Lehed

reede, 23. märts 2018

Mõned tarbetud nõuanded



Mul on kolme viimase päeva jooksul kogunenud korralik kuhi kogemuspõhiseid nõuandeid, mida keegi kusagil just praegu ja just nüüd ootab.
Olge lahked, ega ma kade pole.
Pealekauba pea niikuinii hetkel midagi mõistlikumat ei tooda ja tont seda mälugi teab, küllap neil päevil põlesid kolbas päris mitu pirni läbi.
Gripp, saage aru.
Esimene lõik puudutab tegevusi, mida võib sooritada palaviku laesoleku ajal.
Näiteks võib alati sorida oma koduapteegi põhjatutes sügavustes, leida sealt mingi vees lahustamist vajav pulber ja paki sisu peale avamist kraanikaussi kallata, sest ükski normaalne asi ei saa niimoodi haiseda. See, et palavik ja lõhnamoonutused on seotud, meenub hiljem. Liiga hilja.
Järgmiseks on lauale kuhjunud soliidne valik kõikvõimalikest "äkki on abi?" tablettidest. Need on tore panna kaussi ja sealt lusikaga taga ajades endale sisse kühveldada. Leige (öäkk!) vesi kõrval on soovitatav.
Lisateavee: gripiga on silmad niikuinii nii valusad, et vähemalt jääb ära netis haigustunnuste lainel surfamine ja karjed "See! See mul on, sellesse ma suren!" Mingil ajal tekivad filosoofilised mõtted, et gripp võiks olla zooantroponoos ja hiiri sellesse nakatades annab lootust hiirtest vabaneda. Avad kraanikausi aluse kapi ja köhatad sinna paar korda. Palju see hiireke ikka vajab?
Uus mõte. Tabletid pole veel mõjuma hakanud, palavik püsib. Mis mõttes? Ma ju võtsin neid juba viis minutit tagasi! Tuleb vann kuuma vett täis lasta ja seal ligunedes tõvest lahti saada.
Vesi jooksma. No need viis minutit võin ma voodis ka vedelada. Teki all. Ah, et jope ja müts veel...? Pärast võtan ära!
Kahe tunni pärast on jope ja müts läbimärjad, sest tabletid ikkagi mõjusid, vannivesi jääkülm, sest boilerist sai kuum vesi ammmmuuuuuuuu otsa ja köögis selline laga, nagu oleks seal steroide tarbivad gripis hiired kakelnud.
Kuii ka keegi viimases väites peaks kahtkema - jääge oma sõnadele kindlaks!
Keegii ei näinud ju niikuinii.


