Lehed

teisipäev, 17. juuli 2018

Koera saba...



Olen üks must ja kasimatu inimene, kohe nii must, et eelmise päeva määrivate tööde lehka ei saa veel teise päeva lõunaks kätelt maha.
Nii, et mu lõunane jäätisetuutu oli suitsujäätis.
Ja vesi on juba pool päeva suitsuvesi.
Mitte, et ma kummalgi juhul oleks neelatavas kraamis näppupidi sees sonkinud, eiei, käed haisesid.

Mets põleb jälle.
Eile õhtul otsustasin kustutamiseks lisada ka oma viis senti,  seiklesin staapi otsides veidi ringi ja ega läinudki palju aega, kui avastasin end metsast, joatoru kaenlas.
Enne olin sellist riistapuud näinud ainult kaugelt ja vaid korra elus olen seda natuke näpuga sorkinud.Aga pioneer ei karda kurja hunti ning peale esimest ehmatust, mil vee lahtikeeramise järel langes noort metsa nagu loogu – veejuga lõikas puud lihtsalt pooleks – sai asi ruttu selgeks. Või noh...kas just selgeks, aga tuli igatahes kustus, tossavad pesad lõpetasid oma vulkaanilise tegevuse ja mättaid lendas.  Ma usun, et ühe auto paagitäie saime koos veel kahe teise hargneva torulisega tühjaks lastud, siis andsin lohvi järgmisele üle.
Täna sellest tööl rääkides nägin ühe noormehe silmis siirast kadedust, tema oli raba teises servas ja sai ainult voolikuid lohistada (sain ka mina) ning muidu ilus olla (ei tulnud välja).
Põlemine on kole asi.
Aga ma riskin kõlada nagu vana arsonistist pervert,  kuid omal haigel moel oli see lõbus. Vee jõud, toru, mille kõrist hoides tundsin, et tegelikult on ta minust tugevam, heameel, kui mõni eriti visa tulepesa isegi auramise lõpetas, suitsemisest  rääkimata.
Kohast, kus ma veest noaga puid lõikasin oli mu auto kolme kilomeetri kaugusel. Nägin välja nagu prügikolli pudelihari, kui selleni vantsisin. Sodine, tahmane, juuksed rastapatsidesse grupeerumises kokkuleppele  jõudnud... ja mis siis?
Täna õhtul vist jälle. Kuuldavasti on vaja.
Kui inimesi appi kutsutakse, siis on neid vaja.
Isegi Majakovski teadis midagi sellist.






