Lehed

kolmapäev, 18. aprill 2018

*#*#*



Inimesed peavad öösel magama, mitte netist maailma kõige jaburamaid teooriaid otsima ja end nende arvelt lõbustama.
Ah, ikka parem kui lakke jõllitada ja ise samasuguseid välja mõelda.
Nüüdseks olen juba kolm tundi end harinud lapikmaalaste ja õõnsa maakera usku inimeste teadmisküllase tarkuse valguses.
Millegipärast ei hakka külge. See on see kooliharidustefloniga kaetud inimese häda, kurb küll.
Aga üks idee tuli küll, äriidee (öösiti, kahest viieni, olen ma eriliselt arenenud ärivaistuga teadusmogul).
Meil ajab üks konverentsikeskus teist taga, kui aus olla, siis kohati polegi neil keskustel omavahel muud teha kui matsu mängida. Korraldaks õige õõnesmaalaste ja lamemaalaste ühise teaduskonverentsi? (Andku Newton mulle andeks sõna "teadus" kasutamine sellises kontekstis!)
Konverentsi kulud võiksime ise kanda, aga ülekande- ja salvestusõigused jäävad siia. Usun, et absoluutne hitt oleks näiteks "Teise konverentsipäeva ennelõunane debatt põhjapoolusel asuva Maasisesesse maailma avaneva sissepääsu sobitamisest lapiku Maaga, kommenteerimas Juur ja Kivirähk"

(Näe, tund aega saab veel magada, jee!)


teisipäev, 17. aprill 2018

Maskeraad



Emamaskides oleme emad
Olles armsamad - maskid on teised
Olen ilus. Need maskid on kenad
Olen rikas...vot see mask on veider

Kõik on hästi, saan hakkama uhkelt!
Enam võltsimaks minna ei anna
Vajan abi - mask mõningail puhkeil
Üle poriste ojade kannab

Aga ükskord, kui oled sa ise
Ilma maskita, täiesti paljas
Tuleb võõras, käes relv üsna haljas

Randmeliigutus, lihtsalt üks vise
"Rebi eest see võlts mask, vana madu!"
Peidad näo. Oled jäädavalt kadund


pühapäev, 15. aprill 2018

Kuidas ma tõrvikurongkäiku korraldasin (ja kättemaksu osa)



Mind aeti praegu köögist ära ja seega ei jää muud üle kui kaebama hakata.
Alustuseks ei kaeba, vaid kiitlen: esimene palavikuta ööpäev on õnnelikult üle elatud. (Ptüi-ptüi-ptüi!) Kehaline jõudlus on tasemel, mille puhul kevadised aiatööd lõpetan praeguses tempos jätkates juba pärtlipäevaks. Värske saak seega enne jõulu käes nagu naksti.

Nüüd siis kaebamise ja kaeblemise osa.
Praegu on külas kaks pojatütart isaga, küllatuleku kindel eeltingimus oli, et mingit vanaematamist ei toimu, lapsed minu otsa hüppama ei tule ja musitama ei ole lubatud hakata.
See osa kokkuleppest kehtib kenasti.
Aa, see kaebamise-osa.
Ma ei ole oma elus veel orgi otsas küpsetatud vahukomme söönud. Eilseni, tähendab, ei olnud. Eile kutsusid preilid mind oma kohustusliku õhtuse lõkkekribu juurde ja pakkusid seda võimalust. Ajasin oma kommi teibasse ja jäin neidudega mingit tähtsat juttu ajama. Jutt ei olnud üldse naljakas, kuid piigadel tundus aina lõbusam hakkavat. Lõpuks ei pidanud noorema närv närv vastu ja te viskas mokaotsast, et "nama, su komm põleb!"
Ja kuidas veel põles! Suure sinise leegiga, lehvitamine tule kustutamiseks ajas poja homeeriliselt naerma ja soovitama mul järgmise tõrvikurongkäiguga ühineda.  See, et lehvitamise ajal vahukommiplötsakad igale poole lauali kippusid lendama olevat eriti pheeeen.

