Sadistlik

Õmmelge tuliuus kleit mulle kohe!
Valge see olgu kui märtsikuu lumi
Lühike olla see kindlalt ei tohi
Pikk olgu justnagu talvine uni

Õmmelge mulle kleit, nüüd on küll kiire!
Pitside arvelt ei pea üldse säästma
Rullige meetreid, ei ole sel piire
Kangas on särav kui vihmapiisk  räästas

Õmelge mulle kleit, nõuan ma hüüdes
Pärleid sel kangal las jookseb nüüd rohkelt
Rinnal volange ja piha peal rüüse
Slepp saagu ukseni, vau moodi uhke

Keit jääb nüüd kappi, seal on tema  pesa
Öösel ta üksinda hüüab, et kantaks
Hüüdmist ei lõpeta, põikpäine,  visa

Kandma ei hakka ja ära ei anna
Kuulan vaid mõnuga hääletut kisa
Kord müün ta maha ja rahu saab hinnaks

Maskeraad

Emamaskides oleme emad
Olles armsamad - maskid on teised
Olen ilus. Need maskid on kenad
Olen rikas...vot see mask on veider

Kõik on hästi, saan hakkama uhkelt!
Enam võltsimaks minna ei anna
Vajan abi - mask mõningail puhkeil
Üle poriste ojade kannab

Aga ükskord, kui oled sa ise
Ilma maskita, täiesti paljas
Tuleb võõras, käes relv üsna haljas

Randmeliigutus, lihtsalt üks vise
"Rebi eest see võlts mask, vana madu!"
Peidad näo. Oled jäädavalt kadund

Toidust. Põhiliselt

Päeva nali on imelihtne
Tuleb lihtsalt osta söökla ja
pakkuda seal päevast päeva päevasupina
eilset seljankat,
mis on keedetud üleeile sekserile kuivama jäänud
singist
vorstist
praest
ja paarist pissivabaks leotatud neerust.
Laupäevane hapukapsasupp kõlbab hädaga pooleks samuti.
Päevasupiks.
Ainult, et päeva naljast saab siis päeva muhelus muhelus pikituna puuksunaljadega.
Kingitud nalja suhu ei vaadata.
Heitke parem meelt ja olge meeletud.
Kandke keelt ja tehke keelt tarrendis, ärge herneid unustage.
Heitke nalja, aga enne vaadake, et naljal oleks pehme maandumiskoht.
Aega pole mõtet surnuks lüüa, KARS §114, teate küll...

Mis kõige tähtsam: ärge püüdkegi mõista teisi inimesi. 
Selleks on elu liiga lühike.

Pime aeg

Koitu veel pole kuid seeme on mullas
Öö korjab seelikuid, peljates valgust
Aeg tundeil minna ja aeg mõtteil tulla
Seisatan akna ees vaadates algust

Iga kord hommikul sünnib uus ime
Õhtul ma loodan ta peale nii visalt
Mõtted, need tumedad, teavad, kui pime
On minu sees kui läind päevalind pesalt

Kui tuleb käsi mu õlale raskelt...
Teisele joonistab hingeõhk lause
Lause kui löögitäis heledat vaske

Mõlemad võtame hingates pause
Silmapiir vajub ja lõõmavat kaske
Päike on loomas. Ja öö on nii kaugel

Uni

Uneliivakaevanduses olen sunnitööl
Jala küljes raske  pomm, vööl ogadega vöö
Võtan tera omale, lastakse mind maha
Kuuliaugud keres, aga tööst ei ole vaba

Viira! Maina! Pilvelaevad lasti ootel paigal
Plaksub piits ja kubjas kireb: kiiremini, raisad!
Ketinaaber pissib liiva, mõni viskab koni
Huvitav, kes tahab sellist uneks hommikuni?