esmaspäev, 16. juuli 2018

Rahavahetaja


Vaikne neljapäeva õhtu oli, ilmad püsisid pikemat aega head, suuremaid sõdu ei peetud, vesi akveduktides oli puhas ja kõhutõbedega oli vahe sees. Ei Thanatosel ega Charonil polnud kiiret kuhugi. Täringud kõrisesid vaikselt, Dionysose käest saadud veinipudel oli poole peal ja jutt tiksus katkendlikult nagu vanade tuttavate vahel ikka.
„Tead, varsti pidada jälle mingi sõda hakkama, sul läheb siin tihedaks vedamiseks. Paat ikka vett peab sul?“ Thanatos vaatas kahtlustava pilguga Charoni poolest saadik Styxist kaldale veetud paadiromu.
„Pole midagi, mida tatt ja nöör ei parandaks.“ pobises äsja veeretatud täringute kehva seisu põrnitsev Charon. „Kestab ilusasti minu elu lõpuni“
„Nojah. Igavesti siis“  nentis Thanatos ja kui ta näol oleks olnud ükski lihas, oleks võinud kihla vedada, et ta muigas.
Ikka teeb ju meele heaks, kui täringud teda Astralagi-mängus soosivad.
„Sõda, ütlesid, jah? Oh aeg küll, sõdurid on ühed kõige tüütumad....“
„Mismoodi?“
„Neil paganatel pole ju kunagi raha! Rahuajal tood sa ikka sihukesi, kes sõidu eest maksta jaksavad, aga sõdurid on paljad kui püsinööbid. Muudkui loobin teisi jõkke nii, et suuremate sõdade ajal käib vool jõesängist välja“
„No mis mina sinna teha saan, kui moira oma kääre lõgistab, on aeg käes. Minu asi on hing ära noppida ja sulle tuua. Lahingus pole kellelgi aega teisele münte suhu toppida“
Charon võdistas õlgu. Talle oli oma töös kõige vastumeelsem just nende suust võetud tatiste müntidega sehkendamine. Võeh, mõnel oli lausa pikk veniv niit järel....
Thanatose peast käis iga kord läbi kahtlus, kui ta Charonit niimoodi õlgu võdistamas nägi. Charon oli vist ikka naine.  Mehed nii ei tee, õiged mehed kindlasti mitte. Ta proovis oma pika hõlsti varjus toda liigutust järele teha.
Näh, ainult luine klõbin, ei midagi sensuaalset.
„Mis see nüüd oli?“
Charon siiski märkas, madu selline.
„Niisama. Mõtlesin lihtsalt.“
„Niisama, siis niisama. A tead, mis mulle veel ei meeldi?“ kui sa rikkaid tood...“
„Rikkad ei meeldi? Mingi loll nali vist..?“
„Sa ei kuula ka kunagi lõpuni!“
No SEE lause oli küll naiselik, ei ole Charon ikka õige mees, ei ole!
„...kui sa rikkaid tood, siis on nendel põsed teinekord punnis nagu hamstril. Aga täpset raha, näed, ei ole, ikka suured mündid, mõnel lausa kulda hambatagused täis. Mina pean täpse raha saama, mul pole neist hamstritest sooja ega külma. Tead, kui palju ma neid oinaid olen jõkke loopima pidanud?“
Täringumäng oli tõsise jutu käigus mõlemal meelest läinud.
„Mida mina sinna teha saan? Toon, kelle aeg on käes, minu asi pole nende rahakoti sisu kontrollida“
„Ja mina ei peaks neid nii palju raisku laskma. Varsti on jões rohkem hingi kui Hadese juures. See, et teil seal üleval on inflatsioon ei ole minul veel hinda tõstnud!“
„Aga äkki peaksidki hinda tõstma?“  „Seda mina ei otsusta, hinnad paneb Hades paika“  „Või Zeus, ma ise pole ka seda jama selgeks saanud“
Charon loksutas täringuid laisalt pihus. Mingi mõte hakkas aeglaselt kuju võtma. Hea mõte, kuigi mitte kõige traditsioonilisem.
„Kuule, too mulle mõni tölner! Vaata sihuke, kelle omaksed tahavad temast jõuka mehe muljet jätta, kuid on piisavalt kitsid, et kulla asemel ta lõuad vaske täis toppida. Siis on algkapital ka kohe võtta.“
„Rahavahetaja? Siia, siiapoole jõge?“
„Täpselt. Suured rahad vahetab peeneks, müntideta soldatitelt ostab kas kilbi või kiivri ära ja mina muudkui aerutan! Sina võid kulla omale saada, pea see pensionipõlv kätte ei jõua.“
Viimane väide oli kahtlane ja läbimõtlemist vajav, aga kulda võis ikka vaja minna.
„Ihne nagu surm“ ei öeldud asjatult.