teisipäev, 20. märts 2018

Kaks saia, üks leib




„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Mingi rütm sai neisse sõnadesse sisse mõeldud, muidu poleks mõttetu täherida kauem meeles seisnud kui esimese elektripostini.
Külatänav oli tolmune, üksikud kivid pehme lenduva tolmu sees olid kui pilkuvad silmad – kord, kui tolm neid kattis, olid silmad kinni, kui aga paljas lapsepäkk tolmu maha pühkis, avanes silm hetkeks. Maapõues oleva koletise silm. Hea, et valge oli, pimedal ajal olid sellel teel kindlasti ka maigutavad näljased lahtised suud.
Ettekujutus ammuli suudest pani tüdruku keksima. Peaasi, et jalad hästi vähe maad puudutaksid.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Poeni oli veel hea mitu postivahet lipata. Raha kõvasti kokkupigistatud pihus hakkas juba higist kleepuma. Tüdruk proovis – kui ta käe lahti tegi, ei kukkunud münt kuhugi, pööra kätt kuidas tahad. Serviti. Teistpidi serviti. Pihupesa allapoole.
Aih, ikkagi kukkus, pihupesas oli vaid jälg rahast, selline, nagu  läbi õhukese paberi münti pliiatsiteraga kõdistades paberile jäi.
Teetolmust kerkis pisike pilv. Hea, et niigi läks, mõtles piiga münti tolmust näpuga õngitsedes, oleks veerema läinud, siis ei leiakski.
Higine pihk oli nüüd paksult tolmuse mündi ümber kõvasti kinni.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Poeputka trepp oli pinnuline. Imelik, trepid olid ju muidu siledaks kulunud ja lohkus, see oli vist väga uus trepp.
Aa, muidugi, seda see tädi jutt otse poodi sõitnud Lavrentist tähendas. Noh, et ikka lausa otse poodi. Sisse lausa, poe uks oli ka hööveldamata laudadega paigatud. Tüdruk tundis veel korra seda õuduse ja põnevuse segust värinat, mida ta tundis ka siis kui tädi toda lugu poolsosinal vanaemale rääkis. Pidi ikka õudne olema, et isegi täiskasvanud täie häälega öelda ei julgenud.
Pood oli seest ootamatult pime. „silmad jäid õue", nagu vanaema ütles. Tüdruk tardus ukse ees, nägemata kohe, kuhu ta astuda võiks, laealusest aknast paistis viltuses päikesekiires keerlevad külameeste suitsupilved, kusagil seal leti najal nad Marfaga lõõpisid. Kõrvad tulid ju ometi poodi kaasa, mitte nagu silmad. Uks avanes selja taga, keegi samasugune pime nagu seisma tardunud tüdrukki koperdas lapsele otsa ja kirus häälekalt.
Piiga ehmus ja astus leti poole, häälte suunas pidi see ju olema. Tasapisi hakkas silm juba ka ruumi seletama.
„Nu, tševo tebe?"
Marfa teadis, et piiga on võõras, pika juttu ei olnud tollega mõtet teha.
Tüdruk astus letile lähemale, käsi mündiga pikalt ees püsti.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
„Bulki netu,  vazmi tri hleba!"
Midagi oli valesti. Tüdruk teadis, et ta pidi saama kaks saia ja leiva, aga tädi lajatas letile kolm saia.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Hääl kiskus natuke nutuseks.
„Idi damoi, idi!"
Sellest sai tüdruk aru.
Korraks veel proovis ta oma mantrat
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
„Damoi!" Tädi surus talle kolm kandilist saiapätsi kaenlasse ja lükkas last õlast ukse poole.
Rohekem ei olnud vaielda mõtet, sellest sai laps isegi aru.
Kodutee oli sama pikk kui tulek, kuid tundus pikemana. Pätsid olid suurd, piiga väike. Lisaks veel mure teadmisest, et poest ei antud täpselt seda, mida tädi tahtis. Pätsisid jõudis veel kanda, mure oli raske. Nii raske, et sundis tüdrukut vahepeal tee äärde kraaviservale istuma ja tolmuste sõrmedega pehmest saiast suutäiesuurusi tükke murdma. Mõni pisargi viirutas tolmu põsel. Kedagi nägemas ei olnud, nutta eriti mõtet seepärast ei olnud ka, pisaraid sai vast mõni üksik.
Tagasitee oli lõpuks pea veerand pätsi pikkune.
„Kus sa nii kaua kadunud olid? Mis selle leivaga juhtunud on? Saia poes ei olnudki või unustasid sa ära?"
Siinkohal tundis tüdruk, et talle tehakse ülekohut. „On ju saia, leiba hoopis ei olnud!"
Tädi naeris. Isegi naerdes tundus ta kuri.
„See ongi leib, teil seal Eestis on leib teistsugune, meil on jälle selline",
Tüdruk ei saanud hästi aru. Leib on leib, see päts leib küll ei ole. Päike on ju ka alati päike, keegi ei öelnud, et küünal on päike. Või et siis suhkur on sool. Tädi ajas midagi segamini.
Tüdruk avas hoogsalt suu, kuid pani selle plaksti igaks juhuks kinni, ta teadis, et tädiga pole mõtet vaielda.
Olgu siis leib. Mida see tädi ikka teab. No ja ega saia vastu polnud piigal ka ometi midagi.
Mündi jälg pihupesas püsis veel hulk aega.



neljapäev, 15. märts 2018

Uni



Uneliivakaevanduses olen sunnitööl
Jala küljes raske  pomm, vööl ogadega vöö
Võtan tera omale, lastakse mind maha
Kuuliaugud keres, aga tööst ei ole vaba

Viira! Maina! Pilvelaevad lasti ootel paigal
Plaksub piits ja kubjas kireb: kiiremini, raisad!
Ketinaaber pissib liiva, mõni viskab koni
Huvitav, kes tahab sellist uneks hommikuni?