Viira! Maina! Rutem, rutem, nõme loodrikari!
Päike vajub, kohe tõstetakse laeval tuulde puri
Magama ma veel ei saa, sest haljatolmu käru
tahab täitmist, koorem ootab. Võta kühvel, näru...

Naine

Ma olengi lipp lipi peal, lapp lapi peal

ning

seest olen siiruviiruline, nutma ajan nii ennast kui teisi

ikka

tean, et lõoke toob lõunasooja ja pääsuke päevasooja

mäletan

ka seda, et kured läevad, lapsed taga

sellepärast

kindlasti enne mõtlen kui  ütlen

olen tark

ja ei hõiska enne õhtut,

ei loe, et

hommik on õhtust targem,

mõtlen

hommikul lihtsalt ei hõisata,

praegugi

vaikimine on kuld

hoolimata, et

rääkimine on teinekord veel kuldsem,

tean

hõbeda hind maailmaturul on tõusev, kõik teavad seda,

ent

klassikud ütlevad niikuinii, et tütarlapse parimad sõbrad pannakese sõrmusesse,

samas

veel paremad sõbrad annavad tüdrukule sõrmuse,

olen nutikas

vana rebane lõksu ei lähe,

peaasi, et

või suus veel sulab,

puhanud

silm kulda seletab

veel

vanarahvas teab, et elu on lühike ja sitane kui lapse särk.

niikuinii on

alati

pesupäev.

Alati.

ALATI.

Vanad naised

Vanadel naistel on karedad kannad

Riided on moetud ja naljad on maotud

Karvased sääred ja rippuvad rinnad

Viimased naerud on näonahka vaotud

Sõrmed on sõlmes ja kintsudel komud

Põlved on kanged  ja lokid on tolmust

 Vanadel prouadel on küüntest kübar

Astume läbi neist udustest kogudest

Meie ei märka neid,  meil on nii mugav

Tammume üle kui sõgedad hobused

Ega nad põikle, nad ammu  ei tunnegi

Aeglaselt liiguvad, kuid mitte õnneni

 Õnn on kõik kulunud elades lõputult

Südame pehmuses alles tilk sulatuld...

Lombakas asi, aga peab...

Olen vaene ja taevast ma sulle ei luba
päike minust jääb andmata, kuu olgu taevas
kinkimata jääb maja või lossist üks tuba
ilma järvedest jääd, laantest, saartest ja laevast

Tule parem, me jagame seda, mis saada
ahjusooja ja karedat poolvillast putru
kui kord lähed saad kalli ja pika pai kaasa
siis on südidust joosta taas pakaseuttu

Sina lehvitad rõõmsalt ja mina teen sama
mine, mine, sest elud meil eraldi teedel
kinkimata jäänd päike näib heledamana
külmaudugi hajub. Sa ju helistad reedel?

Mnjah...

Ma läksin kaaluga riidu.
Tema alustas. Näitas mulle numbrit 888,88 kg.
Kättemaksuks kiskusin ta patarei välja. Las nüüd mõtleb nädalakese, kas ikka tasus norida.

Imelikku vaakumit vaakumit tunnen enda ümber.
Eks ma ole inimeste peletamisega paeva näinud ka, mis seal salata.
Veidi haiglaselt kõlab, aga kohati on tunne nauditav, kohati õudne. "Ära tee, ära tee...tee veel, tee veel!"
Ei saagi täpselt aru, kumb rohkem ahvatleb, mõnu või õud. Mõlemad hoiavad traadid pingul.

Ühte sorti inimesi näin küll pumbana oma filtrisse tõmbavat. Ega ikka ei ole nii, et vastandid tõmbavad, reegel on siiski, et sarnane tõmbab sarnast. Näiteks mina ja naabrimammi. Tuli teine pühapäeval ajalehtede järele ja terega samasse hingetõmbesse mahtus lause "meie koeral on vähk, luuvähk - arst ütles, et sureb kas homme või poole aasta pärast...."
Tore, milliseid uudiseid inimene ikka oma pühapäeva hommikupoolikusse vajab, eriti üliküpses keskeas.