Täna hommikul koitis kättemaksutund.
Poeg keedab hommikuti tütardele putru, tavaiselt mingitest helvestest. Ootamatult on viimase aja hitiks osutunud mannapuder, mille keetmine on tema jaoks pisut keeruline. Algul on piima parajalt. Siis tundub, et mannat on vähe. Seejärel ilmneb, et vähe on hoopis piima. Kohe näib, et piima sai palju, mannat on vaja juurde. Ikkagi on piima vähe - selleks hetkeks jaotub puder juba päris mitmesse potti - ja tont seda manna kogustki teab...
Lõpuks on terve köök mannaputru täis ja mina tuletan "täiesti muuseas" meelde, et Maša ja karu analoogne stseen on fimitud kusagil mujal, mitte minu köögis.
Siis mind köögist ära aetigi.
Hm, miks ometi...?




Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....


kolmapäev, 11. aprill 2018

Leidsin endale ideaalse ameti



Kohe panen kuulutuse lehte ja läheb hulluks kütmiseks.
"Välja üürida väga hoolas haudejaam"
No ei saa terveks, oma viga, mis teha. Ei oleks tohtinud nii kiiresti tööle ronida, nüüd on jälle radiaator keres talvisele kütterežiimile lülitatud.
Praegu olen esimest korda kuue aasta sees haiguslehel, esimese ringi gripiga olin liiga logu, et arstile isegi helistada (tööandja on mul kohati väga mõistev), tasapisi hakkan ära harjuma.
Aa, see haudejaama - jutt...ma olen laiseldes erakordselt staatiline inimene, raudselt saaksin munadest tibud ära idandatud. Võtaks õige hanemunad, nii tore oleks jälle tööle minnes enda sabas piiksuvat paraadi näidata.


esmaspäev, 9. aprill 2018

Mõrtsuk



Puu. Tuli. Maha. Saagida.

Ühel korral oli ta juba digimuutunud kolmeharulisest tammest kaheharuliseks tammeks,  kolmandik puust kukkus otse elumaja poole. Osaliselt lausa katusele, hoolimata sellest, et  katust riivasid vaid ladvaoksad oli hämmastav, kui palju kahju needki teha jõudsid.
Nüüd laienes välgu löödud lõhe kahe allesjäänud haru vahel iga kuuga, juba ammu ei parkinud ma autot tuulise ilmaga õue, vaid põllule ja ei saa salata - mure oli suur, ükskõik kumb neist harudest langenud oleks, jäänuks me igal juhul elektrita. Boonusena oleks kaasnenud laudakatuse hävimine.
Lehteminekuaegset purjede heiskamist poleks tamm enam üle elanud.

Inimene on tõesti vastik olend. Puu oli igal juhul vanem kui ükski hoonetest, vanem kui see talukoht üldse. Rääkimata elektriliinist, mille vedamisest just seda triipu pidi pole möödas paarikümmet aastatki. Aga näe - mitte mina ei ole vallutanud puu eluruumi, vaid hoopis tamm on minul ees.

Olgu, olen paha.

Elektrileviga suhtles poeg, natuke pidi neid veenma, et selle puu tarvis arboristi tellimine kuulub nende vastutusalasse. Ametnikelt tuli lausa pakkumine, et miks me ise puud langetada ei taha. Ma saaks küsimusest aru, kui ametnik ei oleks puud näinud, kuid ettepanek tuli praktiliselt parajasti tollesama tamme tamme all tatsavalt inimeselt....naljatilk.
Eile tegin viimased pildid vanamehest. Pea kogu saagimise aja olin toas, iga kord, kui tõstuki kõrguselt järjekordne paarimeetrine palgijämedune oks langes, värises maja tuntavalt. Juba alguses tegid mehed ise juttu, et äkki jätaks tüveosa püsti, see on allpol liine ja langetamisega tuleksime ka ise toime. Jäigi nii. Laip seisab, kiigeoks õieli küljele sirutatud.
Näis, kaua me seda talume.