Viira! Maina! Rutem, rutem, nõme loodrikari!
Päike vajub, kohe tõstetakse laeval tuulde puri
Magama ma veel ei saa, sest haljatolmu käru
tahab täitmist, koorem ootab. Võta kühvel, näru...




teisipäev, 13. märts 2018

Kõdi


Nad sündisid ühel ja samal päeval, pisut lopasel ja hämaral talveõhtul laste kilkamise ja koerte haukumise saatel.  Sel õhtul oli nende ümber palju rõõmsat möllu ja naeru, ka nende näod olid rõõmsad ja käed kui embamiseks avali. Teine teisel pool hõredat lippaeda, silmanurgast teineteist piidlemas, käed hoolimata embuseootel asendist teiseni ulatumata.
Nime neile ei pandudki, kuid üks oma lumepallrindade, punase rätiku ja pikkade kõrsripsmetega oli kindlasti memm ja teine pajast kübara,  roheka sammalvuntsi ja hõlstisaba alt piiluvate lootsikusuuruste kalossidega oli sama kindlalt taat.  Memm piidles Taadi turris vuntsi ja Taadi pilk püsis memme lumepallidel. Tõmme oli õhus,  seda oli  nende soojal sünniõhtul kohe tunda.
Hommikuks olid Memme-Taadi loojad läinud. Kool ootas, töö ootas, elu suures linnas tahtis elamist. Öö oli olnud jäine, Memme ripsmed kadsid härmameiki ja Taadi kalossidesse sulanud vesi oli külmudes Taadi jalanumbrit kolme numbri võrra suurendanud.
Tea, kas nüüd sellepärast, aga Taat küll piidles Memme, kuid ei teinud kohe ta lumesajuvaikse häälega hõigatud sõnu kuulmagi.
„Tere Taat!"
Taadi pilk ei liikunud, Memm üritas veelkord
„Tere Taat! Näe, me oleme naabrid, astud ehk läbi, pakun värskeid purikaid?" Oh, purikaid oli palju, eelmise öö külm oli neid kasvatanud isegi puuokstele ja kaevuketi külge.
Taat vaikis.
„Mis ametit sa enne Taadiks saamist pidasid? Näe, mina olin pisike hang ja jupp õunapuude all lebanud tekist, mida põnevat sina oled teinud?" Memm ei jätnud jonni. Kuidagi pidi ju sõna sellest külmast mehest kätte saama.
„Ma arvan, et sina oled üleni vana talli tagant pärit, sealt sai vist palju lund korraga..."
Naiselik kavalus kandis vilja. Talli tagant ei tahtnud Taat küll pärit olla.
„Keldrimäe otsast ja tiigijää pealt olen pärit. Hõlsti alumise osa palli sees on tallitagust, aga vähe, see oli ju puulehtedega pooleks!"
Memm varjas rahulolevat itsitust. Kes siis ennast tallitaguseks tunnistada tahaks. Nüüd tuli oma nokkimist natuke tagasi tõmmata, muidu veel solvub.
„Seda ma vaatasingi, et tallitaguse jaoks kuidagi liiga valge oled. Tiigijää lumi see kõige puhtam, muidugi!"
„Ega sul endalgi viga pole, ilus kõrge rind sul, naabrinaine!"
Lumest inimesed ei ole eriti kiired ja juttki liikus neil aeglaselt ning pausidega. Ööd läbi ja päevad otsa, und nad ei teadnud igatseda.
Igatsus oli nende elus siiski olemas. Vestlus küll voolas aeglaselt, kuid see oli ka ainus liikuv asi nende elus, hoolimata soovist teise valget külge oma lumest käega puudutada või naabrile sügavamalt silma vaadata. Nad olid oma maailmas ju kõigest kahekesi, neis soovides ei olnud midagi imelikku.  Paraku hoidis külm neid paigal, vähemalt esimesel paaril nädalal jäigi nii, et Taadi silm seletas vaid lumepallidest rinnakumerusi ja memme ripsmete vahelt oli näha kõigest Taadi rohetav vunts. Päevad möödusid, mõnel ööl särasid mõlemad härmatisest, teinekord puuderdas memm oma nägu peene värske lumetolmuga ja Taat valgendas oma rüüd uue lumega.
Iga lumest kuju elus saabub kord paraku kevad. Ei jäänud ta selgi korral tulemata. Alguses olid need keskpäevased niisked tuuled, mis soojaootusest aimu andsid.
Seejärel tuli päike, mis hoolimata öistest pakasetundidest kippus Memmel ja Taadil peakatte alt vee jooksma panema.  Keerutava tuulega päevad vajutasid Memme ja Taadi teineteise pole kummargile, käed ika veel laiali ja valmis teineteist püüdma. Lumesajud ei olnud enam värskendavad, märg ja kleepuv lörts vajutas keha raskekes ja kummardus muutus aina  sügavamaks.
„Mida sa siis teed, kui ära sulad?" Küsis Memm päeval, mil soe vihm nende moondunud kehasid rõhus.
„Ei teagi... tahaks mere äärde minna..." arvas Taat mõtlikult.
„Läheme koos?" pakkus Memm
Ja kukkus tükkideks
„Võiks tõesti",  ühmas Taat enne laialivajumist.
Taadi vurrupundar pudenes Memme ripsmekimbuga segi, kangesti kõdi oli.
Vesi, mis lume all juba mere poole liikus itsitas korraga nii memme kui Taadi häälega. Kõdi oli, saate ju aru.