***
Ma mäletan veel seda talveõhtut
kui taipasin et kevadet ei näe
mu lemmikpeni, kelle karvast kõhtu
on patsutanud kõigi laste käed

ta koeraelu oli pikk ja ilus
nii tundus mulle minu inimpeas
ei jätnud jumalaga, karva silus
veel käsi justkui loodaks siiski head

Koer aga teadis, koerad teavad ette
kuts tundis, et ta aeg on saanud täis
pilk suunat' eemale, neid radu mis ta käis

veel läbi käis, küll abil meelepette
mind seekord kutsumata endaga
läks vikerkaare taha lendama.

Lend

Su tiivad on suured kui taevas
Neid keegi veel näha ei saa
Täna tuules kui paju vaevas
Murupinnani kummardud sa

Su süda on kõrvetav päike
Ma ei pelga, see peidus on jääs
Praegu tundub ta hästi väike
Juba küdema on pandud ääs

Varsti leegitseb rinnus laava
Tiivad varjavad tähed ja kuu
Tõustes maa sisse jätad haava
Sest sul on juured kui ilmapuul

Öö ikka, kes teine

Öö mängib viiulit tasa ja meelalt
Täht viib mind endale, kiigutab süles
Keegi ei näe meid ja keegi ei keela
Kuulame muusikat kuu külmas tules

Viiuli halinast jääme me lumma
Aeg läheb meelest ja homset ei ole
Jäässe me tardume, kaks kaamet tumma
Kõik on nii õige, mis eile veel vale

Öö mängib viiulit raskema käega
Poogen on narmas ja keeled on katki
Metsarea tagant näen tulemas päeva
Pimedus pageb, see võtab vaid hetke

Ärgates rusikas pihu kui avan
Pudeneb sellest üks täheke kaval...

Meeleolumuusikat

Sa põletad sildu vaid selleks, et sul poleks külm
Ja oled nii kurb, et see tundub  peaaegu kui pilgar
Uus hommik ka päikese tõustes näib alati julm
Aina igatsed und kuid see reetur sind pidevalt hülgab
Suur tulevik neelab sind aplalt ja väänab kui keeris
Suur kelle jaoks? Juba aheneb arterist kapillaariks
Kaunis ükssarvik kappab ja kolinal võsasse traavib
Ning elu läeb õide. Sul mitte, sa seda ei vääri


***

Teraapiline kirjutamine hakkab muutuma mingiks sopaks.
Paus. Paar nädalat vähemalt, kui ei mõju, siis...ei tea veel.

###

See hetk, mil hibiskusetee on tassis veel sinine

öö riivamas päeva enne päikesetõusu ja linnud on vait

puuleht härmas hommikul oksast lahti laskmas
lapse käsi joonistamas naeratavat suud tühjale paberile
rongi vile undamas kaugel põldude taga enne vihma

Need aegluubis hõljuvad sekundid, mil oled sündmuses kohal.

Kõik ülejäänu on kõigest tuul üle liiva.

***

Aeglane elu.

Kus?

Aeglane elu, aeglane söök, aeglane armastus.

Kogu aeg on kiire, suur tsentrifuug keerleb,  värvid sulavad kokku üheks valgeks rattaks.

Enne uinumist on vaja ärgata.
Enne kui söönuks saad, on toit otsas.
Enne kui armastad, hakkad vihkama.
Enne kui elad....

Värvid. Kuhu jäid värvid...