Õu on tammepalki täis.
Otsin kohta, kus sellest tehtaks pisut enamat kui halge.
Kuidas küsida... "Teate, mul on siin üks tammelaip, tahate äkki hambatikke nikerdada?"

***

Totaalne teemapööre, hädavajalik hädaldamise hetk:
Esimest korda elus kandsin retuuse. Pool päeva. Pika tuunikaga (et te ei arvaks siin igasuguseid asju...)
Kordamisele see ei tule, ebamugavuselt on see rõivatükk igal juhul esimesel kohal. Seni oli esikoht torumütsi käes.


teisipäev, 3. aprill 2018

Toidust. Põhiliselt



Päeva nali on imelihtne
Tuleb lihtsalt osta söökla ja
pakkuda seal päevast päeva päevasupina
eilset seljankat,
mis on keedetud üleeile sekserile kuivama jäänud
singist
vorstist
praest
ja paarist pissivabaks leotatud neerust.
Laupäevane hapukapsasupp kõlbab hädaga pooleks samuti.
Päevasupiks.
Ainult, et päeva naljast saab siis päeva muhelus muhelus pikituna puuksunaljadega.
Kingitud nalja suhu ei vaadata.
Heitke parem meelt ja olge meeletud.
Kandke keelt ja tehke keelt tarrendis, ärge herneid unustage.
Heitke nalja, aga enne vaadake, et naljal oleks pehme maandumiskoht.
Aega pole mõtet surnuks lüüa, KARS §114, teate küll...

Mis kõige tähtsam: ärge püüdkegi mõista teisi inimesi. 
Selleks on elu liiga lühike.




pühapäev, 1. aprill 2018

Pime aeg




Koitu veel pole kuid seeme on mullas
Öö korjab seelikuid, peljates valgust
Aeg tundeil minna ja aeg mõtteil tulla
Seisatan akna ees vaadates algust

Iga kord hommikul sünnib uus ime
Õhtul ma loodan ta peale nii visalt
Mõtted, need tumedad, teavad, kui pime
On minu sees kui läind päevalind pesalt

Kui tuleb käsi mu õlale raskelt...
Teisele joonistab hingeõhk lause
Lause kui löögitäis heledat vaske

Mõlemad võtame hingates pause
Silmapiir vajub ja lõõmavat kaske
Päike on loomas. Ja öö on nii kaugel



Elus vist



Miraakel-miraakel! Ma olen nädalaga kaotanud kuus kilo eluskaalust! Peaaegu 13 pätsi Leiburi mitmevilja röstisaia..saialaadset toodet?  (Õigekirja eest ei vastuta)
Nüüd hakkan nõustajaks ja jagan oma edu saladust suure raha eest, omadele võin siin öelda: gripp. (Maksujõulised võõrad on mulle nüüd võlgu)
Oleks pidanud õige tüve vastu vaktsineerima. Ja üleüldse.... Mul on tunne, et haigeks jäämine sõltub ka meeleseisundist, mis mul oli "Mis mul haigusest, nakatada pole niikuinii kedagi".
Haigusaegse kolme mälukapäeva tagajärgi likvideerin siiani, nii oma füüsises kui kodukorras. Uskumatu kui mitu korda ma olen tahtnud juba põrandale kummuli kallatud pudinakastide sisu (miks? Miks ma seda tegin? Aiman, aga kindel pole) jalaga lihtsalt kapi alla lükata. Ei lükka sellepärast, et hästi ei jaksa. Homme ehk juba jaksaks, aga siis tuleb köhiv ja nina löristav südametunnistus kusagilt nurgast välja ja hakkab virisema. Südametunnistusel on kindlasti nii nohu kui köha, sest mul pole ja kellelgi ometi peab olema.
Mis kehalisse kobedusse puutub, siis täna juba mõtlen, et järgmisel nädalal ujun jälle.