***

Paari päeva pärast oli rahavahetusputka Styxi paadisadamas püsti nagu oleks see seal juba sadu aastaid seisnud. Tölner oli esialgu segaduses, kuid kuulnud, et kohapeal saab kastide kaupa raha kokku ajada ilma, et seda millegi peale kuluks, jäi ta kohe nõusse. Selline elu – kulda voolab sisse, ainult  pisikesed maksud surmale pihu peale ja väljaminekuid pole – oli ta eluaegne unistus, vähemalt peale surma sai ta igatsus tõeks.
Tölner oli rahul, sest raha muudkui kogunes.
Charon oli rahul, sest ta ei pidanud enam hingesid prügina jõkke loopima ja mõnel vaiksemal hetkel oli nüüd keegi, kellega lobisedes igavust peletada.
Ainult Thanatose hinges kripeldas. See viis, kuidas Charon end rahavahetajaga juttu ajades leti najal sirutas  ja oma takuseid juukseid kohendas oli kuidagi...vale... Mitte kunagi ei teinud ta seda Thanatosega rääkides. Aga tölneri ees..
Surm ei tahtnud seda tunnistada, aga see oli vist kadedus, mis teda pures.




pühapäev, 15. juuli 2018

Vahetada vähepruugitud kaitseingel teise mudeli vastu



Firma tegi suvepeo ja puha.  Sai tsirkust ja leiba, rahvast oli küll vähevõitu, räägiti, et alla kolmesaja inimese, kuid eks koht oli veidi kauge ka, Kabli kant ikkagi.
Ma Lätti, muide, ei jõudnudki. Mõtlesin korra, aga põhiline vastuargument oli "milleks?" ja nii seal käimata jäigi.
Pidu oli ilmselt tore. No mitte "ilmselt, vaid "kindlasti", asi on minus endas,  pole nüüd vist enam kui poolteist aastat ühelgi käinud, taas seltskondlik olla oli kurnav. Natuke suhtlemist ja hiilisin peitu, jälle natuke suhtlemist ja taas peitu. Täitsa töötas selline nipp, ainuke häda, et pidevast siblimisest olid mu varem poolteise meetri pikkused jalad täna hommikuks kolmekümne sentimeetri peale kulunud ja lihased olid üle tüki aja suisa kanged.
Enesekeskne lühikokkuvõte: ma olen enda üle täitsa uhke. Käisin seltskonnas ja jäin ellu!

***

Juba nädal aega on mul koletu isu karamelkiselli järele.
Arvestades selle magustoidu rammusust vajan ma seda täpselt sama palju kui kala jalgratast.
Mu isiklik (figuurisõbrast) kaitseingel arvab täpselt samamoodi.
Esimesel katsel õnnestus karamell potipõhjas imeliselt. Kuldne, hästilõhnav, siirupiks tehtuna keelt alla neelama sundiva maitsega.
Ainult, et.... kodus ei olnud grammigi tärklist. Sain enda peale nii vihaseks, et kogu siirupi sai endale kraanikausi torudes elav bakteribande.
Teine katse. Nüüd enam nii hästi ei läinud, kaitseingel (seesama kondikubu) lubas mul esimest korda elus vaadata potipõhjas põlema läinud sütt (neiupõlvenimega karamell). Ilusasti põles, sinise leegiga ja tossas nagu vana rehv. Töötan siiani poti restaureerimise kallal.
Kolmandat korda ma riskima ei hakanud, piirdusin piimakiselliga.
AGA MA TAHTSIN JU KARAMELLIKISELLI!!!!! Kaamelitatt, ma ütlen!
Keegi pakse solvavast kaitseinglist ei huvitu?  Vastu tahan pontsakat köögilembelist kaitseinglit.

***

Koduteele jäid mitu toredat reklaamitahvlit.
Üks näiteks oli nagu kaks ühes šampoon või kolm ühes lahustuv kohv või....
"Pakume kodumajutust ja saunateenust. Samas müüa kasutatud rõivaid"
Ausõna, mina sinna minna ei julgeks....