Tehtu

Vee muudan ma veiniks
kuid su sisse ei näe
Kõrb teha järveks on köömes
Keegi ei küsigi "miks?"
Kui ma tõstan kord käe
Ja päevad muutuvad öödeks
Võta joo minu veini
Ma ei tea, mis su sees
Võta juustu ja viinamarju
Ma ei vaatagi teisi
Sina seisad mu ees
Pakud lootust ja tuulevarju
Oled natuke joobnud
Kuid mis on sinu peas?
Su mõtted on sinu sees peidus
Olen maailma loonud
Su lõin loomade seas
Kuid su mõtteid ei ole ma teinud

Vana

Talv tuleb tilgutist lahinal veeni

jume jääb lumiseks, juus läheb härma

jalutuskäigud postkasti või teeni

pikemaks venivad. Tark, tead, ei torma!

Loikudes peegeldub päike või pilved

pilved on paremad, päike saeb silma

valusad puusad ja kriuksuvad põlved

nende pealt ennustab uusaastailma

Vahel vaid harva kui sähvatab mälus

huulekaar, lokk, käe all kuumpehme ihu

kreissaena kiunatab mälestus ilus

Kiunatab saena ja tunne on valus

kunagi ammu, kui mamma tõi moosi...

tunne on sama... vist pisut teistmoodi

Möödalask (jeremiaad)

Sa pead lapsele andma suured tiivad
Öeldi
Nende tulevik on ainult sinu kätes
Räägiti
Sinust kõrgemale need tiirud viivad
Hoiatati
Juba uksel pead andma suuna kätte
Kästi


Oma tiibadest valuga sulgi ja luid
Rebisid lastele aastaid ja aastaid
Saagisid lennuradelt laanetäis puid
Ja ikkagi läksid nad jala. Saatan!

Vaikus

Vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Kaugete rongide hääl ennustab vihma, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Ritsikate sirin on kui tinnitus peas, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Keegi ei ütle, et see on hea ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju naerataks.
Keegi ei ütle, et see on halb ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju vaidleks.
Keegi ei ütle midagi.
Vaikus on nii tihe, et seda seina on näha.
Mida ma veel ootan?
KEEGI EI ÜTLE MIDAGI.
UNUSTA ÄRA.


***
NB!
Ei ole seotud praeguste mõttetuste kommenteerimisega, seega ärge võtke isiklikult.

Broileri unelaul

Näib - olen üsna nõutu lind
Jah, lendan öös, ükskõik, mis hind
Sest olen hindamatu just
ja ainult üks mu hinnatust
teab hinnata.
Kuid hinnaga
on broiler letilt vinnata...

Mina olengi

Mina olengi tuul

Olen vihm

Olen öö

Virvatuli su tumedas hinges

Olen õun loodud puul

Mille järele ihk

Voorust sööb

Kui meel pillikeelena pinges

Aga ma veel ei tea

Süda klopib

Mis saab

Kui ma lukud kord lõhun ära

Ükssarviku peast

Tehtud topis

On maas

Las siis läheb ka lombakas mära

***

Proovin ühe nädalase väljakutsega.

Ise ennast kutsungi, kes tunneb, et tahab on ka kutsutud.

Seltsis segasem(ad).

Uni

Tuleb aeg ja me näeme kuis tõuseb meri
Vesi tuleb ja tuleb ja tuleb
Algul kahlame vooluvees põlvedeni
Lõpuks laine me silmadki suleb
Reval tornhaaval vahtu kaob hääletuna
Tornitippudest jälge ei jäägi
Munamäelt paistab vesi nii ääretuna
Tuleb talv, tuleb külm, tuleb jäägi
Külma kaane all Viljandi ordulinnus
Lambad hooga kõik uhutud  järve
Pärnu kohal on kükakil tormilinnud
Läbi jää kaemas katuste värve
Raadilt Ropkale vird vangla okastraati
Kinni pununud on muhu tanud
Narva promenaadil on rikkunud vaate
Jaanilinnast veerenud vagun
Ainus hääl ongi hõredad linnuhõiked
Ajapikku need vaikivad hilju
Mere uduses põhjas siis pikali kõik me
Kes praegu haarame elu vilju




No ei ole rütm õige.
Lombakas.