Aah, tahaks jagada prügivedajate stiilinäidet....
Reedel tankisin autot tanklas, millest oli näha meie firma värav.  Prügiauto sõitis värava taha, jäi seisma. Kohe ju sisse ei saa, valvur tuleb välja, kirjutab autonumbri üles ja võtab sohvrilt allkirja. Enne paneb valvur jope selga, oma kaameraruumi ukse lukku, väljub välisuksest.....
Autojuht seisis värava taga maksimaalselt viis sekundit, kõige rohkem kaks sekundit pikemalt kui peetakse sündsaks stoppmärgi taga seista, keeras autonina ringi ja kadus. Valvur oleks pidanud selle ajalimiidi sisse mahtumiseks ilma ilma jopeta läbi akna viskuma.
Huvitav, et tööpäevadel nad seda ei tee. Prügiautode juhid nimelt, siis on aega valvurit oodata ikka. Kord on sama nii riigipühal kui vabal päeval....




esmaspäev, 26. märts 2018

Tolmuimeja

„....ueesi.....e"
Erni koputas uuesti, need ebamäärased helid teiselt poolt ust võisid tähendada mida iganes. „kaugele saatmisest" kuni appikarjeteni. Loodetavasti pole tegu appi röökimisega, mõtles Erni, muidu nagu kuidagi narr siin seista, äkki Voltsi toas pussitatakse või...
„TULE SISSE!"
Nii, selles enam eksida ei saanud. Selge kutse. Erni muigas – nagu vampiir, kutsumata sisse ei tule.
Ukse tagant valgus Ernile kaela toatäis hämarust ja hirmu. Sõbra siluett paistis vaevu-vaevu taamal akna taustal diivanil, Volts oli püsti ja jõllitas pingsalt põrandat.
„Uks kinni, uks kinni, sealt tuleb valgust! Ja ruttu siia, ta on sind juba märganud!"
Uks prahvatas Erni selja taga pauguga kinni, põranda ületamiseks kulus kaks pikka sammu ja üks hüpe.
Hirm oli uskumatult nakkav, Erni ei saanud arugi, mis teda hammustas, et ta ennast äkki nii ärevalt tundis.
„Mis toimub?"
„Tasem, lärm paistab teda ärritavat! Ennist kui sa ukse taga lõhkusid, tuli ta mitu korda diivani alt välja, oleme vaiksemalt!"
„Kes?"
Madu, niikuinii oli voodi all madu. Või skorpion, eriti suur ja õel. Või ämbl...
„Sinu voodi all on madu? Mis sa arvad, et see voodisse ei saa?" Erni oli tõsiselt mures. Madu ei ole naljaaasi.
„Ei ole madu, SEE voodi peale ei saa, põrandal ainult..."
"Mis SEE?"
„Masin"
Masin? „sa kardad masinat, mis mahub su diivani alla?"
Volts viskas end prõmmuga diivanile istukile.
„Loe!" koukis ta kusagilt patjade vahelt välja ajakirja. „Loe, siin on kirjas, kuidas nad meid üle võtavad. Targemad annavad lihtsatele käsud ja algabki jaht inimese peale"
Erni tundis ajakirja ära. Poolteadust täis olev lõbustav ja lihtne zurnaal, mis selles numbris arutles arvutite võime üle mingil ajal inimkond „tarbetuks" tunnistada.
„Noh?"
„Mis noh?"
„Sa ei saa aru? See on alanud! Eile hommikul hakkas pihta!"
Misasi on alanud? Mis toimub? Erni hakkas vaikselt tunne, et ta jookseb kohe kokku, Voltsi räägitu oli täiesti ebaloogiline ja mõttetu.
„Ma ei saa sinust aru, räägi täpsemalt"
„EI SAA ARU? Sa oled pime! Eile hommikul näiteks – kas sinu kodumasinad olid kõik korras?"
Erni mõtles viivu oma kodu vaikselt suriseva ja lambikesi vilgutava sisustuse peale. Tehnika oli moes ja temal oli alati kõige moodsam tehnika.
„Korras olid"
