteist-viisteist aastat olen saanud jälgida ühe kauni paari kooselu kulgemist.
Esimesel aastal möllasid kired, kodu ehitamisel oli nooruse oskamatusest tingitud tagasilööke, noorikut käisid piiramas kosilased naaberkülast, suvi oli kuum ja konnavaene. Esimene aasta jäi lastetuks.
Kui esimese aasta lapseõnn oli nagu oli, kumbki noortest ei näinud sellest midagi arvavat, siis teisel suvel oli õhus algul ärevust ja hiljem, kui oli selge, et ka nüüd jääb titeõnn saabumata, kurbust.
Muidugi võis see kõik olla minu emotsioon, noorpaaril endal ei pruukinud selliseid mõtteid olla.
Neil oli südikust aasta pärast uuesti alustada.
Seekord oli õnn nende poolel. Uhke ema sire kuju kõrgus töntsaka lapsepaari kohal, väsimatu paar otsis veel hilistel hämaratel õhtutundidel praehiiri täitmatutele kisakõridele.
Ja nii ka järgmisel aastal.
Ja järgmisel.
Ja...
Nii kestis see kaua.
Aga tänavu oli ühel tormijärgsel hommikul pesa alla kukkunud. Kured, ka varaseimad, ei olnud veel saabuma hakanud, kuid maja oli juba rusudeks
Paari kuu pärast nägin oma suureks rõõmuks isakurge oksi kokku tassimas. Kured ei korja oksakesi, kured veavad noort metsa oma pesaposti otsa kokku. Nii nägin mõnelgi korral maadligi laperdavat lindu, oksakobakas nokas. Näis, et sellise koormaga ta ülespoole ei tõuse, aga ennäe, just vahetult enne posti keeras lennujoon üles ja kolksti sai palk paika.


Aga emalindu pole.
Ehk veel ei ole.
Otsisin netist kui pikk on kurgede eluiga.
Leitu ei rõõmustanud mind.


***


Ritsiku juures arutatakse remontika ja romantika olulisusest peres.
Kunagi kusagil keegi pillas märkuse armastusest kirjutamise kohatusest vanainimeste poolt. Ma ei mäleta kes, kuid mäletan, et see oli natuke valus.
Kui oled vana, siis on romantika kohatu.
Nii sain mina sellest aru, aga ega ma ei pruukinud kirjutatut päris õigesti mõista.
Remontika, saan aru, on kohane. Mõeldud vanadele paaridele, kuid sobib siiski kõigile või umbes nii, kui parafraseerida iidvana reklaami.
Aga romantikat on elus palju lihtsam saada kui remontikat. Su paariline võtab ühel üldse mitte kenal päeval kätte ja sureb ära.
Oli see suhe mis ta oli, aastakümnete, väga paljude aastakümnete jooksul on olmeülesanded kuidagi ikka kuidagi jagunenud, Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt on võimalus teineteise kallal viriseda. Oh, ärge muretsege, kui jutt käib pikkadest astakümnetest, siis virin enam lahku ei aja. „ Korduvalt olen mõelnud mõrva peale aga mitte lahutusele!" Aastate jooksul lihvitud klassika.
Ja oledki üksi. Olme ainult sinu kanda.Võibolla oli ka enne, kuid alati on ju midagi...
Laste abi on olemas, kuid see ei loe, see on sinu elu, sa pead ju hakkama saama nii kaua, kuni ühel päeval oled ennast ära kulutanud. Aga see on juba uus elu, järgmine, sinnani peab elama.
Aa, romantika pärast sellist pööret.
Kõike võib ette tulla. Ilusaid sõnu ja kirge ja lilli ja liblikaid ja mis kõik meelde tuleb. Romantikat mis hirmus. Kugi pole vähe neid, kes arvavad, et vanemana on see piinlik ja sellest mõtlemine on piinlik ja sellest rääkimine on veel eriti piinlik. Ühesõnaga ajage oma liini kusagil vaikselt nurga taga, et keegi ei näeks ja ärge isegi mõelge, et selles midagi muud kui piinlikkust leida võiks.
No ja laste jaoks on vanemad üldse sellised sootud olevused. Emad ja isad, mitte mehed ja naised. Olge nüüd mõistlikud, palun ärge rääkige neid lolle noortejutte. Eriti veel juhul, kui peaksite jääma üksi. Kõik, lõpp, finito, basta, mis lollid mõtted need sellised on?
Niisiis kui on kogemata natuke romantikat. Endale hoitut, jagamiseks sündmatut. Et see jumala pärast kellegi teise ilumeelt ei riivaks.

Kuidas siis mingi remontika sealt kasvada saaks? „Salajane tapeedivahetaja" või miskit?

Istu oma romantika otsas, aga ole vait ja tapeeti vaheta ise või palka keegi!
Aga ma tõepoolest kõigest teoretiseerin praegu.
Sest leskede asi on neiks ka jääda.
Või on see lihtsalt paratamatus.


***


Olen ennegi kirjutanud, et mu elus on olnud enam kui kaheteistkümne aasta pikkune stalkeri poolt jäitatavaks olemise periood. Kümned sõnumid päevas, kirjad, ümber maja luusiv haige vaimuga inimene, kummalised vargused ja veel kummalisemad asjade juurdetassimised. Ei olnud ilus aeg, ebaratsionaalne üliettevaatlikkus on siiani veel mõne asja puhul teemaks.
Nii, et kui ma siin mõnikord näin kommentaaride peale üle reageerivat, siis sellel on põhjus. On käitumist, mis lahterdub mu jaoks stalkimiseks ja seda ma ei talu nagu ka matslikke hinnanguid.









laupäev, 2. mai 2020

Omaette räägin siin ja...




Kass Kartul läks katki, nüüd paistavad silmadest kardinad läbi pea. Kas kassiremonditöökojad on karantiinis või teevad veel kassidele garantiiremonti?


















Leidsin statiivi üles, eile mängisin sellega, aga jube külm oli, palju ei jaksanud. Mis te arvate, kas Kriiside mere paremkaldale oleks mõttekas osta kinnisvara? "Vaade merele, vaiksed naabrid, Maa soodsatel ilmastikutingimustel nagu käeulatuses".
Ma olen kuidagi lukus. Mõistus on otsas. Kell on peaaegu kaks, pühapäeva südapäev. Järgmisena kirjutatud kommentaari sisust nopin välja sõnad, mis saavad järgmise loo pealkirjaks ja see tuleb jutulinnu sildi alla. Kui heaga ei saa...eks vägivald on ikka lahendus. Kui kommentaari ei taha kirjutada (noh, postitus ka sihuke...sisutu), võib teha soovikontserdi, mul on meiliaadress allpool olemas.
Jääb ära.