pühapäev, 11. märts 2018

Kuidas ma pääsesin kohutavatest vigastustest




"Tere. Vabandust, aga nüüd tuleb ehk paar väga rumalat küsimust..."
"Jah, palun?"
"Ma tahaksin natuke ujuda, aga enne seda tahaks jõusaalis ennast soojaks ajada. Ma pole enne jõusaalis käinud, kas seal on keegi, kes mulle algul nõu annaks?"
"Ei."
Täiesti teravate nurkadega ja üleni kõlisev "ei".
"Miks te jõusaali minna tahate? Ma arvan, et seda pole küll vaja..." teenindaja toon oli pisut pehmem, näoilmest oli näha, kuidas ta sõnu otsis.
"Teate, seal...jõusaalis käivad sellised...musklis inimesed, ma arvan, et teile pole seda kindlasti vaja."
"Aga..."
"Te ei kujuta ette, milliseid vigastusi seal võib saada, KOHUTAVAID vigastusi!"
Teenindaja pilk oli suunatud üle mu õla, basseini kohale avatud akendega jõusaali poole. Ma võin eksida, kuid pilk oli natuke klaasistunud.
Vaatasin samas suunas. Ruum oli tühi, aga minu fantaasiaga inimesel polnud raske kujutleda, milliseid pilte need silmad võisid näinud olla. Otsastrebitud jäsemed, purustatud kõrid, millest purskuv veri voolab mööda klaase alla ja tilgub aknapragudest basseini äärele, trenažööride liikuvate osade vahele põimunud soolikapuntrad...
"Ei, kindlasti pole teile seda vaja! Minge ujulasse, vaadake, kui mõnus seal on!"  teenindaja ohkas ja  pead raputades ajas koledad mälestused minema.

Aga ma tahtsin ju ainult natuke vantsida ja aerutada...
Järgmine kord topin auto pagasiruumi mõne varem jõusaalis käinud sõbra. Üldse mitte musklis inimese, aga sellise, kes oskab mulle neid kahte riistapuud tutvustada.
Prouale leti tagant ütlen, et kaasavõetu on minu personaaltreener.