„Sul vedas. Sul oli õnne. Mul hakkas kõigepealt dušivesi keema. Siis keeras hambaharja vars looga sisse ja lõi mul hambast killu välja. Kümkapis oli kõik läbi külmunud. Telekast tuli ainult pornot, igalt kanalilt..."
„see ei meeldinudki siis või?" Erni hakkas naerma.
Volts muutus veel süngemaks. „meeldis. Miks sa arvad, miks mul naist ja lapsi siin pole? Selle kuradi pärast, et porr meeldis mulle liigagi, muud jamad olid pea kuidagi segi tõmmanud ja... ühesõnaga,  Minni läks lastega oma ema juurde tagasi."
„ossaaa...."
„Nüüd on sul ossaaa, mis tunne veel mul on? Ah?  Ja nüüd see tolmuimeja ka veel, see, kurat, on mõrva peal väljas! See sihib nimme mind. Alguses proovis niisama jalust maha sõita, siis hakkas rammides särtsu andma, iga litakas läks aina tugevamaks. „
„Näita"
„Mida?"
„kuidas sõidab, näita!"
„Loll väheke või mis, ma peaks ennast tappa laskma lihtsalt sellepärast, et sina näha tahad? Proovi ise!"
Erni kõhkles vaid hetke. Mida see üks hale tolmuimeja talle ikka teeb.
Üks jalg. Teine. Samm. Teine.
Juba oli Erni keset põrandat. Tolmuimejat ei kusagil.
„Tule siia, näed ju, et pole su kolli!"
Volts võttis pikalt hoogu, aga siis ta hüppas.
Samal ajal sööstis diivaniserva alt väike ilusasti lepatriinuvärviliseks võõbatud tolmuimeja välja. Täiesti müstilise kiirusega sööstis ta joonelt Voltsi poole, sama kiire ja arusaamatu oli Voltsi reaktsioon – ta rabas sõbra õlgadest ja pööras tolle endale ette. Tolmuimeja kolksatas sädemeid pildudes vastu Erni  luupekseid, põrkas veidra nurga all korraks üles ning...suri.
Erni hoidis laibakest oma käes, keeras seda siia- ja sinnapole, kulm kortsus.
„Vaata, sul on püksisäär katki!"  Volli  hääl oli  närviline.  Erni vaatas alla – tõepoolest, ja mitte ainult säär, vaid ka nahk, ilus ümar liigesekapsel oli lausa näha.
„Pole midagi, ei valuta" kohendas Erni püksisäärt. „Ma viin selle prügikasti..?"
„Jaa, jah, jah, muidugi, kui sa saaksid, palun, ma ei tahaks seda kuidagi torkida. Kas sa pahkluu peale jääd ei taha või miskit? Vot jääd on mul praegu nagu putru."
„Ei"
Mkm, mitte nii järsult.
„Ei, aitäh, ma lähen koju ja vaatan.. ee.. oma masinad ka üle, eksole"
„Jah, ikka, loomulikult..."  Volts oli ikka veel endast väljas.
Erni seisis avatud ukse vahel. „ see oli niikuinii üks juhus, erakordselt kehv päev lihtsalt, on ju?"
„Aitäh sulle!" oli kõik mida Volts vastas.
Kui Erni minekule pöördus, liikus katkine püksisäär ta pahkluu kohalt eemale.
Voltsile tundus..kas ikka ainult tundus.., et sealt paistis metall.  „Huvitav, väga hästi tehtud protees, ma ei teadnudki, et tal mingi viga on.."
Erni viskas tolmuimeja vaikides prügikasti.
„Peab meetodeid muutma. Ühekaupa läheb jube aeglaselt"
Volts loopis kiiruga asju spordikotti telefon, pulsikell, arvuti (oehhh), kõik, mis töötas patareidel ja näitas pilti või piiksus jäi maha. Tont teab, mis neist ohutu on. Metsas on vananaisa majast veel seinad ja ahi püsti. Mida rohkem ja rohkem ta Erni lahkumise peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et teksaste sääre vahelt oli näha metalli, paari kaabliotsa ja ripendavat nahataolist materjali.
Metsa. Seal  on veel lootust.