Teine teema, mis kiiksuga mõtteid tekitas, olid kohanimed.
(Jälle) näiteks:
Kas Vana-Paradiisis elav mees, kes võtab naise Kobra külast toob ise mao paradiisi?
Jep, see kõlas seksistlikult.
Ja mis siis?


esmaspäev, 9. juuli 2018

Küsimus asjatundjatele




Kas bloggeris saab anonümsed kommentaarid niimoodi kinni panna, et kõigil kommenteerijatel ei pea olema Googel+  kontot?


laupäev, 7. juuli 2018

Peni





Jumaljumalküll...selle reduga jalutamas käimine on lihtsalt õudne!
Ville oli tüdinenud peale esimest viitekümmet meetrit, iga viie meetri järel tegi peni peatuse ja istus, pead keerutades vähemalt minuti, seejärel tõusis selleks, et järgmised viis meetrit edasi tuiata ja istus jälle. Pargini oli veel kolmkümmend meetrit. Oleks pisutki rohkem maad pidanud jalutama, oleks Ville kümnekilose rakatsi kaenlasse kahmanud ja ta kuseparki ise ära tassinud.
Pargiserval olevale pingile lösakile vajunud Ville nägi üllatunult, kuidas Plirtsu (mis nõme nimi koerale!) justkui ümber sündinult hõljuva kapakuga teisi koeri nuuskima lidus ja kiduraid põõsaid kastis.
Mis tal siis tee peal häda oli?
Pool tunnikest läks igavledes, lõpuks mees vilistas. Koer üritas kutsest mitte välja teha, kuid trenniga sisse needitud refleksid said ihadest võitu.
Oot-oot, üks asi veel...
Just Ville nina all, mees jalutusrihmaga kaela kallal asjatamas, keeras Plirtsu end konksu ja sittus end põhjalikult tühjaks.
Tõbras.
Ville korjas kõõksatusi tagasi hoides hunniku kotti ja poetas miini kogumiskasti.
Tagasitee kulges samas punktiirtempos nagu tulekki. Samm-samm-samm, istume, samm-samm-samm, ootame...
Lõpuks ometi tagasi.
Juba läbi ukse oli kuulda lapse riiakat tooni,  kui esikuuks kolksus, tormas Anton kohe toauksele ja kaebas häälekalt, et vanaisa narrib teda jälle oma võõra keelega.
„No mes ma siis valesti sõnasin, kõnelsi lihtsalt, et tal ommava kardinakangast püksid jalas, vanaste said tsurad roguskist hamega veel kümneselt tanumal lipatud!“
Vanaisa silmis hõõgus kiusukuradike.
„Ah, lõpeta ära, sa tead ise ka, et see pole mingi murdekeel, mida räägid. Ära narri poissi. Räägi parem, kuidas sa selle vanurist koera kusetamas käid, kui see iga jupikese käimise järel kintsu puhkab?“
„Ära seleta, koer pole veel vana.  See, et su poiss vanemaid sõnu ei tea, on mure, usu mind. Lased ilusal keelel välja surra, sina ju veel mäletad, mida need sõnad tähendavad, poisil pole aimugi. Muudkui appdeidib ja applõudib, aga roguskil ja siidil vahet ei tee.“
„Ega ta kangakaupmees pole, miks ta peakski?“
Vanaisa keeras pea Antoni poole. „Noh, poiss, misasi on kangas?“
Anton keeras selja, huultelt võis lugeda hääletuid sõnu „mine perse!“
Vanaisa ei teinud solvangust väljagi.
„Nägid, seda sõnagi ei tea! Ja kui keegi peaks teda hoiatama, et lidu, selja taga on tsura väitsaga, siis laseb end rahus ära pussitada, võibolla jõuab hoiataja veel enne perse saata.“
Ikkagi riivas, tähendab.
„No ega sinupoolne mõnitamine siin aita. Parem ära kisu riidu üles.“
„Omad kodus kõnelen kuis tahan. Kui tahab eide moodi solvuda, siis andku hagu. Kui tahab õppida, siis küsib. Tema valik, sinu kasvatus.“
„Hea küll, taat, jätame selle teema praegu kõrvale. Räägime koerast. Kas sa arvad, et selline uimav koer on noor ja terve? Minu meelest on tal midagi viga. Pealekauba hakkas ta otse minu nina all sitale, mul on siiani süda paha...“
„Korjasid ikka ära? Hea lähedalt korjata, ei pidanud kusagilt kaugelt saja meetri tagant julka noppimas käima.“
Vanaisal näis olevat ükskõik, ta justkui vältis põhiküsimust.
„Aga see üliaeglane kõnnak? Koeral peab midagi viga olema, äkki oleks targem ta ikkagi magama panna, kaua sa haige looma..“ – „SA JÄTA MU KOER RAHULE!"
Oli see vast hääl.
„Vabandust...“ Ville ei osanud muud midagi öelda, oli näha, et mingist piirist oli ta väga pikalt üle astunud.
Vanaisa tõusis püsti, astus tasapisi esiku poole. „Naine jõuab sul kohe koju, ta ootab.“
Viisakas lause, varjatud väljaviskamine. Ville tundis, et ta oli selle seekord ära teeninud.
„Anton, koju! Ema tuleb ka juba, läheme poest läbi!“
Vanaisa oli esikusse jõudnud, seisis, selg vastu seina ja hingeldas.
„Olgu, taat, ma tulen ülehomme, homme helistan, pane siis poenimekiri valmis. Kui midagi on, siis...eksole?“
„Jajah.“ Hingeldamine hakkas tasapisi järele andma. Koer istus vanaisa kõrval, saba aeglaselt põrandat pidi tolmu pühkimas.
Autosse istudes käis klikk.
Toast esikusse oli umbes viis meetrit. Pärast seda vahemaad vajas vanaisa pausi.
Kurat, koer oli targem kui mina, kirus Ville mõttes.
Ville pööras pea Antoni poole.
„Kas sa tead, mida „tsura“ tähendab? Ei, persesaatmine see pole... Uuri oma kõikvõimsast telost järgi, oled ühe sõna võrra teistest tsuradest targem...“