reede, 9. märts 2018

Küsimus noor- ja mitte enam noorsportlastele



Kuidas leida enda trullakas kestas üles pisike sitke sipleja?
Olukorra lühikirjeldus: keset tööpäeva on mul meeletu tahtmine minna ujulasse, no ikka selline likku igatseva hülge tunne. Mida enam päev edeneb, seda enam kangastuvad loibade ees Punase merena lõhestuvad vetevood ja juba taban end tegemas sõudvaid käetõmbeid nagu kutsikas vanni kohal.
Kell kõmiseb tööpäeva lõpumuusikat.
Autosse ("Kähku koju, tuli ahju ja punuma!"), koju ("Nonii, puud põlema...kas saab juba!") ja kokkuvarisemine ("Ma ei jaksa siit toolilt tõustagi, veel enam neljakümmet kilomeetrit sõitma hakata.....").
Niimoodi päev päeva järel.
Leninlik küsimus: "mida teha?"
Mitteleninlik nurin: "Kuradi timurlased, kui vaja eidekesi üle tee lohistada, siis te ei küsi, kas eideke üldse tahab minna, aga nüüd pole teid kusagil!"
Aa, üks küsimusekene on veel. Kui ma tahan jõusaalis näitaks sõudeergomeetriga Pärnusse ja tagasi aerutada, siis millise mulje jätab imelises ümaras vormis vanadaami ilmumine filmidest nähtud musklis, vormis ja päevitunud, junnjaid proteiinibatoone krõbistavasse seltskonda?
Elik siis emakeeles: kas jõllitatakse?

Ärge küsige, miks mulle seda vaja on. (Dramaatiliselt käeseljaga laupa laksates:"elada tahaks!")

neljapäev, 8. märts 2018

Naistepäevavärki



Ei salga – naistepäev on ja šampus suurema kamba peale kenasti konsumeeritud.
Miks?
Miks mitte?
Kui ei oleks olnud naistepäev ja mulliveinipudel oleks ikkagi avatud, kas siis oleks kuidagi teisiti?
Noh, esiteks poleks vabandust. Või siis nimetan seda parem põhjuseks? Tegelikult pole kumbki väljend õige.
Nimetagem seda alkoholismi trepimademel kõõlumiseks. Ilusamalt kõlab muidugi „triviaalsete kommete järgimine".
Valime ilusama väljendi, nõus? Kellel midagi öelda on, tehku seda kohe või vaikigu igaveseks!
Vaikus.
Tore, muud ma ei oodanudki.
Mind poleks kindlasti häirinud naistepäeva kui sellise täielik unustamine, aga kes olen mina, et seda otsustada. Ma eelistan ju isegi oma sünnipäeva unustamist ja suurema osa maailma eest on mul õnnestunud mul seda tärminit enam kui õnnestunult ka varjata. Asi pole vanuses, asi on oskamatuses tänulik olla.
Kuidas reageerida väljendile „Palju õnne", kes teab? Mina ei tea.  Naeratan totakalt ja teinekord taipan tänada, mõnikord soovin „sulle sama!"
„Palju õnne sünnipäevaks"
„Head naistepäeva"
„Head uut aastat"
„Rõõmsaid lihavõtteid"
„Õnne emadepäevaks"
Mida iganes veel pähe tuleb. Õnne läheb kogu aeg vaja, head võiksid olla kõik päevad, rõõmu on tarvis alati.
Heh, minust saaks päris hea jehoovatunnistaja.
Tänane päev on möödunud päris õnnestunult peitust mängides. Põiklen nagu rahvastepallis lähenevate võimalike õnnitlejate eest, paar matsu on küll pihta tulnud, kuid enamik neist on tõesti headelt kaaslastelt, kelle soovid pole formaalsed (sest peab soovima) vaid siirad (sest tahaks soovida). Kujutan ette, et ka meeste seas on neid, kes täna kramplikult oma töökahal seisavad või istuvad, minimeerides oma liikumist – tont teab, kes jälle vastu tuleb ja keda õnnitlema peab, teinekord ei tule nimigi meelde, aga sootunnused ju...
Homme on kõik jälle normaalne. Naeratus, kui see on, saab olema ehe, jutt tavapäraselt nokkiv või ametlik, pole vaja peljata ootamatuid kallistusi võõrastelt meestelt.
Küll tänane ka üle elatud saab.
Neile, keda armastan, soovin ikkagi kõike head. Igaks aasta päevaks, mitte vaid tänaseks.