esmaspäev, 2. juuli 2018

Vigin-pigin



Täna hilisõhtul nuttis majast kümne - viieteistkümne meetri kaugusel šaakal.
Kassid istusid trepil, vaadates segaduses nägudega üksteise otsa - põgeneda? Ilmselt küll, aga no see uus oht neil nüüd veel puudub, huvitav, mis nägu see on? Koeral oli täiesti ükskõik.

Ma pole nii haleda häälega looma enne kuulnud. Kui, siis ehk mõni viga saanud peni on võimeline taolist piripillihala kuuldavale tooma. Ahjaa - mina ise ka. Hala. Kaeblemist. Virinat.
Ma tean, mis tunne on pinjatal. Väga räbaldunud pinjatal. Sellisel, millest tilguvad veel viimased kommid, riputusnöör on sisse saanud mitu keerdu ja pendlina kiikumisele lisandub iiveldamaajav pöörlemine.
Kui ma tavaliselt trambin päevas läbi minimaalselt 11000 ja heal juhul 20000 sammu, siis täna on tulemus minimaalsest 10%. Mitte, et ma selle pärast põeksin. Juhtub. Kogu aeg ei saa liiga hea ka olla....
Lihtsalt....päeva plaanid, ilusad plaanid läksid aia taha.
Tuleb uus päev, ilusam.

Õues on noor torm. Kõik undab, puud loobivad lehti, vilju ja oksi endast eemale, mõni tüvi metsaserval loobub vastuhakust ja viskab end külili.
Mitte mina. Veel mitte.


esmaspäev, 25. juuni 2018

Klassika



Igatahes...me ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu, ega maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

Ja nii ongi.
Väljas suur valge, kolmveerand tunni pärast lõugab äratus, tulemas on tööpäev, mil normaalsetel inimestel (elik paaril kolleegil) on puhkus ja ebanormaalne inimene (elik mina) peab neid oma töö kõrvalt asendama ning ma pole minutitki maganud.

Oi, see päev läheb aia taha, jalad juba tara alt läbi....

pühapäev, 24. juuni 2018

Peenramaa



Nad käivad siin väga tihti.
Enamasti bussiga, jalas sinised purjeriidest papud, seljas tumedad tuulepluusid, rehavarred kulunud kilekottidest välja turritamas nagu värsked baguettid.
Tragid ja krapsakad vanad naised,  silm selge ja pilk sihikindel.
Peenramaale! Peenramaale, sellele viimasele, mis neile veel on jäänud.
Rohida on vaja, lilled tuleb kasta,  närbunute asemele uued sättida.
Pisikesed kuivetunud käed siblivad liivas, ükski okas või lehelible ei jää neil noppimata.
Peenikesed sõlmised sõrmed katsuvad lillede ümbert mulda. On see liiga kuiv? Või on vihma olnud liiast?
Ükski detail ei jää märkamata. Pisimgi umbrohulible kaob enne kui tärgatagi jõuab.
Kuid sest peenrast ei tõuse ikka veel midagi.
Seeme on olnud hea, aga idusid ei ole ega tule.
Sinna on istutatud nende mehed ja vanemad, õed ja pojad, lelled ja nõod.
Ükski seeme ei idane, rohigu nad oma sõrmed villi või kastku peenar sooks.
Naised ei kaota lootust.
Mõni teine kord. Mõni teine kord saab nende hool kindlasti tasutud.
Kangeks jäänud põlvede naksudes ajavad nad end püsti, vaatavad enne minekule pööramist viimast korda aiamaa üle ja lähevad bussipeatusesse, rehavars ikka asjalikult turris ja papude ninad veidi liivased.
Varsti tulevad nad jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Niikaua kuni...

Aga sealt edasi algab järgmise memme lugu.



reede, 22. juuni 2018

Cocaraamat



Ütlemata palju olen ma elus süüa teinud
Karmapannkooke
Vanapraadi
Annaputru
Saeparaadi
Mooritud viha
Muusikamaasi
Viisisalatit
Kapsamulle
Mangusuppi
Midagi oli veel...
...aa, leiba. Leiba olen teinud.
See ei tulnud välja.


kolmapäev, 20. juuni 2018

Tore päev muidu



Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.
Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada
„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"
Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.
Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.
Hea paks riie oli.
Hirmus suur auk jäi.
Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.
„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."
„Mida sa teed?"
„Pilti tegin"
„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"
Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.
„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"
Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.
„Mida, mida ta röögite?"
„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"
Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.
„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"
Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.
Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.
Hesa luges edasi.
„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."
Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.
„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"
Karje lõi paadi lausa kõikuma.
„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."
Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.
„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"
Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.
Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.
Pets toibus vees kohe.
Päästevestid olid mõistlik idee.
Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.
„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."
Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.
„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"
„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"
„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."
Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.
„Anna näpitsaid!"
„Ee..hmmm...autosse jäid."
Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.
„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."
„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"
„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."
Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.
Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast
„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.
Neidusid.
Binoklitega.
Kuradi linnuvaatlejad...
Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.
Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.
„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"
„Mhm. Taskus."
Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.
„Märjad?"
„Ligumärjad."
„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.
„Kuhu?"
„Mida?"
„Kuhu sa küünla paned?"
Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.
Valentin kaotas jälle pidurid.
„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"
Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.
„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"
„Haige."
„Äkki on kiirabi vaja?"
„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..
„Olete ikka kindel?"
„Jah"
„Saame ehk meie aidata?"
„Ei"
„Olguuuuu..."
Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes
„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"
Valentin sisises ainult
Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.
Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.
Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.
„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"
„Millega?"
„Viinaga"
„Viina pole"
„Mismoodi viina ei ole?"
„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."
„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"
„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"
„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"
Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.
„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"
Hm. Loogiline
Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.
„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"
Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.
„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"
„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.
„Näpitsad!"
Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.
Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.
„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"
Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.
„Plaastrit!"
„Seda sa tuua ei käskinud"
Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  
„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"
Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.
Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.
Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.
Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.
„Sinikael-part"
„Rabakana"
„Linavästrik"
„Hüüp"
„Kus sa hüüpi nägid?"
„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"
„Olgu, hüüp"
Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.
„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes
„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.
„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"
Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.
Tore päev hakkas läbi saama.