teisipäev, 6. märts 2018

Naine



Ma olengi lipp lipi peal, lapp lapi peal
ning
seest olen siiruviiruline, nutma ajan nii ennast kui teisi
ikka
tean, et lõoke toob lõunasooja ja pääsuke päevasooja
mäletan
ka seda, et kured läevad, lapsed taga
sellepärast
kindlasti enne mõtlen kui  ütlen
olen tark
ja ei hõiska enne õhtut,
ei loe, et
hommik on õhtust targem,
mõtlen
hommikul lihtsalt ei hõisata,
praegugi
vaikimine on kuld
hoolimata, et
rääkimine on teinekord veel kuldsem,
tean
hõbeda hind maailmaturul on tõusev, kõik teavad seda,
ent
klassikud ütlevad niikuinii, et tütarlapse parimad sõbrad pannakese sõrmusesse,
samas
veel paremad sõbrad annavad tüdrukule sõrmuse,
olen nutikas
vana rebane lõksu ei lähe,
peaasi, et
või suus veel sulab,
puhanud
silm kulda seletab
veel
vanarahvas teab, et elu on lühike ja sitane kui lapse särk.
niikuinii on
alati
pesupäev.
Alati.
ALATI.




laupäev, 3. märts 2018

Lume lõhn



Istun küdeva ahju ees, süles kuuvalgest õuest nöörilt kuivamast korjatud rätikute kuhi.
Surun näo sellesse pusasse.
Miline lõhn.
Ma olen korraga mina ja kõik need naised, kes kunagi kevadise lume päeval kuivanud pesu lõhna on uppunud ja samas olen ka hunnik vastpestud rätte.
Lume kergus, ületalve elamise raskus ja päikese eredus on selles hõngus. Sügise pori on juba kaugel, kevade muda on veel kaugel, talve vahukoorekauss on uppis ja helendav. Jääaugus pesu loputamisest mõrased käeseljad ja pesumasina kõhust linikuid lapanud pehmed pihud saavad selles lõhnas võrdseks, aeg seob ka nende lapatud pesu üheks hiigelpikaks pehmeks kangarulliks. Mõni hiinlaste maalt alles sel talvel saabunud riideruut on saanud päikesest rabanduse ja peidab end vanaemadeaegse vahvelräti sülle. Nad on nüüd sugulased, nad lõhnavad sarnaselt.

Hetk, mis jääb.

esmaspäev, 26. veebruar 2018

Krambid



Külm on. Õudne, kui külm on.
See külm on nii lahe. Võtsin plekist kruusi, lasin kuuma vett täis ja viskasin õues õhku. Pauku ei kostnud, nii külmanabal me siiski ei ela, aga pisipisike käsitsitehtud lumesadu sai tehtud küll. Poeg proovis õhinal kohe sama, tahtis omatehtud lumesajust läbi joosta ja avastas, et saadanas küll - osa veest jäigi veeks. Midagi pole teha, paarkümmend miinuskraadi ja litakas vihma näkku on enneolematu kogemus.

Üritasin külmunud seebimulle ka puhuda. Puhusingi. Sadade kaupa puhusin. Tuul viis kõik minema, allatuule pimedusest kujutlesin kuulvat seebimullide purunemise klirinat. Homme sõidab naabrimees kildude otsas oma auto kõik neli rehvi katki ja mina teen näo, et ei tea midagi. Vilistan "juba linnukesed..." ja vahin vareseid.

Täna kolleegiga maanteel sõites kiitsime kahekesi ilma. Päike säras ja lumi lõikas silmi, tee oli lausa suviselt puhas. Poole kiidulaulu pealt tuli mingi pahur tuisk, meie ees sõitev auto keriti lumekardinasse ja ümbrus muutus ühtlaseks mannapudruvalgeks  sodiks.
Kahe minuti pärast oli jälle päike ja lumi ja muu hea kraam. Viie minuti pärast...äh, ilmal olid täna krambid. Lumekrambid.
Veel pisut ja ta hakkab kevadet sünnitama. Millest muidu see hormoonide möll?

Aa, ja kolleeg ütles enam-vähem just siis, kui talv krampides viskles: "Ma lendan homme Taisse...."
Ma ei taha Taisse. See ei tee mind vähem kadedaks....